"Rehepapp" A. Kivirähki - sisukokkuvõte (48)

Andrus Kivirähk „ Rehepapp ehk november” (.Kirjastus „ Varrak ” 2000.a.)
„Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaidast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha.”
Niisuguse lühikokkuvõtte annab teosele tutvustus internetis.
Peab ütlema, et see on üks väga imelik raamat. Kes armastab muistendeid ja muinasjutte, aga samas ka pisut „kiiksuga” huumorit, sellele peaks „Rehepapp” meeldima. Palju on kasutatud kõikvõimalikke eesti rahva ennemuistsete juttude tegelasi, isegi Vanapagan on mängu toodud. Ühest küljest on need tegelased ju vähemalt eestlastele kõik tuttavad, aga selles teoses on kogu see seltskond pandud sellisesse võtmesse, et saab mõelda need kujud ka tänapäeva, samastada nad kellegi või millegagi. Ja kogu see lugu balansseerib peaaegu hea maitse piiril või, nagu öeldakse, noateral, samas siiski komistamata labasusse või korrakski jamaks muutumata. Aga mulle tundub, et eesti lugeja ja mõne muu rahvuse esindaja ei pruugi sellest romaanist mitte sarnaselt aru saada, arvan, et väga oluline, mõistmaks tegelikku sisu, on siiski tunda meie rahvaluulet, muistendeid ja muud sellist kirjandust.
Nali on väga vürtsikas, vinti keeratakse pidevalt juurde, siiski mitte kunagi üle, see lisab teravust ja lausa hasarti lugemiseks, et kuhu siis veel võib asjaga välja jõuda ja kui lolli juttu ajada või lolle tegusid võib üks inimene veel teha… Ja kui arvate , et enam hullemaks minna ei saa, tasub lugeda ka Kivirähki järgmist teost „Mees, kes teadis ussisõnu”, siis näete, et hullemaks saab alati minna! Tõsi on, et need kaks teost teineteist üpris kenasti täiendavad ja hea on mõlemad läbi lugeda, aga see on juba teine teema ja praegu tulen tagasi „Rehepapi” juurde. Igal juhul on Andrus Kivirähk väga andekas kirjanik, laheda jutuga, omapärase huumorimeelega ja huvitava vaatenurgaga elule ja inimestele. Ja mulle see väga meeldib.
Ja nüüd siis „Rehepapist” lähemalt.
Tegevus toimub sakste -aegsel Eestimaal novembrikuu 30 päeva jooksul. Teos on üles ehitatud päevaraamatu sarnaselt, iga peatüki pealkirjaks on kuupäev. Keegi justkui kirjutaks päevikut, kuid kirjutaja ise raamatu tegelane ei ole. Peategelaseks on rehepapp Sander, küla nutikaim mees, kes suudab kavalate nippidega inimestest eemale peletada haigusi ja halbu jõude. Tihti pöörduvad inimesed abi saamiseks tema poole. Lörtsise, vihmase ja lobjakase novembrikuu vältel tuleb rehepapil päris palju ringi sebida, nagu ütleb talle tema seltsiline ja teener kratt Joosep .
Lugu algab esimesel novembril sellega, et Koera - Kaarli tares lebab maas noor mees, kes hoiab kahe käega kõhust kinni ja oigab. See on Koera -Kaarli sulane Jaan, kes oli käinud mõisa sahvrist seepi söömas ja nüüd selle pärast hirmsat kõhuvalu tundis. Ja nüüd oodati appi rehepappi, kes hädalist aitama pidi. Ja abistaja muidugi saabus. Koos kirutakse mõisasaksu , aga rehepapp annab ka head nõu, et piiri tuleb pidada ja mitte labidaga suhu ajada.
Raamatut läbib ka armastuse liin, mis räägib mõispreilist ja temasse lootusetult armunud kubjas Hansust. Selles osas tuleb mängu ka lumememmest kratt, kes Hansule tundmatustest maadest ja hingematvatest armastuslugudest jutustab. Armastuskolmnurga tekitab Liina, kes libahundiks moondatuna Hansu aia taga luusib.
Tegelasi romaanis on terve külatäis. Kaks päris vahvat tegelast, kes mulle meeldisid olid Imbi ja Ärni. Nende ahnust ja toimetamisi oli ikka päris lõbus lugeda.
Ja siis veel sulase Jaani „üllatuskingitus” toatüdruk Luisele, millega ta tahtis Luise südant võita, no see oli ikka tipp, aga lugu ennast ma siinkohal lahti seletama ei hakka, kardan , et ei leia õigeid (ja viisakaid) sõnu…
Pikemalt peatun katku külasse tulekul, sest see lugu iseenesest ja kirjaniku antud kirjeldus meeldis mulle vaat et kõige rohkem kogu romaanis.
Katk tuli külasse. Ta oskas ennast ükskõik kelleks moondada. Külarahval oli teada, et katk tuleb ja nii oldi kokku kogunetud rehepapi tarre . Katk tuli sedakorda kitse kujul, käis läbi kõik talud , kuid need olid kõik tühjad, kuskilt polnud kedagi võtta. Rehepapi talus leidis ta eest hunnikus inimesi, kes olid omavahel läbi põimunud ja katk ei julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima , kuid ei leitud kusagilt , aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab : „Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!” Ja tegelikult oli tal õiguski – rehepapi nõuannete järgi riisuti küll peamiselt mõisa viljaaitu, mõisaproua riidekirste, kuid ega naabri sahvergi puutumata jäänud. Oli siis seda vara vaja või mitte. Mis üle, maeti maasse, halltõve raviks visati kõvasti viina . Varanduse nimel poeti või nahast välja. Ja et vara ikka rohkem ja rohkem oleks, tehti aina uusi kratte oma soovide ja ihade täitmiseks. Aida Oskar tegi lausa nii suure, et see tema majapidamisse ära ei tahtnud mahtuda. See krati temaatika tekitabki mõtte, et kirjanik püüab meile öelda – inimene juhindub eelkõige enda ahnusest ja soovidest, kõige tähtsam on, et saaks ise lahedasti ära elatud, teistest hoolimata.
Surma temaatika on samuti käsitlust leidnud. Hukkuvad kubjas Hans ja nõid Minna. Aga see teema ei ole esmatähtis. Rõhutatud on ikka elulisi teemasid – armastus, ahnus ja omakasupüüdlikkus, soov alati teisest parem olla, ükskõik mis vahenditega.
Mulle meeldis see raamat. Kas ma teda just teist korda loeksin, ei ole kindel, aga suurepäraseid rahvakommete, toimingute, uskumuste, traditsioonide ja lihtsalt küla elu-olu kirjeldusi lugeda oli lihtsalt nauding . Lisaks Kivirähki mahlane huumor.
Kui see referaat valmis sai, mõtlesin internetist pisut järgi uurida, mida teised inimesed ka samast loost arvanud on. Silma hakkas nii mõnigi üllatav seisukoht, aga enamikule oma arvamust avaldanutele on romaan meeldinud, kuigi erinevate põhjendustega. Toon mõned näited. Mõnega neist olen nõus, mõnega mitte.
Marit :
Kogu teost läbib negatiivne ja pilav toon meie rahva , eestlaste suunas. Meid kujutatakse ahnete, omakasupüüdlike ja tohutult naiivsetena. Tegevus ei jõudnud kuhugi , jäi sinna pidama , et inimesed juhinduvad oma ihadest .
Avo:
Tõhus ugrifantastika talurahva raskest elust pärisorjusliku korra tingimustes. Asi mis kõige rohkem rõõmustas, et kohalik huumor ei ole surnud.
Tarmo:
Teost võiks nimetada algupäraseks fantasy´ks eesti moodi. Meeldib meile või ei, aga tegelikult tunneme selle raamatu peategelastes päris paljud inimesed elust ära. Ei ole parata, eks sellised me olemegi.
Ants:
See on üks väga veider ja mitte üldse halb raamat, mille ulme hulka arvamisel esineb mul raskusi. Pigem on tegemist humoristlike taotlustega folklooriainelise pseudoajalooliste sugemetega muinasjutuga.
Silver:
Huumor ei tohiks olla 200 lehekülge pikk. Nali peab olema lühike ja mahtuma ühte lausesse, situatsiooni või anekdooti . Raamatus on hulgaliselt ülivaimukaid kilde, ent kogumis on nad ikka tüütavad.
Janek :
Üldiselt on Rehepapp nagu parem osa Vonnegutist, et loed ja kõõksud naerda, aga nutumaitse on suus.