Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks (0)

Arutlus
Eesti talupoeg : pärisorjast peremeheks
Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised . Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult toitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma meessoost hinged ja nekrutis võtmine. 1784. aastal puhkesid pearaharahutused , talupojad arvasid, et kui riigile juba maksid, et siis mõisnikule enam maksma ei pea.
Majanduslikult oli pärisorjus halb. Seda mõisteti juba Rootsi ajal, siis hakati pärisorjust kaotama mõisate redutseerimisega. 1802. aastal võeti vastu talurahvaregulatiiv. Seaduse tähtsaimaks sätteks oli talude pärandatava kasutusõiguse kehtestamine. Kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud talupoega talust välja tõsta. See oli kasulik taljupojale, sest tema järeltulija sai elada samas talus . See oli kasulik ka mõisnikule, sest talupoeg hakkas talu, põldude ja loomade eest paremini hoolt kandma. 1804. astal võeti Liivimaal samalaadne seadus vastu. Mõõdeti ja hinnati ümber talumaad ja koormised mõisa ees viidi vastavusse talu võimekusega. Keelati ära ka talupoegade müümine ja võõrandamine. Seati sisse vakuraamat ja sinna pandi kirja koormiste hulk arvestades maa suurust, headust ja töövõimeliste inimeste arvu. 1804. aastal võeti ka Eestimaa kubermangus vastu talurahvaseadus . Seal talumaid ümber ei hinnatud.
Uus Eestimaa talurahvaseadus sai keiser Aleksander I kinnituse 23. mail 1816. aastal ning Liivimaa talurahvaseadus 26. märtsil 1819. Aadel loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Talu ja talule kuluvad maad jäid mõisa omaks. Talupoeg pidi mõisalt talu rentima, sõlmiti rendileping. Tegeleda võis ainult põlluharimisega, ei tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama. Linna minekuks pidi olema meeselanike 120 000 ja kubermangust lahkumiseks 140 000, need arvud olid väga suured. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad ning valiti esindajad.Ühest kogukonnast teise minekuks oli vaja valla luba, mis kinnitati mõisnkiku poolt. Lahkujal ei tohtinud olla võlgu ja pidi leidma inimese, kes maksaks tema eest ära pearahamaksu. Et oleks aru saada, kellega tegu, hakati panema perekonnanimesid ehk perenimesid. 1826. aastal oli kõigil Liivimaa talupoegadel olemas perekonnanimi , 1831. aastal Eestimaa talupoegadel. Nimed olid mõnikord saksapäraed ja kohati solvavad. Nimesid hakati 1930ndatel eestipäraseks muutma. Tihtipeale kasutati otsetõlget. Kui mõisnik talupojaga rendilepingut ei pikendanud, pidi talupoeg rentima uue talu. See vähendas kindlustunnet ja oli talupoja jaoks negatiivne.
Liivimaa kubermangu mingi raharendile üle 1849, Eestimaa kubermangus 1856 ja Saaremaal 1865. Kadus ära teotöö. Mõisas vajalikke põllutöid hakkasid tegema palgatöölised, neid nimetati mõisamoonakateks. Mitmed mõisad hankisid endale moodsaid põllutöömasinaid. Ümber ehitati viinaköögid ja meierid, mille tootlikkus suurenes oluliselt. Mõisnikud asusid tegelema maaparanduse ja põldude väetamise, tõu- ja sordiaretusega. Kõik see ei jätnud puutumata ka talumajapidamisi, ärksamad peremehed hakkasid uusi põllumajandusvõtteid kiiresti üle võtma. Lõunas tõi talupoegadele palju tulu lina kasvatamine, põhjas kartul. Raharendile üleminek oli Eesti arengule hea, sest talupojad pidid hakkama arvutama . Talu ülalpidamiseks pidi mehel kindlasti olema ka naine. Need kes ei tahtnud peremeheks saada, läksid kas teisse tallu sulaseks , kust saadi palju tarkusi ja nippe või siis mõisamoonakaks.
Esimesed talupojad, kellel oli piisavalt palju raha, et omale talu osta olid tavaliselt lina kasvatajad. Sellega, et talupoeg ostis omale talu oligi saanud Eesti talupoeg pärisorjast peremeheks.