Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs (2)

“Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo . Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha kui sa siin oleksid?”
Romaan “ Piiririik ” on kirjutatud kirja vormis, kellelegi, kes kõigub reaalsuse ja ebareaalsuse piirimail. Lugedes tekkis tunne, et seda erilist isikut, kellele kirja kirjutati, on võib-olla kuskil kohatud, ei tea siis, kas unenäos, unistustes või mõnes kohvikus , kus temast on looma hakatud kedagi erilist ja vajalikku, kedagi kellega rääkida ning keda mõnes mõttes oma kaitseingliks pidada. Ilmselt sellest ka kirjasaaja salapärane nimi Angelo. Angelo, ainuke kellele kirja kirjutaja oli usaldanud oma loo, ainuke, kes seda vääris või mõista tahtis. Kuid ka tema oli kirja kirjutaja võimuses, ka teda ei pidanud kirja kirjutaja igatsema või ootama, sest Angelo asemel oleks võinud see olla ükskõik kes, ükskõik kus ja ükskõik millise nimega. Kas pole mitte nii, et inimestel ongi vaja alati kellelegi oma lugu jutustada? Olgu ta siis mõni hea sõber, vihikust välja rebitud paberitükk, millele oma mõtteid ja tegusid kirja hakatakse panema , lemmikloom või keegi, keda päriselt ei eksisteerigi. 
Näib, et see raamat peegeldab võitlusi iseenda ning maailmaga ja pidevaid küsimusi, kas see, mida me igapäevaselt näeme, kuuleme ja tajume on ikka päriselt olemas? Kas see, et me hommikul üles ärkame, hambaid peseme ja enne kodust väljumist kingapaelu seome ning päeva jooksul inimestega kohtume on ikka tõesti reaalsus ? Mis takistab seda olemast unenägu? Või kust üldse läheb unenäo ja reaalsuse piir? Tundub, et reaalsus ongi mõnes mõttes kokkuleppeline. Inimesed on veendunud, et igapäevased toimingud on reaalsus ning see, mida me eile või täna öösel unes nägime, ebareaalsus. Ilmselt on see mugavus, et mitte hulluks minna. Ja paika pandud tõdesid ju ometigi painutama ei hakataks ning see, kes seda teha julgeb, on kas veidrik või olend teiselt planeedilt. 
Ennist mainisin veel, et raamat peegeldab mõneti võitlusi iseenda ning maailmaga. Sellega ei pidanud ma silmas mitte seda, et kirja kirjutaja on suitsiidne- maniakaalne revolutsionäär, kes naabrite ja pagan teab kellega veel kohut käib, kõigis oma muredes valitsust süüdistab ning pärastlõunases bussis suurte koolikottidega lapsi sõimab. Pidasin silmas pigem hirmu tekitavat tõdemust, et maailm, kus kirja kirjutaja elab, on tema jaoks mõneti puudulik ja põgenemisteed ka ei ole. Tsiteerin ühe lõigu raamatust, mis kannab just seesugust mitte-siia-maailma-kuulumise sõnumit: “Ah! Angelo, miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma, oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille aknal vohasid vanaema rohtliiliad.” Tõepoolest, tundub, et midagi on siiski puudu. On küll kaunis linn, armastav kaaslane ning kõige tipuks veel ilus ilm ja söök laual, kuid on tunne, et miski kuskilt kutsub. Kuhugi , kuhu kõik ei kuulu ega saakski kuuluda. Võib-olla on sinna pääsemine liiga suur soov. Soov leida midagi võimatut, soov kohata midagi, mis inimestele mõeldud ei ole. Ilmselt seesugused soovid tekitasidki kirja kirjutajas n-ö piirsituatsioone – vajadust põgeneda tavamõistes suurepärastest olukordadest ja harmooniast, mida elu ikka ja jälle serveerida püüdis, ent tulutult. Teatud hetked lihtsalt anusid purustamist. 
Raamatut lugedes jäi veel mulje, et kirja kirjutajat on väga tugevalt mõjutanud ka lapsepõlv. Ikka ja jälle lipsavad raamatust läbi meenutused lapsepõlvekodust, vanaemast, kooliajast ning imepisikestest detailidest, mis hiljem teda läbi elu saatnud on ning oma jälje on jätnud. Olgu need siis kas lõhnavad õunad, vanaema Siberi-jutud, puupinkidega logisev rong või midagi muud, mida miski kuskil meenutama sunnib. Tundub, et raamat on kui paralleeluniversum, kus kõik mälestused, teod ja unistused põimuvad ning moodustavad kokku ühtlase massi ning tegude ja tagajärgede loogilised seosed. Miski, mis kunagi millegagi seostus , seostub ka nüüd ja ilmselt ka edaspidi ning tekitab vastavaid emotsioone, olgu need siis kas üdini head või vastumeelsed. Tsiteerin: “Neid õunu ma seal sõin, ega mul raha polnudki, et poest osta, ja lugesin Dostojevskit, kooli enam ei läinud. Lõpuks hakkasin inglit unes nägema. Igal öösel: kõhn must ingel , kes seisis mu voodi jalutsis, muud ei teinud. See oli nii õudne ja magus, et ma enam muud ei tahtnudki. Sestsaadik õunte lõhn erutabki mind.”
Ilmselt ongi see raamat eneseotsing, eelkõige kirja kirjutajale ning ka nendele, kellel on au seda kirja lugeda. Mina, kirja ehk teose lugejana muutusin raamatuga väga lähedaseks ning tundsin paljuski ära iseennast , eelkõige sellena , kes päris täpselt seda õiget kohta kuidagimoodi ei leia ning kes piirsituatsioonides ning otsingutes pidevalt vangis on, sest: “Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal , märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema.”
„Piiririiki” on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos . Mis müüb, see on Õnnepalu esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti – mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nä­gi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile „Piiririigist” vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, riik kaa­sa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril , „pii­ririigis” – iseenesest ju po­liitiline nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte kombekohaselt väitlema ja võitlema.
Ihaldatud mõis Euroopas
Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa riigi alustala. Homoks käimine sai 1990. aastaile omaseks teisitimõtlemise viisiks, protestiks riikluse ja poliitiliselt korrektse mõtlemise vastu. Vähemalt niikaua, kuni seda ennast ei lülitatud poliitilise korrektsuse süsteemi. „Piiririigis” pole veel seda rabedat tahapanemisiha, mis lööb välja pettumustest tulvil „Raadios”. „Piiririigi” embused ja ampsud oleks ehk heaks kiitnud isegi tagasihoidlik Karl Ristikivi.
„Piiririigi” Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu , vaid sulnis lagendik männimetsas – kanarbik ja luht on ta õige isamaa. Kriitika tervitas „Piiririiki” kui tulevikuromaani. Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos ärkamiseelse kultuuritundega. See on ju tegelikult üks luuleandeline mõisaaednik, kes „Piiririigis” oma lugu jutustab.
Minu jaoks on „Piiririik” Juhan Liivi „Varju” (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat hiljem. Need kaks lühiromaani märgistavad eesti haritlase enesealanduse sajandipikkust teed. Kas mäletatakse Liivi Villut , kes loeb raamatuid ja põgeneb oma sünnipaigast Kukulinnast: „Linn, kust ma põgenesin, see on hall majadekobar, maha jäetud lageda maastiku servale...”? Ei, ei, see pole enam Liiv, see on juba Õnnepalu, aga temagi nimetu kangelane on üks Villudest, kelle kasvatab üles ängistava vaestemoraaliga vanaema. Mõlemal Villul on oma valge ihaldatud mõis, mida kutsutakse hiljem Euroopaks, mõlemad saavad oma luuleande eest mõisapajuki, mida kutsutakse hiljem eurostipiks. Ja ikkagi saavad õilsad metslased („kui seda metsa ees ei oleks!”) oma mõisas ehk Euroopas viimaks ka peksa ning lõpetavad seal, kus nad kord alustasid, suure vee piiril, Peipsi või Seine ’i ääres, ükspuha, sest nagu ütleb Liiv, „ei ole silda, mis kuristikust üle teisele kaldale viiks”.
Ma usun, et Liivi lüüriline proosa kandis omal ajal umbes sama sõnumit mis Õnnepalu sada aastat hiljem. Just Õnnepalu on avaldanud ka arvamust, et eesti ja baltisaksa kultuuri vahel puudub ajalooline sild . Kui Jaan Kross jõudis maailmaturule Eesti suuruse avastajana, siis on Õnnepalu ja Andrus Kivirähk laiale ilmale silma jäänud kui ühe armetu rahvakillu alanduse estetiseerijad.
„Piiririigist” ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit . „Piiririigis” on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas. 
Armastuse otsing kui kirjutamise ülim siht seab Õnnepalu loomingu kõrgemale paljude teiste kirjanike omast. See, et ta armastust juba ette teadaolevalt ei leia, jätab ta tekstid emotsionaalselt otsekui õhku rippuma. Ma ei usu, et see on alati taotlus. Meeletu iha armastuse järele ja täielik võimetus seda kujutada on Õnnepalu teoste metafüüsiline teema. Ent võib-olla on see ka tema kui kirjaniku traagika.
„Piiririik“ jääb autori kreedoks
Olin kunagi komisjonis, kes „Piiririigi” Balti Assamblee auhinnale esitas. Mäletan Ain Kaalepi sõnu: olgu peale, see on ju ikkagi kirjandus Feinschmecker’ite jaoks. Tõepoolest, „Piiririigis” on palju seda, mida on taotlenud kõigi aegade stilistid, olgu see siis bon mot, aperçu või midagi muud: jumalik vaimuvälgatus särava lause rüüs. „Piiririigist” võib näha, kui kaunilt kulgeb tekst, mida noor andekas autor komponeerib kui oma ainsat meistriteost. Esimese proovimise võlu jääb sõnadele alatiseks külge. Lauseid lõigates immitseb mahla nagu värskest salatist.
Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja eimillestki. „Piiririik” jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida – loodame, et – ikka ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: „Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!”