PolaarRebane (0)

POLAARREBANE e. JÄÄREBANE
 
Tutvustuseks
Polaarrebane on väga hästi kohastunud eluks Arktika karmis kliimas. Tema tihe karvastik on talvel lumivalge, mistõttu muutub ta keset lumiseid lagendikke enamikule oma ohvritest märkamatuks.
Kui päevad üha lühemaks muutuvad, tiheneb polaarrebase karvastik ning muudab järk-järgult oma värvust. Lühike hallikaspruuni värvusega karvastik muutub sabast alates kõigepealt halliks , hiljem talve saabudes aga lumivalgeks. Mõnedel loomadel on hallikassinise värvusega pikk talvekarvastik (nn sinirebased).
Eluviis
Jäärebase poolt asustavad alad kuuluvad meie planeedi kõige ebakülalislahkemate territooriumide hulka. Karmil ja väga külmal arktilisel talvel elab rebane peaaegu täielikus pimeduses.
Suvel elutseb polaarrebane õõnsustes või urgudes, mida ta küngaste jalamile, järskudele mere-või jõekallastesse kaevab . Talvel kaevab ta sügavasse lumme omavahel ühendatud keeruliste käikude süsteemi, kus elab sageli koos mitu perekondlikku seltsingut. Kõige tüüpilisemad polaarrebaste elualad on künklikud lagetundrad. Et niisuguseid paiku on tundras vähe, kasutavad rebased urgusid aastast aastasse , koguni tuhandeid aastaid. Pollarrebase territooriumi suurus võib maastiku tüübist, kliimast, eeskätt aga toiduküllusest olenevalt varieeruda.
Kuigi arktilised talved on väga karmid, ei maga pollarrebane talveund. Mõned isendid liiguvad sel ajal lõuna poole, mererannikutele või põhjapoolsete metsade servale.
Toitumine
Polaarrebaseid on tuntud peamiselt lihasööjate loomana. Harilikult langevad nende saagiks pisiimetajad, eriti hiired, lemmingid, polaarjänesed ning burundukid ja linnud ning nende munad.
Mererannikute lähistel elutsevad rebased toituvad limustest, merisiilikutest ning muudest mereselgrootutest. Tugeva tormi järel siirduvad polaarrebased mererannikule ning söövad lõpnud hülgeid, vaalu ja teisi merest välja heidetud hukkunud loomi.
Siiski ei ole polaarrebased eranditult lihasööjad, toidupuuduse korral söövad ka nad mitmesuguseid vilju.
Vahel koguneb mitu looma rühmadesse ning ühiselt suundutakse toitu hankima, ent tavaliselt on polaarrebane eraklik jahimees. Ta püüab harilikult keskmise suurusega saaki, pisiimetajaid ja merelinde, keda ta varjust passib. Sobival hetkel sööstab ta oma ohvrile kallale ning surub selle vastu maad.
Jäärebane pole toidu suhtes valiv ning sööb seda, mida õnnestub hankida. Sageli järgneb rebane ustavalt jääkarule, lootes osa saada tolle saagijäänustest, kelleks on tavaliselt hülged.
Kevadperioodil langevad polaarrebase saagiks ka hülgepojad, keda ta hangedest osavalt välja kaevab.
Paljunemine
Kevade hakul hakkab isane polaarrebane partnerit otsima . Olles selle leidnud, jääb ta tema juurde niikauaks kui võimalik. Sel aastaajal märgistab isasloom oma territooriumi piirid uriini ja väljaheidetega ning kaitseb seda kutsumata külaliste eest. Polaarrebased suhtlevad omavahel paljude häälitsuste abil - klähvimisest ulgumiseni. Häälitsusi lasevad nad kuuldavale peamiselt innaajal .
Mais või juunikuus sünnitab emasloom kaljulõhes või kaevatud urus 1-18 pimedat poega , kellega tegelevad mõlemad vanaloomad. Vahel jagavad ühte ja sama urgu kaks emaslooma, kes hiljem ka ühiselt järeltulijaid kasvatavad. Väikesed polaarrebased avavad silmad kahe nädala vanuselt. Järgmisel nädalal on nad võimelised juba emaga uru vahetus ümbruses toiduretkedel kaasas käima.
Pojad võõrutatakse 6-8 nädala möödudes. Hiljem õpivad nad vanaloomadelt jahipidamist, varasügisel aga iseseisvuvad täielikult.
Polaarrebase iseloomulikud tunnused
Keha: Üsna väike, lühikestel jalgadel. Niisugune kehaehitus - kõrvalestad on väikesed - aitab säilitada kehatemperatuuri ja hoiab ära soojuskao .
Kõrvad: Hariliku rebase üsna pikkade ja teravatipuliste kõrvadega võrreldes on polaarrebase kõrvalestad lühikesed, otsast ümarad ja karvaga kaetud.
Talvekarvastik: Pikk, tihe, valge värvusega, et seda lumega kaetud aladel võimalikult vähe näha oleks. Kui talvel toitu napib, on maskeering polaarrebasele elu ja surma küsimus, kuna vaid tänu sellele on tal võimalik märkamatult saagile läheneda.
Sügiskarvastik: Helepruuni värvusega sügiskarvastik muutub järk-järgult valgeks või terassiniseks.

Kas tead, et …

• Talvel on Gröönimaal elutsevaid polaarrebaseid nähtud jääväljadel kuni 450 kilomeetri kaugusel maismaast.
  
• Kui tõepoolest toitu napib, söövad polaarrebased ellujäämiseks põhjapõtrade ja muskusveiste väljaheiteid.
  
• Polaarrebasel hakkab külm alles temperatuuril -70°C, kõige vastupidavamad isendid on aga suutelised taluma koguni kuni -80°C temperatuuri.
  

Põhiandmed
Selts: Kiskjalised   
Sugukond : Koerlased    
Perekond ja liik: Alopex lagopus
SUURUS
Keha pikkus: 46-68 cm.
Saba pikkus: 28-40 cm.
Kõrgus: 25-30 cm.
Kaal: 2,5-5 kg, maksimaalselt kuni 9 kg, isasloom on emasloomast suurem.
PALJUNEMINE
Suguküpsus: Umbes 1. eluaastal .
Innaaeg: Veebruarist aprillini.
Tiinuste kestus: 50-55 päeva.
Poegade arv: 1-18, keskmiselt 3-5.
Pesakondi: 1-2.
ELUVIIS
Harjumuspärane eluviis: Suvel elab erakuna, talvel karjadena.
Toitumine: Pisiimetajad, kalad , korjused, mõningad puuviljad .
Eluea pikkus: 2-3 aastat.
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
Perekonna teine esindaja on Mand žuurias ja Mongoolias elav korsak.
ESINEMINE
Elutseb peamiselt põhja pool polaarjoont, ent ka kaugemal lõuna pool, Beringi mere ja Hudsoni lahe kallastel, Gröönimaal, Islandil, Skandinaavia põhjaosas ja Venemaal.
Kasutatud kirjandus

Kogumik „Loomariigis”

„Laste looduseentsüklopeedia” lk 11, 73

EE nr 7 lk 371
Piltide allikad:

http://www.lioncrusher.com/images/arcticfox-winterwhitesolid.jpg

http://library.thinkquest.org/3500/images/arcticfox_large_ice.jpg

http://www.univ-ubs.fr/ecologie/Photos/thermo.jpg

http://www.bioresurs.uu.se/myller/fjall/fjall_bild/fjallrav.jpg