Maailmakirjanduse suured teemad lugemispaäevik (0)

Lugemispäevik
Margret Siilbaum
Sophokles “Kuningas Oidipus ”
Oidipuse suur teema on äramääratus ja saatus, mille vastu ei saa. Oidipuse isa, kuningas Laios, sooritab kuriteo, mille eest neetakse ta ära. Kurjategija peab surema oma poja läbi ja poeg abiellub oma emaga. Saatusest põgenemiseks laseb Laios poja hukata. Karjus, kes pidi hukkamise korda viima, ei suuda ülesannet täita ning jätab lapse ellu. See käivitab sündmuste ahela, kus ettekuulutus saab täidetud. “Kuningas Oidipus” õpetab, et pole vahet kui hea, üllas või õiglane olla, saatuse vastu ei saa.
Terve teose vältel üritatakse tõe ees silmi sulgeda. Laios arvab , et lapse hävitamisega on pääsenud ettekuulutusest. Oidipus ise, mida lähemale tõele jõuab, ei taha seda siiski uskuda. Iokaste ei taha samuti pilti kokku panna. Lugu lõppeb Oidipuse jaoks füüsilise pimedusega, sest ta otsustab endal silmad peast välja torgata. Pimedus on üks teose sümboleid. Pime võib näha ja nägija võib pime olla.
Teiseks sümboliks on risttee . “ Oidipuses ” ei näita risttee valikuvabadust, sest ettekuulutus oleks nagunii täitunud. Pigem sümboliseerib risttee kohta, kus kõik määratu lõpuks ikka kokku saab. Kolm teed võiksid olla: tulevik, minevik ja ettekuulutus. Oidipus kohtub oma isaga, kelle ta hukkab, edasi läheb Teebasse, kus abiellub oma emaga, ilma, et ta sellest teadlik oleks. Soov pääseda ettekuulutusest, viis ettekuulutuse täide. Võibolla on üheks tarkuseteraks ka see, et probleemide eest ei tasu põgeneda.
Oidipus armastas oma abikaasat, lapsi ja rahvast. Ometi just armastus neid kõiki hukutas. Oleks ehk Laiosel olnud suurem armastus oma poja vastu, kui hirm ettekuulutuse ees, oleks võinud tragöödia sündimata jääda.
J.W. Goethe “Noore Wertheri kannatused”
Goethe on ühe oma tippteose kirjutanud kirjavormis. Noor Werther saadab kirju oma vennale Wilhelmile, kes teose vältel füüsilist kuju ei saa. Nõnda saab lugeja osa ühe noore mehe loost , kus on ilu, armastust ja kannatust.
“Noore Wertheri kannatuste” suured teemad on loodus ja armastus. Armastus looduse vastu, armastus kättesaamatu naise vastu. Wertheri kannatused tulenevad ühepoolsest armastusest noore ilusa Lotte vastu, keda ta oma uues kodukohas tundma õpib. Lotta on juba kihlatud ja Werther saab sõbraks Lotta kallimaga. Kogu olukord kulmineerub väljakannatamatu piinaga noormehe hingele . Tahtmata kellelegi haiget teha, otsutab ta ise loobuda , võttes endalt elu.
Ühe sümbolina on teoses kasutatud loodust. Kui ilm on tormine , on ka Werther tormine. Mida halvemaks läheb ilm, seda halvemaks läheb noormehe vaimne tervis. Werther oli võlutud küla kaunist loodusest, olles samas ka ise nagu tükike loodust. Ettearvamatu, tormine, päikseline.
Fr. Tuglas “Maailma lõpus”
“Maailma lõpus” jõuavad merereisijad üksikule saarele. Hommikul ärgates avastab üks noormeestest end üksinda saarel. Tema seltsiliseks saavad kohalikud hiiglased, kellest ühega tekib tal fanaatiline armusuhe. Hiiglane on suur ja temas on ka armastust ja kirge tavalise inimese jaoks liiga palju. Noormees püüab põgeneda, kuid miski ei õnnestu. Lõpuks, kui ta enam ei suuda kannatada, otsustab ta oma armukese tappa. Pääsedes armusaarelt minema, ei leia noormees enam seda kodu, mis tal varem oli olnud. Seetõttu jääbki ta reisima .
Tuglase novelli suur teema on armastuse üleküllus. Kui armastust saab liiga palju, võib see lämmatada ja muutuda vastumeelseks. Nii on elus iga asjaga. Novell kirjeldab võõrast keskkonda, mis lõpuks saab peaaegu omaks, kuid mitte täielikult. Inimesest ei saanud kunagi hiiglast.
A.H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast ”
Enne suure teema juurde minekut tuleks ära mainida raamatu eripärane eessõna. Tammsaare väidab, et tema pole sugugi autor, vaid viis lihtsalt ühe tundmatu noormehe käsikirja trükki ja tegi vajalikud muudatused, et noormees saakski tundmatuks jääda. Selline võte oli eesti kirjanduses midagi uut ja huvitavat.
Raamatus jookseb kaks paralleelset joont, loo jutustamine ja “tundmatu noormehe” arutlused ja eneseanalüüs. Arutlused avavad eestlust ja eestlase sarnasusi ja erinevusi sakslastega. Kohati on need küllaltki enese- ja ühiskonnakriitilised. Kas ori jääbki orjaks?
Tammsaare teose suur teema on armastus. Maalt tulnud eesti soost poiss armub vaesunud baltisaksa parunessi, kes koduõpetajana töötab. Tütarlapse vanaisa on noorte suhtele vastu, sest seisus ja eneseväärikus ei luba. Oskar arvab, et tema tunded jäid vastamata , kuid tõde selgub alles siis, kui paruness Erika peale surma sõna saab.
Pealtnäha tundub “Ma armastasin sakslast” klassikalise traagilise armastusloona, kuid teos peidab endas palju laiema haardega probleemistikku. Põhiliseks probleemiks on klassivahe. Olgugi, et sakslased olid Eestis oma positsiooni kaotanud, pidasid nad end sellegipoolest paremaks. Samas eestlased endistesse ülemustesse kuigi hästi ei suhtunud. Kas Oskar üldse armastas Erikat, või armastas ta parunessi? Pigem vist parunessi, sest ta ei uskunud, et tunded võiksid olla vastastikused. Erika armastas Oskarit hoolimata seisusest.
Sümbolina on kasutatud kohtumispaikadena hämaraid puisteid ja parke, mis lisavad loole süngust ja armastusele ebakindlust. See, mis nad teevad poleks nagu õige, aga samas vale ka mitte. Ometi ei näe nad valgust.
“Ma armastasin sakslast” on mõneti nagu Eestis toimuv “ Romeo ja Julia ”. Vastuseis pole küll nõnda tugev ja vähem inimesi saab surma, kuid armastus jääb ikka kättesaamatuks. Sarnaselt Romeo ja Julia loole oleks võinud kõik hästi minna, kuid saatus tuli ja vahele ja ei lasknud.
Hans Magnus Enzenberger “ Titanicu põhjaminek”
“Titanicu põhjaminek” on vägagi omanäoline luuleteos . Tavaliselt pole poeemid nii sotsiaal- ja ühiskonnakriitilised. “Titanicu põhjaminek” vaatleb maailma lõppu ja inimesi selles. Kohati oli mul raske mõista, mis autor mõne reaga on öelda soovinud või mõista metafoore ja viiteid . Katsungi anda ülevaadet sellest, mida mõistsin.
Teose suur teema on katastroof ja maailma lõpp. Autor vaatlebki erinevaid inimtüüpe kaose keskel. Mulle tundub, et autor püüab öelda, et kui tühised inimesed end ei muuda, siis polegi lõpp kaugel. Jäämägi triivib üha lähemale, kui rahvas ikka tegeleb oma väiklaste probleemide ja mõtetega. Samas on luuletaja ka enda suhtes kriitiline – “ toona oli mul õigus. Põhja ei läinud tollal suurt midagi peale mu luuletuse Titanicu põhjaminekust.”
Palju on viiteid Dantele, ka alapealkiri “komöödia” tuleb ehk Dantele viidates. Dante ju teadupoolest kirjutas oma reisist põrgusse ja selle erinevatest kihtidest. Sarnaselt Dante suurteosele, on ka “Titanicu põhjaminekus” 33 laulu. Samamoodi on mõlemas teoses ka põrgu – “Titanicu” põrgu erinevad kihid on erinevad inimesed, keda autor stereotüüpselt kirjeldab.
Üheks ideeks on Titanicu motiivi kasutamine päästikuna, mis vallandas ülejäänud sündmused, mis omakorda viivadki maailma lõppu. Titanicu ümber on ka palju salapära, mis laseb vabalt fantaseerida ja luua oma tähendusi. Titanic on ammu põhja läinud, samal ajal pole ta siiamaani uppunud. Sama on ka inimkonnaga.
Shakespeare “ Hamlet ”
“Hamleti” suur teema sarnaneb “ Oidipusele ”. On toimunud kuritegu ja kurjategija peab saama karistada . Peategelane Taani prints Hamlet on muserdanud isa surmast. Troonile on tõusnud printsi onu Claudius , keda noormees kahtlustab endise kuninga mõrvast. Hamlet hakkab pidama plaani kätte maksta.
Erinevalt “Oidipusest” läheb “Hamletis” plaani järgides kõik kehvasti. “Oidipuses” oleks päästnud ettekuulutusega leppimine , mitte selle eest põgenemine. “Hamletis” läheb vastupidi. Mitte üksnes kurjategija ei saa karistada, vaid kõik saavad surma.
Teose üheks kandvaks motiiviks on elu, surma ja surelikkuse sümbioos. Suurt rolli mängib Hamleti isa vaim, keda ainult poeg näeb. Isa vaim on päästikuks sündmuste ahelale, mis lõppeb kõigi surmaga. Vana kuningas on mõnes mõttes surematu, tulles kummitusena tagasi, samas kõik teised tegelased on vägagi surelikud ja saavadki surma.
Teiseks suureks ideeks on võim. Vana kuningas tapetakse võimu pärast omaenese venna poolt. Samas käib mäng Claudiuse ja Hamleti vahel. Claudius pole ära teeninud oma kohta troonil ning ta peab Hamletit oma konkurendiks. Samas Hamlet ei ihalda niivõrd võimu, kuid õiglust oma isale .
Tähtis koht on ka hullumeelsusel ja selle kujutamisel. Kas Hamlet ongi hull või see on teesklus , et varjata oma tõelisi motiive? Lõpuks on piir juba väga hägune. Tema hullus ei tule sugugi, nagu arvatakse, armastusest Ophelia vastu. Kättemaksust saab Hamleti kinnisidee, isa vaimu viirastused aina süvendavad seda. Selles teoses on armastus ainult näiline.
Karl Ristikivi “Inimese teekond ”
“Inimese teekonna” suur teema ongi nagu pealkirjas öeldud – teekond. Teekond, mis kätkeb endas koduigatsust, igatsust juurte ja kindla pinnase järele. Teosel on eesti ajalugu arvestades tugev kaal. Eesti on mõnes mõttes terve aeg, kuni taasiseseisvuseni, paguluses elanud. Eestlus ja eestlane olemine oli pikalt maha surutud. Ainult mujal või üksi kodus võis õige eestlane olla. Ristikivi luulekogus ongi see valu, mida meie maa on pidanud endas kandma.
Samas on motiivina kasutatud ka kauguseigatsust. Vaevalt on kauguse all mõeldud mõnda eksootilist piirkonda. Pigem kaugemat tulevikku, mis oleks helge ja vaba. Ometi tundub vabadus kauge ja eksootilisena.
“Inimese teekonda” on autor pannud väga palju ennast. Ka ta ise oli pagulane , kelle hing ihkas koju tagasi. Ristikivi ise ongi see inimene, kelle teekonda luulekogumik kirjeldab.
Stanislaw Lem “ Solaris ”
“Solaris” erineb teistest loetud teostest kõige rohkem žanri poolest. Tegu on ainsa ulmeteosega kohustusliku lugemisvara nimekirjas. Kui teosesse sisse minna, saab aru, et tegemist polegi niivõrd ulmega, kui päris eluga. Inimesed püüavad võõra planeediga kontakti saada. Tegelik sündmustik toimub hoopis inimlikkuse tasandil.
Solarisel saavad fantaasiad ja mõtted füüsilise kuju. Seetõttu peab peategelane omamoodi võitlust oma endise naisega, kes on tegelikult ammu surnud. Võitlust peab Kelvin iseendaga . Teadlased läksid küll planeeti avastama , kuid kõige rohkem olid nad sunnitud iseennast avastama ja iseendaga kontakti leidma.
Eneseavastus saab sügavama mõõtme, kui Kelvini enda loodud eksnaine muutub eneseteadlikuks, et ta on võõras ja otsustab end tappa. Kas on need Kelvini patukahetsusmõtted või püüd neist mõtetest vabaneda ? Ometi need tulevad naise kujul tagasi.
“Solarise” suur teema on võõras. Aga mida on mõeldud? Kas võõras on see planeet ja ookean? Või on inimene võõras iseendale ?
Miquel de Cervantes Saavedra “Don Quijote ”

“Don Quijote” kandev teema on rännak. Peategelase rännak algab raamatutest, mis viivad ta füüsilisele rännakule. Don Quijote tahab elada raamatutegelase elu, kuid pärismaailm erineb fantaasiamaailmast. Lugu kirjeldab ühe mehe soovunelmalist teekonda, kus reaalsus muutub fantaasiaks. Veidral kombel jõuab ta kohale, kuid kohale jõudes saab aru, et see on hullus ja enne surma naaseb ta pärismaailma.
Üheks põhiideeks sarnaselt “Hamletile” on ka “Don Quijotes” hullus. Rüütli hullus on nõnda intensiivne, et isegi teised hakkavad juba uskuma. Kõige eneseiroonilisem on see, et lõpuks peategelane ise enam ei usu ja tahab teisigi selle hulluse eest hoiatada. Samas Quijote hullus pole kuigi kahjulik, ta ju siiski hindab sügavalt rüütellikke väärtusi, kuid kõige suuremat kahju teeb ta endale.
Üheks ideeks on ka lojaalsus. Rüütli abiline on talle väga lojaalne, senimaani, kuni see talle endale kasulik on. Ka Sancho läbib mõneti teekonna, omakasupüüdlikkusest siiruseni.
KOKKUVÕTE
Valisin teoseid kokkusiduvaks teemaks armastuse. Armastus on alati kirjanduse suurimaks teemaks olnud. Vähe on selliseid teoseid, kui üldse, kus pole mitte grammikestki armastust. Armastust ennast on raske defineerida. See on suurim ja üllaim tunne, mida kaks inimest omavahel tunda saavad, kuid mitte ainult. Armastust saab tunda oma pere, kodumaa, looduse ja põhimõtteliselt iga nähtuse vastu. Iga armastus kahjuks ei ole ilus ja õige.
Kõige valem ja veidram armastus oli loetud teostes kahtlemata “Oidipuses”. Õnneks polnud poja ja ema vaheline ebaterve armastus, kust sündis isegi mitu last, teose kandvaks teemaks. See neid hukutaski. Tõde teada saades ei suutnud ei Oidipus ega tema ema nõnda edasi elada. Nende armastuse käes kannatasid ka lapsed, kes peale vanemate surma said halva kohtlemise osaks. Kui teose tegelased oleks juba alguses leppinud sellega, et ettekuulutus neid kätte saab, oleks nad eeldatavasti armastamise enda jaoks ära keelanud ja lugu oleks olemata jäänud. Võibolla oleks selline lahendus isegi parem olnud.
Armastus “Noore Wertheri kannatustes” oli palju inimlikum ja ka lugejale tuttavam ning kergemini suhestuv. Üheks põnevamaks ja intrigeerivamaks teemaks on alati olnud armukolmnurgad ja traagiline romaan. Enamuse loetud teoste ühiseks nimetajaks on surm. Alati keegi sureb . Nii ka Werther, kes end armuvalus ära tapab. Noormees ei suuda enam edasi elada, kui ta mõistab, et on väljapääsmatus olukorras. Tal on sügav armastus oma sõbra Alberti pruudi Lotta vastu. Ta mõistab, et armastus jääb vastuseta ja sünnitab ilu asemel ainult valu. Tegelikult pole tunded täiesti ühepoolselt. Ka neiu tunneb Wertheri suhtes sümpaatiat, kuid kergem on hoida see enda teada. Lisaks Lottale armub Werther ka küla kaunisse loodusesse ja inimeste lihtsusesse. See armastus kellelegi piina ei põhjusta.
Nõnda nagu eelmistega, lõppeb ka Tuglase novell armastaja surmaga. “Maailma lõpus” aga ei tapa armastus, vaid selle üleküllus. Armastusega lämmatamine. Seni on kõik hästi, kui suhtes on pooled võrdsed, kuid novellis on juba algusest kaalukausid viltu . Üks pool on tavaline inimene, teine hiiglane. Nõnda ka nende suhtes. Hiiglase armastus ja kirg on liiga suur tavalisele inimesele taluda. Hiiglase armastus on ka egoistlik , nähes, et noormees tahab põgeneda, püüab hiidnaine ta taas kinni. Oleks armastus siiras, poleks kedagi pantvangis hoitud. Lõpuks ei jää inimesel muud üle, kui hiiglane tappa. Peale hukkamist saab ta vabaks, kuid ometi ei leia oma kohta. Äkki polnudki see armastus nii vale? Või inimene oli juba nõnda harjunud hiiglase kombel elama, et enam tavaliselt ei osanudki.
Tammsaare teos, nagu nimigi ütleb, on ainiti armastusele pühendatud. See on armastus oma siiruses ja inimlikkuses. Kuid sarnaselt Wertheri loole, lõppeb ka see romaan “Romeo ja Juliaga”. Armunute vahel tekib arusaamatus , mis saab lahenduse alles siis, kui üks neist on surnud. Suure armastusega kipubki kirjanduses kaasnema suur tragöödia. Huvitav, miks kurva lõpuga armastus nii autorite kui lugejate jaoks nõnda köitvalt mõjub, kui päriselt ei taha keegi armastuse kätte ära surra. Sarnaselt Shakespeare’ile on ka Tammsaare tõmmanud noorte vahele piiri, millest üle ei lubata astuda. Tütarlaps on endisest kõrgest saksasoost, poiss on lihtne eestlane. Nende vahel seisab neiu vanaisa, kelle uhkus ei luba armunutel paari heita. Ka selles teoses on kujutatud ainult noormehe poolt, kes arvab, et tunded olid ühepoolsed. Alles lõpus selgub tõde, kui ka Erika sõna saab. See lugu oleks võinud õnnelikult lõppeda.
“Titanicu põhjaminekut” oli mul juba tervikuna raske analüüsida, seda keerulisem on leida teosest armastust. Poeem räägib ju hoopis armastuse vastandist – kaosest. Ehk sellest ongi kaos alguse saanud? Armastuse puudumisest? Armastusest valede asjade vastu? Luuleteos kirjeldab tühiseid ja väiklaseid inimesi, kes hoolivad ainult endast ja enda heaolust, mitte sellest, et maailm hävib. Nad armastavad raha ja hüvesid, kuid mitte loodust ja inimesi. Lembus ka seegi. “Titanicu põhjamineku” armastus on paradoksaalne. Ta on varjunud armastuse puudumise sildi alla.
“Hamletis” on armastuse motiiv üks huvitavamatest. See pole klassikaline paari vaheline suur tunne. Hamleti armastus on fassaad , pettus, et korda viia oma salajast plaani. Ta kasutab ära inimlikku nõrkust kõiges armastust süüdistada. Arvatakse, et prints on hullunud oma õrnade tunnete kätte, mis tal Ophelia vastu on. Tegelikult ajab teda hulluks kättemaksuiha, mis on kasvanud kinnisideeks. Tüdruk on samuti Hamleti plaanide suhtes pime, ja arvab, et mehe armastus on tõeline. Ka siin teoses saab armastaja surma, kuigi tal polnud isegi väga oluline roll teose sündmustikus. Samas “Hamletis” saavad lõpuks kõik surma.
“Inimese teekonnas” on üks neist armastuse liikidest, mida sissejuhatuses juba mainisin. Armastus kodumaa vastu. Luuletustes on valu, mida tunneb eestlane, kes on aetud pagulusse, kus ta igatseb ja ihaleb koju tagasi. Õrn sarnasus on “Wertheri kannatustega”, kus ka peategelane naaseb külasse, mille loodusesse ja inimestesse ta armus . Ainult seal on hea, kus on su süda.
Ulmeteose “Solarise” armastus on loetutest kõige keerulisem. Peategelane armub oma ideesse oma surnud naisest, kelle ta peaaegu, et ise oli ära tapnud . Kelvin tunneb süümepiinu, et lahkumineku tagajärjel ta endine naine end ära tappis. Lugu hakkab teda eriliselt painama võõral planeedil Solaris, kuhu ta teadustööle suundus . Solarise teeb eriliseks see, et seal saavad mõtted füüsilise kuju. Nii tuleb ka eksnaine tema juurde tagasi. Kelvin saab aru, et see pole õige ja saadab naise kosmosesse minema. Naine küll võitleb ja ei taha lahkuda. Mõne aja pärast on ta tagasi uuel kujul. Mees lepib sellega ja hakkab naist uuesti armastama . Lugu muutub veelgi keerulisemaks. Naisel tekib eneseteadvus ja ta saab aru, et on tulnukas ja tahab endale otsa peale teha. Enesetapp ei õnnestu ja kohe on uus naine valmis. Tegelik armulugu on peategelase enda peas ja võitlus oma kahetsuse ja muude mõtetega.
Sarnaselt “Solarisele” pole ka Don Quijote armastus päris. Ta on endale ideaalse naise välja mõelnud, kelle jaoks ta kõiki neid hullusi korraldas. Nagu vanade rüütliromaanide peamine motiiv ikka – südamedaamile mulje avaldamine. “Don Quijote” armastus on ainuke, mis on peaaegu et õnneliku lõpuga. Ükski armunu ennast armastuse pärast surema ei pea. Lihtsalt Don Quijote saab ise aru, et rüütliromaanid olid ta segi ajanud ja kõik oli mõttetu. Kõikide teoste armastus oli natuke erinev. Olid erinevad põhjused armastamiseks ja tagajärjed, kuigi enamikes tükkides sai keegi surma. Hea, et päris elus on armastus õnnelikum ja ilusam tunne, mis ei pea ja tavaliselt ei lõppegi suure tragöödiaga. Võibolla see ongi üks vähestest valdkondadest, kus fantaasia on raskem ja valusam kui reaalsus.