Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Tõnu Õnnepalu \"Piiririigi\" analüüs". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
piiririigi, õnnepalu, reaalsus, angelo, piiririik, sinust, lugedes, panema, maailmaga, unenäo, unes, tõepoolest, rong, piiril, sild, tammsaare, millestki, unenäos, kohvikus, tegusid, lemmikloom, küsimusi, hommikul, seome, kohtume, unenägu, toimingud, painutama, julgeb, olend, teiselt, mainisin, maniakaalne, naabrite, pagan, kohut, bussis, jäämaMees või naine? Kohati melanhoolne, kuid samas julm isiksus. Angelo justkui kaitseingel, kellele olid kõik kirjad mõeldud, kuid kes ei pruukinud eksisteerida. Franz osades arutlustes peetud Euroopa võrdkujuks. Tekstis käis läbi, et oli Strasbourgi ülikooli professor Suhted Raamat jutustab minategelase ja Franzi suhtest, mis oli justkui armastamisevihkamise suhe Lõpuks mürgitab minategelane Franzi südameravimi abiga, valades selle kõik tema joogi sisse Minategelane vs Angelo usalduslik suhe, sest Angelo oli ainus, kellele minategelane kogu oma loo ära rääkis Peategelane ja ühiskond Sallimatus vihkas armastajaid ümberringi, kõike head Võitlus ühiskonnaga eesmärk teha ennast nähtavaks Puudub minategelase koht selles maailmas Postmodernism teoses Illusioonid, fantaasia Tegelikult on kõik maad muutunud viirastuslikuks varemekõrbeks, kus nomaadide karjad hulguvad ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, pühkides üle
olen siin linnas tagasi." (184) 22.märtsil 1997 ilmus ,,Piiririigi" saksakeelne tõlge ja seoses sellega tegi Tõnu Õnnepalu Leipzigi raamatumessil ettekande, milles kõneles ,,Piiririigi" käsitlustest välismaal ja sellest, mida ta üldse mõistab sõna "piiririik" all. 27.03.97 ilmunud Eesti Ekspressi vahendusel saab teada, millest ta rääkis. Siinkohal katkend sellest: ,,Mu romaani saksakeelne pealkiri on mõnes mõttes isegi täpsemini osutav kui eestikeelne. Eesti keeles on see Piiririik, saksa keeles Piiririigis. Tõesti, Piiririik pole mitte see Läänemere-äärne igavesti käest kätte käinud provints, see Ida-Euroopa võrdkuju, kust romaani minategelane väidab end olevat tulnud. Ta ei jutusta Piiririigist, kust ta tuleb, vaid piiririigist, kus ta on, igal pool ja alati. Olgu mälestustes, unistustes, kuritegudes või valedes; olgu Tallinnas, Bosnia-Hertsegoviinas, Pariisis, Amsterdamis või Strasbourg`is. Aga mitte ainult tema
,,Piiririik" Emil Tode Mt=minategelane 1. - minategelane kirjutan Angelole kirja, vabandab oma kehva prantsuse keele oskuse pärast, kuid samas leiab, et sellest pole hullu, kuna Angelo pole ka prantslane, õigupoolest pole ta keegi ega miski - mt ei teadnud, millest kirjutamist alustada, alustas rääkimist päikesest ja päikesepaistest, millest Angelo mt ellu ilmunud oli 2. - mt on maalt, kus päike on haruldane, sügisel kaob päike ära, kevadel tuleb taas välja - õue tagant algab mets, kui inimene tunneb, et hakkab surema, siis minnakse metsa ja heidetakse juurikatele pikali, sest inimese hing muutuvat seal pisikeseks linnuks, kelle nimi on pöialpoiss, mis kehast saab, seda ei tea, ilmselt metsloomad tassivad kondid laiali - need, kes elust veel kinni hoiavad, metsa ei lähe, vaid harivad maad, et sügisel mõnd andi
) ja kirjuta 200-sõnaline arvamus mis mulje jätab tema looming; kuidas suhtud ta luuletustesse; iseloomusta keelekasutust, kujundeid; mis meeldis, mis mitte, miks; mis võiks olla luuletaja sõnumiks lugejatele. Lisa loetud luuletuste ja kasutatud teoste pealkirjad. Lugesin Contra ehk Margus Konnula luuletusi. Contra luule on lõbus, laululine ning leidlike riimidega. Üks väga omapärane ja huvitav element, mida Contra kasutab, on palindroom. Palindroomid on read, mis on tagurpidi lugedes täpselt needsamad, mis õigetpidigi, nagu näiteks: «Ines kuule see kena vrakk karvane kees eluukseni.» Tihti kasutab ta oma loomingus Võru murret. Arvatavasti just seetõttu, et kasutab Võru murret ka oma esmase kõnekeelena. Contra loomingust võib leida palju paroodiat ning kalambuure ehk sõnamänge. Lisaks on Contral ka virtuoosne keelekasutus. Ta on hetkel kindlasti üks populaarsemaid luuletajaid Eestis just tänu oma keelekasutusele. Ta on
irooniliselt, aga alati keskendunult. Siin on koos stseenid ühe abielu allakäigust. Sauteri ühtaegu argine ja filosoofiline jutustamisviis võimaldab näha detailide taga seaduspärasid ja vastupidi. Mõtteline järg, tumemeelsem kaksik romaanile "Ära jäta mind rahule". Sauteri puhul esile tõstetud fragmentaarsust (mis ärgitab lugejat aktiivsusele). Madalas olustikus keriv joodikunarratiiv sellele omase spetsiifilise maailmaga (jookide manustamise tehnikad, füsioloogiline aspekt, impotentsus,unetus, kõhulahtisus, arutlused maksast jne); tsüklitest väljatuleku raskus jms. Loomingupsühholoogilised küsimused. Nihilist FM. "Final Cut" (2017) uue põlvkonna naturalistlik eluproosa, erinevad hääled ühiskonna äärealadelt, marginaaliast, undergroundist. Piir tegeliku ja fiktsiooni vahel sageli ebaselge. Poliitiliselt ebakorrektne, keeleliselt toimetamata, sisuliselt elav, valus, painav.
ja avatus, taastamise põimumine uuendusega (uuendatakse luulet ja proosat), avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia (trükis ilmunud ja varjatud käsikirjad on erinevad), luulet mõjutas Vladimir Majakovski ja kirjandus käsitlust Roger Garaudy (piirideta realism). Kevadine meeleolu, sulaaja metafoor hakkas kirjanduses ringlema. Helgus, ühemõttelisus. 1964 sulaaja lõpp. Kultuurile hakatakse tasapisi pidureid peale panema. 60ndate lõpus oli kirjandus raskemeelne, sünge, mitmekihiline. 5. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 196672. Almanahhide laine (Hees, Marm jt) isetekkelised väljaanded, mis iseloomustavad kirjanduslikku sõltumatust. Kui sinna ilmusid kahtlased poliitilised tekstid, siis lõpetatakse see isetegevus ära. Käsikirjade ja trükisõnade vaheline erinevus pole enam nii erinev. Eksistentsialismipoleemika (kahtlased eksistentsialismi mõjud Eesti proosas.
Struktuur on pealtnäha amorfne ja laialivalguv. 3. „Kuuekümnendatelikkuse” tähendused eesti kirjanduses. 60.-te alguses oli sulaaeg. Kirjandus oli optimistlik, romantiline, allegooriline (loodusallegooria, ridadevaheline poeetika), avatud, taastamine oli põimunud uuendusega. Avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia. Kevadine meeleolu, sulaaja metafoor hakkas kirjanduses ringlema. Helgus, ühemõttelisus. 1964 – sulaaja lõpp. Kultuurile hakatakse tasapisi pidureid peale panema. 60.-te lõpus oli kirjandus raskemeelne, sünge, mitmekihiline. 4. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72. Almanahhide laine. Eksistentsialismipoleemika, uuenduse ja pessimismi põimumised, iroonia, madaldumine, modernism ja postmodernism, sürrealism. 5. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72. Almanahhide laine. Eksistentsialismipoleemika, uuenduse ja pessimismi põimumised, iroonia, madaldumine, modernism ja postmodernism, sürrealism
Vanaema esindab just seda. Mäluproblemaatikaga tuuakse sisse mineviku, mälu usaldusväärsuse ja muutlikkuse teema jne. Õnnepalul mälu metafooriks angerjas kala, mis pidevalt muudab oma kuju. Kõik need teemad, mis mainitud said (Lääs-Ida, kehalisus, mälu), leiab ka teistest mainitud romaanidest (,,Hind", ,,Printsess"). Nimetatud kahes on veel lisaks ka religiooni teema, mida ,,Piiririigis" niiväga pole. Üks kriitik on öelnud, et Piiririik on kirjutatud protestantlikust ilmavaatest lähtudes, Hind katoliiklikust ning Printsess vene õigeusust. Religiooni diskursus, religioossete sõnade kasutamine paistab nendes romaanides silma. Veel üks asi, mis kõiki neid raamatuid läbib: toimub mingi kuritegu või näeme seal tahet tappa või on üks või teine tegelane seotud mingi süüga. Süütunde analüüsi kaasatakse ka religioossed arusaamad kuriteost ja süüst. Loodus olulisem ruum kui kultuuriline ümber või linn
Andrus Kivirähk "Rehepapp" Tegelased:Rehe-Sander e. Rehepapp, nõid, kubjas Hans, Räägu Rein ja Liina, sulane Jaan, Koera-Kaarel, Õuna Endel, vana Moosel, Muna Ott, Luise, Vanapagan, Imbi ja Ärni, Aida Oskar Sisust: Algus: Koera Kaarli sulane Jaan sööb mõisast varastatud seepi, kutsutakse rehepapp, et ta Jaani raviks. Liina ostab Luiselt vana parunessi surikleidi ja maksab selle eest pere varandusest võetud hõbeprossiga. Rein kahtlustab kohe mõisamehi, kiltrit ning läheb kohe kiltri juurde ning surmab ta. Kaarel oli hädas halltõvega ning rehepapp soovitas tal haiguse vastu viina võtta, ning Kaarel hakkas iga päev kõrtsis käima, et mitte uuesti haigeks jääda. Külla tuleb katk ja kõik olid hirmul, kuid tänu rehepapi kavalusele, saadakse ka katkust jagu. Kubjas Hans armub mõisapreilisse ning käib talle iga õhtu akna alla lausumas kui väga ta teda armastab. Lõpuks otsustab Hans endale Krati teha ja läheb Vanapagana jutule. Vana
ilu kui ka igatsust ja valgusepüüdu. Erilist tähelepanu väärib ka Liivi loodusluule, ta otsekui elas loodusega ühte, väljendas melanhooliat kui loodusel oli raske ja tundis rõõmu kui valitses päikesepaiste. Taaskord ei ole Liiv liialdanud ja tema read tunduvad realistlikud ning ilma võltside kirjeldusteta. Liiv on ka ise öelnud, et teda inspireeris palju Peipsi järv ja koduküla lihtsad karjametsad. Seesugune lihtne pilt tekib Liivi luuletusi lugedes silme ette ja sellest leiab igaüks midagi tuttavlikku ja kodust. Meelisteemaks võib pidada ka aastaaegu, millest Liiv üsna palju kirjutas, populaarseimaks ilmselt sügis, mille mitmepalgelisus lubab kujunditega mängida ja annab võimaluse luua värvikaid ning huvitavaid tekste. Tema luuletused sügisest võibki tinglikult jagada kaheks, need, kus ta loob sügisest pildi kui millestki säravast. Aga üle oru,
Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas. 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja
3.3. MILLEKS VAJATAKSE EESTIMAAD? Ühelt poolt meile püütakse selgeks teha, et praegust suurriikide poliitikat iseloomustab transparentsus, läbipaistvus, sest demokraatlikud riigid ei saavat teha teise riigiga kokkuleppeid mõne kolmanda riigi suhtes T. H. Ilves välisministrina. Ja teiselt poolt meile väidetakse, et: "Reaalsus on selline, et Ameerika ei päästa Eestit, veelgi enam, teid on pidevalt maha müüdud kui mängu tulevad suuremate huvd," estofiil Paul Goble. Järelikult tuleb niimoodi välja, et meie müük peaks toimuma transparentselt, ehk teisisõnu avalikult. Kuid selleks, et müüa, peab leiduma ostja. Kas Eesti on üldse midagi väärt, et keegi teda osta tahaks? Või on ta "tilluke, tähtsusetu ja hoomamatu", nagu teab Enn Soosaar. Üks võimalik valim Eesti suurimatest, ainult füüsisega seotud rikkustest on selline: 1. Eesti on kahe eriti kaaluka kontinendi põkkumispiirkond, seetõttu kõrgstrateegiline, nagu Panama, Gibraltar, Suess, Singapur,
Kuradi mitu nägu Kurat eksisteerib inimeste mõttemaailmas enamasti kõige kurja võrdkujuna. Tema süüd nähakse tihti paljudes inimkonna hädades. Ometi võib Johann Wolfgang Goethe teosest "Faust" ja Mihhail Bulgakovi romaanist "Meister ja Margarita" leida mõtteid, mis ei toeta täiesti negatiivset üldpilti saatanast. Kes on kurat, kui ta üldse eksisteerib? Millisena näevad Bulgakov ja Goethe tema olemust? Ateistid väidavad, et jumalaid ega kuradeid pole olemas. Teatud mõttes võib nende arvamust õigeks pidada, sest vaevalt eksisteerivad põrgu ja taevariik käegakatsutaval kujul. Inimkonna jaoks osutub tegelikult olevaks kõik, mille eksistents leiab uskujaid. Bulgakov avaldab mõtte, mille kohaselt igaühele mõistetakse tema usu järgi, sest ükski teooria polevat rohkem väärt kui mõne teine. Uskudes vaid antud reaalsuse olemasolusse, muudame surmajärgse elu enda jaoks kindlalt võimatuks. Seega eeldan meeleldi, et eksisteerib mingi kõrgem ühendus oma jum
Kui mõningates raamatutes seisneb teose mõte lihtsalt selles, mida teose tegelane tegi, siis selle teose sisu sisaldas midagi enamat, kui arvata võib, selle teose mõte võib olla midagi palju suuremat kui arvata või ettekujutada võib. Raamatu autorist Nädala portree -- Eia Uus: kirjandus on ainus asi, mida ma tahan teha 17 Nov 2006 EE Rõõmsalt naeratav Eia. Foto: Esko Lehtme Kirjutasime Sinust ka täpselt seitse aastat tagasi ajalehes Vaba Eestlane, kui olid 14-aastane ja just asunud elama Taimaale, kus õppisid hiljem neli aastat stipendiaadina erakoolis. Kas sellest kogemusest räägib ka Sinu esikromaan ,,Kuu külm kuma", mille kirjutasid 19-aastaselt? ,,Ei ning jah. Lugu leiab aset küll ühes nimetus Tai erakoolis ja peategelane on Eestist pärit stipendiaat, ent lugu ise ei ole üks ühele minu elust seal. Siiski, enamus
Notsu: "Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!" Karupoeg noogutas. Notsu: "Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada." Karupoeg: "Aga kus sina siis oled?" Notsu: "Mind ei ole." "Nii ei saa olla," ütles Karupoeg. "Mina arvan ka nii," ütles Notsu, "aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üks." "Miks sa mind kiusad?" vihastas Karupoeg, "Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jänes vastu:"Daipohh kui keegi karule liiga teeb!" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jän
- lugude tagasitulek, ei ole enam rõhutatult fragmentaalsed, läbimõeldud kontseptsiooniga. Tähelepanu pööratakse ka tegelaskuju ülesehitamisele, tema arengule, sisemistele konfliktidele. Erandina autore Mihkel Samarüütel. - Kõik tekstid on rõhutatult kaasaegsed, tegevus toimub lugeja olevikus. Kaasaegsus tekitakse viidetega dokumentaalsetele paikadele, objektidele, kaupadele jm. Rõhutatud „noortepärasus“ – orienteeritud noorele lugejale. Tegelasetki enamjaolt noored ja maailmaga kriminaalselt või seikluslikult suhestuv tüüp. Sotsiaalsed suhted erinevad varasemast, nt pole perekondlikud või kõrgklassi omad, vaid sõpruskondlikud ja kontori suhted. Erinevus ka selles, et suhete kompleks on demokraatlik, mitte hierarhiline. - Moraalinomide ja tradits eetika lammutamine. Tähelepanu pööratakse nö tabu- tegevustele, kuritegevuse teema väga silmapaistev, alkoholi joomise temaatika, sex, drugs &..rocknrolli ei ole :D vist. teemasid pakutakse meelelahutuslikus vormis
Andrus Kivirähk ,,Rehepapp ehk november" (.Kirjastus ,,Varrak" 2000.a.) ,,Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaidast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha." Niisuguse lühikokkuvõtte annab teosele tutvustus internetis. Peab ütlema, et see on üks väga imelik raamat. Kes armastab muistendeid ja muinasjutte, aga samas ka pisut ,,kiiksuga" huumorit, sellele peaks ,,Rehepapp" meeldima. Palju on kasutatud kõikvõimalikke eesti rahva ennemuistsete juttude tegelasi, isegi Vanapagan on mängu toodud. Ühest küljest on need tegelased ju vähemalt eestlastele kõik tuttavad, aga selles teoses on kogu see seltskond pandud sellisesse võtmesse, et saab mõelda need kujud ka tänapäeva
" - See on kurb lause ning lugemise ajal läks hinge. Kolmas raamat ,,Teeba kirg" ,,Kuu valgustas tema peast eemale hoidvaid kõrvu ja tema nägu, mis oli valuline ja ärev, otsekui oleks ta järgnenud millelegi, mida teised ei näinud" Lihtsalt väga emotsionaalne lause. ,,Maailm meie ümber oli inimtühi." See lause läks mulle tõesti väga hinge. Peale seda lugemist, hakkasin enda elus neid hetki tähele panema ning väärtustama. Näiteks draamaõpetuses teeme näidendit ning meil on armastus-stseen, kus poiss ja tüdruk üksteist tähele panevad ning vaatavad teineteist pikalt. Saalis oli vaikus ning ma kasutasin seda lauset: ,,kujutage ette, et maailm ümber teid on inimtühi", mainis ära ka et selle tsitaadi võtsin just sellest raamatust. Arvan, et seda võib tunda siis, kui sa oled koos inimesega,
Sisukord Lk 1- 2 Jaan Kross, ning Jaan Kross ajakirjanikuna Lk 3- 7 Kirjanduslik tegevus Lk 7- 8 Tunnustused, lemmik luuletused. Lk 9 Kasutatud kirjandus Jaan Kross Jaan Kross (sündis 19. veebruaril 1920) on tänapäeva Eesti teenekaim kirjanik ning mitmekordne Nobeli kirjandusauhinna kandidaat. Jaan Kross sündis Tallinnas, õppis Tartu Ülikoolis (193845) ja oli seal kuni 1946 õpetaja (uuesti 1998 vabade kunstide professorina). Venelased arreteerisid ta ning saatsid GULAG-i. Sealt tuli ta tagasi ning hakkas 1954 professionaalseks kirjanikuks. Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal on ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele. Jaan Krossi abikaasa on luuletaja ja lastekirjanik Ellen Niit. Jaan Kross Kalju lepiku eakaaslane alustas luuletamist Tallinna Westholmi gümnaasiumi õpilasena 1938.
veel tean ja oskan. Ma ei ole veel suureks kasvanud. Ma ei ole veel välja kasvanud. Ma ei hoia veel oiates kätega peast kinni. Mul ei ole veel keskeakriise, mida noorte inimeste väärtushinnanguid materdades leevendada. Ja ma tean, et vähemalt need, kellest ma kirjutan, usuvad mind. Ja minusse. See on piisav põhjus... ...aga mitte ainus. Teine põhjus on veel. Missioonitunne pole kindlasti mitte õige sõna, kuid on tõenäoliselt esimene, mis teile lugedes pähe võib tulla. Tegelikult on see lihtsalt soov näidata, millised tagajärjed mõnel puhtalt naljaviluks või igavuse peletamiseks genereeritud rumalal ideel võivad olla. Ja et mõnikord võib üks pealtnäha pisike müksamine põhjustada uskumatult suurt laastamistööd. Ma ei taha kellelegi näidata jõhkrust, roppust või vastikuid sündmusi ainult sellepärast, et nii on kihvt ja vägev. Ma tahan näidata tagajärgi koos põhjustega ja raputada pisut
see on. (Varenka viib lapse majja. Aleksandra läheb temaga kaasa. Tatjana võtab vankrist korvi karusmarjadega, siis märkab, et võrkkiigest tõuseb piibusuitsu. Hiilib vargsi kiige juurde. Varvara tuleb tuppa, kann käes.) VARVARA: Kuhu see Mihhail läks? Nõuab, et Masa teeks talle limonaadi ja ise kaob minema. LJUBOV: Ta on kuskil aias ja teeb tööd. VARVARA: Me peaks küünla põlema panema. (Tatjana üritab eemalt ühe karusmarja üle võrkkiige ääre visata, aga tulutult.) LJUBOV: Ta tõi ühe ajakirja koju, kus oli tema artikkel sees. ALEKSANDER: See on nüüd viimane piisk. Ajakirjandus! VARVARA: Mis asja te siin teete? ALEKSANDER: Tal on täid. LJUBOV: Ei ole. 22 ALEKSANDER: Ma näen nende väikseid käsi ja jalgu.
täiesti võimatu kinnisidee lapseohtu tütarlapse suhtes. See mees, kelle vastu peaks tekkima automaatselt põlastus ja viha ning kindlasti mitte mõistmine, kaastundest rääkimata mässib ometigi lugeja ümber oma sõrme. Ja ta teeb seda vägagi teadlikult ning oskuslikult. Nabokovi ning ,,Lolita" peategelast Humbert Humbertit ühendab üks kindel joon nende mõlema lapsepõlve on jäänud noorpõlve armastus, mis lõppes kurvalt. Lugedes ,,Lolitat" ning teades Nabokovi armulugu noorpõlve sõbranna Tamaraga on kuidagi väga tuntav seos Humbert Humberti esimese armastuse Annabel Leighiga. Viis, kuidas Nabokov kirjeldab Tamarat meenutab väga Humberti Humberti kirjeldusi Annabelist. Mingi kurb, nostalgiat täis igatsus, mida lugedes tahaks endagi süda kurbusest saapaäärde vajuda. Nabokovi Tamara jäi alati lapsepõlvearmastuseks, millekski, mida üks inimhing kogeb nii või teisiti
Neetud nõrkus, muud midagi. See sööb pikkamisi ning tasahilju end sisse, ja sa märkad seda alles siis, kui tahad temast vabaneda ja jaksust tuleb puudu. Morozovil oli õigus. Kõige kindlam viis naist kaotada oli see, et näitad talle elu, mida sa talle ainult paariks päevaks võid pakkuda. Naine püüab säärast elu tagasi saada kuid kellegi teisega, kes on suuteline seda talle pidevalt andma." Lk 230,,,,Sa oled vapustav. Sul pole minevikku. Keegi ei tea sinust midagi. Nende idiootide elust tean ma juba sada korda rohkem kui sinu elust."" /---/ ,,,,Armastus on mind läbipaistvaks teinud ma võin endast läbi vaadata. Ma armastan sind nii väga, et mu süda laotab end laiali nagu naine keset rukkipõldu mehe ees, kes teda vaatab. Mu süda tahab maa peale pikali heita. Rohelisele aasale pikali. Tahab lebada, tahab lennata. Süda on hull."" (Joan) Lk 231,,,,Siis sõidame kõige kallimasse restorani, sööme kalamarja ja joome vahuveini ja
toon ma suuremat kasu, kui see oleks siis, kui ma kohtusse käendajana ilmuksin või testamenditahvlitele sõrmusega pitsereid vajutaksin või senatis oma hääle ja käe kandidaadi teenistusse annaksin? Usu mind, need, kes näivad täiesti tegevusetuina, ajavad suuremaid asju; üheaegselt käsitlevad nad jumalikku ja inimlikku. (7) Kuid tuleb juba lõpetada ja maksta selle kirja lunaraha, nagu alguses kindlaks määrasin. Minu varamust see ei pärine; ikka veel tegelen Epikurosega, keda lugedes sain tänasel päeval säärase õpetussõna: "Pead orjama filosoofiat, et sulle saaks osaks tõeline vabadus." Ei määrata vabastamise tähtaega sellele, kes ennast talle allutab ja loovutab, ta saab vabaks otsekohe. Filosoofia orjamine ongi vabadus. (8) Võib juhtuda, et minult küsid, miks ma nii palju häid ütlusi esitan pigem Epikuroselt kui meie omadelt. Kuid miks peaksid sa neid ütlusi pidama Epikurose ja mitte üldsuse omandiks? Kui palju ütlevad
veeres oli minu jaoks pigem nagu kirjeldus ta elust, kuidas ta ise vaatas kuidas ta elu allamäge hakkas veerema aga ei teinud midagi selle päästmiseks. Vaesus oli raamatus nagu üks läbiv teema aga see oli minu jaoks rohkem nagu olustiku jaoks. Ma kasutan palju sõna "nagu", millega mulle tuleb meelde mu kirjanduse õpetaja sõnad "Kas nagu on või ongi?" Siinkohal minu jaoks "nagu on", sest mulle endale tundub, et ma ei mõista kõike. Suure tõenäosusega mõne aasta pärast uuesti lugedes arvan ma raamatust ja tegelastest hoopis teistmoodi, äkki ma ei pea Makari halvas mõttes meeleheitlikuks ja Varvarat õigesti tegutsenuks.
· Ma tean, et ma pole täiuslik. Ma muutun vahel armukadedaks. Me tülitseme mõtetute asjade üle. Ma katkestan kõnesid ja sa helistad kohe tagasi. Ma luban, et ei tee seda uuesti ja nii ma ka teen. ma võin käituda ebaküpselt vahest, aga on üks asi, milles olen ma täiesti kindel. Ma ei tea, kus ma oleks praegu, ilma sinu kannatuse ja armastuseta. Ma ei pruugi olla parim tüdruk/poisssõber, ma ei pruugi näidata, kui väga ma tegelikult sinust hoolin.. aga seal on üks asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. "Ma armastan sind." · * Ma suhtun sinusse ülbelt ?! Sa küsid :"miks ?" Ma vastan :" Sa pole paremat suhtumist väärt !" · Ma armastan sind nagu pasta hambaharja, nagu soojust tekk ja nagu rong rööpaid. · Ma tahaks sulle karjuda :" Kao siit, ma vihkan sind !" aga ometi ma naeratan ja kingin sulle musi. Ma tean et sa oled mind petnud ja olen valmis minema kaugele, et teada saada kui kaugele lähed sina
ja maise pärib ikka igavik. HAMLET: Jah, nii see käib. KUNINGANNA: Kui nii see käib, miks iseäralik see sulle näib? HAMLET: N ä i b , proua? O n . Piin minu sees ei lase osa võtta välispidisest - neist hästilavastatud leinaohetest. KUNINGAS: On sinust, Hamlet, kiiduväärt ja kena, et oma isa nõnda mälestad. Kuid tea, ka sinu isa kaotas isa, see oma isa. Mahajääjalt nõuab ta lapsekohus mõne aja jooksul küll leinalõivu, aga püsida põikpäiselt muremust - nii mees ei tee. See patt on kadunu ja taeva tahte ees,
Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda! Armastus annab elule mõtte! Ela nii, et kui sa sured, siis hakkab su sõpradel igav. Elu on joonistamine ilma kustutuskummita. Elu on kui risttee, mis kord on sattunud su teele ja kord ei ole. Ta võid näidata endas ka kõige halvemaid külgi, kuid siiski alati on ta ühtemoodi. Teeb haiget ja vahel kui juhtub, paneb isegi naeratama. Tähtis pole igavesti elus püsida vaid igavesti endaga elada. Elu on liialt lühike, et raisata seda inimestele, kes sinust ei hooli. Elu on nagu pornofilm, aga ilma seksita! Me ei tea millal elu lõpeb, ja sellepärast me kiirustamegi. Elu on võistlus, aga reegleid ei näe. Eluraamatul ei ole kordustükki. Kui puuduvad armastus ja sõprus, on elult võetud kogu tema mõnu Tarkus on teadmine, mis on muutnud inimese osaks. Ükskõik, kuidas inimene sureb, surema peame ükskord kõik. Kas sureme täna, homme või aasta pärast, see on rohkem maitse asi. Peaasi, et oleme elanud
eksisteerib ka mingi aktiivne võime kas minus või milleski muus neid ideid esile tuua või tekitada. Ja see minus eneses tegelikult olla ei saa, sest see ei eelda mingit mõistmisakti 20 ja need ideed tulevad esile ilma minu kaasabita, sageli isegi vastu mu tahtmist. Niisiis jääb üle, et see võime on mingis teises, mi-[1656]nust erinevas substantsis, milles kas vormiliselt või eminentselt peab sisalduma kogu reaalsus, mis on objektiivselt ideedes, mida see võime esile toob (nagu ma juba eespool täheldasin); see substants on kas keha või miski kehalise loomusega, milles sisaldub vormidena kõik, mis on objektiivselt ideedes; või on see siis kahtlemata Jumal või mingi kehast suursugusem kreatuur, milles sisaldub kõik eminentselt. Kuna aga Jumal ei ole pettur, siis on täiesti ilmne, et ta ei saada mulle neid ideid otseselt ise ega ka mitte mingi kreatuuri vahendusel, milles
lahustumast hoidis. Ja ühe vahepealse aasta ma elasin naisega, keda ma kogemata armastama hakkasin. Ma olin ära unustanud, mis see on, mis minuga kaasas käib, ma olin iseennast ära unustanud. See on võimalik. Ja kui tunne tagasi tuli, teda polnud enam. Ta oli päris ja siis teda polnud. KIOKO See on kurb lugu, aga see tuleb hullu mehe suust. IKE Kas ma sind kujutan ette? Sa ju tead, et sa oled tõeline, sõltumata minust. KIOKO Sõltudes sinust. IKE Ma arvan, et sa pead õppima mind endast välja harutama. KIOKO Miks ma peaksin tahtma elada karkassina? IKE Kas sa tõesti usud, et nendest miljarditest inimestest maailmas olen mina ainus, keda sa elu jooksul armastada suudad? KIOKO Ära räägi mulle idiootsusi. Ainult sina oled sina. IKE Aga sa arvad, et ma olen hull. 33 Kioko vaikib.
See meedium kirjeldabki selle ajastu hoiakuid kõige paremini. Teine silmatorkav joon sajandivahetuse puhul on see, et alates 90ndate keskpaigast muutub Eesti ühiskond üha enam avatumaks mõlemapoolselt eestlased pääsevad maailma ja maailm pääseb Eestisse. Mõned nimetavad seda suhtlust globaliseerumiseks. See on protsess, mis iseloomustab laiemalt lääne kultuuris toimuvat. Selle globaliseerumise üheks suuremaks kanaliks ongi seesama tehnoloogia. Neid maailmaga suhtlemise märke näeme läbi kogu nüüdiskirjanduse ka ja seda juba alates 90ndate algusest. See avatuse psühholoogia on mitmesuguseid teemasid siin esile toonud. Kuivõrd selle globaliseerumise ja avatuse kõrval mängib rolli rahvuslikkus ja rahvuslike ideede olemasolu? Kas siin on mingi pinge või mitte? Kindlasti pole need rahvuslikud ideed väga populaarsed ja midagi sellist, mis oleks pidevalt teema või kõneaine. Võib-olla viimase
Ometi need tulevad naise kujul tagasi. "Solarise" suur teema on võõras. Aga mida on mõeldud? Kas võõras on see planeet ja ookean? Või on inimene võõras iseendale? Miquel de Cervantes Saavedra "Don Quijote" "Don Quijote" kandev teema on rännak. Peategelase rännak algab raamatutest, mis viivad ta füüsilisele rännakule. Don Quijote tahab elada raamatutegelase elu, kuid pärismaailm erineb fantaasiamaailmast. Lugu kirjeldab ühe mehe soovunelmalist teekonda, kus reaalsus muutub fantaasiaks. Veidral kombel jõuab ta kohale, kuid kohale jõudes saab aru, et see on hullus ja enne surma naaseb ta pärismaailma. Üheks põhiideeks sarnaselt "Hamletile" on ka "Don Quijotes" hullus. Rüütli hullus on nõnda intensiivne, et isegi teised hakkavad juba uskuma. Kõige eneseiroonilisem on see, et lõpuks peategelane ise enam ei usu ja tahab teisigi selle hulluse eest hoiatada. Samas Quijote
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
