Teleskoobid (0)

Referaat
Teleskoobid
Koostaja : Rauno Leppik
Juhendaja : Erki Piisang
Sissejuhatus
Teleskoop ( vanakreeka keeles tele 'kaugele, kaugel' + skopeo ' vaatan '), pikksilm, seade taevakehade vaatlemiseks . Teleskoobi põhiosa on objektiiv , mis koondab valguse ühte punkti - fookusesse, kuhu asetatakse luubi põhimõttel töötav okulaar (võimaldab kujutist silmaga vaadelda) või kiirgusvastuvõtja (fotoplaat, fotomeeter, spektrogram). Teleskoop asetatakse alusele ehk monteeringule nii, et at saab pöörelda ümber kahe telje. Üks telg on suunatud maailmapoolusesse ja teine on esimesega risti. Vaatlemise ajal veab elektromootor teleskoobi tähistaeva pöörlemisega kaasa, s. t. hoiab teleskoobi vaadeldava tähe suhtes paigal, kuna Maa teleskoobi all pöörleb. Tähed asuvad niivõrd kaugel, et valgus tuleb neilt paralleelse kiirtekimbuna. Seepärast kogub teleskoobi objektiiv iga vaatevälja jääva tähe valgust kogu oma pinnaga ning võimalikult nõrkade tähtede vaatlemiseks tuleb valmistada suure läbimõõduga objektiiv. Et silmaava läbimõõt on u. 5 mm, siis näit 0,5-meetrise läbimõõduga teleskoop, mille objektiivi pindala on silmaava pindalast 10 000 korda suurem, võimaldab vaadelda niisama palju ordi nõrgemaid tähti.
Teleskoopide tüübid
Jagada võib mitmeti; esimene ja kõige tähtsam jaotus on:
1. Refraktor ehk läätsteleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas".
Läätsteleskoobi kasutamise oluline piiraja on eri lainepikkustega valguskiirte erisugune murdumine läätses - nn värviaberratsioon.
Kvaliteetse kujutise saamiseks tuleb objektiiv ehitada erinevate läätsede liitsüsteemina. Refraktori puudusteks on ka teleskoobitoru suur pikkus ning halb tasakaal: toru ülemises otsas asuva objektiivi kaal võib ulatuda sadade kilogrammideni. Kasvab ju läätse paksus koos läbimõõduga. Lisaks tingib pikk teleskoop vaatlustorni suured mõõtmed. Kõik see viib riista maksumuse mõttetult suureks ning kasutamise ebamugavaks ja seepärast ongi maailma suurim refraktor "ainult" ühemeetrise läbimõõduga (10 korda väiksem suurimast reflektorist!) ning valmistatud rohkem kui 100 aastat tagasi.
Väikeste (kuni 20 cm) teleskoopide seas on refraktoreil siiski oma roll: planeetide visuaalsel vaatlemisel eelistab enamik amatöörastronoome neid reflektoreile.
Optilise skeemi järgi jagunevad refraktorid Galilei ja Huygens'i tüübiks ; esimesel neist on okulaariks nõguslääts ning kujutis teleskoobis on päripidine. Huygens'i teleskoop koosneb kahest kumerläätsest ning pöörab kujutise ümber. Sellele vaatamata kasutatakse tänapäeval vaid viimast skeemi. Põhjuseks on nõgusokulaari väiksem vaateväli .
2. Reflektor ehk peegelteleskoop: objektiivi osa täidab nõguspeegel, okulaariks on tavaliselt lääts (läätsede süsteem). Et peegel muudab kiirte suuna vastupidiseks, asub peafookus teleskoobi torus. Suure teleskoobi puhul saab vaatleja fookuses olla, vähemate teleskoopide puhul saab sinna panna vaid kiirgust vastu võtvaid seadmeid.
Vajadus juhtida valgus väljapoole teleskoobi toru on viinud erinevate reflektoritüüpide tekkele.
Kõige lihtsam on peegeldada valgus torust välja ristsuunas (nn. Newtoni süsteem); kõige mugavama ja lühema teleskoobi saame, kui peegeldame valguse tagasi peegli suunas ja teeme viimase keskele ava, mille taha paigutame okulaari . See nn Cassegrain'i süsteem muudab reflektori sama mugavaks kui seda on läätsteleskoop, ja kuna ta on vähemalt kaks korda lühem (kumera sekundaarpeegli korral isegi kuni 4 korda lühem!), on eelised silmnähtavad.
Teleskoope iseloomustavad omadused:
1. Suurenduse määrab objektiivi (peegli) ning okulaari fookusekauguste suhe. Kuna tänapäeva tehnoloogia lubab vähendada viimast mõne millimeetrini, võib tuhandekordse suurenduse saada juba suhteliselt väikese viiemeetrise fookusekaugusega teleskoobiga. Iseasi, kas sellise suurendusega midagi peale saab hakata.
2. Valgusjõu määrab objektiivi läbimõõdu ning fookusekauguse suhe, nn suhteline ava. Mida suurem see on, seda nõrgemaid objekte me taevas näeme. Kuna fookusekauguse lühendamine vähendab suurendust, viis just see tingimus hiidteleskoopide tekkeni.
3. Vaateväli on otseses seoses suurendusega: mida suurem on suurendus , seda väiksem on vaateväli. Suurte teleskoopide korral omab siin määravat tähtsust optiline skeem - teleskoop peab andma võrdselt hea kujutise nii "otse tulevate " ( teljega paralleelsete) kui viltu langevate kiirte korral. Siin on suuri tegusid teinud meie kaasmaalane Bernhard Schmidt, kelle 1930. aastal välja mõeldud teleskoop on tänaseni ületamatu.
4. Lahutusvõime (vähim nurk, mille all paistvad tähed on teleskoobis eristatavad) on seotud suurendusega: mida suurem on suurendus, seda suurem on ka lahutusvõime. Väikeste teleskoopide juures mõjutab lahutusvõimet ka objektiivi läbimõõt.
Fookused.
Kui refraktoritel on fookuse (mõeldakse objektiivi fookust!) asukoht määratud teleskoobi teljega, siis reflektoritel on teleskoobi teljel asuv peafookus kasutatav vaid väga suurte läbimõõtude korral. Vaatlejakabiiniga peafookust rajatakse teleskoopidele läbimõõduga üle 4 meetri, fotokaamera paigutamise võimalus on ette nähtud ka Tõravere poolteisemeetrisel teleskoobil .
Abipeeglite kasutamisega saab teleskoobi kogutud valgust suunata ükskõik kuhu ja seetõttu valitakse fookuse asukoht vastavalt vaatluse iseloomule.
1. Cassegraini fookus : valgus peegeldatakse tagasi peapeegli keskel asuvasse avasse, mille taga asub okulaar või vaatlusriist. Muudab teleskoobi "refraktori sarnaseks" ning sobib kõigiks vaatlusteks.
2. Newtoni fookus: valgus peegeldatakse välja risti optilise teljega. Kasutatakse väikeste teleskoopide juures, peamiselt visuaalsetel vaatlustel.
3. Naschmidti fookus: Newtoni "suurte teleskoopide analoog". Valgus peegeldatakse välja piki teleskoobi toru pöördetelge, mille otsa kinnitatakse vaatlusriist.
4.
Kudee (coudé - painutatud) fookus. Kasutatakse kõigi nende süsteemide jaoks, kus fookuses asuv aparatuur peab jääma teleskoobi pööramisel paigale.
Suured ja väikesed teleskoobid
Tänapäeva teleskoobiehituse põhisuunad määrab arvutustehnika: digitaalselt juhitav mehaanika võib teleskoopi suunata ükskõik kuhu ja pöörata ükskõik mis suunas. Seega kaob vajadus varasemaid vaatlusriistu iseloomustanud "kavalate" monteeringute järele. Süsteemi valiku määrab hind ja töökindlus .
Suured teleskoobid on, nagu varem öeldud , eranditult reflektorid. 1980-test aastatest alates kasutatakse üksnes asimutaalset kahvelmonteeringut ning Naschmidti fookust. See, nn. BTA-süsteem võeti esmakordselt kasutusele NL 6-meetrise teleskoobi juures ja ta lubab viia miinimumini lisaks teleskoobile ka kupli mõõtmed. Viimaste teleskoopide (nagu ESO 8-meetrised ning USA Sloan'i teleskoop) jaoks on ehitanud vaid "pool torni" - et teleskoopi pole kõrguses vaja pöörata rohkem kui 90 kraadi, puudub vajadus sfäärilise kupli järele. Seda asendab vertikaaltelje ümber pöörlev "kast", mille katus ja üks külg lahti käivad.
Väikeste amatöörteleskoopide juures on kasutusel kõik monteeringud. Asimutaalne "kahvel" koos Newtoni fookusega moodustab nn. Dobsoni süsteemi, mis on kõige odavam ning samal ajal ka hästi käsitletav. Teleskoopi juhitakse käsitsi, okulaari juures oleva käepideme abil. "Dobsoniga" on hea vaadelda suure läbimõõduga objekte, nagu komeedid, udukogud , täheparved; ka Kuu ja Päike. Ei sobi pildistamiseks ega suurte suurenduste korral.
Newtoni süsteem koos Saksa monteeringu ja kellamehhanismiga lubab hästi vaadelda ning pildistada planeete, kaksiktähti ja teisi suurt suurendust vajavaid objekte. On paraku raske ning kohmakas .
Cassegraini süsteem ning kahvelmonteering on tüüpilised USA seeriateleskoopide juures. Kasutatakse nii täisautomaatseid asimutaalmonteeringuga teleskoope (suunatakse GPS-süsteemi vahendusel) kui "tavalise" kellamehhanismiga parallaktilises monteeringus vaatlusriistu. Kahvelmonteeringu suurim "viga" - okulaari sattumine kahvli hargnemiskoha juurde - kõrvaldatakse " murtud okulaari" abil
Hubble’i teleskoop
Hubble’i kosmoseteleskoop on endale astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud teleskoop, mis tiirleb ümber maakera. Edwin Powell Hubble (1889-1953) oli ameerika astronoom, Rahvusliku Teaduste Akadeemia liige ja Galaktika -välise astronoomia rajaja. 1920 aastatel tegi ta kaasaegse astronoomia tähtsaimad avastused. Enne Hubble’i avastusi uskus suurem osa astronoome, et Linnutee moodustabki kogu Universumi. 1924. aastal leidis Hubble aga esimesi tõendusi selle kohta, et väljaspool meie galaktikat on olemas veel teisedki galaktikad . Kõige tähtsama avastuse tegi Hubble aga 1929. aastal. Galaktikaid uurides ja liigitades ning nende kiirgusspektreid mõõtes märkas Hubble, et mida kaugemal galaktika maakerast asub, seda kiiremini ta meist eemaldub. Järelikult pidi kogu Universum olema mingil hetkel koos ühes punktis, plahvatama ning sestsaadik alates muudkui paisuma. Hubble'i avastused pani aluse Suure Paugu teooriale .
Hubble’i teleskoop on praeguseni maailma suurim kosmosetelskoop. Tema peapeegli läbimõõt on 2.4 meetrit ja teleskoobi mass on umbes 12.5 tonni. Oma 10 aastase töö jooksul on Hubble’i teleskoobiga vaadeldud 13670 erinevat objekti, tehtud rohkem kui 271000 üksikvaatlust ja Maale saadetud umbes 3.5 terabaiti (1TB = 1*10-18 baiti ) andmeid. Hubble’i teleskoobi vaatluste põhjal on kirjutatud ja avaldatud vähemalt 2651 teaduslikku artiklit . Selle asupaik väljaspool Maa atmosfääri annab suure eelise maapealsete teleskoopide ees – fotosid ei ähmasta atmosfäär . Alates kosmosesse saatmisest 1990. aastal on sellest saanud üks tähtsamaid instrumente astronoomia ajaloos. Hubble’i teleskoobil on olnud suur osa paljude tähtsate avastuste tegemises.Aastate jooksul, mil Hubble’i teleskoop on orbiidil töötanud, on neljal korral teostatud ka keerukaid remonditöid. USA astronautide esimene külastus kosmosetelskoobi juurde toimus 1993 aasta detsembris. Siis paigutati teleskoobile optikat korrigeeriv moodul , millega kõrvaldati peapeegli ebaõigest kujust tekkinud moonutused. Teine külastus toimus 1997.a. veebruaris , kui vahetati osaliselt välja ning paigaldati uus aparatuur. Kolmas külastus toimus 1999.a. detsembris, mille käigus asendati osa rikkis olevat tehnikat .NASA pidi langetama otsuse kosmoseteleskoobi Hubble saatuse kohta, kas risk mehitatud süstiku remondilennul on õigustatud või oleks targem lasta Hubble’il atnosfääri langedes ära põleda. 2008. aasta mais lendab süstik Discovery seitsmeliikmelise meeskonnaga Hubble’it parandama.
Kosmoseteleskoop Hubble’i paljude suurte ja tähtsate saavutuste hulka kuulub ka kõige sügavamate astronoomiliste piltide tegemine. 1995. aastal 18.-28. detsembril tehtud, Suure Karu ehk Suure Vankri tähtkujus asuval Universumi süvavaatel võib näha üle 1500 väga kauge galaktika.
Mount Wilsoni observatoorium
Üldine info
Mount Wilsoni observatoorium on observatoorium Ameerika Ühendriikides Californias Los Angelese maakonnas. Observatoorium asub umbes 25 km Los Angelesest kirdes San Gabrieli mägedes  1742 meetri kõrguse Mount Wilsoni  tipus . Mount Wilsoni observatooriumi asutas 1904 . aastal George Ellery Hale . Tema eesmärk oli eelkõige tõestada, et Päikesel on magnetväli. Esialgset päikeseobservatooriumi rahastas Carnegie Institution for Science .Maa renditi Mount Wilsoni hotelli omanikelt tingimusel, et ala jääks avalikkusele avatuks. Kuni 1919. aastani kandis observatoorium nime Mount Wilsoni päikeseobservatoorium. Observatooriumi asukoht on üks Põhja-Ameerika paremaid kohti astronoomiliste vaatluste läbiviimiseks. Mägede kohal on pilvitu taevas ja ühtlaselt läbipaistev atmosfäär. Inversioonikiht, mis hoiab sudu mägede vahel Los Angelese kohal, takistab mägedes õhu turbulentsi, mis põhjustaks vaatlusi häirivaid moonutusi. Samas on suurlinnade lähedus ja eriti Los Angelese linnastu kasvust tingitud valgusreostuse suurenemine süvakosmose vaatlusi oluliselt häirima hakanud ning seetõttu on observatoorium spetsialiseerunud eelkõige helioseismoloogiale ja interferomeetriale. Mount Wilsoni observatooriumis tehti mitu 20. sajandi olulisemat avastust. Observatooriumis on kaks Hale'i konstrueeritud ajaloolist teleskoopi, 1908. aastal valminud 1,5-meetrise peapeegliga teleskoop ja 1917. aastal valminud 2,5-meetrise peapeegliga Hookeri teleskoop. Observatooriumi haldab alates 1989. aastast Mount Wilsoni instituut. Mount Wilsoni observatoorium annab koos Rahvusvahelise Astronoomiauniooniga välja Michelsoni auhinda panuse eest optilise interferomeetria arengusse .
Ajalugu
Aastal 1889 katsetasid Harvardi ülikooli professor William Pickering ja teleskoobimeister Alvan Clark, Mount Wilsoni tipus 10 cm peegliga teleskoopi ja avastasid, et mägi on astronoomilisteks vaatlusteks suurepärane koht. Seejärel veeti kuue mehe ja kahe hobusega mäetippu 33 cm peegliga Harvardi ülikooli teleskoop, mis kaalus üle pooleteise tonni. Teleskoop eemaldati 1891 . aastal. 25. juunil 1903 käis mäe otsas George Ellery Hale, kes sattus vaatlustingimustest vaimustusse ja otsustas mäe tippu observatooriumi rajada. Aastal 1904 paigaldas Hale Mount Wilsonile, Wisconsinist, Yerkesi observatooriumist toodud Snow ' päikeseteleskoobi. Sama aasta 13. juunil sõlmis Hale, Mount Wilson Toll Road Companyga 99-aastase rendilepingu 40 aakri suuruse maatüki kasutamiseks. Aastal 1908 võeti kasutusele 1,5-meetrise peapeegliga teleskoop ja 1917. aastal 2,5-meetrise peapeegliga Hookeri teleskoop, mis oli järgneva 30 aasta jooksul maailma suurim teleskoop. Aastal 1919 asus Mount Wilsoni observatooriumis tööle Edwin Hubble, kes töötas seal kogu ülejäänud elu. Juunist detsembrini 1926 määras Albert Michelson, Mount Wilsonil, Mount San Antonio tipust peegeldunud valguskiire mõõtmise abil valguse kiiruseks 299 796 km/s. Mount Wilsoni observatooriumis töötanud Horace Babcock oli oma 1953. aastal avaldatud tööga üks adaptiivse optika teerajajaid. Aastal 1984 otsustas Carnegie Institution Mount Wilsoni observatooriumi tegevuse lõpetada ja keskenduda vaatlustele Tšiilis. Aasta hiljem lõpetati vaatlused Hookeri teleskoobiga. Aastal 1986 asutasid observatooriumi jätkamisest huvitatud astronoomid Mount Wilsoni instituudi . Instituut võttis observatooriumi üle 1989. aastal. Aastal 1988 alustas tegevust Berkeley ülikooli kahest 165 cm teleskoobist koosnev infrapunainterferomeeter. Aasta hiljem alustati kuuest ühemeetrise peegliga teleskoobist koosneva Georgia osariigi ülikooli interferomeetri rajamist . See alustas tööd 2002. aastal. Kui 99 aastat varem sõlmitud maa rendileping 2003. aastal lõppes, sõlmiti praeguse maaomaniku USA metsateenistusega uus leping järgmiseks 99 aastaks. Observatooriumi ohustas 2009. aasta augusti metsapõleng. Luuletaja Alfred Noyes, kes viibis 1917. aastal Hookeri teleskoobi avamisel, sai sellest sündmusest inspiratsiooni oma teadusajaloost jutustava poeemi sissejuhatuseks. Tema sõnul oli esimene vaadeldud objekt Jupiter , ja luuletaja ise oli esimene, kes nägi üht planeedi kuudest.
Mount Wilsoni observatoorium
Sealsed teleskoobid
1,5-meetrine teleskoop
George Ellery Hale sai 1,5-meetrise läbimõõduga peegli tooriku 1896. aastal kingitusena oma isalt. See oli valmistatud Prantsusmaal Saint-Gobaini tehases. Toorik oli 191 mm paksune ja kaalus 860 kg. Hale andis tooriku esialgu Chicago ülikoolile, kes tollal asus Yerkesi observatooriumi rajama. Isa oli lubanud ka tooriku lihvimise kinni maksta, kuid suri enne, kui peegli töötlemiseni jõuti. Peeglit hakati lihvima alles pärast Mount Wilsoni observatooriumi rajamist ja rahastaja leidmist 1905. aastal. Lihvimisele kulus kaks aastat. Teleskoobi ülejäänud konstruktsioonielemendid valmistati San Franciscos. Esimene vaatlus tehti 8. detsembril 1908. See oli kuni Hookeri teleskoobi valmimiseni maailma suurim kasutusel teleskoop. Sellest sai üks teenekamaid teleskoope astronoomia ajaloos. Tema konstruktsioon võimaldas teha vaatluste põhjal spektroskoopilist analüüsi, parallaksi abil kaugusi määrata, pildistada udukogusid ja tegeleda fotomeetriaga. Ta kuulus veel aastakümneid maailma suuremate teleskoopide hulka. 1,5-meetrise teleskoobi vaatlusandmete põhjal leidis Harlow Shapley, et Linnutee on seniarvatust tunduvalt suurem ning et Päike ei paikne Linnutee keskmes. Teleskoobiga töötasid teiste seas Edwin Hubble, Walter Baade ja Allan Sandage. Teleskoop on alates selle paigaldamisest olnud kasutusel peaaegu igal selgel ööl. Praegu on teleskoop antud avalikkuse käsutusse. See on maailma suurim külastajatele ligipääsetav teleskoop.

2,5-meetrine Hookeri teleskoop

Hale hakkas kohe ka suuremat teleskoopi valmistama. Seda rahastasid John D. Hooker ja Andrew Carnegie. Esimene neist annetas 45 000 dollarit. Aastal 1911 andis Andrew Carnegie kümme miljonit dollarit Carnegie Institutionile palvega aidata kaasa Mount Wilsoni observatooriumi valmimisele veel tema eluajal. Tal õnnestuski see ära näha.Tooriku tegemist alustati rohkem kui kahest tonnist klaasist, mis ahjus üheks tükiks sulatati. Et pragunemist vältida, jahutati toorikut kauem kui aasta. Saint-Gobain sai pärast mitut ebaõnnestunud katset toorikuga valmis 1908. aastal. Teleskoobiga tehti esimene vaatlus 2. novembril 1917. Teleskoobi optiline mehhanism liugleb elavhõbedavannil. See tagab sujuva liikumise. Sama mehhanism on kasutusel ka 1,5-meetrisel teleskoobil. Aastal 1919 paigaldati teleskoobi külge Albert Michelsoni loodud kuuemeetrine interferomeeter. See oli esimene interferomeeter, mida kasutati astronoomilisteks vaatlusteks. Selle abil mõõtis Michelson esimest korda tähe läbimõõdu. 13. detsembril 1920 sai Betelgeuse esimeseks täheks väljaspool Päikesesüsteemi, mille läbimõõt mõõdeti. Kokku mõõdeti sellega seitsme punase hiidtähe (Betelgeuse, Arcturuse, Antarese, Aldebarani, Alpha Herculise, Beta Pegasi ja Mira ) läbimõõt. Henry Norris Russell lõi vaatluste põhjal oma tähtede klassifikatsioonisüsteemi. Alguses oli peegel kaetud hõbedaga, 1935. aastal asendati hõbedakiht alumiiniumikihiga, mis peegeldas 50 protsenti rohkem valgust. Alumiiniumiga katmisel kasutatud uut meetodit katsetati enne väiksema teleskoobi peal. Edwin Hubble tegi oma suured avastused Hookeri teleskoobiga tehtud vaatluste põhjal. Ta järeldas vaatlustulemuste põhjal, et Linnutee ei ole ainus galaktika universumis. Koos Milton L. Humasoniga avastas ta, et kosmiliste objektide punanihe on seda suurem, mida kaugemal nad meist asuvad. Selle asjaolu, mis annab tunnistust universumi paisumisest, sõnastas ta Hubble'i seadusena. Hooker oli suurim teleskoop kuni 1948. aastani, mil 150 km lõuna pool Palomari observatooriumis võeti kasutusele 5,1-meetrine Hale'i teleskoop. 1980. aastatel hakati üha rohkem tegelema süvakosmose vaatlustega, mille jaoks osutus Los Angelese valgusreostus liiga suureks. Aastal 1986 otsustas Carnegie Institution observatooriumi sulgeda. Asjast huvitatud teadlased asutasid Mount Wilsoni instituudi ning Carnegie Institution nõustus observatooriumi instituudile üle andma. Vaatlused Hookeri teleskoobiga katkestati. Neid alustati uuesti 1992. aastal, mil teleskoopi täiendati adaptiivse optikaga.

Hookeri teleskoop

Päikeseteleskoobid

Observatooriumis on kolm päikeseteleskoopi. Kaht neist kasutatakse vaatlusteks. Snow' päikeseteleskoop oli observatooriumi esimene teleskoop, mille George Ellery Hale tõi kaasa Yerkesi observatooriumist. See oli maailma esimene statsionaarne päikeseteleskoop. 61 cm läbimõõduga peegliga Snow' teleskoop paigaldati 1904. aastal maapinnale. Peagi selgus, et maapinna soojuskiirgus takistab vaatlusi. Soojuskiirguse varjestamiseks kasutati esialgu kangaid , kuid et see tekitas liiga suure tuleohu, asendati need 1911. aastal alumiiniumist kestaga. Kuigi Snow' teleskoop hiljem maapinnast kõrgemale paigutati, otsustati siiski kohe pärast selle paigaldamist käiku võtta uued teleskoobid. Et maapinnalt kiirguvast soojusest tingitud turbulents vaatlusi ei häiriks, otsustati püstitada nende paigaldamiseks tornid. Aastal 1908 paigaldati 18 meetri kõrguse torni otsa maailma esimene tornteleskoop, 1912. aastal valmis 46-meetrise torniga teleskoop. Esimest neist kasutatakse praegu helioseismoloogilisteks vaatlusteks, teist rakendatakse UCLA päikesetsüklite uurimise programmis . Snow' teleskoopi kasutatakse õppeeesmärgil esitluste korraldamiseks. Päikeseplekkide kiirgusspektrit uurides täheldas Hale 1908. aastal Zeemani efekti, mis andis kinnituse tema veendumusele, et Päikesel on magnetväli. Mount Wilsoni observatoorium on algusest peale olnud üks juhtivaid päikeseobservatooriume. Tänapäeval on see üks väheseid helioseismoloogiaga tegelevaid observatooriume.
Iga tööpäeva alustatakse sajandivanuse rituaaliga, arhiivi lisatakse värske foto Päikesest.
46 meetrine torn, mille otsas on päikseteleskoop.
Kasutatud materjalide
1. ENEKE 4
2. Tartu Tähetorni Astronoomiaring. Teleskoopidest pikemalt.
http://opik.obs.ee/osa1/ptk06/box03.html
3. TAGO , E. Järgmise põlvkonna kosmoseteleskoop.
http://www.obs.ee/~erik/NGST_2.html
4. Mount wilsoni observatoorium http://et.wikipedia.org/wiki/Mount_Wilsoni_observatooriu m ja http://en.wikipedia.org/wiki/Mount_Wilson_Observatory
5. Hubble'i kosmoseteleskoop
http://et.wikipedia.org/wiki/Hubble%27i_kosmoseteleskoop ja http://en.wikipedia.org/wiki/Hubble_Space_Telescope