VANAKREEKA TEATER V sajand eKr oli Antiik-Kreeka ühiskonna õitseaeg. Sel perioodil kujunes Atika maakonna ja selle pealinna Ateena osa kogu Kreeka kultuurielus niivõrd oluliseks, et kogu ajajärk (V-IV sajand) nimetati kirjandusloos atika ajajärguks. Juhtivaks kirjandusliigiks sai DRAAMA kreeka keeles 'tegevus' kirjandusliik, milles sündmustest jutustamine asendus nende näitliku esitamisega ning kuulaja vaatajaga. Antiikteatris tähendas draama tegevuse kujutamise viisi. Neid oli kaks: traagiline ja koomiline. Mõlema algus oli seotud rituaalidega, mis ajapikku muutusid vaatemängulisemaks ning meelelahutuslikumaks. o Rahvaste kommetes on ikka olnud tähtsal kohal jäljendavad, miimilist laadi mängud, kuna tegevuse imiteerimine pidi kaasa aitama selle õnnestumisele. Taoliste mängude iseloomulikuks jooneks oli maskeerimine, jumala või looma maski kandmine, sest maski
Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid, kogu mütoloogiast tuttavat ainest. Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile, hakkas kooriga dialoogi pidama. Esimene tragöödia oli sündinud! Koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA (ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid KOMÖÖDIAKS. IV sajandil tuli tragöödiate kõrvale lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA, mis tõenäoliselt kommenteeris nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat ja pidi leevendama tragöödiatest tekkinud masendavat meeleolu. Suured dionüüsiad kestsid 5-6 päeva. Esimesel päeval kanti Dionysosele pühendatud väikesest templist teatrisse Dionysose puuskulptuur. Neljandal päeval algasid 2-3 päeva kestvad etendused
Teda mõjutasid psüühilised aspektid. Euripides pani ühe tegelase sees põrkuma kaks vastandlikku tunnet. Enne seda oli tegelane terviklik isik. Euripidese puhul tunded rebivad inimese tükkideks individualiseeritud karakter. Tema puhul omane draakon kui sümbol sümboliseeris ürgse tumeda jõu esindajat ning Euripidesel võidab draakon. Toob vaatajani stiihia inimese sees kire. Tema tegelaste seas ka palju naiskangelasi/-tegelasi. Kreeka tragöödia tegeles alati globaalsete seaduspärasustega. Euripides hülgas selle seaduspära inimesi ja jumalaid juhtis tema puhul pime kirg/juhus. Seal, kus astub mängu juhus, algab komöödia. Euripidese puhul alustatakse intriigi, kuna jumalad on isekad. 4.sajand kui komöödiasajand sai Euripideselt päranduseks karakterid, juhused ja intriigid. Intriig kui kellegi tahtmise (mitte seaduspärasuse) poolt juhitav sündmus. Puudub absoluutne norm (tegelased võivad sündmusi enda kasuks pöörata).
Nt Lucretiuse poeem ,,Asjade olemusest". Mis on ,,Homerose küsimus" (volfaanid ja unitaarid)? Kirjelda eeposeid Ilias ja Odüsseia Ilkar: See on Trooja linna teine nimi. Oletatavasti leidis eeposes kujutatud sõda aset 13. või 12.saj ema, aga põhjus oli ilmselt majanduslikku laadi. Tegevustik toimub piiramise 10. aastal ja kestab 49-50 päeva. Raamat algab tüliga Agamemnoni ja Achilleuse vahel. Eepose sisuks on üks episood, mis algab Achilleuse vihaga ja kangelase sõjast loobumisega ning lõpeb troojalaste kõige silmapaistvama kangelase Hektori matustega. Kõigest sellest räägitakse 15 700 värsis, mis on liigendatud 24 lauluks. Eepos loodud u. 8 saj. e. Kr Homerose poolt. Odüssekas: Samuti vaid 40 päeva otseselt hõlmav sündmustik, aga annab 12 000 värsis ülevaate Ithaka kavala kuninga Odysseuse koduteest pärast Trooja sõda
4) Hõbedane ajastu (14138 pKr) Martialis, Phaedrus, Seneca, Tacitus, Petronius, Plinius. 5) Hilise impeeriumi periood kuni keskajani (2. saj.6. saj. pKr) Apuleius, Suetonius, Tertullianus, Augustinus, Hieronymus. 11. Milline on eepose ,,Ilias" peateema ja kompositsioon? Ilias on ühe linna lugu Ilioni linna lugu (Trooja). Homeros keskendus ühele episoodile selles sõjas, mis kestis kokku 10 aastat. Sõja põhjustas tüli jumalate vahel. Episood toimub 10nendal aastal ja kestab 49 päeva. Sõda sai alguse sellega, kui Paris röövib Ilusa Helena. Kreekalased alustavad sõda, et Helena tagasi saada. Alguses saadab kreeklasi ebaedu, kuna nad on solvanud jumalaid (röövides ühe preestri tütre). Sõja lõpu poole hakkab neid saatma edu, Zeus ei luba jumalates sekkuda, kuid siiski sekkutakse Zeusi selja taga. Tänu jumalatele kreeklased võidavad sõja. Alguses ei löö Achilleus sõjas kaasa (on solvunud, kuna
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
(Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel
KULTUURILUGU I VANA-KREEKA KULTUUR konspekt Motto: OIDIPUS Ega siis midagi, hakkame pihta, ma püüan sind jõudumööda aidata. Too oma projekt lagedale. EUSOPHYLOS (keskmiselt tasutav kultuuritöötaja, purjus peaga võtab süü enda peale) Järjestus pole mul veel päris läbi mõeldud. Tahaks, et sel asjal oleks peale päevakajalise väärtuse ka tugev esteetiline mõju, kuivõrd see on ikkagi avalik samm ja mina olen ikkagi kultuuritegelane. OIDIPUS Esteetiline ennekõike! EUSOPHYLOS Kui alustaks maapakku siirdumisest? Sellel oleks lai kõlapind ja sügav alltekst. Kui esimese asjana silmad peast torgata, siis oleks se
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus
Monoodilist esitas üks autor, see oli isiklikum ja struktuurilt lihtsam. Koorilüürika oli pidulikum. Kirjutati pilkavat satiirilist luulet, nt lahinguluuletusi. Selle poolest oli eriti kuulus Tyrtaios. Solon kirjutas poliitilist luulet, Archilochos pilkavat poliitilist. Alkaios kirjutas samuti poliitikast, Sappho lembeluulet. Pindarose võidulaulud mõjutasid Kristjan Jaak Petersoni luulet. Atika periood (5.4. saj eKr): draama ja proosa Aischylos, Sophokles, Euripides, Aristophanes, Herodotos, Thukydides, Xenophon, Lysias, Isokrates, Semosthenes, Platon, Aristoteles. Draama jagunes tragöödiaks, komöödiaks ning saatürdraamaks. Olulisim oli algul tragöödia. Süzeed olid seotud Dionysose-kultusega, hiljem saadi ainest kogu kreeka mütoloogiast. Harva olid tekstid kaasajast, kuid see kuulus mütoloogiliste süzeede juurde. Põhiküsimuseks oligi, kuidas kaasaeg segada kõigile tuntud müütidega.
Üks tserkessitar armub temasse, ta aga ei suuda sellele armastusele vastata, sest ta süda on närbunud. Tüdruk aitab tal põgeneda ja uputab siis enda). 1824 poeem "Mustlased" (Kangelane Aleko põgeneb kodust mustlaste juurde, kust leiab oma elukaaslase Zemfira. Too aga leiab varsti endale mustlasest mehe. Aleko tapab nii rivaali kui ka naise. Viimase isa kihutab ta laagrist minema). 1824 tragöödia "Boriss Godunov" (Tsaar Fjodor surnud, troonile Boriss, kuid too olevat lasknud tappa tsaari vennapoja Dimitri. Rahvast tahab uut tsaari, kes oleks õnnetu, ärapõlatud ja tagakiusatud. Üks Grigori kasutab juhust ja kuulutab end tapetud Dimitriks. Valitakse troonile. Kardab aga Borissi poega Fjodorit ja laseb tolle tappa). 1828 "Poltaava" oli poeetiliselt ja filosoofiliselt tema küpsemaid teoseid, kuid ei leidnud eriti vaimustatud vastuvõttu
Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”);
lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi.
rahvaluule alusel looma uut kirjandust, mis pidi tõendama rahva kultuurivõimelisust. Eesti kirjanduses oli Faehlmann esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandusteoste alg materjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Arsti, eesti keele uurijat ja kauaaegset Õpetatud Eesti Seltsi esimeest Fr. R. Faehlmanni ei saa pidada kirjanikuks selle sõna otseses tähenduses. Tema looming luuletused, jutud ja kunst muistendid on napp ja juhuslikku laadi, see sünnib eeskätt praktilistel vajadustel ning seostub tema tegevusega ÕESis. Kummutamaks baltisaksa haritlaste hulgas tol ajal levinud seisukohta, et eesti keel on arenematu ja vaene ning sureb välja koos oma kultuuritu kõnelejaskonnaga, rõhutas ta eesti keele paindlikkust, rikkust ja selle kõnelejate kultuurivõimelisust. Faehlmann on loonud kaks pikemat eestikeelset luuletust, oodi ,,Suur on, Jumal, su ramm" ja
Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees" (1916), novellid ("Kuival", "Tooma tohter" jt.) ning näidendid ("Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi zürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele". Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid.
vms, a see peab olema töendatav (mehele suht lihtne). Kui naine on haige ja poegi ei sünnita, siis võib uue naise võtta, aga vana eest peab ikka hoolitsema, ei tohi teda kõrvale heita. Ka naine võib lahutada tegelikult, aga ta peab töestama (et kaasavara tagasi saada) et mees on teda vääriti kohelnud (nttks mees liiga palju naisi majaj võtnud). Oli ka risk, et isa ei võta teda enda juurde tagasi, või kui tõestada ei suuda süüd, siis naisele surmanuhtlus. Ka abielurikkumine oili surmaga karistatav. Abielurikkumine on abielunaise seksuaalne suhe mitte oma mehega. Mehel võis ükskõik kui palju naisi olla. Hammurapi seadused ei ole kindlasti mitte esimesed seadused Mesopotaamias, lihtsalt varasema sumerite seadusandluse konstruktsioon. See onlihtsalt kõige kuulsam ja paremini säilinud. Hammurapi riik 18 saj ekr kuivas kokku, aga babüloni ümber püsis riik kuni. 1595 a ekr. (see aegs
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
