Väikese inimese teema tõlgendusest (0)

„Väikese inimese“ teema tõlgendusest
Dostojevski romaanis „Vaesed inimesed“
Dostojevski romaani pealkirja saab võtta kahte moodi. “Vaesed inimesed” ehk
inimesed, kellel pole raha või varandust. Aga saab ka võtta seda nii, et nendest
inimestest on kahju mingil põhjusel , nad kas kannatavad ise või on neil
millesti puudus. Täpselt sama moodi teeb tänaval vastutulijatel vahet ka Makar, et
kas tegemist on vaese või niiöelda halvasti koheldud inimesega. Makar ise on vaene
aga lisaks sellele kohtleb iseennast halvasti oma käitumisega.
Tegelikult on raamatus väga palju viiteid ka teistele raamatutele ja kirjandusele, palju
on viiteid ja sarnasusi näiteks Gogolile, nii grammatika kui ka stiili poolest. Ta viib
oma tegelased ellu läbi kirjade ja ta kirjutab seal nendes üpris palju ennast sisse
aga ta tegelased on seni olemas, kuni toimub dialoog. Sest kui Makar kaob
ja läheb Peterburist abiellumiseks ära, siis kaovad ka tegelased. Eks
kindlasti peegeldab raamat veidi Dostojevskit ennast ja ka tema kristlikku maailmavaadet aga ka selle aja Venemaa olustikku, inimesi, nende olukorda ja eluolu. Süsteemi, mis sellel ajal toimis ja aktuaalseid probleeme, millest mõned on minu arvates aktuaalsed isegi tänapäeval.
Makar alguses ei ole niivõrd vaene, küll aga oma käitumisega ta laostab
ennast nii materiaalselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt. See kuidas Varvarale
kingitusi saatis oma viimase raha eest, mundri pandib, uute riiete raha üritab
neiule anda jne. Siis on ta juba vaene mees. Ja mitte ainult varaliselt vaid ka vaene mees, et endale nii tegi. Küll aga Varvara kunagi ei keeldu kingitustest. Jah, ta ütleb alati,
et Makar käitub vastutustundetult talle oma viimase raha eest kinke ostes aga ta
kunagi ei keeldu pakutust. Võib ehk asi olla selles, et Varvara mõistab, kui oluline
või kui palju see Makari jaoks tähendas, et ta sai Varvarat aidata. See oleks
nagu olnud tema eksisteerimise põhjus.
Kuigi Varvara kunagi ei keeldunud pakutust, võttis ta vastu siiski kõik mis jäi
tema mõistes piiridesse . Näiteks selle 100 rubla andis ta ju tagasi. Minu jaoks isiklikult
jäid Varvara motiivid veidi segaseks, sest samal ajal kui ta kõik pakutu vastu
võttis, ta muretses Makari rahalise olukorra üle. Samas tundub mulle, et kui
Makar poleks Varvarat aidanud, oleks ta oma raha lihtsalt alkoholi või
hasartmängudele kulutanud, ehk oli lihtsalt tema loomuses olla ise madalam.
Ehk oli Varvara jaoks Makar lihtsalt õlekõrs täielikust vaesusest, sest tänu mehele
oli tema elu ju veidi parem. Vahel, eriti lõpu poole, käis mu peast tihti läbi mõte, et
Makar oleks nagu koorem Varvara jaoks. Sest algusest aitas mees teda aga hiljem oli asi vastupidi.
Kindlasti nad mõlemad tundsid mingisugust sotsiaalset või ühiskonna poolset
suunitlust, et nii käitusid. Mõnes mõttes nad elasid ka veidi mujal, nagu
unistustes, mingisuguses fantaasiamaailmas. Dostojevski ei hinda halvustavalt
kumbagi, küll aga on ta väga naturalistlik, nii nende eluolu kirjeldamises kui ka mõtete
kirjeldamises. Nad mõlemad saavad aru, et nad pole kõrgemaks eriti võimelised ja
ega nad ei ürita ka, nad on oma keskpärasuses rahul. Mingis mõttes on raamatus ka veidi romantikat sees aga pigem on see lihtsalt armumine, seda liini Dostojevski ei arenda edasi,
et nende vahel midagi võiks olla või tulla. See lihtsalt nagu terendaks taustal
mitteolulisena, me näeme seda aga me ei leia, et see oleks midagi sellist, millele
väga tähelepanu pöörata või rõhutada.
Makar teeb pidevalt valesid valikuid oma elus nii töö kui ka raha osas, Varvara
üritab teda ka vahel aidata aga eriti ei õnnestu, sest tema poolt oleks see
pigem rohkem nagu tänitamine. See, et Varvara lõpuks enda tuleviku abielludes
kindlustas oli üks väheseid õigeid tegusid ta elus, meeleheitlik samm aga samas
kindlustas turvalisuse. Eks nad mõlemad võisid kunagi hiljem mõelda, et see
nende vahel oleks võinud olla suur armastus aga nad olid harjunud olema isetud
ja ei osanud olla isekad, et tegutseda. No ja lisaks nad varjasid omavahelist suhtlust,
kartes teiste arvamust. Ka mõlemas mõttes vaesed inimesed. Makari jaoks
oli see abiellumine aga reetmise moodi pigem. Või nagu tema armastuse, tunnte
või hoolimise reetmine , sest ta oli nii palju sisse pannud Varvara jaoks ja lõpuks naine lihtsalt lahkus, põgenes isegi.
Minu jaoks see raamat pole raske või keeruline, tõsi sisse elamine võttis aega, küll
aga on tegelased ehitatud üles keerulistena. Tegelastel on keeruline hingeelu aga
samas on Dostojevski jätnud neile selle võimaluse ja vabaduse teha vigu ja halbu otsuseid, näitab, et inimesed ise on süüdi oma allakäigus, kui allakäik toimub. Samas on huvitav mõelda, et Dostojevski kirjutas selle raamatu oma kahekümnendate alguses, kui täiskasvanulik ta võis olla oma vanuse kohta. Seejuures paneb see mõtlema, et kas ta oli täiskasvanulik ainult oma kirjutistes ja mõtetes või oli ta ka seda päriselus. See, et ta lootis selle raamatuga oma rahalist seisu parandada on üks nendest kohtadest , kus see minus küsimust tõstis.
Minu jaoks oleks Makar nagu naljanumber, nagu ta on ka oma töökaaslaste jaoks, sest
keegi ju ei võta teda tõsiselt, ta üle naerdakse pidevalt. Mu jaoks teeb ta naljanumbriks
see, kuidas ta Varvaraga oma kirjades räägib, öeldes asju nagu “…kui ilmusite teie,
siis valgustasite kogu minu pimedat elu, nii et minu süda ja minu hing läksid valgeks ja
ma omandasin hingerahu…” ja kirjade lõpud “ Avaldan teile oma lugupidamist, neiukene, ja jään teie ustavaks”, “Teie tõeline sõber”. Varvara harva lisab kirjade lõppu
midagi muud, kui oma initsiaale, küll aga tervitades kasutab viisakusavaldusi. Erinevalt
Makarist need ei tundu mu jaoks naeruväärsena, pigem nagu viisakusena, nagu ta t
uleks vastu Makari ülevoolavale austusavaldustele jne, et mitte ebaviisakas olla.
Kuigi Makar rõhutab pidevalt seda sõprust, on minu arust tema poolt sõprusest asi
kaugel. Naljanumbri all ma ei mõtle seda, et ma isiklikult tema üle naeraks nagu ta kolleegid, vaid seda, et ta tundub minu arust väga meeleheitlikuna.
Kuigi ma enne mainisin nendevahelist võimalikku armastust, leian ma, et see oli
Makari poolt oluliselt suurem. Eks see ole loogiline ka, et vanem mees on pigem
armunud nooremasse tüdrukusse, kui et vastupidi, vähemalt minu jaoks. Seda järeldan ma sellest, et kui vaadata nende kirju, siis Makar saatis Varvarale kolmkümmend kirja,
nendest kaheksa kirja on kaks järjestikust kirja ja ta vastab Varvara kirjadele üldjuhul
umbkaudselt kahe päeva jooksul. Seejuures Varvara saatis Makarile
kakskümmend kolm kirja ja tal läks vastamiseks neli kuni viis päeva. Miks on
kirjadel juures kuupäevad, kui see poleks oluline ja ei mängiks rolli? Tõsi, on
paar kuupäevata kirja, mille juures ma ei osanud loogikat välja mõelda aga juba
algselt lihtsalt raamatut sirvides märkasin ma, et Makari poolt saadetud kirju on rohkem
ja et üldjuhul on need pikemad , kuigi Makar üritab neiut rääkima saada, et too talle oma elu jne kirjeldaks.
Ma nägin Varvaras ennast, kui see on võimalik. Noor neiu , kes lihtsalt üritab
hakkama saada. Tõsi, tema olukord on kindlasti ekstreemsem kui tänapäeva tudengi elu. Kui ta Pokrovskiga suhtles tahtis teada kõike mida ta teadis, ta hindas seda elukogemust nagu ka Makari juures. Hakkas tunduma, nagu igaüks oleks lihtsalt kokkuvõte oma
kogemustest seega oleks igati loogiline, et me soovime oma kogemusi jagada nendega, kellega soovime koos olla, et lisaks lähedaseks saamisele sarnane olla. Isegi selle
esseega ma ju jagan oma kogemust sellest raamatust. Varvara ja Makar teevad terve
raamat seda sama, lihtsalt jagavad. Nad saavad alles Pokrovskiga aru, et mida see kõik tegelikult tähendab. See on ju terve aeg nende silme all aga keegi nagu ei paneks tähele. Makar nagu ohverdaks ennast, kui kuulab kuidas ta armastatud Varvara teiste meeste
pärast muretseb. Ta nagu mängiks rolli mida ta poleks äkki pidanud mängimagi,
eriti veel kui ta ütleb Varvarale, et talle tundub, et abielludes Varvara mõtleb oma pea
mitte südamega. Mis on ju tõsi, sest Varvara ei abiellu armastusest vaid oma
tuleviku kindlustamiseks. See mees, kellega ta abiellub pole ehk ka kõige meeldivam
aga ta on klass kõrgemal ja raha on tal rohkem.
Tundub nagu ma hüppaksin ühelt teemalt teisele midagi erilist ütlemata aga mul oli
sarnane tunne ka raamatus, nagu poleks olnud ühte läbivat teemat, kõik lihtsalt toimus, kirjeldati nagu eluolu aga sellist reaalset tegevust ei toimunud. Võimalik, et mul jäi midagi suurt ja olulist märkamata, mingi oluline liin , aga ma üldjuhul loen raamatut
nii nagu see mulle tundub, mitte mõttega, et “Mida autor tahab sellega öelda?” Üldjuhul selle tõttu, et ma pole kõige andekam kirjandustekstide analüüsija, ma tihtipeale ei
taba seda “varjatud sõnumit”. See inimeste vaesus niivõrd ei olnud läbivaks teemaks
minu jaoks. See kui Makari nööp eest ära tuli ja ta lihtsalt vaatas , kuidas see mööda maad veeres oli minu jaoks pigem nagu kirjeldus ta elust, kuidas ta ise vaatas kuidas ta elu allamäge hakkas veerema aga ei teinud midagi selle päästmiseks. Vaesus oli raamatus nagu üks läbiv teema aga see oli minu jaoks rohkem nagu olustiku jaoks. Ma kasutan palju sõna “nagu”, millega mulle tuleb meelde mu kirjanduse õpetaja sõnad “Kas nagu on või ongi?” Siinkohal minu jaoks “nagu on”, sest mulle endale tundub, et ma ei mõista kõike. Suure tõenäosusega mõne aasta pärast uuesti lugedes arvan ma raamatust ja tegelastest hoopis teistmoodi, äkki ma ei pea Makari halvas mõttes meeleheitlikuks ja Varvarat õigesti tegutsenuks.