Emil Tode „Piiririik“ (1)

Emil  Tode
 „ Piiririik “
tegelased
Peategelane­ametilt tõlkija
Mees või naine?
Kohati melanhoolne, kuid samas julm isiksus.
Angelo ­ justkui  kaitseingel , kellele olid kõik kirjad mõeldud, kuid 
kes ei pruukinud eksisteerida.
Franz­ osades arutlustes peetud Euroopa võrdkujuks. Tekstis käis 
läbi, et oli Strasbourgi ülikooli  professor
Suhted
Raamat jutustab minategelase ja Franzi  suhtest , mis oli justkui 
armastamise­vihkamise suhe
Lõpuks mürgitab  minategelane  Franzi südameravimi abiga, valades 
selle kõik tema joogi sisse
Minategelane vs Angelo – usalduslik suhe, sest Angelo oli ainus, 
kellele minategelane kogu oma loo ära rääkis
Peategelane ja ühiskond
Sallimatus­ vihkas armastajaid ümberringi, kõike head
Võitlus ühiskonnaga­ eesmärk teha ennast nähtavaks
Puudub minategelase koht selles maailmas
Postmodernism  teoses
Illusioonid , fantaasia
Tegelikult on kõik maad muutunud viirastuslikuks 
varemekõrbeks, kus  nomaadide  karjad hulguvad ühe 
vaatamisväärsuse juurest teise juurde, pühkides üle 
mandrite, hüpates kontinendilt kontinendile nagu 
kirbud .
Ajaline korrastamatus
Kust ma tulnud olen, mina ja mu kuritegu, mina ja 
Franz, mina ja vanaema, keda ma eile  unes   nägin … 
Nägin jh, vanaema ja Milvi­nimelist kassi, mõlemad on 
tegelikult surnud, kuigi Milvi osas ei või kindel olla, ta 
läks kaduma, võib­olla hiilib siinsamas lähedal. Ja kes 
seda vanaemagi teab!
Emil Tode  alias Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode või Anton  Nigov ) 
sündis 13. sept. 1962. aastal Tallinnas
Kirjutanud nii romaane kui ka luulekogusid
Võitnud Juhan Liivi luuleauhinna 2007 Vikerkaares 2006 ilmunud 
luuletuse " Ootad  kevadet ja siis ta jälle tuleb ..." eest
Aastal 2010 sai ta  Tammsaare  kirjanduspreemia romaani "Paradiis" 
eest.
Samal aastal pälvis Õnnepalu  Eduard   Vilde  nimelise 
kirjandusauhinna  luulekogu  "Kevad ja suvi ja" eest.
Eesti lugu: Emil Tode „Piiririik“
 (Jaan Undusk)
Jaan Undusk ütleb, et raamat ei müü oma  postmodernistliku  
kirjaviisi tõttu, vaid tänu sellele, et selles on kujutatud väikest ja 
troostitut  Eestimaad , piiririiki.
„Piiririigi” Eesti on  ehtne  mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. 
Eestlase identsus pole mitte  lipp  või laulupidu, vaid sulnis  lagendik  
männimetsas –  kanarbik  ja luht on ta õige isamaa.
Õnnepalu ja  Tammsaare
„Piiririigist” ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu 
Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare 
on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta  millestki  juba 
kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis 
tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui 
surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine 
kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi 
vallutada.  Armastada  suudaks vaid tõeliselt  mehelik  (sic!) 
hermafrodiit . „Piiririigis” on selleks jutustuse  tinglik  adressaat 
Angelo. Aga teda pole  vist  olemas.
Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti 
kirjutada igal juhul ja eimillestki. „Piiririik” jääb tema saledasse 
vormi suletud kreedoks, mida – loodame, et – ikka ja jälle mõni 
tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja 
jälle loeb: „Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere 
rohu magusalt purjutegeva mahla eest!”

Document Outline

• Slide 1
• tegelased
• Suhted
• Peategelane ja ühiskond
• Postmodernism teoses
• Emil Tode  alias Tõnu Õnnepalu
• Eesti lugu: Emil Tode „Piiririik“ (Jaan Undusk)
• Õnnepalu ja Tammsaare
• Slide 9