Sinuhe (0)

Tallinna 21. Kool
„ Sinuhe “
Mika Waltari
Liza Jermakova
10C
2015
Esimene raamat – „Kõrkjalootsik“

• „On ka neid, kes ütlevad, et seda, mis on toimunud, ei ole kunagi enne toimunud, aga see on tühi jutt.“ – Minu jaoks on see positiivne lause, sest see on mõtlemapanev. Minu arvates üritab Sinuhe sellega öelda seda, et tegelikult inimese loomus ning elu ei muutu. Kõik jääb läbiaegade samaks. Peale seda lauset toob Sinuhe näiteid selle kohta, et inimene ei muutu, et kõik, mis toimub tänapäeval on toimunud ka 100 aastat, mitu sajandit tagasi. Pärast neid näiteid on laused „ Niisiis ei ole toimunud midagi silmanähtavalt uut, vaid see, mis on toimunud varem, toimub ka edaspidi. Need, kes tulevad pärast mind, on needsamad, kes elasid enne mind.“
  

• „Vanaduse saabudes põgeneb hing nagu lind tagasi lapsepõlve. Vanaduspäevil särab lapsepõlv mälestustes kirkana ja helgena, otsekui oleks siis kõik olnud parem ja kaunim kui nüüdses maailmas“ – Ma ei saa seda lauset hinnata ja kirjeldada enda suhtes, sest ma pole ise veel vana ning sinna on veel aega. Aga ma tean, et vanadel inimestel on lapsepõlv alati väga hästi meeles ning nad jutustavad sellest alati rõõmuga, naeratus suul (vähemalt minu vanaema puhul on nii). Sellepärast ongi vanadel inimestel oma lapsepõlv alati paremini meeles, kui see, kus nende prillid jäid.
  

• „Ma vaatasin ringi ja õu oli mulle armas, sükomoor oli mulle armas ja müüritud veesilm oli mulle armas.“ – See on lihtsalt armas lause, sest ma kujutasin väga hästi seda olukorda ette ning see läks mulle südamesse.
  

• „Sest inimene oma kurjuse on julmem ja panetunum kui krokodill jões.“ – See lause tähendab seda, et inimene on kõigeks võimeline. Inimese kurjus võib minna nii kaugele, et see muutub karmiks ja võib olla isegi valusaks. Nagu Sinuhe ütles „panetunum kui krokodill“. Minu jaoks on see negatiivne lause.
  

• „Ta vaatas mulle jälle otsa, nii et mu süda rinnus sulas ja sisemus õõnsaks tõmbus.“ – See on nii armas ja siiras lause. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga kui loen seda tekib ka minul selline tunne, eriti siis, kui oled päriselt seda kunagi tundnud . Väga väga hea ning emotsionaalne lause.
  

• „Nõnda peitsin saladuse oma südamesse, sest vale on tõest meeldivam ja unistus kirkam kui maine puudutus.“ – Saladusi tuleb osata hoida ning minu arvates see on hea, kui inimesel on enda saladusi, millest ta ei räägi kellegile ning hoiab neid endale, unistab. „Vale on tõest meeldivam“, arvan, et sellega püüab ta öelda seda, et see vale, mida sa näiteks iseenda kohta ettekujutad on alati meeldivam, kui see, mis toimub reaalses elus.
  

• „Mu öö oli pikk, ja sel ajal kui teised magasid, valdas mind sügav hardus ja igatsus.“ – Tavaliselt, kui jääd magama, hilja õhtul või isegi öösel, mõtled elule, igatsed kedagi (kui on kedagi igatseda). See on alati keegi lähedane inimene, kas keegi vanematest, poiss/tüdruksõber, sõbranna või sõber või inimene, kes on surnud, aga kes oli sulle kallis. Ma arvan, et see „põhiline“ igatsemine toimub alati magamise jäämise ajal. Kui oled üksi, pimeduses ning vaikuses ja mõtled, et just see inimene võiks praegu sinuga olla.
  

• „Mu hing mässas ja ma muutusin kurvameelseks.“ - See on kurb lause ning lugemise ajal läks hinge.