eideks, teine pool. Probleemiks on läbisaamine noorte ja vanade vahel ning aina süvenevad tülid. Asi algas sellega, et Juhani ja Mari tütar Tiina sai lõpuks mehele. Nimelt oli Tiina juba üpris vana tol ajal ei olnud kombeks nii hilja mehele minna. Meheks oli Kaarel, kes töötas Kadaka peremehe käe all sulasena. Nad hakkasid kokku elama ning Kaarelil tekkis mõne aja pärast soov üle võtta Tiina vanemate talu ning arendada kohta, talumaid ja loomi. Nõnda ühel õhtul küsiski ta taadi käest rehe all selle kohta. Õhtul söögilauas tuli jututeema jälle üles: ,,Ma ütlesin ennist rehe all taadile, et võiksite tuleval aastal õige koha meie kätte Tiinaga anda..''(lk 21, rida 6) Tolleõhtusest vestlusest jäigi pererahva vahele justkui kiil. Probleem läks eriti hulluks siis, kui taadi käsi haigeks jäi ja Kaarel lõpuks koha endale sai. Nimelt
kubernerid. Jagunesid maakondadeks. Saaremaa oli omaette halduspiirkond ja seda valitses maapealik. Põllundus Põlispõllud (kolmeväljasüsteemiga) ja mõne aasta kasutuses olevad võsamaad. Kasvatati lehmi, lambaid. Mitte piisavalt,et põllud saaksid normaalselt väetatud. Piima toodeti linnalähedastes mõisates kuna transporditingimused olid viletsad. Veoloomaks härjad, hobuseid oli vähe. Karjamaadena kasutati viletsaid maid, sood ja rabad. Enne Liivi sõda oli talumaid rohkem kui mõisamaid. Rootsi ajal vastupidi 17. saj lõpuks 1:2,5. Mõisate arv üle 1000. Kuna põllud olid kivised siis tegeleti kivikoristusega ja ehitati kiviaedu. Suurimad kivikoristused Saare ja Hiiumaal. Teotöö Teotöö: jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmetegu: iga nädal teatud arv päevi teomees koos veoloomade ja rakendiga. Kuni kuus päeva nädalas. Jalategu: suvine põllutööde hooaeg ja sama palju päevi. Abitegu: kiireloomuliste mõisatööde hooajal
paremini hoolt kandma. 1804. astal võeti Liivimaal samalaadne seadus vastu. Mõõdeti ja hinnati ümber talumaad ja koormised mõisa ees viidi vastavusse talu võimekusega. Keelati ära ka talupoegade müümine ja võõrandamine. Seati sisse vakuraamat ja sinna pandi kirja koormiste hulk arvestades maa suurust, headust ja töövõimeliste inimeste arvu. 1804. aastal võeti ka Eestimaa kubermangus vastu talurahvaseadus. Seal talumaid ümber ei hinnatud. Uus Eestimaa talurahvaseadus sai keiser Aleksander I kinnituse 23. mail 1816. aastal ning Liivimaa talurahvaseadus 26. märtsil 1819. Aadel loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Talu ja talule kuluvad maad jäid mõisa omaks. Talupoeg pidi mõisalt talu rentima, sõlmiti rendileping. Tegeleda võis ainult põlluharimisega, ei tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama
paremini hoolt kandma. 1804. astal võeti Liivimaal samalaadne seadus vastu. Mõõdeti ja hinnati ümber talumaad ja koormised mõisa ees viidi vastavusse talu võimekusega. Keelati ära ka talupoegade müümine ja võõrandamine. Seati sisse vakuraamat ja sinna pandi kirja koormiste hulk arvestades maa suurust, headust ja töövõimeliste inimeste arvu. 1804. aastal võeti ka Eestimaa kubermangus vastu talurahvaseadus. Seal talumaid ümber ei hinnatud. Uus Eestimaa talurahvaseadus sai keiser Aleksander I kinnituse 23. mail 1816. aastal ning Liivimaa talurahvaseadus 26. märtsil 1819. Aadel loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Talu ja talule kuluvad maad jäid mõisa omaks. Talupoeg pidi mõisalt talu rentima, sõlmiti rendileping. Tegeleda võis ainult põlluharimisega, ei tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama
18. sajandi keskpaigani. Kahanenud rahvaarv hoidis põllumajandussaaduste hinnad ja mõisate tulud madalad. Alles 18. sajandi teisel poolel hakkasid viljahinnad tõusma ja peaaegu kahekordistusid sajandi lõpuks. Mõisate peamiseks sihtturuks kujunes Venemaa uus pealinn Peterburi. Põllumajandussaaduste hindade kasv kergitas omakorda tuntavalt maa hinda. Mõisad muutusid taas atraktiivseks varaks, kuhu oli kasulik investeerida. Samuti kasvas surve taas talumaid mõisastada. 1760. aastate lõpul sai hoo sisse uhkete mõisahäärberite ehitamine. Sellele andis tõuke Vene turu avanemine Balti kubermangude viinatoodangule 1766. aastal. Viinapõletarnisest sai Eestija Liivimaa mõisatele üks olulisemaid sissetulekuallikaid. 18. Talurahvale oli viinapõletamine rangelt keelatud. 1820. aastatel jõudis Euroopas alanud teraviljahindade suur langus ka Baltimaadesse. Viina hind langes üle kolme korra. Kriisiga kaasnes
- kehtestada demokraatlikud vabadused - anda talurahvale maad - anda suuremaid õigusi eestlastele Erinevate sotsiaalsete gruppide eesmärke võib jagada veel: · Tööliste eesmärgid olid: - parandada oma majanduslikku olukorda - saavutada rohkem poliitilisi õigusi · Talupoegade eesmärgid olid: - kaotada mõisnike eesõigused - kehtestada õiglasemad maa- ja rendihinnad - suurendada talumaid mõisa- ja riigimaade arvelt · Rahvusliku kodanluse eesmärgid olid: - saavutada üldine valimisõigus - anda laiemat kasutust eesti keelele · Venemaalt jõudis revolutsioon Tallinnasse, kus töölised alustasid streigiga. · Revolutsioonist oli eriti haaratud Tartu haritlased ja üliõpilased, kes nõudsid üldist valimisõigust, eesti keele kasutamist ametiasutustes, eesti keelsest gümnaasiumi ja ülikooli. · Eestvedajad Eestis:
parandamise küsimus? Pärisorjuse kaotamise järel jäi talurahvast ahistama terve hulk sotsiaalseid, majanduslikke, õiguslikke piiranguid. 2. Kas talupoegade olukord kergenes pärast pärisorjuse kaotamist? Ei, kuna talupoegade majanduslik seisukord oli halvenenud, neil oli suured koormised. Toimusid ka rahutused, usuvahetusliikumised, väljarändamised. 3. Miks jäid ka pärast pärisorjuse kaotamist alles mõisakoormised? Kuna talupojad vabastati ilma maata, nad pidid mõisalt oma talumaid rentima. 4. Milliseid ül pidi täitma talurahva omavalitusus? Vallal lasus ühisvastutus magasiviljakogumisel, vaeste hoolekandel ja koormiste täitmise ees. 5. Miks tekkisid talupoegade hulgas 1830-40 rahutused? Need aastad olid põllumajanduses rasked- viljaikaldused, millega kaasnesid näljahädad.Talupojad hakkasid väljapääsuteid otsima. 17.PTK 1.Milline oli tähtsus talupoegade jaoks 19.saj keskpaiga talurahvaseadustel? Talupoegade käes olnud maa eraldati
Revolutsiooni üldised eesmärgid Eestis olid: 1) kehtestada demokraatlikud vabadused 2) anda talurahvale maad 3) anda suuremaid õigusi eestlastele Erinevate sotsiaalsete gruppide eesmärke võib jagada veel: Tööliste eesmärgid olid: 1) parandada oma majanduslikku olukorda 2) saavutada rohkem poliitilisi õigusi Talupoegade eesmärgid olid: 1) kaotada mõisnike eesõigused 2) kehtestada õiglasemad maa- ja rendihinnad 3) suurendada talumaid mõisa- ja riigimaade arvelt Rahvusliku kodanluse eesmärgid olid: 1) saavutada üldine valimisõigus 2) anda laiemat kasutust eesti keelele Revolutsiooni sündmused Revolutsioonisündmused Eestis haakusid üldiselt sündmustega mujal Vene impeeriumis. "Verisele pühapäevale" vastuseks toimusid siingi streigid, miitingud. Tööliste streikidega liitusid Tartu üliõpilased, mõisamoonakad. Tähtsal kohal oli ka igasuguste palvekirjade ja märgukirjade saatmine
sinnapaika? 6. Teose miljöö Tegevus toimus ühes hajakülas. Talus asusid üksteisest kaugel. Kõige suurem ja tähtsam talu oli Kõrboja. Inimesed suhtusid seal üksteisesse kritiseerivalt ning ei suudetud unustada korda saadetud vigu. Seda tegid nad vist sellepärast, et tõsta endi enesehinnangut. Tähtis oli, et talul oleks olemas oma perest pärija, kes vanemate aetud asju edasi ajaks. Ümberringi oli palju metsi ning talumaid. Külaelanikud armastasid käia suure järve ääres pidusid pidamas. 7. Huvitavaid tsitaate teosest Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid jälgedes jutustavad loo elust ja olust. 8.1. Teised teosest Parafraseerides lauset "tõlkes kaduma läinud", tuleb tunnistada, et "Kõrboja peremees" on lugedes kaduma läinud. Lihtsustatud armastus ja külaromaaniks, on tõlgendamata jäänud romaani sügavam metatasand
C) Linnaõigused anti ka kahele uuele maakonnakeskusele- Paldiskile ja Võrule (sellega seoses oli Eesti alal 12 linna ). - Eesti alasid hõlmavatest kubermangudest ja maakondadest jäid väljapoole Narva linn, Setumaa ja enamus Valga maakonna aladest ( mis haaras peamiselt lätlastega asustatud alasid). - Väikseimaks haldusüksuseks Vene võimu aegses Eestis oli mõis, mis hõlmas nii talumaid kui ka mõisamaid. 19.sajandi algul hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva omavalitsus- vallakogukond. Vallakogukonna ülesandeks oli koos mõisnikuga nimetada mõisa kontrolli all olev vallakohus; kohustus varuda magasivilja ( ehk viljavaru halvemateks aegadeks ); vaestehoolekande teostamine jne. Peale talupoegade vabastamist pärisorjusest valiti talupoegade seast kogukonna juhtideks talitajad ( Eestimaa kubermangus ) ja
teoorjus lõpetati järk- järgult aastaks 1868 ja asendati raharendiga talude maad aeti krunti ja alustati nende müüki, määrati kindlaks päriseksostmise kord mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised (mõisamoonakad) talupoeg sai õiguse arendada iseseisvat majandustegevust (oluliseks said ettevõtlikkus, algatusvõima ja oskus rahaga ümber käia) 1898 aastaks oli Liivimaal välja ostetud 86% talumaid, Eestimaal 50% ja Saaremaal vähem Veel seadusi: 1863 passiseadus, mis lubas talupojal linna asuda ja liikuda vabalt kogu Vene riigi piires 1865 keelati mõisnike kodukariõigus 1866 vallaseadus, millega vallavalitsus ja vallakohus vabanesid lõplikult mõisniku kontrolli alt 1868 kaotati teoorjus, täielikult raharendile üleminek Talupoja kohustused olid: I Mõisale: 1. teotöö, mis jagunes korrateoks (korraline nädalategu) ja abiteoks (hooajatööd ajal) 2
nõukogude nn. revolutsiooniline isetegevus. Tõmbasid selge piirjoone nende ja bolševike vahele. Kroonu ja mõisamaad võõrandada tasuta. Võõrandamistasu pidi maksma osariik. Talumaad puutumatuks. Ajaleht „Päevaleht“. Agraarparteid – Eesti Maarahva Liit (Maaliit) (Jaan Hünerson)- eraomandit tuleb austada, eramõisate maid ei tohi liialt kärpida. Lõuna- Eesti talumehed, kes ei olnud nõus Eesti Demokraatliku Erakonna agraarprogrammi mõne osaga, mis lubas võõrandada ka talumaid, kui vaja. Venemaa demokraatlik-föderatiivne vabariik ja Eesti autonoomne osariik. Maaküsimuse 4 lahendamine. Maaharijal õigus maad saada kas eraomandiks või päritavale rendile. Kroonu, kirikumaad pidid minema talude loomiseks. Mõisamaid võõrandada vaid õiglase tasu eest. Ostutalud on puutumatud. Eestmaa Talurahva Liit – (Ado Birk), see Põhja-Eestis. Seisukohad agraarküsimuses sarnased Essti Maarahva Liidu omadega
· Kruntimine oli täielikum eramõisates, kus tavaliselt jagati ära kõik kõlvikud talude vahel, · kroonumõisates aga jäid külakarjamaad talude ühisvaldusse ja neid hakati jagama alles hiljem. · talu uue krundi sisse jäi vaid mõni üksik põllulapp või nöörimaa, mida ta enne kasutas. · Kruntimisel lasti sageli muuta talude suurust, loodi uusi talusid. · vahetati kruntimisel ülesharitud talumaid vähemviljakate mõisamaadega. · teaostama pidi talumaade piiristamise. Piirid tuli märkida piiripunktidega Millised muutused toimusid maasuhetes 19. saj lõpul ja 20. saj alguses? 1849. ja 1856.a talurahvaseadustega likvideeriti balti-saksa mõisnike monopol maale ja loodi tingimused talupoegadele väikemaaomanduste tekkimiseks ning põllumajanduse kiiremaks arenguks. 9. Millised muutused toimusid maasuhetes 19. saj lõpul ja 20. saj alguses? · 1860.- 70
taluhooned külast välja talu ühte krunti mõõdetud põllule. Mõisate kruntimine viidi läbi mõisnike initsiatiivil. 19. saj keskpaigast alates hakati kruntimise ideed intensiivsemalt levitama: räägiti kõikjal, et kruntimine on kasulik talumajanduse edendamise vahend. 1850ndatel algas kruntimine suuremas ulatuses. Põhja-Eestis oli kruntimise kõrgperiood 1870-80, Lõuna-Eestis 1860-70, Saaremaal hiljem. Palju kroonumõisate ja Saaremaal ka eramõisate talumaid jäid kruntimata kuni 1920-30ndateni. Muutus kogu Eesti asustuse ilme: asustus muutus hajusamaks, ka külade sisu muutus. Sisuliselt muutusid kõik talud hajataludeks, küla endises tähenduses kadus nüüd tähistas küla mõiste pigem hajatalude kogumikku. Likvideeriti ka senine kogukondlik süsteem, kadus karjamaade ja metsade ühiskasutus. 10. Maaasustuse areng 20. sajandi teisel poolel: kolhooside-sovhooside tekkimine, muutused maakasutuses ja asustuse paiknemises.
aastani, mil Nõukogude Liit Eesti okupeeris ja annekteeris. Nõukogude okupatsioon Eestis algas 1940. aasta suvel, kui Punaarmee riigi enda võimu alla haaras ja siin nõukoguliku valitsemiskorra kehtestas. Lõplik anneksioon leidis aset 6. augustil 1940. Seejärel asuti Eesti eluolu radikaalselt ümber kujundama: ellu rakendati ajutine Eesti NSV põhiseadus, natsionaliseeriti suuremad eraettevõtted ning asuti ümber jagama talumaid. Nõukogude võimu kõige suuremaks kuritööks oli aga küüditamine 14. juunil 1941, kui Eestist deporteeriti üle 10 000 inimese. Sellele eelnes ja järgnes veel repressioone, riigitegelaste arreteerimised ja vangistamised. Kui Nõukogude okupatsioon aga ka lõppes, vallutati Eesti Saksamaa poolt. Üks okupatsioon asendus teisega. Omariikluse taastamiseni jõuti alles üle 50 aasta hiljem. BAASIDE AEG 23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungilepinguga, mis sai tuntuks kui Molotov-
Elamikkonna arvukuse taastamine ja majanduse jaluleaitamine nõudis aastakümneid. Veel 1683.a. oli Preisi hertsogkonnas 45%, Baieris 1700.a. paiku u. 1/3 põllumaast kasutamata. Paljud Saksamaa piirkonnad said 17. sajandi teisel poolel kannatada uutes sõdades, eriti Louis XIV vallutuskatsetes. Kolmekümneaastane sõda murdis talupoegade vastupanu feodaalidele. Mõisamajandus arenes eriti Elbe jõest ida poole jäävas saksamaa osas, mõisastati ka suur osa endisi talumaid. Enamik talupoegi muudeti pärisorjadeks. Mõisapõldude harimiseks pidid taqlupojad käima mitu päeva nädalas teotööl. Nii kujunes Ida- Saksamaal analoogne olukord Poola, Venemaa ja Baltikumiga. Lääne-Saksamaal oli nagu Prantsusmaalgi enamus maad talupoegade kasutada, mille eest nad olid kohustatud maksma feodaalile renti, enamasti natuuras, osalt ka rahas. Linnad ja kaubandus Linnade, mõneti aga ka kogu Saksamaa arengut mõjutas kaubateede nihkumine.
sajandi esimesel poolel, mil talupoegade reaalkoormised põhinesid endiselt Põhjasõja-eelsetele vakuraamatutel. Siiski kujunes 18. sajand pärisorjuse täieliku domineerimise ajaks Eesti aladel. Sarnane talupoegade isiklikult pärisorjuslikule sõltuvusele ja teotööle tuginev nn. Gutsherrschafti süsteem kehtis veel mitmes Ida- ja Põhja-Saksa piirkonnas, omandades näiteks Mecklenburgis, kus mõisnikud põllumajanduse intensiivistamise käigus talumaid mõisamaadega liitsid ja talunikke oma kohtadelt ära ajasid, veelgi ebainimlikumaid vorme kui Balti provintsides. Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni deklaratsiooni 1739. aastast, mis postuleeris mõisnike piiramatu omandiõiguse kogu talupoegade vara ja ka isiku suhtes, tuleb käsitada kui aadliseisuse ülimuslikkust väljendavat õiguslikku ideaalmudelit. Pärisorjuse-aja igapäevaelu, mida on Eestis uuritud veelgi vähem kui agraarõigusnorme, kujundasid siiski
sajandisse. Oleviste kirik: Ehitustööd lõppesid 15. sajandi esimesel poolel. Arvestamata vana kõrgendatud kesklööviga pikihoone ruumikompositsiooni, ehitati uus koor siinses arhitekt. ajaloos varem täiesti tundmatu ehitusplaani kohaselt polügonaalselt lõppeva kolmelöövilise avara kodakirikuna. Külglöövide pikendused moodustavad omapärase ümbriskäigu, kus võlvistik koosneb põhikujult 3-nurksetest ja trapetsitaolistest üksikvõlvikutest. 8-tahuliste piilarite talumaid kroonivas suured vööndkaarte ja väikesed roiete konsoolid. Ruumile erakordset ilu ning köitvust andes tõusevad tallinliku kujuga seinakonsoolidelt ja pikkadelt piilaritelt tiheda joontevihuna kõrgete tähtvõlvide kolmikkiirroided. Oleviste koor oma monumentaalse selguse ja dekoratiivvormide graafilise teravusega on Tallinna hilisgooti ehituskunsti üks stiilipuhtamaid ja meisterlikumaid teoseid. Katariina kloostrikirik: Oli Tallinna kõige pikem kirik. Juba 13
aastani. 1695 Eesti rahvaarv oli suurenenud üle 350 000-nde 16951697 Suur nälg Eestis, suri 70 00075 000 inimest viiendik tolleaegsest eesti rahvastikust. 1695 Karl XI andis uue korralduse talurahvakoolide loomiseks, otseselt nimetati ka Saaremaad. Selle alusel olevat ainult Kihelkonnale võetud ametisse kooliõpetaja. Mõisnik pidi andma õpetajale ühe adramaa (5-6 ha) põldu. 1696 Liivimaa majandusreglemendi järgi ei tohtinud talumaid enam mõisastada ega talupoegi taludest välja tõsta. Piirati mõisnike kodukariõigust. 1699 Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas ja Saksi kuurvürst August II ning Taani kuningas Frederik IV sõlmisid sõjalise liidu Rootsi kuninga Karl XII vastu. Rootslaste võit Narva lahingus 17001710 Põhjasõda Eesti territooriumil. 1700, 12. veebruar August II (Saksi) väed tungisid Liivimaale ja piirasid maikuuni Riiat. 1700, 19. august Venemaa kuulutas Rootsile sõja. 1700, 22
Kui talupoeg majandas talu korralikult, ei tohtinud temalt seda ära võtta. Ühtlasi võis ta talu oma lastele edasi pärandada. Keelati ka koormiste tõstmine. Mõnevõrra keelati talupoegade müüki. Taluperemeeste müümine oli aga keelatud. Talurahva omavaheliste tülide lahendamiseks loodi vallakohtud. Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus oli oma olemuselt võrdlemisi sarnane Liivimaa seadusele, kuid mitmes suhtes siiski talurahvale ebasoodsam. Talumaid ei hinnatud ega mõõdetud, koormised fikseeriti varem vakuraamatutes olevate koormiste järgi. Talurahva hulgas puhkesid rahutused. Talurahvaseadus vajas revideerimist. Eestimaa maapäev esitas 1811. aastal keisrile omapoolsed ettepanekud. Ettepanekute põhjal tuli talupojad vabastada pärisorjusest, kuid maa jätta mõisnike omandiks. Tsaar kinnitas uue talurahvaseaduse alles 23. mail 1816. aastal, millega: · kaotati pärisorjus; · Eestimaa talupojad moodustasid vaba talurahvaseisuse;
Eestimaal oli Rootsi kuninga ainuvõim kuni 1697. aastani. · 16951697 Suur nälg Eestis, suri 70 00075 000 inimest viiendik tolleaegsest eesti rahvastikust. · 1695 Karl XI andis uue korralduse talurahvakoolide loomiseks, otseselt nimetati ka Saaremaad. Selle alusel olevat ainult Kihelkonnale võetud ametisse kooliõpetaja. Mõisnik pidi andma õpetajale ühe adramaa (5-6 ha) põldu. · 1696 Liivimaa majandusreglemendi järgi ei tohtinud talumaid enam mõisastada ega talupoegi taludest välja tõsta. Piirati mõisnike kodukariõigust. · 1699 Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas ja Saksi kuurvürst August II ning Taani kuningas Frederik IV sõlmisid sõjalise liidu Rootsi kuninga Karl XII vastu. · 17001710 Põhjasõda Eesti territooriumil. · 1700, 12. veebruar August II (Saksi) väed tungisid Liivimaale ja piirasid maikuuni Riiat. · 1700, 19. august Venemaa kuulutas Rootsile sõja. · 1700, 22
mõisnikest, igasugune mõisasõltuvus pidi kaduma, preisis piidi olema ainult vaba rahvas.Igasugune maavalduse omandamisõigus anti nii talurahva kodanikele kui ka mõisnikele, küigil oli õigus omada nii linna, talumaja kui ka mõisu. Kõikidel tp õigus astuda ka kodaniku seisusesse ja uus elukutse omale valida. Kuna see oli lühike ja lakooniline seadus, siis palju jäi veel õhku. Aadlile sobis, said omakasupüüdlikult seda interpreteerida. Põhiliselt kui varem taheti talumaid mõisastada, nüd olikõigil võimalus talumaid omandada, mõisnikud tahtsid talumaid uuesti mõisaga liita. Stein ise sai aru, et teatud osa talumaast pidid tp jääma a, nähti ette kompensatsiooni talude eest. Põhiliselt nähti ette et talurahvas pidi maksma teotöö ja talumaa eest kompensatsiooni mõisnikele. Mõisnikud olid talumaa kompensatsiooniga, talurahvas , kes soovis oma teotööst vabaneda pidi sageli kogu oma maast loobuma kui ei suutnud ennast välja osta
hiljem. Kruntimine tõi talude maavaldustesse suuri muudatusi, eriti nööri- ja lapimaade likvideerimise puhul. talu uue krundi sisse jäi vaid mõni üksik põllulapp või nöörimaa, mida ta enne kasutas. Kruntimine polnud tähtis mite ainult iga üksiku talu seisukohalt, vseda kasutas ära ka mõisnik. Kruntimisel lasti sageli muuta talude suurust, loodi uusi talusid. Ka vahetati kruntimisel ülesharitud talumaid vähemviljakate mõisamaadega. 1849. ja 1856.a talurahvaseadustega likvideeriti balti-saksa mõisnike monopol maale ja loodi tingimused talupoegadele väikemaaomanduste tekkimiseks ning põllumajanduse kiiremaks arenguks. 10. Maasuhted ja maakasutus 1918. a. (lk 114) Maasuhteid Eesti 1918.a iseloomustas valdava osa maafondi kuulumine mõisnikele. 1918.a moodustas mõisate maa kogu põllumajanduslikust maafondist 58%. Mõisnike maavaldus koosnes 1149 mõisast, mille keskmine pindala oli 2113 ha
Linnades said kodanikuõigused kõik majaomanikud. Kehtestati ühtne riiklik maks pearahamaks. Sellega seoses hakati korraldama rahva- ehk hingeloendusi. Korra nimeks sai asehalduskord, mis tulenes Eesti- ja Liivimaa ühiseks valitsejaks nimetatud asehalduri ametinimetusest. vakuraamat Vakuraamat oli talude ja nendel lasuvate koormiste (maksude) nimekiri Eesti ja Läti aladel Liivimaa majandusreglement 1696 ei tohtinud talumaid enam mõisastada ega talupoegi taludest välja tõsta. Piirati mõisnike kodukariõigust. jesuiidid Katoliku mungaordu Jeesuse Selts liikmed, ordu asutamise eestvedajaks oli Ignatius Loyola koos kuue sõbraga, Tartusse saadetud jesuiitide juhtimisel algas rekatoliseerimine. kindralsuperintendent reformatsiooni järgse protestantliku kiriku teatava ringkonna vaimulik juht. Eestimaa ja Liivimaa aladel oli pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks
aastani. 1695 Eesti rahvaarv oli suurenenud üle 350 000. 16951697 Suur nälg Eestis, suri 70 00075 000 inimest viiendik tolleaegsest eesti rahvastikust. 1695 Karl XI andis uue korralduse talurahvakoolide loomiseks, otseselt nimetati ka Saaremaad. Selle alusel olevat ainult Kihelkonnale võetud ametisse kooliõpetaja. Mõisnik pidi andma õpetajale ühe adramaa (56 ha) põldu. 1696 Liivimaa majandusreglemendi järgi ei tohtinud talumaid enam mõisastada ega talupoegi taludest välja tõsta. Piirati mõisnike kodukariõigust. 1699 Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas ja Saksi kuurvürst August II ning Taani kuningas Frederik IV sõlmisid sõjalise liidu Rootsi kuninga Karl XII vastu. 17001710 Põhjasõda Eesti territooriumil. 1700. aasta 12. veebruar August II (Saksi) väed tungisid Liivimaale ja piirasid sama aasta maini Riiat. 1700. aasta 19. august Venemaa kuulutas Rootsile sõja.
päritav valdusõigus vallas- ja kinnisvarale. Pärisorjus kestis edasi. Aleksander I 1816- Eestimaa talurahva seadus (kehtima hakkas 1817), 1819 Liivimaa talurahva seadus (kehtima hakkas 1820). Nende seadustega kaotati pärisorjus. Probleemid tekkisid, kuna orjadel ei olnud maad, tekkisid rahutused. 1840- loodi uus talurahva seadus Liivimaal, täiendati 1849, 1860 täiendati veel. Eestimaal 1856 uus talurahva seadus, Saaremaal 1865. Uued seadused keelasid talumaid mõisastada; lõid eeldused üleminekuks raharendile ja talude päriseks ostmisele; kehtestasid maarahva jaoks tänapäevaseid tsiviilõigusnorme. Talupoeg oli uue seaduse kohaselt vaba. Ta võis minna kuhu tahtis, mõisnik ei olnud temast enam huvitatud. 1866 vallaomavalitsuse seadus, millega suurendati talurahva omavalitsuslikke õigusi ja eraldati talurahvas mõisahärra võimust. Kohaliku õiguse allikad olid äärmiselt mitmekesised. Allikad olid oma sisult ja päritolult kooskõlastamata
säädus`` (kehtis ka Saaremaal) - hakkasid kehtima vastavalt 1817 ja 1820. Nende alusel kaotati pärisorjus, kuid talupojad vabastati ilma maata, nüüdsest tuli maad rentida, teoorjus jäi. 1840-st hakkasid toimuma massilised talurahva rahutused ja väljaränne. See tekitas olukorra, kus tuli vastu võtta uued talurahvaseadused: Liivimaal 1849b(parandused 1860) ja Eestimaal 1859, Saaremaal 1865. Uued seadused keelasid talumaid mõisastada, lõid eelduse üleminekuks raharendile ja võimalusele talude väljaostmiseks. Nimetatud seadused/parandused kehtisid 1940 aastani. Kriminaalõigus: 18 saj. Vene võimu tulekuga, jäid kehtima endised normid. 19 saj. alguseks olukord muutus, kuna kohalik krim. õigus asendati valdavalt Venemaa õigusega. Olulisemad uued seadused: 1845 ``Nuhtlusseadustik``, 1864 ´´Rahukohtu nuhtlusseadustik`` - Eestis kehtima hakkas 1889. 1903 uus
Maareform ja kollektiviseerimine: Maareform võeti vastu 1945. aastal ning läbiaegade täiendati seda enda vajadusel. Maa riigistamine, Eestis võõrandati 927 000 hektari maad. Maareformi lõpuks loodi 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Maad jagati liiga väikseks, et talud suudaksid olla elujõulised. Lisaks sellele olid olemas koormised ja kohustused: põllumajandussaaduste müümine riigile. Need, kes omasid suuri talumaid (üle 20 hektarit) pidid maksma 40% tulust maksudele ning hiljem 75% maksudeks. 1947. a mais ÜK(b)P KK võttis vastu otsuse luua kolhoosid kolmes Balti liiduvabariigis. Hakati nimetama kulakuteks talupoegi, kes kasutasid palgatööjõudu või olid neil olemas masinad (Kehtestati neile suured maksud). Peale 1949. a märtsiküüditamist inimesed hakkasid vabatahtlikud astuma kolhoosidesse. 1952. aastaks olid kõik talud kollektiviseeritud
Venemaale viidud kunsti väärtused tagastatakse Eestile (lubadus). 5-7.04.1919 - toimusid Asutava Kogu valimised. Sinna valiti 120 liiget 23.04.1919 - Asutav kogu astus pidulikult kokku. Esimeheks valiti August Rei. Asutav kogu võttis vastu kolm tähtsat seadust: Suveräänsus deklaratsioon - kinnitas lõplikult, et eesti on iseseisev. Maaseadus , mis jõustus 10.10.1919. Mõisnikelt veti 2,3 miljonit hektarit maad, millest moodustati 56'000 uustalu (ka asundustalu). Talumaid anti eesõigusega välja vabadussõjas võidelnutele. See oli ka põhju, miks paljud mehed sõtta läksid. Mõndadele mõisnikele jäeti mõisa südamed - pargid ja mõisahoone alles. Ülejäänud mõisasüdamed anti vabadussõja ohvitseridele. Põhiseadus 15.06.1920 - Eesti on parlamnetaarne vabariik. Eesti oli selle järgi euroopa üks demokraatlikumaid riike. Riiki juhtis Riigikogu - 100 liiget; valiti kolmeks aastaks. Valimistel kehtis proportsionaalne valimissüsteem
sündmused lükkasid Maanõukogu otsustamise korduvalt edasi. Alles 4. juunil 1919. aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud Eesti Vabariigi ajutine põhiseadus kuulutas Setumaa Eesti Vabariigi koosseisu. Setumaa põhjal moodustati Petseri maakond. Alates 1930. aastatest kujunes Eesti riigi ametlikuks poliitikaks Setumaa kui piiriala kohalike eripärade kaotamine ja aktiivne eestistamine. Riik hakkas vormistama perekonnanimesid, kruntima talumaid, üles ehitama koolivõrku, valitsushooneid, mille tulemusena hakkas traditsioonilisse kultuuripilti lisanduma eestilikku ilmet. Samas olid 1920.1930. aastate Setumaa tähtsündmusteks I ja II Seto Kongress, setu laulupeod, noorte suvepäevad, Petserimaa Üliõpilaste Seltsi loomine ja setu haritlaste kinnistumine. Setud on õigeusklikud, kuid säilinud on paganlikke uskumusi. Nad räägivad võru murdele või võru keelele lähedast setu murret või setu keelt (üks lõunaeesti keeltest),
revolutsiooniline isetegevus. Tõmbasid selge piirjoone nende ja bolsevike vahele. Kroonu ja mõisamaad võõrandada tasuta. Võõrandamistasu pidi maksma osariik. Talumaad puutumatuks. Ajaleht ,,Päevaleht". Agraarparteid Eesti Maarahva Liit (Maaliit) (Jaan Hünerson)- eraomandit tuleb austada, eramõisate maid ei tohi liialt kärpida. Lõuna- Eesti talumehed, kes ei olnud nõus Eesti Demokraatliku Erakonna agraarprogrammi mõne osaga, mis lubas võõrandada ka talumaid, kui vaja. Venemaa demokraatlik-föderatiivne vabariik ja Eesti autonoomne osariik. Maaküsimuse lahendamine. Maaharijal õigus maad saada kas eraomandiks või päritavale rendile. Kroonu, kirikumaad pidid minema talude loomiseks. Mõisamaid võõrandada vaid õiglase tasu eest. Ostutalud on puutumatud. Eestmaa Talurahva Liit (Ado Birk), see Põhja-Eestis. Seisukohad agraarküsimuses sarnased Essti Maarahva Liidu omadega. Mõisamaade osaline võõrandamine
Peamised kultuurid, mida siin kasvatati olid talurukis, oder. Teised viljasordid (kaer ja nisu) on olnud väiksema osatähtsusega. 26 Viimaste osakaal ca 20%. Teatavad agrotehnilised muudatused suurendavad vilja hulka. Mõisamajanduse juures tuleb silmas pidada, et kui toimub restitutsioon, algab ka mõisamajanduse ekstensiivne areng. Kohe pärast Põhjasõda, kui paljud talumaad olid omaniketa, siis neid talumaid hakati mõisastama. 18. sajandil võeti ka uusi maid järjest kasutusele. Ka röövmajandus ehk rekvireerimine (talupoeg tõsteti kehvemale maade, et ta seda aja jooksul parandaks). Põhjasõja-eelne aeg, madalseis, mis sajandite vahetusel tekkis, ületatakse 1740. aastate paiku, saavutati 17. sajandi lõpu külvipind. 18. sajandi lõpuks on külvipind võrredles Rootsi aja lõpuga kahekordistunud. Mõisamaad olid maksuvabad (osa aadliprivileegidest). Talumaad olid aga maksualused. Sealt tuli
annaabi.ee 
