„Lolita“ Vladimir Nabokov (0)

Elisabeth Kungla
„ Lolita “
Vladimir Nabokov
Vladimir Nabokovi kõige kuulsam, vastuolulisem ning suurimat kõmu tekitanud romaan „Lolita“ kuulub 20. Sajandi kirjandusklassika hulka ning on pälvinud vägagi auväärse neljanda koha. Nabokov on kirjutanud teose keskealisest mehest, kellel on hukutav ning täiesti võimatu kinnisidee lapseohtu tütarlapse suhtes. See mees, kelle vastu peaks tekkima automaatselt põlastus ja viha ning kindlasti mitte mõistmine, kaastundest rääkimata mässib ometigi lugeja ümber oma sõrme. Ja ta teeb seda vägagi teadlikult ning oskuslikult.
Nabokovi ning „Lolita“ peategelast Humbert Humbertit ühendab üks kindel joon – nende mõlema lapsepõlve on jäänud noorpõlve armastus, mis lõppes kurvalt. Lugedes „Lolitat“ ning teades Nabokovi armulugu noorpõlve sõbranna Tamaraga on kuidagi väga tuntav seos Humbert Humberti esimese armastuse Annabel Leighiga. Viis, kuidas Nabokov kirjeldab Tamarat meenutab väga Humberti Humberti kirjeldusi Annabelist. Mingi kurb, nostalgiat täis igatsus , mida lugedes tahaks endagi süda kurbusest saapaäärde vajuda.
Nabokovi Tamara jäi alati lapsepõlvearmastuseks, millekski, mida üks inimhing kogeb nii või teisiti. Inimestena me ju teame, et need lõõmavad tunded ühel hetkel mööduvad ning elu tuleb peale. Me kasvame nendest asjadest välja ja vaatame tagasi pigem mingi teatava õnnetundega, et taolisi kauneid hetki üldse kogeda võisime. Humbert Humberti saatus on küll hoopis kurvem, sest tema jaoks ei jäänud see mitte ainult minevikuarmastuseks, vaid millekski, mis viis ta täpselt nii kaugele, et ta sooritas ühe kuriteo teise järgi. Humbert ise lausub need sõnad: „.. tema oligi see haldjas , kellega kohtumine eluhakul sai mulle saatuslikuks.“

Ilmselt ei tea keegi ja ka mitte Humbert Humbert ise, kas Annabeliga mitte kohtumine oleks midagi muutnud. Kui juhuslikult oleks see lapsepõlvearmastus lõppenud millegi muu ja mitte tüdruku surmaga, kui noor Humbert oleks saanud kõik oma ihad selle noore tüdruku peal välja elatud , siis kas oleks tekkinud kunagi see neetud põhjapanev ja meeletu kirg noorte tüdrukute vastu? Humbert ise väidab, et poleks olnud seda üht suve lapsepõlves, oleks võinud ka Lolita vabalt olemata olla, kuid ilmselt on see miski, mis jääb igale ühele ise arvata. Oli Annabel, oli ka Lolita ning sellest kirjutab Humbert olles trellide taga.
„Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm. Mu patt, mu hing. Lo-lii-ta: keeleots laskub suulaest kolm astet allapoole, et kolmandal korral puudutada hambaid. Lo. Lii. Ta.“
Nii algab lugu Humbertist ja tema Lolitast, kellesse ta armus esimesel silmapilgul ning armastas igavesti , kuigi selle armastuse tõelisuse peab iga üks endale ise mõtestama. Humbert Humbert oli siiski haritud vanem meesterahvas ning Lolita kapriisidele mitte allumine ei oleks pidanud talle probleemiks olema. Ta ju mõistis küll, et röövib tüdrukult ta lapsepõlve ning siin võiks öelda, et Humbert ei saanud Lolitat tõeliselt armastada, kuid Nabokov on nii osavalt peitnud ära selle loo tumedad küljed ning teinud ühest suurimast tabust armastusloo, mis jääb väga pikaks kummitama.
Humbert Humbert on iseloomult pigem nõudlik. Nii mitmeid kordi häirivad teda Lolita lollused ja lapsikus , ta peab teda koguni ebanaiselikuks ja lihtsameelseks, kuid nagu ka raamatus öeldud, siis põhjus, miks ta temasse kiindub ei ole sugugi mitte ilu või elegantsus. See on hoopis see miski, mida Humbert eelpuberteediealistes tüdrukutes täheldab, ja mitte kõigis. Ta nimetab neid „väljavalituid“ nümfettideks. Nümfettidest õhkub see kummaline miski, mis on noore tüdruku veider teadlikkus oma seksuaalsusest. Humbert veel ütleb, et tavaline meesterahvas ei tunneks karja kooliplikade seast eales ära nümfetti ning siin kohal tuleb välja esimene hetk, kus ta muutub lugejale sümpaatseks. Ta usub, et nümfeti äratundmiseks peab olema erilise kunstnikuhingega, melanhoolne ja vaevatud. Vaid sellised peenetundelised härrased on võimelised tajuma nümfettide erinevaid jooni ning võlusid. Kõik kirjeldused nendest noortest tüdrukutest on kaunid kuni selle hetkeni, kui meenub tõsiasi, et neid pilte manab silme ette keskealine meesterahvas. Sellest tulenevadki need meeleheitlikud vastuolud ja segadused ning jällegi peab kiitma Nabokovi kirjeldamisoskust või hoopis Humberti manipuleerimisoskust.
Manipuleerimine on selles teoses väga tähtsal kohal. Humbert Humbert on intelligentne ning haritud mees. Ta on lugupeetud kirjanduse professor ning oma olemuselt väljapeetud. Sellest saab aru koheselt. Ühtlasi on tal ka hea enesehinnang . Nähes, et Lolital on kinnisideeks kuulsad näitlejad, siis teab ta hästi, et võib Lolitale silma jääda, kuna tal on tugev lõug ning muud klassikaliselt ilusale mehele kohased omadused. Ta oskab mitmeid keeli ning sõnadega ümberkäimine ei valmista talle raskusi. Sõnad on tema viis manipuleerimiseks ning oma ihade ja unistusteni jõudmiseks. Ta on veetlev ja leidlik , kuid võib-olla tulevad need omadused esile peamiselt just seepärast, et tema soov jõuda Lolitani teeb temast geniaalse manipulaatori. Tasub meeles pidada, et tema nõrkused saavad talle siiski hukatuseks ning intelligentsus, andekus või manipulatiivsed oskused ei oma mingil hetkel enam rolli, kui nii suur tunne kellegi üle võimust võtab.
„Vandekohtu daamid ja härrad..“
Nii pöördub Humbert Humbert terve raamatu vältel, justkui jutustaks ta maailma kõige lihtsamat ja inimlikumat lugu. Ühtlasi on see fraas ka pöördumine lugeja kui vandekohtu liikme poole, sest lugeja on täpselt selles samas otsustavas rollis, seistes küsimuse ees: „Kas Humbert Humbert tegi midagi valesti?“ Vastus sellele küsimusele on ilmselge ning pole kahtlust, et ta tegigi midagi valesti, kuid just nimelt see, kuidas ta on suuteline panema kahtlema. Kõige klassikalisem inimene mõistaks ta hukka automaatselt ja need, kes „Lolitat“ mitte kunagi lugenud ei ole seda ilmselt teevadki, kuid Nabokov avab läbi Humberti mingi hoopis uue maailma, uue viisi, kuidas vaadelda seda kõhedust tekitavat teemat.
Siiski tasub Humberti puhul veel keskenduda asjaolule, et ta ei olnud terve mees. Kui jätta välja doktorikraad ning sümpaatne välimus leiab mehe, kelle maailm koosnes illusioonidest ja fantaasiatest, ebanormaalsetest ning võimatutest mõtetest. Enne Lolitaga kohtumist oli tal korduvalt kokkupuuteid erinevate naistega, isegi üks luhta läinud abielu. Ta mehkeldas naistega, püüdes täita mingit tühimikku ja suruda end „normaalsesse“ maailma, kus ta teadis, et ei koge mitte kunagi õnne. Avaliku elu kõrvalt unistas ta alati noortest nümfettidest ning tegi aeg-ajalt katseid neile läheneda, kuid tal ei jätkunud julgust. Ta lihtsalt ei suutnud taluda vanemaid naisi, ei nende keha ega nende käitumist. Ta sattus ka vaimuhaiglasse, kus öeldi talle muidugi seda, et lapsepõlv on tema kõikide hädade aluseks. Peamiselt siis seik , kus ta oli väga lähedal Annabeliga magamisele, kuid neid segati ning tema ülejäänud elu oleks justkui igavene otsing, et seda üht hetke tagasi võita. Freudi psühhoanalüüs, mida teose autor ise vihkas.
Humbertist rääkides või temale mõeldes on empaatia ja kahjutunne meeletult kerge tekkima, veelgi kummastavamal kombel on veider, kuidas väikese Lolita vastu tekib vahel rohkem viha kui kaastunnet . Kes oleks Humbert ilma kirjanduseta? Ta oleks lihtsalt üks õnnetu pedofiil ning küsimus, kas tema tegusid võiks sallida ei oleks mitte mingisugune küsimus. Dolores Haze on aga lihtsalt üks tavaline Ameerika tüdrukutirts, kellele meeldivad ajakirjad , pulgakommid, kuulsused ning kes tegelikult ei paista silma mitte millegi muu kui oma lapseliku naiivsuse ja teadlikusega oma seksuaalsusest või mõjust meestele. Dolores kui Lolita on vaid Humberti fantaasia.
Doloresiga kohtumine leiab aset Haze’de tagaaias, kui Dolores päikese käes ennastunustavalt lamab. Sel hetkel, sel ühel silmapilgul on Humbert temast võlutud. Ta paneb talle automaatselt nimeks Lolita ning teab, et tegu nümfetiga.
„Tahan vaid rõhutada, et mu pilku peatuma jäämine Lolital, tema avastamine oli mu piinarikkas minevikus aset leidnud „plaažimuinasjutu“ fataalne tagajärg.“

Ka siin peab ära mainima, kuidas Humbert ütleb oma mineviku kohta „piinarikas“. Pahaaimamatu või suure südamega lugejale jääb see muidugi eriliselt kõrvu kõlama. Kohe tahaks teada, mis edasi hakkab sündima ning kas ja üldse Humbert pääseb oma Lolita lähedale.
See, mis toimub edasistel päevadel on Humberti päevikusse selgelt üles kirjutatud. Ta kirjeldab neid kohti, kust ta Lolitat vaatab „varitsuskohtadeks“. Ta on põhimõtteliselt nagu noor tüdruk, kes piilub oma silmarõõmu ning püüab temaga nii muuseas mõnes juhuslikus kohas kokku põrgata. Iga tema samm ja tegu on läbimõeldud. Lolita ema Charlotte ’ga hoiab ta suhteid soojana ning vastab tema mõningatele katsetustele flirtida. Humbert ju ometigi teab, et teda ja Lolitat ei seo omavahel miski, seega peab ta olema eriti hoolikas.
Veidi kauemaks peaks peatuma ka Lolita emal, Charlottel. Charlotte on üks klassikaline kesklassi naine, kes oskab inimestega piisavalt palju rääkida nii öelda „peent“ juttu , kuid kes tahaks alati olla midagi rohkemat ja suuremat. Ühtlasti on tema iseloom küllaltki flirtiv ning temas on küll väga palju naiselikkust, kuid mitte naiselikku tarkust. Oleks temas olnud naisele omane suurepärane sisetunne , mis reedab kohutavaid asju, siis oleks ta näinud ka Humberti ja Lolita vahel toimuvat. Ilmselgelt aga oli ta Humbertist eriliselt võlunud, mis on ka arusaadav, sest Humbert, nagu eelpool juba kirjeldatud, oli võluv, sarmikas härrasmees. Seda ta oskas. Humberti suhtumine Charlotte on iseasi – ta ei salli teda karvavõrdki. Ilmselt ainus, mis ta armastusväärseks teeb on asjaolu, et ta on Lolita ema, temaga seotud ning vahel Humbert isegi püüab teda ette kujutada noorena, sest „küllap oli temagi ju väikene Lolita“. Sallimatus Charlotte vastu kasvab küll veelgi, kui näha tema sallimatust oma enda tütre suhtes. Lolita on tema jaoks pigem üks jõmpsikas, tüütusehunnik. Terve raamatu jooksul ei näita ta tema suhtes üles mingeid õrnasid tundeid. Ilmselgelt on see Humberti jaoks, kes armastab ja ülistab Lolitat palavalt, väga eemaletõukav.
Meeletult huvitav, naljakas, masendav ja ilmselgelt tragikoomiline on hetk, kus Charlotte jookseb auto ette ning saab surma. Eelnevalt on ta lugenud Humberti müstilist, salajast päevikut, kuhu viimasel tarvitses igapäevaselt kirjutada oma mõtteid Lolitast. Charlotte on muidugi mõista endast väljas, sest selleks ajaks on nad Humbertiga juba abielus. Muide see, kuidas abielu ajal püüab Humbert, maksab mis maksab, hoiduda oma naisega magamisest on samuti kõike muud kui kurb, see on naljakas, tohutult naljakas. Olgu mainitud , et Humbert otsustas Lolita ema naiseks võtta vaid selleks, et jääda igavesti Lolitale lähedale. Kui miski puudutas Lolitat, siis suutis ta ette mõelda nii pikalt ja kavalalt, kuid samas nii lootusetult hukutavalt.
Charlotte jooksis auto alla pärast tüli. Humbert oli parasjagu klaase viskida täitmas, sest „neil mõlemal oli vaja rahuneda“, kuid teise tuppa minnes leidis Humbert enda eest vaid lõpetamata jäänud sigareti ja lahtise ukse.. ning pisut välja astudes hulga inimesi. Täpselt niisamuti oligi Charlotte tormanud uksest välja ja otse auto alla. Ta suri koheselt ja Humbert.. mida tegi Humbert? Ta läks ja jõi oma väljavalatud viski siiski ära, sammus Lolita tuppa ning langes tema arvutute kleitide hulka ja tundis vabanemist ühest tüütust elajast, takistusest tema ja Lolita teel. Lugeja tunneb hetkel, kui Charlotte sureb, kergendust Humberti pärast. Jällegi mingi väga kummaline seik, sest lugeja teab, et Lolital pole maailmas enam mitte kedagi peale Humberti, kelle kavatsused Lolita suhtes ei ole terved või isalikud, kuid ometi tunneb lugeja rõõmu, sest Humbert tundis rõõmu.
Pärast Charlotte surma saab Humbert vabad käed teha mida iganes ning siit algab peamine valede ja manipuleerimiste jada. Humbert läheb järgi Lolitale, kes on suvelaagris ning lihtsalt ütleb talle, et ema on haige. Lolita usub teda, võib-olla tunneb isegi salajast rõõmu, et saab Humbertiga privaatselt koos olla. Lolita ju suudles Humbertit hüvastijätuks enne, kui lahkus suveks. Lugejale võib see raamat mõjuda nii kaunilt ka seepärast, et midagi eriliselt häirivat justkui ei juhtu. Oli Lolita see, kes esimest korda tegi väga konkreetse sammu Humberti suunas ning kui nad autosse läksid, et hakata rändama mööda Ameerikat, sädistab Lolita nii mõndagi, mis tekitab tunde justkui oleks ta juba küps naine ning täiesti teadlik sellest, mida teeb. Tegelikult, nagu Humbert ka ise teab, oli Lolita käitumine nendel esimestel kirglikel hetkedel vaid puhas jäljendus mingisugusest armastusromaanist. Lolita hüppas Humbertile kaissu ning Humbert kirjutab, kuidas ta püüdis, tõesti püüdis end tagasi hoida, andes iseendale mõista, et tegu on lapsega ning paralleelselt mõtles ta sellest, kuidas tegu on tema unistuse täitumine, ühe kauni teekonna algusega.. Humbert teadis hästi, et kui ka Lolita saab teada oma ema surmast, siis minna ei ole tal kuhugi – Humbert ja Lolita olid teineteisele ainsad. Lolita heaolu sõltus Humbertist. See oli ideaalne situatsioon Humberti ja Lolita vahelise suhte arenemiseks .
Jällegi tuleb võrdlusmomente Humbert Humberti ja Vladimir Nabokovi enda vahel, kui vaadelda H.H ja Lolita reisi üle Ameerika. Nabokov reisis mööda Ameerikat, ööbides ettejuhtuvates motellides ning einestades tee peale jäävates putkades. Ühtlasi püüdis ta ka liblikaid, palju liblikaid. Nabokovi jaoks oli selline rändav eluviis, kus ainsaks koduks on kohver tõeline vabaduse mõõde, liblikaid aga võrdleksin ma Lolita endaga. Ühel hetkel noor „nümfet“, kes võiks olla igavesti noor ning järgmisel hetkel ta kustub . Vähemalt Humberti kujutluses. Humberti ja Lolita suhe areneb samuti mööda Ameerikat rännates. Nad on pidevalt teel, ööbivad motellides ning ei jää kuskile liiga kauaks püsima. H.H jaoks tähendab see vabadust selles mõttes, et tal on voli teha Lolitaga mida iganes ta tahab ja olla kuidas tahab ning inimesed, keda nad oma teel kohtavad on juhuslikud. Nende jaoks on pilt Lolitast ja Humbertist kui isast ja tütrest. See on selles mõttes selline pidev pinge all olemine, sest Lolita ähvardab nii mõnelgi kapriisimomendil politseile kõik välja rääkida. Nendel hetkedel võib näha Lolita sisemist valu, mida ta küll endale liiga palju teadvustada ei oska.
Veel mõningaid Humbertit ja Nabokovi ühendavaid jooni võib leida Humberti suhtumises Ameerikasse. Humbert mõnitab või mõistab hukka Ameerikat läbi Lolita, kes Humberti sõnul on ideaalne tarbija, kuulsuste ihaldaja ja mõttetuste tagaajaja. Lisaks veel pidev prantsuse keelsete väljendite kasutamine. Nabokov ise oli täiesti sallimatu ameerika kirjanduse suhtes, ta jõudis maha teha isegi selliseid kirjanikke nagu Hemingway või Pound. Täpselt nagu Nabokov jääb ka Humbert alati austama ja taga igatsema vana Euroopat.
Esimene kord, kui Lolita ja Humbert reaalselt magavad ehk siis Humberti kaua oodatud igatsus saab tõeks on küllaltki veider. Sellele eelneb pikk lugu sellest, kuidas Humbert sepitseb salakavalat plaani puistata Lolita joogi sisse neid samu tablette , mida ta omal ajal Lolita ema peal kasutas, et viimane jääks magama nii meelemärkusetult kui vähekenegi võimalik. Charlotte puhul oli see vajalik vaid selleks, et mees ei peaks oma abielu kohustusi täitma. Lolitaga oli asi täpselt vastupidine – Humbert ei soovinud teda ilmselgelt jõuga võtta, vaid pigem lootis asja teha ära salaja. Üleüldises plaanis läks kogu see tablettidega mässamine pisut nihu, sest Humbertil, nagu ta ka enne oli öelnud, ei jätkunud lihtsalt julgust Lolitat ära kasutada sellisel moel. Kuid olukord lahenes lõppkokkuvõttes Humberti jaoks hoopis kõige paremal võimalikul moel. Hommikul ärgates oli just nimelt Lolita see, kes Humbertit suudles ning teda võrgutama asus. Väike Lolita oli suvelaagris ühe endavanuse poisiga põõsastes miilustanud ning ilmselt sai ta maigu suhu ja otsustas taaskord jäljendada mingit filmist õpitud seika mehega armatsemisest. Humbert ei seisnud sellele vastu mitte kuidagi, kuid kirjeldab neid piinasid, mis teda hiljem valdasid. Ta püüab enda käest küsida, kas just nimelt tema röövis noore tüdruku süütuse? Ja taaskord pöördub ta vandekohtu poole:
„Miks ei suuda ma siis vabaneda kohuvata hirmu painest? Kas ma röövisin tüdruku süütuse? Vandekohtu õrnahingelised daamid, ma polnud ju isegi tema esimene armuke .“
Naljakas, kuidas see väikene repliik: „.. ma polnud ju isegi tema esimene armuke“ võib mõjuda lugejale nii veidra ja kummalisena, just kui ei lasukski Humbertil mingisugust süüd. Ja jällegi suudab Humbert ka ise seda nii kaunilt ja mõnel määra süüdimatult, samas oma süütusele kinnitust otsides serveerida.
Seda, et Lolita oli Humberti jaoks nümfett lugeja juba teab ning üleüldises pildis jääb mulje, et Humbert tõesti väga-väga imetles teda. Tegelikkuses H.H vaid idealiseeris seda väikest tüdrukut. Lolita oli, on ja jääb selle lapsepõlve tüdruku kaugeks kajaks . Humbertile ei meeldinud Lolita enamus küljed. Ta kritiseeris tema lihtsameelsust, tema unistusi saada filmistaariks, tema lihtsakoelisi mõtteid. Õigupoolest oli Lolita kõige ehedam nümfett ja unistus vaid nendel hetkedel, kui nad mängisid koos tennist ja Humbert nägi temas midagi euroopalikku ning muidugi siis, kui nad olid voodis. Reaalsus oli see, et Humbert pidi Lolitat koguaeg kuidagi ohjes hoidma, teda lõbustama, erinevate tobedate mängudega kaasa minema ning nii mitmelgi korral oli neil tõesti isa ja tütre suhe.
Humbert tahtis alati vormida Lolitast kedagi, kes ta ei olnud. Ta jumaldas Lolitat, idealiseeris ja ülistas teda, kuid ta ei vaadanud eales Lolitat kui Doloresi, üht tavalist tüdrukut, kellel tõesti oleks oma eluga midagi peale hakata. Kas lugeja võib öelda, et H.H armastas Lolitat ja Lolita teda? Kas armastus rööviks kelleltki lapsepõlve ning paneks toime selliseid kuritegusid ?
Humbert kaotas Lolita 4. Juulil. Lolita tegelikult ise põgenes mehega, kes oli neid pikemat aega jälitanud. Quilty tuli mängu juba siis, kui Lolita ja Humbert oma esimese öö veetsid, kuid ta jäi alati pigem tahaplaanile.
Võiks öelda, et pärast Lolita kadumist algasid Humberti tõelised piinad. Humbert otsis teda pikka aega. Ta käis koguni läbi kõik võimalikud motellid ning kontrollis külaliste nimekirju, sest ta teadis täpselt, kellega Lolita põgenes. Ta oli põhimõtteliselt hullumas ning Lolitat ei unustanud ta hetkekski. Ta teadis, mille ta on kaotanud ning sellisest kinnisideest ja unistusest loobumine paistis ja oligi võimatu. Selle aja jooksul, mil Lolitat enam pildil ei olnud hakkas Humbert mõistma oma tegude tagajärgi. Tasapisi hakkas temani jõudma tõsiasi, et oli röövinud Lolita lapsepõlve. Oli ju ka Lolita ise nii korduvalt talle nähvanud midagi lapsepõlve rikkumise kohta.
Humbert ja Lolita taaskohtumine leidis aset päris mitu aega hiljem. H.H läks Lolitale külla, kes oli teisest mehest rase . Humbert teadis alati, et Lolita ei jää alati Lolitaks. Ta ei ole igavene nümfet, noor ja lapsemeelne, vaid ta kasvab suureks. Isegi õudusega ta tõdes, et ühel hetkel on ta noor naistudeng ning nümfetis on järgi jäänud vaid kauge kaja . See suure kõhuga Lolita, kes ta ees nüüd seisis oli tuttavast nümfetist kaugel..
„.. ta oli vaid tolle nümfeti kahvatu lillakas vari, elutu kaja, kellest ma korda hõisates üle käisin – kaja ruskel kuristikupervel, kus valjka taeva all paistab kauge mets, oja on pruunidest puulehtedest umbes ning kahutanud umbrohupuhmasse on unustatud üksik pink … aga Jumal tänatud, mulle tähendas ta ikka veel midagi hoopis enamat kui see kaja.“

Humbert vaatab Lolitat ning teab, et armastab teda esimesest pilgust viimase hingetõmbeni, ikka ja alati. Sel hetkel võib isegi tunduda, et Humberti armastus Lolita vastu oligi tõeline, sest korraga on kadunud tema janu noore tüdruku järgi. Hetkeks tundub, et ta armastabki Lolitat, ehk isegi Doloresi. Ta teeb veel viimase katse Lolita endaga kaasa kutsuda „sellesse autosse, mida ta nii hästi tunneb“ ning minna jälle rändama, kuid Lolita keeldub. Mis on kummaline ja lisab kõigele veel suurema kurbusenoodi on see, et Lolita ei ole Humberti peale sugugi pahane. Aja möödumine ei ole temast teinud kibestunud naist, ta justkui ei olekski üle elanud pilastust ja ärakasutamist ning liiga varakult suureks saamist. Ta vaid ütleb Humbertile, et kui tal oleks valida tema või Quilty vahel, siis valiks ta alati Quilty, sest teda armastas ta tõeliselt, olgugi, et viimane murdis ta südame. Lugeja süda valutab sel hetkel palju, sest Humbert nutab ja lahkub ning tapab selle sama mehe, oma „rivaali“ ja suurima vaenlase.
Lolita oli tõepoolest Humberti elu valgus, tema niuete lõõm, patt ja hing. Pärast Quilty mõrva seisis Humbert mäenõlvakul ja vaatas alla laste mänguväljaku poole. Me võime arvata, et ta ei saanud lõpuni aru oma kuriteost, kuid seal ta seisab ning kirjutab:
„Kuulasin kõrgel mäenõlval neid meloodilisi hääli, vaikset taustsuminat, kust vahetevahel kostis mõni valjem hüüe, ning taipasin siis, et kõige lohutum, kõige valusam polnudki see, et Lolita ei seisnud mu kõrval, vaid et tema hääl ei kõlanud selles kooris.“
Ja nii sai tabust veider, tragikoomiline, nutma ja naerma ajav Armastuslugu , mis ei saa külmaks jätta mitte kedagi.