Emil Tode "Piiririik" - lugemisaegsed märkmed (0)

„ Piiririik “ Emil Tode
Mt= minategelane
1.
- minategelane kirjutan Angelole kirja, vabandab oma kehva prantsuse keele oskuse pärast, kuid samas leiab, et sellest pole hullu , kuna Angelo pole ka prantslane , õigupoolest pole ta keegi ega miski
- mt ei teadnud , millest kirjutamist alustada, alustas rääkimist päikesest ja päikesepaistest, millest Angelo mt ellu ilmunud oli
2.
- mt on maalt, kus päike on haruldane , sügisel kaob päike ära, kevadel tuleb taas välja
- õue tagant algab mets, kui inimene tunneb, et hakkab surema, siis minnakse metsa ja heidetakse juurikatele pikali, sest inimese hing muutuvat seal pisikeseks linnuks, kelle nimi on pöialpoiss, mis kehast saab, seda ei tea, ilmselt metsloomad tassivad kondid laiali
- need, kes elust veel kinni hoiavad, metsa ei lähe, vaid harivad maad, et sügisel mõnd andi saada päikese tagasitulekuni
- kahest küljest piirab maad madal meri, mis talvel jäätub, kolmandast küljest piirneb maad suur järv, neljandast küljest vaesed ja pimedad riigid, mille kaudu mt põgeneski
(kõlab nagu Eesti, mis Soome ja saarte poolt ümbritsetud merega ja ida poolt Peipsi järvega, lõunast teiste riikidega)
3.
- mt kirjutab Angelole, et mõtles sellise maa välja, kuid ometigi eksisteerib ta kaartidel ja inimesed on valmis selle eest verd valama
- põgenes oma kodulinnast, sest sealne elu oli mannetu, kaugelt nägi see välja kui telklaager, lähemalt vaadates olid hallid majad, mis olid poolpõlenud, asus mere ääres, linna kohal kajakad , sõidavad trammid , päeval müüakse tänavanurkadel kaupa, õhtuti jäävad tänavad tühjaks, võid kohata roose müüvaid eakaid naisi (jutt Tallinnast?)
4.
- võttis külmkapist toonikupudeli, lisaks oli kapis veel head paremat süüa, köök nägi üldse väga puhas ja ilus välja, kõik oli korralik, tekitas mt-s rüvetamistungi see kõik ära rikkuda ja segi paisata, kavatseski selle ellu viia
5.
- enne köögiloo rääkimist, tundis mt, et peab Angelole ennem rääkima oma teistest kuritegudest, tahtis oma lugu jutustada, kuid tal polevat mingit lugu, mt-ga pole midagi juhtunud ja ta elu on olnud alati ühetaoline, tunnistab siiski, et vahel harva midagi juhtub ka, mõni sündmus nagu näiteks Angelo kohtamine
6.
- otsustab Angelole enda nähtud maastikke kirjeldada
- mt räägib oma ideaalmaastikust, see oleks rohune mererand, tühi, vastavalt aastaajale muutuv muruvärvus, ilus taevas, mööduvad vihmad, öösiti kuuga või tähtedega, hommikuudust paistaksid metshaned, mt oleks tahtnud sellel maastikul rohi olla, aga kuna inimene ei saa seda, siis oleks ta tahtnud seal vähemalt elada, sellel oleks võinud olla ka üks kuubikujuline valge maja, mille igas seinas on üks aken ja kus mt elaks
- mt saab aru, et kaldus nähtud maastike rääkimisest kõrvale ja rääkis ainult oma unistusest
7.
- mt mäletab hästi oma elust Amsterdamist Põhjavaksalist pileti ostmist, samal päeval oli taevaminemisepüha seal (inimesed nägid heitunud välja, kes sel päeval suri, sai otse taevasse)
- mäletab metroos kerjavat inetut Rumeenia tüdrukut, kes eriti kaastunnet inimestes oma jutuga ei äratanud, järgmises jaamas oli Jugoslaavia mees, kes mängis tuimalt akordioni ja kelle poeg vahekäikudes raha üritas koguda, ka neil see ei õnnestunud, algselt siiski mt annetas, kuid hiljem õppis ei ütlema
- ostis ka ajalehe ajaviiteks ja lugemiseks, kui piletijärjekorras seisis
- mt-l politseiga probleeme polnud, teda taga ei otsitud ja temal probleeme ei olnud, käis küll viisata Amsterdamis , kuid sellest probleemi ei tulnud
- kassajärjekord oli pikk, kassa kohal oli tulikiri, et 13 läheb kassa lõunale, kuid kell oli juba üks läbi, järjekord oli pikk ja lõuna pidi ära jääma, sest muidu oleks inimesed väga rahutuks muutunud
- koju tagasi sõites kerjas metroos valge rase naine, prantslane, ta nõudis raha ja talle anti ka
- sõitis hotelli või pansionaati, kus pesi oma pesu ja sõi end üle, hommikul ärgates oleks tahtnud surnud olla, aga ei saanud, sest pidi Amsterdami minema, et kõik oma ette nähtud kuriteod tehtud saaksid
- mäletas ka tolle päeva unenägu, kus matsid üht poissi, kes pidi tingimata naeratama, kuid kes lõpuks tüdines sellest ära ja kirstust jalga lasi
8.
- mt ei ole vahepeal kirjutanud, hulk aega on mööda läinud, kirjutab Angelole kirju, mida ta iial ära ei saada, ainult nende lühendatud tõlkeid, unustab pea koheselt ära, mida on kirjutanud, kui kirja posti pannud on,
- kõik kirjad olid mt-l mälukettal alles „Ma olen elanud ja rääkinud“ lk 34
9.
- mt on Amsterdamis käinud, kuid tal pole selle kohta ühtki tõendit, sest ei tee pilte ega hoia pileteid alles, mäletab rongi aknast välja vaatamist ja lehmadega karjamaad ning kalapüüdvat meest, kui meenutas, hakkasid talle mõned asjad ikka reisist meenuma
- mäletas ka Franzuga kanali kaldal istumist ja veini joomist , ka itaalia restoranis käimist, mis kanali kaldal asus, mt kujutas ette Franzi kanalisse lükkamist ja nende kelneriga suudlemist restorani tagaruumis
- raha mt-le oluline polnud, himustas seda pigem kohusetundest, et olla õige ida- eurooplane
- mt ei talunud, et teda armastatakse, see oli talle alandav
10.
- mt ei mõistnud, miks Franz just tema välja valis kõigi teiste seast
- tagasiteel Amsterdamist Pariisi istus ta vastas neeger , kes oli jutukas , tema arust oli Hollandis kõikjal vesi ja see oli vaene maa, tahtis ruttu Aafrikasse tagasi
- meenutas veel õhtut Franziga kanali ääres, kus lõpuks veinist purju jäi, itaallane tõi lauda põleva jäätise
11.
- mt polnud järsku enam milleski kindel, kas see oli kõik tõsi olnud, et ta oli kiirrongis olnud, ja tema vastas oli neeger istunud ja ta oli vaadanud rongi aknast välja tulpe istutavaid inimesi
12.
- kindel maastik , mida ta mäletab, pigem hoopis taevas
- istusid vanaemaga söögilaua ääres, mt piilus aknast välja tänavale, et vanaemale öelda, kes parasjagu mööda kõnnib
- köögiaknast paistev taevas pole kunagi ühesugune, mt tundis, et näeb sellest taevast kõiki oma elu nägusid ja maastikke, tundis neid aina uuesti ära
13.
- mt ei lükanud Franzu ka trammi alla, kuigi Amsterdamis oleks seda olnud lihtne teha
- kui Franz unes sonis/hambaid krigistas, piisanuks vaid sellest, et mt oleks tal käest võtnud, kuid ta ei suutnud, temas oli vastikus, mis ei lasknud uinuda enne esimese trammikella, seejärel minategelase vastikus andis järele ja tuli uni
14.
- mt mäletab veel lõbusõidulaeva ja imelikke maju, mille seintel olid marmorist kujud või koletised , laev vajus merele ja suur laine viis ta veealusesse riiki
- ei uskunud, et Franz on päris kuniks tema visiitkaardi enda kätte sai, mis tõendas teda kui elusolendit, kuid korda ta pole enam sedagi
15.
- minategelasele meeldis selles hotellis, sest see oli nagu koht, kuhu ära kaduda, ilm oli hall ja vilu, mõtles milliseid riideid endale tahaks
- mõtles endale riideid 19. sajandist, siis moodsaid suveriideid, Franz ostis talle hõbehalli siidisärgi, mis mt-le ei meeldinud, sest see oli kallis ja see oleks pannud seda sarnanema idaeurooplastega, ta ei oskaks selliseid riideid kanda, eelistaks ennem kaltse
- seejärel mõtles endale pöörase ja ebatavalise riietuse selga , millega käiks ringi vaid õhtuti, läheks ooperisse, lahkuks vaatuse keskel ja otsiks üles oma narkomaanist AIDSiga kallima
- veel mõtles ta välja praktilise riietuse juhuks, kui ta koos Franziga elaks
16.
- mt ja Angelo kõnede lõppedes ütles viimane alati prantsuse keeles, et ma suudlen sind, juhul kui D-d läheduses polnud, mis tundus minategelasele kui päris suudlus , mt polnud armukade , võib-olla ei armastanudki Angelot, vaid tahtis temaga rääkida, mida tehes ta kaugenes inimeste maailmast
- mt jumaldas Angelo juures tema eimiskit, sest ta oli väsinud kõigist neist, kes midagi on
17.
- mt käis muuseumis, tal oli priipääse
- pani selga Franzu kingitud siidisärgi ja mõtles, kas võtta ka kätte tema kingitud portfell , siiski seda ei teinud, võttis mustad dokumendikaaned, et asjalikum välja näha, Franzul oli hea maitse
- mt muuseumitest eriti ei vaimustunud, tema arust olid need ühesugused, läks Louvre ’ isse , seal oli palju klassitsistlikku kunsti, mis oli üksluine,
- märkas pilti, mis oli rippunud ja vanaema seinal , see ei jätnud teda ükskõikseks
- mt unistas Pariisis olemisest ja sealsest ilusast elust, reaalsus, milles ta nüüd seal elas oli hoopis teistsugune, viitsimatus edasi unistada
- kunagi unistas, et keegi teda armastaks, nüüd kui armastas , oli see ainult häda ja viletsus
18.
- mt oli raamatukogus selle pärast, et tõlkida prantsuse luulet, pidas oma tööd mõttetuks, kuid oli rahul sellega, et talle vähemalt maksti, Franz oli tark professor ja hea palgaga
- raamatukogus istus mt kõrval naine, kes tegi agaralt märkmeid oma loetu kohta, siis naise vastas istus vene tüdruk, kes pigem tegeles millegi muuga, kui raamatutega
- mt armastas puhtaid tänavaid, ilusaid pakendeid ja elumugavust, tegelikult ka Franzi, samas unistas, et ta põue taskus oleks pomm, mida poole ooperi pealt lahkude tooli alla saaks jätta, et see siis plahvataks ja plahvatus ohvriterohke oleks
- tegelikult ei tahtnud mt kellelegi viga teha, tahtis, et kõik haihtuks valutult õhku ja tema koos sellega
- saatis veel paar värssi Angelole õhusuudluseks
19.
- pühapäeviti post ei käi, postkastid olid klaasist luukidega, nägu juba kaugelt, kui see tühi oli, kui kirjad tulid, saabusid need kõik korraga, kirjad emalt ja sõpradelt ja Angelolt, mille lugemisest mt kunagi ei tüdine, kirjutab nüüd vastu ja kirjeldab taas üht maastikku, seekord teest postkastini
- mäletas kirikus käimist, kus oli külm ja mõned rätikusse mähitud kujud, ei teadnud kas need on elus või surnud, kantslis oli üks inimene, kellel läks jutluse järg sassi, kui minategelast nägi, nad rääkisid, või pigem mt rääkis ja preester ? kuulas, kadestas teda, tema raamatuid ja riideid jmt
- mt oli olnud kooliõpetaja, aga pidi sellest kohast loobuma, meeldis enda õnnetus, meeldis kirjutamine, sest siis võis paberile panna, mida iganes, iga õhtu viis kirju posti, kirjutas sellele „jumalale“, oli segaduses, äkki oli temaga hoopis abielus olnud ja kas ta oli selles abielus mees või naine olnud
- proovis kord salaja tema talaari, see oli erutav
- käigud postkastide juurde olid ainsad hetked päevas, kui mt jälgis taevast ja kõneles sellega
20.
- Franz oli armastajana suurepärane, kuniks mt teda ja tema karvaseid käsi põlgama hakkas, vahel unistas kuumi ladinlasi, lasi endale päikeseprillid teha, et saaks neid jälgida ilma, et seda märgataks
- oli tol päeval põhjuseta õnnelik, tahtis, et surmatunnini oleks veel 1000 aastat
- õues lõppes hoovihm ja kevad oli läbi saamas, peagi saabus uus sadu, rahe, tuul, jäi seisma ühe mööbliantikvariaadi ette, kus märkas üht naist ja meest endale miskit ostmas, pood oli kallis, järelikult pidid nad olema rikkad, mt tundis end kui kerjusena ja see tegi ta veel õnnetumaks
21.
- kirjutas Angelole baaris käigust, kuhu läks, sest jalad olid väsinud ja koju veel minna ei tahtnud, tahtis tõsta klaasi oma uue elu jaoks, jõi baaris piima, mis oli uus mood
- kui varem on ka istunud kohvikutes ja baarides, siis on olnud tunne, et kõik hoiavad temast eemale, kuigi ta oli korralikult riides ja kena
- too õhtu ta aga inimesi ei jälginud ega neile ei naeratanud
- tema juurde tuli prantslane Jean-Claude, kes palus tal endale naeratada ja tema lauda istuda soovis, nägu haavunud välja, mt valetas, et on Rootslane, et tahtnud endast kui ida-eurooplasest rääkima hakata, sest siis oleks teda vaadatud kui surnu sugulast
- rääkisid piiride kinni panemisest, prantslane palus mt-l prillid ära võtta, tellis talle uue klassi piima ja selle eest oli ta valmis seda tegema, mõtles, et kui kalliks prantslane seda hindaks, et ta riided ära võtaks, kui mt prillid ära võttis, suudles teda prantslane, pakkus autoga koju viimist , mt nõustus, prantslane tahtis kätt püksi ajada, aga mt tõmbus eemale ja hakkas naerma ning lahkus siis
- prantslane nägi seepeale välja kui pettunud laps, mt tundis end seepeale nii kergelt ja võidukalt, oli õnnelik, et oli üksi ja kedagi ei vajanud, maha jätmine oli magus
22.
- mt nägi luupainajat, vanaemast ja noorest koolipoisist kellesse armunud oli ja kellega voodis oli, vanaema oli unenäos noor, andis nõu mitte naistega olla, sest nendega kaasneb laps ja raha nõudmine
- mõtles, et peaks vanaema hauale kivi panema, et teda enam unes ei näeks
- mt üritas teha kõike vastupidi nagu vanaema oli õpetanud, esiti vihast , kuid tegelikult oli vanaemale andestanud, vanaema kartis sõda
- mt-le oli vastupidi tegemine nagu verre jäänud alates sellest ajast, luges igasugu keeratud raamatuid, õppis neid tõlkima surnud keeltesse ja hiljem see saigi tema tööks, oli oma elust tüdinenud
23.
- veel käis mt Amsterdamis Franzuga ühes kirikus, mille põrand oli hauaplaatidest tehtud, jäi ühte maali vaatama, kui tema selja taha tuli teine mees, esiti mõtles, et see on Franz, kuid mees osutus hoopis üheks vaimulikuks, kes uuris tema päritolu kohta
- mt võttis tõrjuva hoiaku, kartis olla liiga kerge saak muidu
- kui mt hakkas ümbrusest Franzi otsima, et end turvalisemalt tunda, oli võõras mees tema juurest kadunud, Franz paistis kaugelt
- hiljem jalutasid mööda tänavat ja käisid restoranis spagette söömas, mt enam ei jõudnud, Franz sõi isukalt ka tema omi samal ajal oma figuuri pärast muretsedes
24.
- mt tahtis õuna süüa, läks ja ostiski 3tk araablaselt, sest lihtsalt tuli selline tuju, olid vanaemaga kunagi koos ungari ja Poola õunu söönud, kumbki pool
- mt ootas vanaemaga oles kooli, sest ei viitsinud enam vanaema Siberi-jutte kuulata, oli neist tüdinenud, sest need kordusid koguaeg , vahel sai vanaemalt peksa, kui teda ei kuulanud või kuidagi pahandas
- mt oli käinud ka ülikoolis, kuid eelistas seal mitte olla, elas siis puumajas, mille taga oli õunapuu, kust vahel õunu näppas, sest raha tal polnud, puudus pikalt ülikoolis ja kui teda otsima tuldi ja ta tagasi pidi minema, ei saanud midagi enam aru, nuttis
25.
- tõdes Angelole kirjutades, et ega seal Amsterdamis midagi erilist ei toimunudki peale selle, et ta seal Franzi kulul elas
- mt tundis, et elab olematut elu, ta ei tahtnud ega vajanud midagi ega kedagi, ei tundnud kellestki puudust, isegi Angelost mitte, kuigi seda sellepärast, et ta talle koguaeg kirjutas
- talle meeldis käia sellistes kohtades, kus eriti teisi ei liikunud, luusis ringi, näiteks Louvre’is saalis maale vaatamas, mis meenutasid talle pilte ajalooõpikust
- uuris Angelolt, kas temale ei aja ajalugu kõhedustunnet peale
- „Mitte see, et on kõrisid lõigatud ja lõigatakse ikka, vaid see et mitte midagi ei loe, et inimene kannatab kõik välja, kõik!“
- lisaks meeldisid mt-le ka maja- ja kortermuuseumid, kus väga inimesed ei käinud, surnute asjad olid seal rahus ja hoovid nägid välja nagu mahajäetud
26.
- Franzil oli Pariisis korter, millest esiti mt vaimustuses oli, elumaja oli suhteliselt inimestetühi, see oli ühetoaline korter, kõrgete lagede ja rõduga, majas oli trepp , mis minategelasele meeldis, see mõjus dramaatiliselt
- mt jumaldas klaasist mööblit, ka Franzi korteris leidus mõni klaasist mööbliese, mida mt asus kohe paberiga puhtaks nühkima, kui sellele sõrmejäljed tekkinud olid, aga need tekkisid üha uuesti ja lõpuks ta tüdines, Franz ja mt läksid voodisse
27.
- vanaemaga olles kartis maailma lõppu, kui lennukid üle maja lendasid, või kui koleda häälega venelased karjusid, sellistel hetkedel pigistas mt silmad kinni, et mitte maailma lõppu näha
- nägi unenägusid sõdadest, kus ka ise hukka sai, mille peale üles ärkas ja kõhkles, kas on ikka elus ja kas vanaemagi on, siiski oli, kuid vahel tundis ikka, et on maailma üksi jäänud ja teised tema ümber on nõiad
- rääkis oma unenägudest ka Franzile, kes ütles, et on taolist asja kogenud, kuid ühtegi lõppu ei tulnud
28.
- tuba käis koristamas toateenija, neegrinaine, kes oskas päevatekki voodis nii ideaalselt sättida
- mt tõdeb, et isegi rikkad ei pea enam tänapäeval lugu teenijatest ja luksuslikkusest, vaid pigem lihtsusest ja ohutusest
- kirjutas Angelole, et maalt, kust ta tulnud oli, polnud eriti midagi ilusat , v.a üks kaunis lagendik metsa keskel, kuhu päike paistis ja kanarbik kasvas, seal tundis ta maailma ilu
- mt oleks tahtnud seda lagendikku kaitsta maailma lõpu eest, kuid ta käed olid liiga lühikesed, sama oleks ta tahtnud teha Angeloga
29.
- mt teadis, et elu ahvatlustele ei tohi järele anda, see tähendab halba õnne, ent siiski jäi ta Franzu korterisse elama seniks , kuniks mees ära sõitis, andis kiusatusele järele, algselt logeles niisama, nägi taaskord veidrat unenägu (toitis kerjust ), siis aga tuli teotahe ja ta läks välja, et ringi hulkuda, jäi seisatama vaateakende juurde, kuid lahkus sealt kiirelt, et mitte neid hilpe ihaldada
- polnud sihti kuhu minna, kuid tee äärde jäi kirik , mille uks oli lahti ja mt läks sinna sisse, kirikus polnud hingelistki, see lõhnas nii nagu teisedki tühjad ja mahajäetud majad
30.
- mt sõitis Versailles’sse, rong oli umbne , käis Versailles’ lossis
- mt arvates kaasnes inimeste ja nende tahtmistega häda ja viletusus, ta läks Franzi ja mänguga kaasa, aga nii, et sellesse ise ei uskunud, vanaemal oli taas õigus olnud – mt-st ei saanud elulooma
31.
- tõsised olukorrad ajasid mt-d naera , nt ükskord, mil Franz hakkas duši alla minema läks neil vesi ära, tegelikult oli sellest ette teatatud, kuid vastavat kirja polnud mees läbi lugenud, mt rääkis (valetas) Franzule sellest, kuidas tema lapsepõlvekodus üldse veevärk puudus, see pani Franzu tundma nagu oleks ta endale metslase kinni püüdnud ja ära kodustanud, see erutas teda ja ta püüdis mt-d voodisse vedada
- mt tundis, et puhastes ja valgetes vetsudes on turvaline olla, rahulik istuda ja maailmast eemal olla
- tegelikult oli pidanud mt ka kuivkäimlat ülikooli ajal kasutama, mis oli tema jaoks väga ebameeldiv kogemus
32.
- mt käis harjumusest õhtul jalutamas, tagasi jõudes oli väsinud, und polnud ja kirjutas Angelole
- kirjutas, kuidas metroodes alatihti lapsi kohtab, nii ka täna, metroos istusid tema vastas naine ja tema neegrist laps, lapsel oli käes lillepott, millesse oli „istutatud“ karikakra, mis nüüdseks juba kuivas mullas närbus, sest tal ei olnud juuri
33.
- mt mõtiskles, mis asi on armastus, uuris seda ka Angelolt, mõtles, kas see võib olla see, kui kirjutada igavesti saabumatuid kirju
- tema kaaslane (G) väitis talle kangekaelselt, et armastab teda, mispeale mt oleks tahtnud ära joosta , mt kinnitas alati vastu, et tema ei armasta, kuid vastuseks sai siiski, et kaaslane ei saa ilma temata, samas oli neil kehaline lähedus, kuid mt eelistas siiski olla päris üksi ja teha seda mida hing ihkab
- üks osa sellest oli endale mõelda välja mõni võimatu armastus, tegelikult armastas üht inimest, keda oli kohanud oma unenäos
- mt tahtis, et G ära läheks, kuid too keeldus, mt kinkis talle koera , et mehel temast lihtsam lahti lasta oleks, kuid ka sellest polnud abi, koer kiindus mt-sse väga, sest pidi ise alatihti koeraga aega veetma, G teda lüüa ei saanud, sest koer oleks talle muidu kallale tulnud, kuid lõi lõpuks siiski ja mt lõi vastu, samal päeval suri ka koer, kes endale orgi rindu hüppas
34.
- mt meenutas õhtupoolikut, kui Jean-Pierre juures käis, oli imelik inimene, tegi Barbie -nukke ja lavastas ja pildistas neid erinevates olukordades, püüdis neid pilte ka Barbie ajakirjale müüa, aga need polevat olnud reklaamikõlbulikud
- seda lugu rääkis selle pärast, et oli näinud unenägu, kus oli ise olnud Barbie- nukk ja politseid tüssanud niiviisi
- tõdes, et tal pole enam Angelole eriti midagi rääkida, ja ta ei tahagi enam eriti, mt tunneb, et ta elu hakkab lõpule jõudma
35.
- ärkas Franzu juures hommikuti selle peale, et prügiauto ilmus akna alla
- tavaliselt peale seda enam uuesti magama ei jäänud vaid tegi endale hommikukohvi, siis pakkis ka oma prügi kokku ja viis selle õue suurde prügikasti, oli selle jätnud maha oma elu jäljed
- mõtiskles selle üle, et kas inimesi ei või prügionud kaasa viia, kuna masinad ja tehnika niivõrd arenenud on ja inimesi enam vaja niiviisi pole
36.
- mt istub ja põrnitseb telefoni, kardab saada unepealt kõne kohtuotsusest, või siis lihtsalt kõige ootamatumal hetkel
- kord helises telefon ka Franzu korteris, mis mt higistama ja kartma veidi pani, kuid telefonil oli automaatvastaja sisse lülitatud ja nii kuulis mt juttu , millest küll midagi ei mõistnud, kõne teinud inimesel oli ilus ja muretu hääl, mida mt korduvalt uuesti kuulas
- seejärel muutus taas rahutuks ja läks prügi välja viima ning kõndis hoopis kaugele ära, nii, et keegi teda kätte ei saaks
- ainsad kõned, mida mt nüüd sai, olid valeühendused, mõtles, kas ka siis, kui tema enam selles toas ei ela, helistab keegi talle ja küsib tema nime, juba siis kui ta ammu surnud või sealt läinud on
37.
- mt ostis araablaselt mango , et see ära proovida, see tuletas talle meelde, et ta peab päikese järel edasi minema
- mt ütles, et peab sõitma Lissaboni, sest oli lugenud luuletust, kus oli öelnud, et seal on päikesesära
- mt pidas end raamatute ohvriks, kirjutas ka ise luulet, kuid pidas seda pigem viletsaks
38.
- mt tunneb, et petta tuleb iga päevaga aina rohkem ja nii hirmsasti, et inimesed sind ka usuks, Angelo oskas seda, töötas kohvieksperdina, kuid ei teadnud kohvist midagi, jumaldas seda tema juures
- mt oleks tahtnud, et Franz oleks julgemalt petnud, ei sallinud tema heausklikkust
- Franz oli tegelenud aktsiatega, mille oli oma vanematelt päranduseks saanud
- mt luges ajalehest Franzi nime ja sõna „suitsiid“, ajaleht kirjutas sellest kui faktist, keegi ei kahelnud asjad ja kõik tundus nii loomulik
39.
- mt arust lootmine kui haigus, tunneb, et tema on paranenud, valmis jälle valu tundma
- jalutas pargis , see oli suhteliselt inimtühi, õues oli jahe
- mõtiskles, et taimed ihkavad küll päikest, aga alles vihmas ja jaheduses nad sirguvad nagu kergendatult
40.
- tahab kirjutamist lõpetada, aga ei oska kuidagi
- tahtis minna raamatukokku, kuid seal oli järjekord ja järjekorras seismine talle ei meeldinud, meenutas lapsepõlvekogemust suitsuvorsti järjekorras seistes
- läks Louvre’sse hoopis, kuulas pleierit, tahtis aja eest põgeneda, minna väiksemasse raamatupoodi ja sealt mõnd uue raamatu peatükki lugeda, raamatukogu raamatud tundusid rõhutud uute kõrval ja meenutasid kohustuslikku kirjandust, mt vihkas raamatukogusid
- kui raamatupoest välja läks, sadas vihma, meenutas jälle lapsepõlve vanaemaga, kui sõitsid vanaema poolvennale külla maale, vanaema õpetussõnad, et oma toit peab alati kodust kaasas olema igaks juhuks, vanaema tegi teele pirukaid, maal jõi värsket lehmapiima, linnaoma oli vesine
- kuid maaelu väga mt-le ei meeldinud, tema arust oli see igav, hakkas kohe linna tagasi igatsema, sest maal läks aeg veel aeglasemalt, mängis magama jäädes, et on laevas , mis teda kiremini läbi elu viiks, unistas ka nüüd sellest
41.
- ilm on ikka vihmane, mt jõi veini, mainis veel kord, et vihkab kirjandust, tundis et tahaks kellegi lähedust, aga samas oli ise kõik eemale lükanud
- meenutas taas Louvre’s käimist ja kirjutas seal nähtust
42.
- Franz tuli oma reisilt tagasi, mt stipendium hakkas lõppema, kuid Franz pakkus talle sinna kauemaks jäämist, kuid mt ei teadnud mida teha, mis meest vihastas, ei mõistnud, miks mt selles kõhkleb, sest mees on mt-le ju kõike pakkunud
- mt ütles Franzile, et ta jääb sinna, et meest rahustada, Franz muutus taas õrnaks ja rahulikuks, embas teda
- mt kirjutas, et Franz võtab südametilku, kui pool sellest korraga ära võtta, on inimene surnud, kord oli Franz juba seda proovinud, kuid ta toodi tagasi
- nüüd valas mt talle joogi sisse terve pudeli
43.
- mt kirjutab viimast kirja Angelole, tunneb, et on Angelo ilma asjata välja mõelnud, oli teda päriselt kõikjalt otsinud, kuid polnud suutnud leida
44.