Maarjapäevad (0)

Maarjapäevad
Maarjapäevad on kirikukalendris tähtpäevad, mis on pühendatud Neitsi Maarjale .
Eesti kirikukalendris on järgmised maarjapäevad:
25. märts – paastumaarjapäev
Paastumaarjapäev on ristiusu püha,mida tähistatakse 25.märtsil. Täiend paastu- tuleb, et tavaliselt langes maarjapäev suure kevadise paastu ajaga. Martin Luther on pidanud Jeesuse ema ülimalt austusväärseks, see on ka üks maarjapäevadest, mida tänapäeval luterlikes kirikuis meeles peetakse ja tähistatakse. Paastumaarjapäevaga rulluvad lahti eri olukorrad läbi kogu Uue Testamendi, mis toovad konkreetsed pildid Maarja ja Jeesuse omavahelistest suhetest meieni. Neis peegeldub Maarja usaldus Jumala vastu, valmisolek pühenduda millelegi nii olulisele, mida ehk inimlikes terminites polegi võimalik mõista või lahti seletada. Kuuletuda Jumalale , tuua ilmale Jeesus ning näha teda pühendumas Issanda teenimisele kuni surmani. 
Sel päeval lõppesid naistetööd. Seda päeva tähistasid põhiliselt ainult naised. Maarjapäeva tunnuseks on punajoomise tava, mis tõi kogu aastaks õitsva välimuse ja puna põskedele. Loomadest oli sel päeval väga tähtsal kohal siga. Kondid viidi metsa või kesaväljale,et sead seal suvel püsiksid. Samuti oli komme laaste tuppa tuua, siis leiduvad suvel palju linnupesi. Põllundusega seotud uskumustest on kõige olulisem kartus, et akendest paistev valgus kahjustab rukkiodrast. Maarjapäeval hoiduti tule tegemisest ja üleüldiselt lõpetati õhtune töö tulevalgel. Üheks levinumaks uskumuseks oli sel päeval ilmaennustamine. Vaadati, et kui on soe maarjapäev, siis tuleb soe kevad ja vastupidi. Paastumaarjapäeval saabuvad meile ka sookured .
Paastumaarjapäeval söögi pannkooke ja joodi punast jooki ( punane mahl , vein ja isegi tee).
2. juuli – heinamaarjapäev
Heinamaarjapäeva tähistatakse 2.juulil, kirikukalendris on see päev Maarja koduotsimisepäev. See püha oli populaarne 17.-18.sajandil. 17.sajandil käidi sel päeval Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Kirikukalendris on see päev,kui Maarja kohtub Eliisabetiga. Selle päeva tähistamine pärineb 1263.aastast. 1568.aastast laienes päeva tähistamine kogu katoliku kirikule.
Traditsioonideks oli maarjapuna joomine, peeti vahet heinateol ja tehti tuld . Inimesed puhasid sel päeval. Samuti korjati värviliste õite või lehtedega taimi, näiteks rukkilille ja kõrvenõgest. Inimesed värvisid nende taimedega lõnga. Korjati veel puudelt oksi ning okstest tehti saunavihtasid. Õhtuti tehti lõket, käidi saunas ja pidutseti. Heinamaarjapäeval ei tohtinud teha naistetöid, nagu näiteks käsitööd. Vanasti inimesed uskusid, et muidu läheb lammastel halvasti. Samuti oli keelatud kala püüda. Heinamaarjapäeva traditsiooniks oli leedutuli, see laoti kõrgemale kohale või rannale. Leedutuli tagas viljaõnne ja kalasaagi.
Samuti oli uskumus , et kui seda päeva ei tähistatud, pidid igasugused hädad ja õnnetused inimesi tülitama.
Toidutraditsiooniks oli leiva tegemine ja joodi maarjapuna.
15. august – rukkimaarjapäev (Maarja surmapäev)
Rukkimaarjapäeva ehk külvimaarjapäeva tähistatakse 15.augustil. Kirikukalendris on see Neitsi Maarja taevamineku ehk uinumise päev. See on sammuti rukkikülvi lõpuaeg. Nimetatud püha on alguse saanud viiendal või kuuendal sajandil kirikust. Samuti on teada, et kuuendal sajandil, keiser Mauriciuse ajal, oli see päev ametlik püha. Maarja surma kohta puuduvad täpsed andmed, ent Jumalaema surmapaigaks peetakse Jeruusalemmat. Rukkimaarjapäev on seotud muutusega looduses ning vanad eestlased pidasid sel päeval tööpüha.
Õigeusu aladel toimus sel päeval kirikutes ja kloostrites juures õnnistamine ja vee pühitsemine. Heinategu pidi lõppenud olema. Samuti käidi kirikus või külastati tuttavaid. Metsas tuli vältida kohtumist emapõdraga, kuna temal on sel ajal jooksuaeg ning nad on kurjad. Rukkimaarjapäev oli seotud mitmete ennustustega. Vanarahvas kinnitas, et kui rukkimaarjapäeval oli kuiv ilm, võib oodata kuiva ja sooja sügist. Kui rukkikoristus jäi pärast maarjapäeva, siis läheb talvel vili kopitama ja suur osa viljast läheb ussitama. Ja kui rukkikülv jääb rukkimaarjapäevast hilisemasse aega, siis söövad kahjurid rukkiorase ära.
Toidulauale toodi sel päeval paremad palad ning nauditi puhkusepäeva. Mõnel pool kaeti sel päeval toidulaud sauna – lootuses, et lahkunute hinged võtavad ka söömingust ja joomingust osa. Maakonniti olid peolaual toidud erinevad. Näiteks Hanilas oli toidulaual tangupuder. Tarvastus küpsetati rukkileiba ja keedeti kitseliha. Paljudes valdades söödi praetud sealiha ja pannkooke, peale rüübati punaseks värvitud viina .
8. september – ussimaarjapäev (Maarja sündimise päev)
Ussimaarjapäeva tähistatakse 8.septembril. Seda päeva teatakse veel väikse maarjapäevana ja ussi magamise päevana. Eestis teatakse püha alates 16.sajandist. Varaseim teade päeva tähistamisest pärineb kuuenda sajandi algusest Süürias.
Keelatud oli metsa minek, kuna mets tahtis puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Lubatud oli minna ainult marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks. Mõnel pool usuti, et kesa sümboolne kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid. Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks ning metsas valmisid sel päeval esimesed jõhvikad.
Toidukultuurist on teada ainult jõhvikal käimine.
ALLIKAD
wikipeedia, eesti rahvakalender, eesti entsüklopeedia, eesti.ee, looduskalender.ee, err.ee , eestikirik.ee, kultuuriaken.tartu.ee, uuseesti.ee
Marilyn Kunmann HT13