Leidsid 32 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Talurahva riietus 19 saj.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kanti, rõivad, seelik, vöö, ülikond, särk, pükste, seelikud, hiiumaa, rõivaste, rahvariiete, piduliku, vatist, riidest, läänemaa, muhu, kantud, hoiti, mulgimaal, villased, püksid, valgest, setu, eestiga, ülerõivad, muhus, pruudi, tanud, kootud, sinist, omade, tasandilt, kandis, tütred, ühtekuuluvust, esimesest, riideid, ehteid, kurjadesajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid. Eesti rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale. Rahvariided jaotati üldiselt kolme ossa: 1. Pidulikud rõivad (kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve); 2. Käimise rõivad (peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks); 3. Igapäevased töörõivad (olid tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta). Peamiselt valmistati rõivaid kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks.
kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti.
(aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest
Lasnamäe Üldgümnaasium Viljandimaa rahvariided Referaat Henri Muldre 11A Tallinn 2011 Sisukord 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) ...................................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk,
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
5 IDA-VIRUMAA RAHVARÕIVAD Rõivaste põhiliste tunnuste poolest kuulus Ida-Virumaa kokku Harlu-Jarvamaa ja muidugi läänepoolse Virumaaga, moodustades suure, suhteliselt ühtlase Põhja-Eesti rahvarõivarühma. Eriti iseloomulik Põhja-Eestile oli, et naised kandsid siin - erinevalt Lõuna- ja Lääne- Eestist, kus naiseülikonda kuulus pikkade varrukatega särk - varrukateta särki ja selle peal lühikest pikkade varrukatega pihakatet, käiseid. Samuti oli iseloomulik see, et käiste ja naiste peakatete kaunistuseks oli 18. saj. lõpust peale värviline lillkirjas tikand. Käised (käisped, käispihad, Viru-Jaagupis ja -Nigulas käiksed) tehti valgest linasest riidest. Tegumoelt sarnasesid nad Lõuna-Eesti naistesärkide pihaosaga,olid aga lühikesed - katsid rinna, jättes alaääre (alase, alese) ja seelikuvärvli vahelt särgi umbes kämblalaiuselt
Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium 2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti
Karja kihelkonna rahvariided 2011 Sissejuhatus Saaremaal olid rahvariided igas kihelkonnas erinevad. Ühisjooni võis leida eestirootslaste riietusega - kurrutatud seelikud. Ühevärvilised seelikud muutusid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Põlle kandsid ka naised, mitte ainult noored. Suuremate rühmadena võib eristada lääne- ja idapoolsemate kihelkondade riideid. Ida-Saaremaal, kus asub ka Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine Särk 19. sajandi vältel muutus naiste rõivamood. Särk tehti linasest riidest.Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Kraed ja vahel ka varruka värvleid kaunistati
Minu kodukoha rahvarõivad Tarvastu Referaat Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Tarvastu naise- ja neiu rõivad................................................................................................. 4 Meeste rõivad.......................................................................................................................... 6 Kasutatud kirjandus:.............................................................................................................. 10 Sissejuhatus Olen pärit Viljandimaalt Tarvastu vallast Mustlast. Tarvastu vald kuulub Mulgimaale,
Esiajaloolistest rõivastest on üldiselt vähe teada. Arvata võib, et nende tegemiseks kasutati villa ja nõgest, hiljem ka lina. Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet. Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika. Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise. Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas.
Kergtööstus ja kodu- ning iluteenindus **** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7
omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles
Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö
19.sajandi mood Avapaugu üldse moe suuna tekkimiseks andis tehnika areng ehk õmblusmasina leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis
olulist ühiskondlikku rolli väljendades kandja kuuluvust, seisust, vanust, kandja meeleolu. Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided. Selliseid maarahva kehakatteid hakati Euroopas kandma 14. sajandil. Paraku siis (ja nii kuni 18. sajandini välja) olid need rõivad pigem kesk- ja kõrgklassi kantavate riietusstiilide lihtsustatud koopiad. Paljudes Euroopa riikides kehtisid koguni seaduses sätestatud ettekirjutused, mis piirasid rahvariietel kasutatavaid kaunistusi ja keelustasid luksuslikke materjale. Seda selleks, et maarahvast ja talupoegi oleks lihtsam eristada kõrgemast klassist pärit inimestest. Eesti rahvarõivaste algusaega on raske vaadata, sest andmeid leidude näol on vähe. Pigem saab järeldusi teha keelest, mida räägime
Need kajastavad nii perekonna seisu ja vanuse rühma (neiu, pruut, noorik, abielunaine) kui ka muud seisundit :näiteks leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14). Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti; Põhja-Eesti; Lääne-Eesti ja saared. Põlva, Kanepi ja Räpina kihelkonda kuulusid Võrumaa koosseisu, seega Lõuna-Eesti rühma. Sellesse rühma tuleb arvata ka setude eriilmelised rõivad. Naiste ülikonna põhiosad olid Võrumaal särk, seelik, vöö, kampsun, osaliselt liistik (vest), abielunaisel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomuli- kud mitmesugused ülevisked(sõba,pallapool). Ülerõivastena pikk kuub, talvel kasukas. (Vill, R ; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3) Lõuna-Eesti naise rahvariiete põhiosad 19.sajandil: varrukatega särk, seelik, vöö, põll, tanu, kampsun või liistik, õlakate sõba.
Rahvarõivad Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajatustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskujuks nii naabritelt kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandus silmuskudumine. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne-linasest esemed olid valged, villased esemed lambavalged,-pruunid ja mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
on Prantsusmaa põhiline moe dikteerija. Barokkrõivad kujutasid endast sünteesi eelnevatest ja uutest suundadest Hollandi ja Prantsuse aristokraatia moest. Barokkrõivastusele oli iseloomulik lopsakas maaliline figuur, vaba rõivastuse juurde kuulus aeglane "ujuv" liikumine ja keeruline tseremoniaalsus. Rõivastus oli ekstsentriline ja luksuslik, väga dekoratiivne ja rikkalikult kaunistatud. Kaunistuselementidena kasutati kõikidel rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne. Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits. Kleite õmmeldi peamiselt Prantsusmaal toodetud siidist ja
Põhja-Eestis. 19. sajandi keskpaiku ilmus Tormas nii meeste kui naiste rõivastusse hiliseid venepäraseid jooni. 19. sajandi kolmandal veerandil esines naistel nii Tormas, Kodaveres kui ka Maarja-Magdaleenas idaslaavi naisterõivastusele omaseid vaheleõmmeldud õlalappidega särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts
k. köösner). Nimede järgi otsustades olid kõnesolevad meistrid sakslased või rootslased. 1397.a. said oma tsunftipõhikirja Riia ja olevat saanud ka Tallinna köösnerid. Tallinna köösnerite tsunfti vanim skraa (põhikiri) aga on säilinud tunduvalt hilisemast ajast, nimelt aastast 1453. Erinevalt Riiast, ei seatud tollal tsunfti pääsemiseks rahvuslikke kitsendusi. Tallinnas otsustas kõik köösneri meisterlikkus. Tallinnas kanti kõige enam oravanahka, kõige hinnalisemaks loeti talvist ehk halli nahka. Oravanahkade kõrval esines sagedamini nugise-, nirgi- ja kärbinahku. Hoopis haruldased olid sooblinahad, mida vene kaupmehed kalli raha eest sisse tõid. Nii olevatki Tallinna raehärrad pidanud nõu, kas mitte naistel sooblinahkade kandmist ära keelata, kuna muidu vene kaupmehed kõik Tallinna kulla ja hõbeda sel moel ära pidid vedama. Nagu 1786. ja 1811.a
järgitakse esivanemate tarkusi. Iidseimateks ja muutumatuna püsinuiks, kuid kahjuks siiski kadumas on abiellumisega seotud traditsioonid (kosjad, nuõrikumaja, pulmad, juõdud). Säilinud on mõnede rahvakalendritähtpäevade (mardi- ja kadripäev) ja kirikupühade tähistamine (jõulud, suvistepühad, ülestõusmispühad). Rahvarõivad Naised kandsid Kihnus käiseid. XIX sajandi lõpust peale. Alates sitsijakkide kasutusele võtmisest, kanti käiseid põhiliselt pulmades. 7 Marek Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata. XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
Ainult sea ninaots vooliti teravaks, et tal oleks mõnusam tonkida. Hobuse jaoks valiti sobivalt kõver või oksaharuga puuoks hobusepuu. Hobuse kõige tähtsam tunnus oli keerus kael. See tõusis tavaliselt kõrgele püsti ja oli kehast peenem. Kaela otsa lõigati kõrvadega pea. Mõnikord pandi hobusele ka pulkjalad alla ja takust saba taha. RAHVARIIDED Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvarõivaste nime all. Igal Eesti kihelkonnal olid oma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivööga kinni tõmmatud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohkem kandma alles möödunud sajandil. Tööriie pidi olema puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäimist. Mõne töö ajal, nagu heinategu ja kündmine, pandi vana traditsiooni järgi selga valge särk
keedu- ja jooginõud. Nüüdisajal on suurem osa hantide tarbevarast ostetud. Poest ostetakse kausse, taldrikuid, lusikaid, kulpe, tasse, klaase, potte, panne, teekanne, aga ka raadioid, televiisoreid, külmkappe, õmblusmasinaid jm. Ostetud tarbevaraga koos on kasutusel ka traditsioonilised esemed. Puust valmistatakse liudasid, lusikaid, kulpe, lumeklopitsaid, söögilaudu, hälle; kasetohust - hälle, vakkasid, toidunõusid, tubakatoose; põhjapõdranahast - naiste käsitöökotte ning kotte rõivaste hoidmiseks; riidest - kotte jalanõude hoidmiseks, nõelapatju. Kasetohust, põhjapõdranahast ja riidest esemed on sageli kaunistatud mustriga. Puuesemetel esineb kaunistusi harva. Kasetohust esemetele on muster tavaliselt noaga kraabitud, puust esemed kaunistatakse lõikekirjaga. Põhjapõdranahast esemetel on mosaiik-, riidest asjadel aplikatsioonornament. Ornamente on põhiliselt kahesuguseid: lint- ja medaljonornamendid. Need on valdavalt geomeetrilised, tavaliselt
praegu seisab Ishinomaki sadamas. 1.3.MAAILMA TUNTUMAD MERESÕITJAD JA NENDE RETKED VIIKINGID Riietus Nagu enamik inimesi sel ajal Euroopas, nii kasutasid ka viikingid riiete valmistamiseks peamiselt oma lammaste villa. Viikingid kandsid ka linaseid riideid. Lina kasvatati ise. Naised kudusid linast riide. See värviti mineraalide ja taimedega punaseks, roheliseks, pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või pikkade säärtega nahksaapaid. Lahingus kandsid sõdurid raudkiivrit ja rõngassärki. Naised kandsid pikka linast kleiti. See võis olla pleegitatud. Kleidi peal kandsid naised pikka villast
Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja rändasid. Viimaste andmete kohaselt mindi mööda ookeani kallast India kanti ja alles sealt tuldi Euroopasse. Soome ja Eesti teadlased on püüdnud keeleteaduse, populatsioonigeneetika ja arheoloogia andmete sünteesi abil luua pilt eurooplaste põlvnemisest.Eurooplaste põlvnemise uurimisel on suure töö ära teinud soome keeleteadlane Kalevi Wiik,kelle teooriaid eurooplase põlvnemise kohta on paljud teadlased pidanud küsitavateks.Tema poolt on üllitatud ka raamat "Eurooplaste juured", Tallinn: Ilmamaa, 2005. Eestlaste põlvnemine
varju ta nägu jäi, poleks tal käes olnud kullatud papist rulli, mis täiskü-litud litriribadest kohevil oli ja milles asjatundlik silm kohe ära tundis välgu, poleks ta jalad ihuvärvi trikoos kreeka moodi rihmadega kinni seotud olnud, siis oleks võinud teda ta range välimuse poolest võrrelda ükskõik millise bretoonlasest ammukütiga de Berry sõjaväest. II. PIERRE GRINGOIRE * Sel ajal kui ta pidulikult kõneles, hajus üldine rahuldus ja imetlus, mida ta ülikond oli äratanud, ja kui ta jõudis nende õnnetute sõnadeni: «Niipea kui kõrgeauli-kum kardinal siia jõuab, alustame kohe», kadus ta hääl kisa ja lärmi sisse. «Silmapilk alustage! Andke meile müsteerium, aga kohe!» kisendas rahvas. Ja kõigist häältest üle kuuldi Joannes de Molendino häält, mis tungis lärmist läbi nagu vilespill Nimes'i karnevalil. «Alustage silmapilk!» kiunus skolaar. «Maha Jupiter ja Bourboni kardinal
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11 «Ei, hm -- noh, mitte just väga.» Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: «Aga praegu sul polegi liiga soe.» Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk oli kuiv, ilma et keegi oleks aru saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu. «Mõned meist pumpasid endale vett pähe -- minu pea on veel praegu märg. Katsu!» Tädi Polly tundis tuska, et ta oli selle kaudse tõenduse kahe silma vahele jätnud ja et ta polnud seda kavalust kasutanud. Siis tuli tal uus mõte: «Tom, ega sa ei tarvitsenud pumba all särgi kraed lahti rebida, mille ma kinni
annaabi.ee 
