Piiririik - Inimene kahe maailma vahel (52)

„ PIIRIRIIK “ — INIMENE KAHE MAAILMA VAHEL
Romaan „Piiririik“ räägib ida-eurooplasest, kes on rännanud Läände ja otsib seal endale kohta, kuid ei leia: [....]“Sõitsin ära, et jätta sinnapaika see koolnud sajand“[....] (17). Peategelane on pärit Eestist, kuigi autor seda otse välja ei ütle, vaid annab vihjeid: “Kahest küljest piirab maad madal kivine meri“[....] (11) Raamat keskendub minajutustaja ja Franzi suhtele kui Ida-Lääne armastuse-vihkamise, libu -kliendi suhtele: „Kagu-Euroopa on muutunud libuks.“(41) Minategelases tekitab vastikus- tunnet Lääne-Euroopa materiaalne küllus. Näiteks Franzi külmkapis, mis on tulvil hõrgutavaid roogi, näeks ta heameelega haisvat surnupead, nagu ta fantaseerib ka õhtuseid külaskäike Pariisi ooperisse, kuhu ta jätaks poole vaatuse pealt lahkudes pommi. Lõpuks mürgitab Ida Lääne ravimi abil, mis on mõeldud vaid tilkhaaval võtmiseks — peategelane valab ravimi Franzi klaasi tühjaks. See on lugejatel põhjustanud erinevaid arvamusi . Huvitav, et sõltuvalt sellest, kustpoolt lugejad ise pärit on, valivad nad ka poole raamatu tegelaste suhtes. Lääne lugejad mõistavad mõrva karmilt hukka kui eriti küünilise ja külmaverelise. Sest minategelane ei kahetse seda põrmugi, vaid ainult imestab, et sellest hoolimata keegi tema vastu huvi ei tunne, et teda kinni ei võeta ega kohtusse viida. Et ta on endiselt eikeegi. Mina kui Eesti lugeja arvan aga, et Franz ehk Lääs saigi paraja palga oma arrogantse ja silma- kirjalikult hooldava suhtumise eest Ida-Euroopasse.
Eestist räägitakse teoses kui kadunud maast ja siinveedetud ajast kui möödunud või kadunud sajandist: „See oli muide nii ammu , möödunud sajandil, kadunud maal“[....] (5). Peategelane otsekui põgeneb iseenda eest. Ta eitab pidevalt selle maa olemasolu, kust ta pärit on: „Piiririiki ei saa olemas olla.“ (181). Kuid vähemalt mulle isiklikult tundub, et raamatu lõpuks jõuab peategelane oma kodumaale ja kodulinna tagasi, mida tõendab ka see tsitaat:“Nüüd ma olen siin linnas tagasi.“ (184)
22.märtsil 1997 ilmus „Piiririigi“ saksakeelne tõlge ja seoses sellega tegi Tõnu Õnnepalu Leipzigi raamatumessil ettekande, milles kõneles „Piiririigi“ käsitlustest välismaal ja sellest, mida ta üldse mõistab sõna "piiririik" all. 27.03.97 ilmunud Eesti Ekspressi vahendusel saab teada, millest ta rääkis. Siinkohal katkend sellest: „Mu romaani saksakeelne pealkiri on mõnes mõttes isegi täpsemini osutav kui eestikeelne. Eesti keeles on see Piiririik, saksa keeles Piiririigis. Tõesti, Piiririik pole mitte see Läänemere-äärne igavesti käest kätte käinud provints , see Ida-Euroopa võrdkuju, kust romaani minategelane väidab end olevat tulnud. Ta ei jutusta Piiririigist, kust ta tuleb, vaid piiririigist, kus ta on, igal pool ja alati. Olgu mälestustes, unistustes, kuritegudes või valedes; olgu Tallinnas, Bosnia -Hertsegoviinas, Pariisis, Amsterdamis või Strasbourg `is.
Aga mitte ainult tema. Piiririigis elab ka Franz, piiririigis elavad kõik, ainult ei taha seda tunnistada. Sest piir ei jookse enam maad mööda, piki jõgesid ja mäeahelikke. Piiri ei tähista enam mitte okastraat , vaid okastraadi puudumine: see, et igaüks ja igal pool saab valida ja on sunnitud valima . Piir on meie peas — ja võib-olla on ta alati olnudki vaid seal. See on nüüd vaid ilmsiks tulnud.
Ma arvan, et romaanid ei pea mitte seletama ega kirjeldama maailma, vaid maailma looma. Et maailm on pärast ühe raamatu kirjutamist teistsugune, et teda on rohkem, ta on suurem. Ma ei ole kunagi tahtnud muud kui suuremat maailma, rohkem vabadust, piiride sulamist ühes suures maailmas, nii nagu maastiku piirjooned muutuvad pehmeks ja sulavad taevaga ühte suures kevadvalguses. Ma tahan kirjutada raamatuid, mis loovad juurde vabadust, raamatuid, mis ei defineeri meie identsusi, vaid avardavad neid lõpmatuseni.“
Ma nõustun autoriga ja arvan samuti, et piiririigiks ei saa nimetada ühtegi maad ega piiriks ühtegi tara või okastraati. Piiririik on meis endis , kuna me kõik oleme isiksused oma valikute ja võimalustega. See Õnnepalu teos on aidanud mul vaadata maailma veidi teise pilguga ja pannud mu mõistma, et tegelikult elame kõik ühes ja samas suures maailmas, kus meil kõigil on võrdsed õigused. Ma soovitan seda raamatut kõigile kõrgetasemelise kirjanduse huvilistele ja arvan, et kahetseda ei tule mitte kellelgi , kes seda loeb.
“Piiririik” oli minu arvates väga huvitav raamat. See oli lausa ainulaadne, sest sellist raamatut ma pole varem veel lugenud. Mulle meeldis see, et ta oli kirja pandud justkui teisiti. Alguses ma ei saanudki aru, kes on peategelaseks - kas mees või naine. See lisas minu arvates põnevust ja lugemislusti. Autor on ometigi mees ja seetõttu oli imelik kogeda, et tegelane on hoopis naissoost . Lähemalt sellest naisest rääkides... ta oli kuidagi imelik. Ta ei teadnud täpselt, mida tahab, kes on ja imelikul kombel - kas on? Mõnel hetkel oligi teda raske mõista, sest ta fantaseeris ja rääkis iseendaga , mis ainult temale endale mõistetav võis olla. Muidugi saab raamatule seda sama ette heita, et vahepeal läheb asi segaseks ja raskestimõistetavaks, aga minu nägemus on, et taoline segadus ja otsusekindlusetus peaks edasi andma tolleaegse inimese segadust seoses omariikluse tekkega ja uue eluga harjumisega. Peategelane oli siiski suurema osa oma noorusest elanud nõukogude ajal ning mäletas väga hästi nii vorstijärjekordi kui vaesust , mida tundma pidi, rääkimata represseeritusest mõttemaailmas.
Mulle meeldisid väga meenutused lapsepõlvest, vanaemast ja noorusest. See justkui lisas raamatule tõsidust, teatud hetkedel ka huumorit . Huumor oli minu arvates musta laadi , aga mis seal ikka, see oli hea must huumor. Küll aga ei saa huumoriks pidada kuritegu , mis korda saadetakse . See on midagi, mis väärib tõsisemat süvenemist, et ikka ja taas mõista, miks nii tehti. Päriselt ma seda ei mõistagi. Arvan, et see naine oli lihtsalt igatepidi nii segaduses ja elust tüdinud ning väsinud, et pisiasjad olid tema jaoks nii suured, et korda saata mõrv. Ma ei usu, et see naine Franzi just ära kasutas, kuid päris kindel ka olla ei saa. Tegelikult võib ka seda ärakasutamiseks pidada, kui elatakse koos kellegagi, kelle vastu tunded puuduvad, kelle vastu lausa vastikustunne on. Ma ei oskagi ette kujutada, miks see naine ühegi mehe vastu armastust ei tundnud . Mulle näis, nagu polekski tal plaanis kunagi midagi tunda ja see on minu arvates imelik. Nii ei saagi tunnet tekkida, kui sellele avatud ei olda. Ma kaldun siiski arvama, et taoline kapseldumine teistest inimestest oli tingitud mingi liiva jooksnud suhte pärast. Kas või seesama tunne pastori vastu ja suhte võimatus või midagi muud taolist.
“Piiririik” oli raamat, mis tekitas minus küsimusi ja pani mind mitmete asjade üle mõtlema. Pani mõtlema eelkõige sellele, kuidas ajastu ja moraal võib inimese tulevast elu mõjutada. Ma poleks iial uskunud, et nii palju. Mulle väga meeldis see raamat ja ma olen täiesti kindel, et selle lugemine harib igaüht, kes vähegi mõelda viitsib.
Selle teose kohta võiks öelda, et sellest on kõik välja jäetud. Justkui hakatakse juba kuhugi jõudma, aga siis astutakse jälle samm paar tagasi. Ka jääb palju selgusetuks. Kuid äkki see ongi eesmärk omaette . Võibolla ongi kogu elu, elamise kunst nii keeruline, et paljud ei saagi aru, kuidas tuleb elada. Kas üldse elatakse? Kellena ollakse? Kas tegutsetakse ausalt , tahte järgi?
Kõige paremini iseloomustab teose modernsust see, et isegi romaani lõpus ei saa hästi aru, kas peategelane on mees või naine. Pigem vist siiski mees. Sellele on vihjatud just tema riietumist kirjeldades, samuti on ka mõttemaailm mehelik. Kuid mõnes kohas tundub, nagu peategelane oleks siiski naine, tema käitumine on naiselik . Kui lugeda, et keegi elab koos mehega, oleks loogiline mõelda, et see on naine, aga “Piiririigis” on mees. Aga tänapäeval ei imesta selle üle peaaegu keegi.
Kõige kummalisem on see, et kogu romaan on ju tegelikult pihtimus. Aga kellele? Raamatust võib välja lugeda, et Angelole, kuid samas ei saadeta neid kirju ära. Justkui kirjutataks iseendale. Võibolla oma süümepiinade leevendamiseks või hoopis oma mõtete korrastamiseks, enese leidmiseks. Mõtete kirjapanek on väga kasulik, eriti siis, kui on vaja lahendada mingi probleem või kui on midagi südamel. Seda raamatut lugedes tundus, et päevikupidaja süda läks küll kergemaks. Mingid lahendused ta leidis. Mind mõjutas see ka nii palju, et mõtlesin suisa ise oma mõtteid paberil lahkama hakata. On ju sageli segaseid hetki ja tundeid, millest võibolla kohe aru ei saa. Mõnest mõttest või tundest ei suuda ega või aga kellelegi rääkida. Aga paber kannatab kõike ja selle saab teiste silmade eest ära peita või isegi hävitada. Nii et kirjutamine pole üldse paha mõte. Eriti hea on võtta keegi isik, kellele “kirjutada” – nagu romaanis Angelo .
Kohati tundub, et mitte midagi polnud olemas – ei Franki, Amsterdami ega peategelast ennast. Et see kõik on ainult üks inimese fantaasia , unenägu või unistus . Hirmus on mõelda, et inimese tapmine võib olla unistuseks. Aga kui mõelda, et unistused ei ole kahjulikud, ainult tegutsemine nende ajendil võib olla, siis võib selles unistuses isegi midagi head olla. Ja lõpuks oleks väga huvitav teada, mida piiririik üldse tähendab. Kas millegi piiril olevat riiki? Või mingi piiri riiki? Aga võibolla on hoopis inimese alateadvuse ja teadvuse piiril riik, mida võikski piiririigiks nimetada. Riigiks, kus igas erinevas paigas oleks erinev maastik – konarlik, mägine, tasane , tormine või vesine. Kui piiririiki siiski pole, elaks vastav inimene kas siis ainult alateadlikult või teadlikult. Kumb on parem? Ilma üheta pole mõtete, olulised on mõlemad.