"Kuu külm kuma" Eia Uus (2)

Sisukokkuvõte

Raamat “Kuu külm kuma ” algab sõnadega:
Elas kord…
…kuus miljardit sada kuuskümmend kolm miljonit kaheksasada kaheksakümmend viis tuhat nelisada üheksateist inimest pisikesel planeedil nimega Maa, kus iga kuu suri USAs 42 815 inimest liiklusõnnetustes, kus aasta jooksul suri Inglismaal ja Walesis 11 500 naist rinnavähki, kus igal aastal suri Indias 300 000 inimest vähki, kus Hiinas oli selleks ajaks SARSi surnud 349 inimest, Iraagi sõjas kes-teab-kui-palju inimesi ning kus üldse suri igal aastal rohkem kui 50 000 000 inimest (6 300 000 neist südamerabandusse ning 4 300 000 kopsupõletikku).
Kuid sina ei olnud surnud. Sina olid elus. Miks ometi?
See lühike raamatu algkatkend iseloomustab romaani “Kuu külm kuma” keskse tegelase Mione arutelu elu üle.
Mione on neljateistkümneaastane Taisse õppima sõitnud tüdruk, kes teeb pidevalt valikuid suhetes, tuleviku otsinguis, elamises ja suremises. Raamatu põhiline arutelu toimub läbi Mione silmade, kus ta püüab selgusele jõuda iseenda mõttemaailma üle. Mione võrdleb oma elu ühe kunagise poeediga, Sylvia Plathiga, kelle luuletused talle väga meeldivad, sammuti nagu poeetilistes luuletustes hõljub luuletuse hing, kulgevad Mione mõtted. Mione mõtted liiguvad mõnikord sammuti väga erinevas suunas ja mõnikord ta satub oma otsuseid tehes segadusse ning iseendaga konflikti. Endaga segadusse satub Mione tegelikult sageli ja just selletõttu, et tal on koolis, või igapäevaelus probleemid. Üks suuremaid konflikte Mionil tekib iseendaga siis, kui ta armub ühte oma õpetajasse. Mione ja ka ta õpetaja vahel tekib suhe, mida mõlemad osapooled püüavad varjata. Ühel hetkel Mione mõistab, et suhe ta õpetajaga ei ole õige ja lõpetab suhte. Kuigi nende vahel midagi erilist ei olnudki, tunneb Mione end sellegi poolest halvasti, kuni ühel hetkel kaotab Mione oma enesevalitsuse. Mionel tekib seeläbi maniakaalne depresioon, ta muutub ükskõikseks erinevate ohtude suhtes, mida ta varem kartis , kuid samas muutub ta väga emotsionaalseks mõnes olukorras ja nutab sageli ilma asjata, tal kujuneb välja ka kinnisidee, et ta hakkab mõtlema, et milline võiks olla tema surm, kas surmaga lõppeb elu ikka igavesti . Mione satub paar korda ka psüholoogi juurde ning ta paraneb kiirelt, kuid mitte täielikult, sest uued probleemid on peagi tulemas. Mione püüab ennast kokku võtta, ja hakkab oma elu rahulikumalt võtta ja jõuad oma elu üle ka järeldusele, et surm ei ole lahendus, vaid elus tuleb raskustele vastu astuda ning lihtne ei ole kellelgi .
Romaanis on ka palju kirjutatud palju Tai eluolustikku läbi Mione sõnade ning seda kuidas Mione sellesse suhtud . Tai olustik ja kultuur on väga erinev Eesti oma ning tailaste mõttelaad on sammuti teistsugune, kui Mionel ja see on ka üks põhjus miks Mionel on keeruline selles ühiskonnas.

Oma arvamus raamatust

Minu arvates oli see roman üks parematest romaanidest, mida ma tean, selle teose juures köitis mind kõige rohkem see, et tegemist oli palju mõtlemist ja mõtteainet pakkuva romaaniga, kus tegelik sisu on peidetud kuhugi sügavale raamatu ridade vahele. Raamatu sisu seisnes Mione otsustes elu üle, mida ta mõtles ja arutles, see sisaldas keerulisi tundeid ja mälestusi, mida lahendades püüdis ta elus edasi jõuda. Kuid mõtlemine on pikk ja aeganõudev tegevus, mis pani ka mind mõtlema Mione keeruliste mõttekäikude üle ning see on minu arvates autori üks suur anne. Kui mõningates raamatutes seisneb teose mõte lihtsalt selles, mida teose tegelane tegi, siis selle teose sisu sisaldas midagi enamat , kui arvata võib, selle teose mõte võib olla midagi palju suuremat kui arvata või ettekujutada võib.

Raamatu autorist

Nädala portree — Eia Uus: kirjandus on ainus asi, mida ma tahan teha
17 Nov 2006 EE
Rõõmsalt naeratav Eia.
Foto: Esko Lehtme
Kirjutasime Sinust ka täpselt seitse aastat tagasi ajalehes Vaba Eestlane, kui olid 14-aastane ja just asunud elama Taimaale, kus õppisid hiljem neli aastat stipendiaadina erakoolis. Kas sellest kogemusest räägib ka Sinu esikromaan „Kuu külm kuma“, mille kirjutasid 19-aastaselt?
„Ei ning jah. Lugu leiab aset küll ühes nimetus Tai erakoolis ja peategelane on Eestist pärit stipendiaat, ent lugu ise ei ole üks ühele minu elust seal. Siiski, enamus juhtumisi raamatus – õnnetused, kultuuride erinevusest tekkinud äpardused – juhtusid kellegagi ning ei ole välja mõeldud. Loo keskne armastuslugu põhineb aga ühel väga tuntud koolisisesel „linnalegendil“, mida alati uutele õpilastele edasi räägitakse ja enam ei tea keegi, kas see ka päriselt juhtus.
„Kuu külm kuma“ võitis Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Oled läbi aegade noorim laureaat. Mida see Sulle tähendab?
„See on loomulikult väga suur au olla ühes loetelus Eesti kirjanduse oluliste autoritega. Vilde oli niiöelda rahvakirjanik, ta puudutas väga laia ringi inimesi ja seda ütles zhürii ka minu raamatu kohta – et see meeldis igas vanuses ja erinevatelt elualadelt inimestele, nii naistele kui meestele. Mõneti aukartustäratav on, et esimene romaan nii hästi vastu võeti nii lugejate kui kriitikute poolt. Tunnen , et pean edaspidi sellevõrra paremini kirjutama, et mitte kedagi alt vedada.
Kui ma umbes kuusteist olin ja lugesin 20- aastaste kirjanike kohta, olles ise kirjandusentusiast, mõtlesin, et mida saab nendel elukogemuseta inimestel öelda olla? Aga nüüd võrreldes praeguse aja noorkirjandust Eestis ja kirjanduse vanemat põlvkonda, paistab, et me julgeme palju asju välja öelda, mida Eesti kirjanduses veel ei ole öeldud. Kirjandus oli nii kaua väga tugeva tsensuuri all, kirjanikel oli kohustus kirjutada vaid ühte sorti lugusid ja oli asju, mida inimesi õpetati varjama. Praegune noorkirjandus üritab kiiresti tasa teha seda loomulikku kirjanduse arengut, mis Eesti kirjanduses okupatsiooni tõttu vahele jäi.“
Mida kirjutamine ja kirjandus Sulle tähendab?
Alguses küsiti palju, et kas kirjutan veel kunagi midagi. Aga loomulikult! Kirjandus on ainus asi, mida ma tahan teha, ainus asi, mis mind veetleb ja vaimustab nii palju. See on kogu elu, see on maailmapilt . Ma usun, et ma teen elus palju erinevaid töid, olen nõudepesija või hauakaevaja, kui vaja – et päriselt tunda, mis tähendab olla selles positsioonis, et usutavalt kirjutada näiteks nõudepesijast või hauakaevajast. Aga pikaajaliselt ei taha ma midagi muud teha. Kunagi ilmselt kirjandust õpetada. Mul on väga vedanud , sest minu kirjandusõpetajad olid kõik kirglikud hea kirjanduse armastajad ja nad motiveerisid mind alati lugema ja inspireerisid kirjutama.
Üritan alati kirjutada paremini, tean, et iga tunnet võib kirjeldada sadade erinevate sõnadega, tahan leida neid õigeid kujundeid ja püüda lausetesse emotsioone. On vältimatu, et ise ootad endalt rohkem kui keegi teine ootaks ja ise oled enda kõige karmim kriitik.
Tõsine, hoolega ümbrust jälgiv Eia.
Foto: Liis Sildnik
Kirjutamine on kindlasti edasi liikumine. Kirjutasin „Kuu külma kuma“ Eesti romaanivõistluse jaoks, mille jaoks kirjutas näiteks August Jakobson kunagi „Vaeste-Patuste alevi“ ja Karl Ristikivi romaani „Tuli ja raud“. Selleks ajaks, kui raamat oli vaja trüki jaoks läbi lugeda, olin ise sellest juba nii kaugele edasi liikunud, et tahtsin ära muuta iga viimse kui lause. See oli poolteist aastat tagasi ja ma ei suuda ikka veel seda raamatut kätte võtta. See on nagu raamat, mida kunagi lugesin ja enam sisu ega isegi lõpp väga selgelt ei meenu.
Millest ammutad inspiratsiooni?
„Absoluutselt kõigest. Raudtee äärde visatud prügist, vihmapiisast männiokkal, inimestest, helidest, maalidest, negatiivsetest ja positiivsetest emotsioonidest. Üksiolekust ja seltskonnast. Külma lörtsi käes olemisest ja soojas meres ujumisest. Kõiges on midagi, igas hetkes . Lihtsalt raske on leida aega, et seda kõike kirja panna,
sest iga hetk veedetud kirjutades on hetk, mil sa ei koge midagi uut maailmast, kuigi protsess ise on imeline .“
Mis Sind Torontosse tõi?
Perekond ja meelerahu puudus. Mu vanavanatädi Erika Kääramees elab siin ja siin elas ka mu vanavanaema. Kui ma olin väike, nõukogude ajal, kui kusagile ei saanud, käisid mu vanaema ja vanaisa Kanadas ja hiljem mu ema ja isa. Nad tõid tagasi palju värvilisi fotosid ja fantastilisi lugusid. Lapsest saati vaatasin kõige meelsamini neid pilte, sest meie fotod olid veel kõik mustvalged, nõukogude aja lõpuni. Palusin alati, et ema ja vanaema mulle Kanadast räägiks. Kasvasin suuremaks ja reisisin ise Euroopas, Aasias, Austraalias, aga mingisugune lapsepõlveromantika seostus ikka Kanadaga.
Ning muidugi lood – olen täheldanud, et päriselus juhtub tihtipeale uskumatumaid asju kui filmides või raamatutes ja seega ei ole minu jaoks probleem kasutada oma teostes seiku päriselust. On asju, mille peale kirjanik ei pruugi tullagi. Näiteks, et 1930ndatel oli Eestis tomateid vähe saada. Sellised väikesed elulised faktid, mis aitaksid kirjutada tõetruud ajaloolist romaani, on väga huvitavad. Ajalooraamatutest sellist teadmist ei saa. Ükski kroonik ei kirjuta: „Sel kümnendil ei olnud jalgrattad veel Pärnusse jõudnud,“ näiteks. Eestis võetakse vahel ühendust, et oma lugu rääkida. Kui mõni Eesti Elu lugeja leiab, et ta tahab jagada mõnda seika või oma elulugu, siis mu kontaktandmed saab toimetusest ja olen Torontos veel kolm nädalat. Ning kirju ja pilte võib mulle alati saata ka Eestisse.“
Kuidas kirjutad? On Sul mõni rituaal või eriline koht?
Kui siseruumis, siis otse akna all, näoga õue poole, et saan iga mõne hetke tagant välja vaadata. Aga kõige rohkem mõtteid tuleb transpordivahendites millegipärast. Ja üldse väljas, tänaval, looduses. Väga suur osa sellest, mis ma kirjutan, on algselt käsitsi põlve otsas või seina najal kirjutatud, alles hiljem trükin ümber.
Kui kirjutan toas, siis enamasti öösiti. Siis ei ole tunnet, nagu ma jääksin millestki ilma – kõik teised magavad ja elu seisab. Keegi ei helista , ei sega. Aknast ei kõnni mööda kümneid inimesi, keda vaadates ma hakkan mõtlema, et huvitav, mis tema lugu on?
Kirjutamine ongi iseeneses see eriline koht.

Kirjandus kriitiku arvamus raamatust

Eia Uus
“Kuu külm kuma”

Autor: Kristi Eberhart
Varrak , 2005. 280 lk.
“Kuu külm kuma” on järjekordse meedia poolt staariks köetud tüdruk-kirjutaja debüütromaan. Raamatut käest pannes ketravad mõtted kummalist rada – romaanivõistlusel äramärkimist leidnud lugu, seda küll, aga … debüüti ei materdata, vaid antakse nõu, nojah… kriitika peab olema konstruktiivne jne. Aga ikkagi.
Eia/Mione (samastan meelega raamatukangelase ja autori, kuigi tütarlaps raamatukaanel elu pealt maha kirjutamist salgab, aga intervjuudes avalikult tunnistab ) eneseleidmise lugu on ennekõike väsitav, seda nii lugejale kui ka ilmselt kirjutajale. Eestlannast maniakaal-depressiiviku läbielamised Tais karmi režiimiga internaatkoolis, rahvaste paablis, tundmatus kultuuriruumis, see on lühidalt raamatu sisu. Tõmblemine enesetapumõtete ja oivikukohustuste vahel tipneb naisehakatise jaoks kiindumusega keskealisse õpetajasse, kelles ühinenud usaldusisik ja puuduv isa- figuur . Naisteka- liin on romaanis kõige igavam ja ilmetum.
Sina-vorm ülestähendatud enesepuhastuseks on mõnevõrra ootamatu valik – “sina” võõrandab kirjutajat oma “mina’st”, teeb talle asja lihtsamaks, aga lugejale saab osaks meelevaldne samastamissund – “sina” teeb lugeja “mina’st” vastu tahtmist osalise .
“Kuu külm kuma” on ääretult ebaühtlane – lausa orgastilised lauselainetulvad vaibuvad piinlikkust tekitavates lapsikustes, aga eks see vist olegi üleminekuealise traagika – täiskasvanu ja lapse vahepeal , eikellegimaal.
Eiale oli raamatu kirjutamine ilmselt teraapiaks, iseasi , kas see saab olla teraapia teistele samasugustele enesega ummikus olevatele kõurikutele. Kui palju üldse saab teise päeviku lugemisest enda elu kohta selgust ja lohutust, selles on küsimus.