Diana Leesalu (2)

Diana Leesalu on 24-aastane ja kes õpib keskkonnakaitse magistrantuuris Eesti Maaülikoolis ning töötab SA-s Keskkonnainvesteeringute Keskus programmispetsialistina. Ta lõpetas 2001 hõbemedaliga Põlva Keskkooli. Samal aastal pälvis ta Arno Tali Sihtkapitali kevadise Arno–Teele konkursi stipendiumi.
Leesalul on ilmunud kaks raamatut: «2 grammi hämaruseni» (2005) ja «Mängult on päriselt» (2006).
Tema romaan "Kaks grammi hämaruseni" ("2 grammi hämaruseni") märgiti ära 2004. aasta romaanivõistlusel. Raamat ilmus 2005 kirjastuse verb väljaandes.
See on noorsooraamat , mis jutustab väikelinna neiust, kes pärast mitme perekonnaliikme hukkumist satub vastamata armastuse pärast kannatades alkoholi ja narkootikumide küüsi ning lõpuks teenimatult vanglasse.
Oma viimase noorsooromaani "Mängult on päriselt" eest sai ta noorsooromaanide konkursil vaieldamatu esikoha ehk siis ta teine raamat „Mängult on päriselt“ saavutas 2006.a kirjastuse Tänapäev ja lastekirjanduse teabekeskuse korraldatud romaanivõistlusel esikoha.
Eel nimetatud romaanis kasutab ta mahlakat noortepärast kõnepruuki ning sisu kohta ütles žürii, et see oli ääretult terviklik ja huvitavate süžeekäikudega, mis hoiavad lugejat kuni lõpuni põnevuses.
Diana Leesalu usub, et noortele kirjutajad ei peaks kartma kasutada sama keelt, mida kasutavad noored ise.
Kaanekujundus petab ! Tänapäeval on üsna tähelepanuväärne leida toodet, mille sisu on pakendist värvikam ja väärtuslikum. Ütlen ausalt – poes ei oleks ma ise seda üllitist ilmselt isegi sirvinud. Ja kui mu pilk oleks ka mingi uitmõtte ajel sel peatunud, oleks piisanud kaaneteksti esimesest lausest (“Teie ei tea, mis kuradi tunne see on”), et ma põlglikul pilgul selle käest oleks poetanud. Sellepärast on mul siiralt kahju, kui inimesed teevad selle raamatu suhtes ostu- või lugemisotsuse tavapäraselt,
Alljärgnevas intervius Diana Leesaluga (ajalehest Postimees ja osaliselt ajalehest Sakala) seoses temalt endale ilmunud raamatute (“Mängult on päriselt “ ja “2 grammi hämaruseni”) säärase eduga, et saada vastused nii mõnelegi küsimusele.
Oli see teie jaoks üllatusesimese koha saite raamatu “Mängult on päriselt” eest?
Päris ausalt tahate teada? Ei olnud. Ma ei saanud täiesti kindel olla, aga kui kuulsin, et hindamisse on kaasatud kooliõpilased, siis ma muutusin enesekindlamaks. Kartsin natuke, et täiskasvanud ei pruugi mu lugu mõista.
21. kooli õpilaste kirjutatud retsensioonis oli esile toodud romaani roppu ja julget kõnepruuki.
Kui julgelt te keelt kasutate?
Kes mida ropuks ja halvaks peab. Mõni läheb näost punaseks, kui ma ütlen «kurat», mõni kardab juba sõna «armastus». Aga ma kasutan seal täpselt sellist keelt, mida ma ise igapäevaelus kasutan ja kasutavad ka kõik minuealised ja minust nooremad , seega ma ei leia, et seal oleks midagi sellist hirmsat.
Minu meelest on kentsakas , kui viiekümneaastased püüavad kirjutada oma keeles viieteistaastastele. Tänase konkursi võitjad ja äramärgitud olid ju kõik noored ja minu meelest on see superpositiivne.
Aga kui narkootikumidevastases kampaanias kasutatakse sõna «pask» ja seda pannakse pahaks?
Minu esimene romaan «Kaks grammi hämaruseni» rääkis ka rohkem narkootikumidest ja ma arvan, et selline pisut šokiteraapiat meenutav sündmuste näitamine võib rohkem mõju avaldada kui õlalepatsutus ja noomimine.
Arvan, et kui lähed paitad pead ja ütled, et ole pai ja ära tarvita alkoholi ja narkootikume, siis ei pruugi sellest kasu olla. Sellist šokiteraapiat on isegi rohkem vaja.
Millest võiduromaan «Mängult on päriselt» räägib?
Ma ei oska ise pealkirju panna oma romaanidele, see on õudusunenägu! Seetõttu on mul oma isiklik pealkirjapanija.
Aga romaanis on kaks paralleelselt jutustatavat lugu, õe lugu ja venna lugu, mis vahel põimuvad ja üksteist mõjutavad. Õde elab ühiselamus ja tegeleb sellega, millega tudengid ikka tegelevad. See osa on pea täielikult ka tegelikult juhtunud ajal, kui ma ise ühiselamus elasin. Küll pandi prügišaht öösel põlema kolm ööd järjest, küll lasti tuba tuletõrjevoolikust vett täis. Venna lugu on rohkem välja mõeldud. Aga need on kahe erineva inimesed lood, seetõttu ka väga erinevad.
Millal te kirjutama hakkasite?
Kirjutanud olen niikaua , kui mäletan, viie-kuueaastasest peale vihikutäite kaupa jutte ja lugusid . Luuletusi kirjutasin kuni üheksanda eluaastani, aga siis mu luuletajakarjäär lõppes, sest läksin suure kaustikutäie luuletustega oma kooli raamatukogu juhataja juurde ja ütlesin, et ma hakkan nüüd luulekogu välja andma. Siis ta muigas selle peale ja ma sain nii vihaseks, et ma rohkem ei kirjutanudki. Aga ju siis oli proosakirjandus rohkem minu kutsumus.
Noortele mõeldud jutud on sageli moraliseerivad, aga kas noortejutud peaksid andma nõu?
Arvan, et minu romaan jätab lugejale võimaluse teha oma valikud ise. Ma ei ütle, et ära tee seda või ära tee toda, ma räägin ühte lugu. Sellest, kuidas võib minna.
Mida ei tohiks noor karta , kui ta tahab kirjanikuks saada?
Ei tohiks karta proovimist. Ei tohi mõelda, kas ma oskan. Kui on mingigi soov kirjutada, siis laske käia, isegi kui te ei leia kohe suurejoonelist vastukaja. On kõikvõimalikud internetiportaalid, kuhu saab oma kirjutisi täiesti vabalt, ilma veel keegi olemata, üles panna. Ja kui on pisut asjalikumad tekstid, on noorte kirjandusajakiri «Värske Rõhk» valmis appi tulema . See võib noortele suurepärane hüppelaud olla.
Milline sinu meelest on hea raamat?
Raamat on hea, kui suudab tekitada lugemise ajal jõnksu ja pärast lugemist järellainetuse. Olen üritanud oma raamatuid kirjutada nii, et pärast nende lugemist värin sisse jääks.
Seega kas siis Mängult või päriselt?
Nii huvitavat, läbimõeldud ja hea sõnakasutusega teksti kohtab harva nagu tema kirjutatud teostes. Kuidas Diana aga selleni jõudis, kust see alguse sai ja mida ta ise arvab , sellele vastas ta ise all järgnevalt. (All järgnev on Diana Leesalu enda kirjutatud, puuduvad parandused grammatikas ja stiilis)
Kui kogu lugu tegelikult alguse sai, ei osanud ma selle kohta mitte kuidagi „mängult on päriselt” ütelda. Ma olin täiesti kindel, et on üksnes päriselt. Ja ainult kohati natuke nagu mängult kah.
Mäng tuli siis, kui igavaks läks ja mitte halligi polnud nendel pimedatel õhtutel ühikas teha. Ja te ei kujuta ette, mida üks koduse distsipliini ja täiskasvanud inimeste haardest välja pääsenud noor mõistus suudab genereerida, kui tekib reaalne oht igavuse käes otsad anda. Hulluks läksid asjad siis, kui vahe reaalsuse ja mängu vahel hakkas aeglaselt kuid üsna järjekindlalt ära kaduma. Ja mingil hetkel oli mänguasju juba täiesti võimatu päästa...
Ma oleks selle loo kirjutanud varem või hiljem niikuinii. Aga tundus, et just praegu on õige hetk. Kas või pelgalt sellepärast, et praegu ma veel tean ja oskan.
Ma ei ole veel suureks kasvanud. Ma ei ole veel välja kasvanud. Ma ei hoia veel oiates kätega peast kinni. Mul ei ole veel keskeakriise, mida noorte inimeste väärtushinnanguid materdades leevendada. Ja ma tean, et vähemalt need, kellest ma kirjutan , usuvad mind. Ja minusse. See on piisav põhjus...
...aga mitte ainus. Teine põhjus on veel. Missioonitunne pole kindlasti mitte õige sõna, kuid on tõenäoliselt esimene, mis teile lugedes pähe võib tulla. Tegelikult on see lihtsalt soov näidata, millised tagajärjed mõnel puhtalt naljaviluks või igavuse peletamiseks genereeritud rumalal ideel võivad olla. Ja et mõnikord võib üks pealtnäha pisike müksamine põhjustada uskumatult suurt laastamistööd. Ma ei taha kellelegi näidata jõhkrust, roppust või vastikuid sündmusi ainult sellepärast, et nii on kihvt ja vägev. Ma tahan näidata tagajärgi koos põhjustega ja raputada pisut neid, kes juba liiga sügavale mängu sisse on imbunud.
Ahjaa...kolmas põhjus. Ma olen natuke tüdinud sellest üldlevinud veendumusest, et noored ei taha enam lugeda. Küsige mõne kooliõpilase arvamust kirjanduse kohta. Ma usun, et võin üsna julge südamega saadava vastuse peale kihla vedada. Aaappiiii... kohustuslik kirjandus!!?? See on igav! See tapab meid. Mul ei ole selle jaoks aega. Ma ei viitsi. Kas teile ei tundu, et kuskil on tehtud viga? Äkki on alustatud valest otsast?
Kõigepealt tuleb tekitada huvi. Ja mis tekitab huvi enamuses noortes inimestes? Äratundmine. Arusaamine. Reaalsus ... olgu, vahel ka reaalsuse kaotsiminek. Igatahes, pigem jõuline sündmustele orienteeritud tempokas teemakäsitlus kui pikk ja igav tegelaste sisemonoloog. Äkki tuleks kõigepealt alustada sellest, mis on praegu ning alles seejärel minna ja vaadata, mis oli varem? Siis kui elasid Andres ja Pearu või see paganama veider kuningas Oidipus? Ah, kurat seda teab. Peaasi , et igav ei oleks...
(Ajalehele Sakala antud interviust)
Kuidas valmis teie esimene raamat «2 grammi hämaruseni»?
Ma olen suurepärane alguste kirjutaja, aga need ei taha kuidagi lõpuni jõuda. Keskkoolis alustasin ühte järjekordset lugu ja ülikooli teisel kursusel leidis see lõpu.
Pöördusin käsikirjaga tollase menukirjaniku Aidi Valliku poole. Tema omakorda suunas mind Doris Kareva juurde. Kareva oli esimene, kes käsikirja läbi luges , ja ju see siis avaldas talle muljet, sest ta organiseeris kirjastamise.
Doris Karevast on mulle palju abi olnud ja ma olen talle väga tänulik.
Raamat „Kaks grammi hämaruseni“ räägib Leletist, kelle ema, kasuisa , vanaema ja vend Henrik saavad tema gümnaasiumi lõpetamise päeval autoõnnetuses surma. Sellest ajast alates läheb kõik allamäge.
----
„2 grammi hämaruseni“ 
Sobib lugemiseks eeskätt teismelistele, aga mõistagi nende vanematele. Meenutab Sass Henno romaani „Siin ma olin“, ainult et Leesalu raamatus satub narkootikumide tõttu vanglasse tüdruk (Hennol noormees ), kes jutustab kirjanikule oma loo.
Sõnavara on tänapäevalik – robustne ja iseloomulik noortele.
Miks sellisele teele jõutakse - Noorte seas üks põhjus on nähtavasti siiski armastuse nappus, seda kinnitavad mõlemad teosed. Kui keegi küsiks, kumba romaani eelistada, siis jätaksin Henno oma teiseks.
Mulle isiklikult tundub küll, et “2 grammi hämaruseni” on päris loomulikult jahe – mitte ülepingutatud, eputav ega võltsilt mõjuv. See on raamat noorte trööstitust elust. Näitab, et isegi siis, kui püüda ja üritada niiöelda kõige paremat, võib elu allamäge veereda. Üritada ju võib, aga kergem on siiski lasta asjadel kuidagi omasoodu veereda. 20. eluaasta eel pole sa ju niiväga elukogenud ega teadlik, mida see veeredalaskmine õieti kaasa tuua võib.
Õnneks pole see noorteromaan liiga moraliseeriv, vaid hoopis reaalne ja jaheda võitu. Jään Diana Leesalult uusi lugemiselamusi ootama. Tundub, et ta ei valeta, tekst mõjus tõepäraselt ega tekitanud suuremat sorti kahtlusi .
Kasutatud kirjandus.
Postimehe artikel, Sakala artikel, Wikipedias leiduv informatsioon, Raamat ise ( protokoll ) ja ajakirjas Värske Rõhk.
“Diana Leesalu”
Referaat
Tallinn 2008
Protokoll Diana Leesalu raamatust "Mängult on päriselt"
Mikk Janter (peategelane) oli suutnud oma klassivendade ja ka kõikide teiste inimeste, kaasa arvatud koduste peale endast nii meeleheitlikult välja minna, et ta võttis kodu garaažist kanistri mis oli täidetud bensiiniga, pani selle enda seljakotti ning haaras isa (kooli direktor) mantli taskust koolimaja võtmed ning asus kooli poole teele. Kohalejõudes ta sisenes koolimajja ning
 suundus võimlasse, valas selle üle bensiiniga ja süütas selle põlema. Tulekahju tagajärjel suri üks inimene ja koolimaja hävis. Eelneva tagajärjel pani ta kodust jooksu. Jooksus olles kohtus ta poisiga kelle nimi oli Saša.
Saša hakkas talle õpetama elu tarkusi, ning õpetas talle ka kuidas tänaval hakkama saada ja mida tuleb teha, et saada omale leivakääru lauale.

 Saša tutvustas omavahel Miku ja Marxi. Marx oli neile niinimetatud tööandja. Marx pakkus tööotsa Mikule ja Sašale, mis pidi natuke toiduraha sisse tooma . Poisid läksid Marxi sõbra Priidu endise tüdruku vanemate maja röövima. Kuriteo ajal hakkas Miku südametunnistus teda piinama ja ta kutsus kohapeal ise politsei. Ja sellest tekkis igasugu jama .

 Õhtuhilja oli Mikk üksinda kuna ta oli suutnud Saša ja Jaanika (Üks tütarlaps kellega sai Mikk tuttavaks läbi Saša) lõplikult ära kaotada. Mikk tuigerdas õhtu hilja kaarsilla kaare peale oma mõtteid mõtlema, kui möödus noorukite kamp kelle seltskonnas oli Marx, kes teda märkas. Kuna Marx pidas Miku peale vimma politsei kutsumise pärast siis ta suundus kaarsilla kaarele Miku juurde. Seal olles hakkasid nad omavahel rüselema ning õnnetul kombel kukkus Mikk kaarelt alla vette ja mille tulemusena Mikk hukkus.

Teos finaalis Miku õde Mirjam on suunatakse pere isa poolt psühhiaatri juurde ja talle kirjutatakse välja rohi nimega "Rohypnol". Saša siirdub elama Miku pere juurde, nagu uuestisündinud poeg.
Kirjandusajakirja "Värske Rõhk" ajakirjas ilmus Diana Leesalu selgitus sellele, miks ta ropendab.
MIKS MA ROPENDAN
Diana Leesalu
See siin ei ole kohe kindlasti eneseõigustus. Ja veel vähem on see mingisugune vabandus. See on selleks, et rohkem ei küsitaks.
Mingil kummalisel põhjusel on viimasel ajal inimesed tahtnud järjest rohkem ja rohkem juttu rääkida. Olen palju käinud toredatel kohtumisõhtutel koolides ja raamatukogudes, konverentsidel ja seminaridel. Rääkinud ja vastanud küsimustele. Mulle sellised üritused hullupööra meeldivad, sest vahetut tagasisidet on igal autoril kohutavalt tore saada. Ja lugejad, eriti just noored lugejad on üllatavalt aktiivsed oma arvamuse avaldamisel.
Üsna uskumatu on aga asjaolu, et pole veel möödunud mitte ühtegi kohtumist , mille käigus varem või hiljem keegi kohalolijatest, enamasti mõni range pedagoogiolekuga naisterahvas , ei oleks üsna kurja või lausa pettunud näoga mulle otsa vaadanud ja küsinud, kas ma siis kohe tõesti pean oma lugudes nii hullumoodi ropendama ja vanduma. Noh nii, et vahepeal lausa paha hakkab ja hirmus jäle on lugeda. Kas noortekirjandust peabki defineerima vaid läbi narko , seksi ja võimalikult labase sõnavara?
Vähe sellest, mu oma ülikooli õppejõud küsis mõni aeg tagasi ühte minu romaanidest lugeda. Ta oli selline viie-kuukümne aastane konservatiivne naisterahvas. Vähemalt sellise mulje on ta koolis jätnud. Ta pidi kahe nädala pärast järgmises loengus mu loo kohta arvamust avaldama, kuid ei puudutanud teemat poole sõnagagi. Samas oleksid need kahurikuulidena minu suunas lendavad hukkamõistvad pilgud tõsiselt jäädvustamist väärt olnud. Loomulikult ei kibelenud ma ka ise väga hullusti tema ekspertarvamust teada saama. Hiljem teistel kursustel õppivad sõbrad pajatasid, kuidas ta loengus äärmiselt ärritunult seletas, et tänapäeva noortel kirjanikel on tõenäoliselt elus väga suured vajakajäämised, haiga lapsepõlv, raskekujulised foobiad ja kohutavalt isiklikud probleemid. Ja nad on täiesti väärastunud ja omadega totaalselt sassis inimesed, sest nad ropendavad nagu loomad. No ma palun.
Et mis mul siis viga on? Ma vannun teile, lugupeetud õppejõud ja kallid sõbrad, et ma olen tegelikult täiesti normaalne inimene, toreda lapsepõlvega ja kenasti kasvatatud . Isegi vaimne tervis pole viimasel ajal eriti jukerdanud. Ma ei ole päriselt ropu suuuvärgiga ülbe tatikas , kes üritab räuskamise ja koledate väljenditega tähelepanu võita, vaid viisakas ja keskmiselt korralik noor inimene. Ja kohe kindlasti on kõige viimane asi, mida ma teha tahan, jätta endast ja oma põlvkonna noortest kirjanikest muljet kui inimestest, kes tahavad kõigile ja kõigele võimalikult retsilt ära panna. Lausa vastupidi. Mulle endale tunduvad minu eakaaslased pigem tundlikud ja hoolivad, asjade olemusse süüvivad inimesed. Vaiba alla pühitud põhjuste ja tagajärgede päevavalgele toojad. Kibestunud ärapanemist kumab minu arvates pigem vanemast generatsioonist, kuid see ei ole hetkel oluline.
Aga kas ma siis pean lausa oma hoolivuse ja tundlikuse sisse neid koledaid sõnu pikkima? Tõesti pean, kui ma tahan lõpuni aus olla. Kui ma tahan, et oleks päriselt, siis ma pean. Ja seda ma tahan.
Kas te kujutate ette, et ma panen oma raamatus ringi silkava vene rahvusest päti tänavapoisi rääkima nagu inglise džentelmeni? Ahh? Mina näiteks ei kujuta. Või on teil tõepoolest arvamus, et ööklubis sõbrad silmist kaotanud noor tudengihakatis valib sõnad kenasti pühakirjast, kui katus järjest rohkem ja rohkem sõitma hakkab? Kas teid ennast ei võtaks pisut ropendama, kui mõni idikas teie koolikoti wc-potti topiks? Kas mitte ühtegi vandesõna ei tuleks üle teie huulte, kui nooruse ignorantsuses tundub, et maailm ühel heal päeval kogu oma pasa just teile kaela valada on otsustanud? Ühte varianti teie vastusest ma eriti hästi uskuda ei julgeks.
Käisin mõni aeg tagasi esinemas koos oma hea sõbra, noore luuletaja Kaarel B. Väljamäega, kus seesama teema loomulikult taas kord jutuks tuli. Ja seekord sedapidi, et miks tema saab oma tekstid mõjuvaks teha ilma ühegi koleda sõnata, samas kui mina lava peal tekstinäiteid ette kandes nii mõnelgi korral õpetajate kummaliste pilkude osaliseks sain. Mis mind ja Kaarlit eristab, on see, et mina kirjutan nii, nagu elu on, ja tema nii, nagu elu olla võiks.
Samas on mul üsna raske aru saada, kuidas õrnemate kõrvadega ( sorry , silmadega ) inimesed mu juttude üle keskmist tõsist temaatikat taluda suudavad, kui juba mõned krõbedamad sõnad neis jälkustunde tekitavad ja südame ohtlikult puperdama panevad. Äkki peaks mingi "parental advisory" kleepeka igaks juhuks kasutusele võtma?
Kuigi, kui nüüd ääretult aus olla, siis mõnikord tundub mulle selline ohkimine mulle üsna silmakirjalik ka. No vaadake, on olemas näiteks raamatuid, kus koolilapsed terve oma klassi vastu taevast lasevad, aga sellistele antakse Bookeri auhindu ja värke. Mõnedes raamatututes kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas inimesi saega juppideks hakitakse ning nendest meisterdatakse Hollywoodi kassafilme. Siis on veel raamatuid, milles tõesti põhjalikult haiged tatikad tänavatel ringi käivad ja inimesi vägistavad või igavusest auguliseks teevad, kuid selliseid peetakse (õigustatult kusjuures ) väärtkirjanduseks ja avaldatakse Päevalehe raamatusarjas. Aga siis, kui mõni kohalik autor paneb noore raamatutegelase maailmavalu ja ühiskonnaviha ühte roppu sõnasse kokku ja paiskab selle mustvalgel paberile trükituna rahva hulka, teevad mõned inimesed nägusid.
Teeb natuke õnnetuks, kui teksti sisse minek võib takerduda puhtalt mõne ebasündsa väljendi taha. Ja tekib küsimus, et kui lugeja juba sellistel asjadel ennast kohutada lubab, siis äkki ta ei olegi veel valmis seda lugu üldse kuulma . Ja mis veel olulisem - mõistma.
Ma ei palu vabandust selle eest, et ma aus julgen olla. Ma ei kavatse end õigustada. Saage aru, mõnikord elu lihtsalt paneb ropendama, raisk. Ja kui te isegi ei ürita mõista põhjuseid, miks mõningad pahaloomuliste kasvajatena inimeste eludesse tungivad sündmused vanduma panevad, siis järelikult on teil endal ka üsna sügavalt pohhui. Ja sellisel juhul ei olegi meil ju millestki rääkida. Või mis?