Anton Tšehhovi novellid (24)

Anton Tšehhovi humoristlikud ja satiirilised novellid
Aastast 1880-1888
Anton Tšehhov sündis 29. Jaanuaril 1860. Aastal. 1879 lõpetas gümnaasiumi ja astys Moskva ülikooli arstiteaduskonda. Ülikooliõpingud on kajastunud ka mitmetes teostes. Kirjanduslikku tegevust ajendas perekonna majanduslik kitsikus.
Tšehhovi humoristlikud novellid minetavad kiiresti oma meelelahutusliku laadi. Need on lõbusad ja äärmiselt teravmeelsed, kuid Tšehhovi elu-ja inimestekäsitlus kujuneb juba varakult tõsimeelseks ja sügavalt novaatorlikuks.
„Ametniku surm” (1883).
Novelli motiiv on inimväärsuse täielik puudumine, lakeilik teenistusvalmidus „kõrgemate” ees. Süžee põhineb väikeametniku ja kõrge ülemuse kokkupõrkel. Istudes teatris ning etendust nautides juhtus Tšervjakovil inimlik äpardus. Mõistes, et ta piserdas üle enda ees istuva teedevalitsuses töötava tsiviilkindrali Brizžalovi, oli ta meelerahu kui käega pühitud. Tšervjakov tundis, et peab ametniku ees vabandama, et too teda matslikuks ei peaks. Ta teeb seda oma äärmiselt pealetungival viisil ning tagajärjeks on tõsiasi, et Brizžalov vihastab ta peale hirmsasti.Brizžalov kujutab kapriisset vanameest, kes on harjunud ametnike peale karjuma. Ta on koomiline , kuid inimlik. Tšervjakov toimib alandlikult igaks juhuks. Ussikest nöökides nõuab kirjanik talt inimeseks saamist.
„Paks ja peenike ”(1883).
Tšehhovi novell „Paks ja peenike” on ehitatud üles samas laadis nagu „Ametniku surm”. 19. Sajandi humanistliku kirjanduse tavapärane süžee oleks veennud lugejat peenikese kõrgetes inimomadustes ning paksu mõnes puuduses. Selgub aga, et paks on salanõunik, peenike aga üksnes kolleegiumiassessor. Kui peenike saab teada paksu ametiseisusest, muutub lapsepõlvesõber tema jaoks „teie ekstsellentsiks”. Tšehhov ei pea „paksude” maailma paremaks, vaid tahab näha ka „väikest inimest” inimväärsena ning seetõttu naerab välja tema väärituse.
„ Kameeleon ”(1884).
Politseiniku Otšumelovi hoiak muutub kohe ning sõltuvalt sellest, missuguse sotsiaalse positsiooniga on kulllassepp Hrjukini sõrme hammustanud koera oletatav omanik. Nendes muutustes avaldub tema kameeleonliku olemuse ühtsus. Selles tegelases elavad justkui kaks inimest. Koomilise efekti annab tegelase silmapilkne üleminek ühelt käitumisviisilt teisele.
„Palat nr. 6”(1892)
Novellis on vaatluse all aktiivse ja passiivse eluhoiaku probleem, argikurjuse vastu võitlemise mõttetus või mõttekus. Tegevus toimub Venemaa väikeses linnas, haigla räpases hoovimajas, vaimuhaigete palatis nr. 6. Koridoris rämpsuhunnikus lesib Nikita , kes haigete järele vaatab ning võimalusel neid ära kasutab. Nikita peksab vaimuhaigeid, sest arvab , et muidu puuduks kord ning distsipliin . Haigla juhataja oli dr. Ragin , kes oli paljulugenud, tark ning pehme loomuga arst. Ta mõistab mis tomiub, kuid ei tee mingeid pingutusi, et olukorda muuta. Ragin kohtub Gromoviga, kes põeb jälitusmaaniat. Gromovi arukus kutsub Raginit tihti patsiendiga vestlema ning vaidlema . Ta püüab Gromovit veenda, et maailma on keeruline muuta.
Raginile saavad need visiidid saatuslikuks ning arst Hobotov , kes ihaldab Ragini ametikohta, saavutab selle, et Ragin pannakse ise vaimuhaiglasse, kahtlustatuna hullumises. Ragin suri ajurabandusse.
Lugejani jõudis Tšehhovi mõte, et elu koledusi „mitte teada” tähendab nendega leppida, aga leppida tähendab kaasa aidata.
„Rõõm”
Kui peategelane Mitja tuppa jooksis , siis valdas teda rõõm, ta oli lausa šokeeritud. Pärast perekonnale juhtunust rääkimist, olid ka nemad šokeeritud. Mitja oli üles kasvanud lihtsa inimesena , kes oli oma lihtsusest teadlik. Mitja ei oska oodatagi ega oota , et ta võib kunagi silma paista. Kõrtsi ees juhtunu just kui äratab ta unest. Mitjale pole tähtis missuguse varjundiga talle sülle kukkunud kuulsus on, talle oli tähtis vaid silma paista.
„ Naela otsas”
Strutškov eitaha minna segama oma naist, kui märkab, et naela otsas ripub kellegi kõrgema ametniku kübar.