Maaelu 18. sajandil (0)

Maaelu 18. sajandil
Aadli jõukuse, poliitilise ja sotsiaalse positsiooni aluseks oli maaomand ehk mõisad. Aadlimatriklitesse kantud aadliperekonnad pidasid mõisate valdamist oma ainuõiguseks. Aadlimatriklid ei välistanud siiski uute liikmete, iseäranis Vene kõrgaadli esindajate vastuvõtmist. Lisaks poliitilisele tähendusele aitas see vältida kohaliku mõisnikkonna isolatsiooni ja sotsiaalset sumbumist.
Mõisamajanduse tõus ja langus
Mõisamajanduse täielik taastumine Põhjasõja tagajärgedest võttis aega 18. sajandi keskpaigani. Kahanenud rahvaarv hoidis põllumajandussaaduste hinnad ja mõisate tulud madalad. Alles 18. sajandi teisel poolel hakkasid viljahinnad tõusma ja peaaegu kahekordistusid sajandi lõpuks. Mõisate peamiseks sihtturuks kujunes Venemaa uus pealinn Peterburi. Põllumajandussaaduste hindade kasv kergitas omakorda tuntavalt maa hinda. Mõisad muutusid taas atraktiivseks varaks, kuhu oli kasulik investeerida. Samuti kasvas surve taas talumaid mõisastada.
1760 . aastate lõpul sai hoo sisse uhkete mõisahäärberite ehitamine. Sellele andis tõuke Vene turu avanemine Balti kubermangude viinatoodangule 1766. aastal. Viinapõletarnisest sai Eestija Liivimaa mõisatele üks olulisemaid sissetulekuallikaid. 18. Talurahvale oli viinapõletamine rangelt keelatud.
1820. aastatel jõudis Euroopas alanud teraviljahindade suur langus ka Baltimaadesse. Viina hind langes üle kolme korra. Kriisiga kaasnes paberraha kursi langus ning mõisate Väärtuse langus ligi kolmandiku võrra. Aastail 1811-1830 pankrotistus Liivimaal 119 mõisat ehk pea iga kaheksas.
Baltisaksa aadli eluviis
Baltisaksa aadlile oli omane ülim lojaalsus Vene keisrikojale, kuid sealjuures rõhutati oma baltisaksa identiteeti. Mehed olid pühendunud poliitikale ja mõisamajandusele, naised abielule, perekonnale ja kodule . Baltisaksa pereseaduse järgi oli mees pere pea, naise eestseisja, kes haldas ühist vara. Mõisnike perekonnad olid küllaltki lasterohked, keskmiselt 4-8 last.
Kohalikud mõisnikud oskasid üldjuhul eesti keelt. Saksa keel omandati korralikumalt alles hilisemas lapsepõlves. Kogu maal moodustasid mõisnikud vaid ligikaudu 1% rahvastikust ja nii tuli maa-aadlil paratamatult elada oma väikese perega väga eraldatult.
Talurahva elukorraldus
Talurahva majandusliku ja sotsiaalse positsiooni määras talumaa suurus. Kõige paremal järjel oli suure talu pere; kõige kehvemalt elasid saunikud ja küla kehvikud, kellel puudus üldse maa. Kuid isegi taluperemehed olid saanud talukoha ja maa mõisalt üksnes kasutada ning pidid selle eest tasuma mõisakoormisi. Omandi ja pärimisõigust neil polnud ning talu läks üle isalt pojale üksnes mõisniku heakskiidul. Kui peremees oli hooletu, jäi mõisnikule alati õigus talule uus peremees määrata.
Talurahva elurütmi määrasid talutööde tsüklid . Põllutööd algasid aprillis künniga ja lõppesid suvivilja lõikamisega septembris. Seejärel algas rehepeks , millega jõuti valmis paari kuuga . Kõik pidid töötama aasta ringi selle nimel, et pere oleks toidetud ja majapidamine korras. Siiski jäi selle kõrval aega ka pere ja külaeluks.
Esimesed talurahvaregulatsioonid
Kõige esimesena hakkas Eesti ja Liivimaa talurahva päris-orjuse leevendamisest laiemalt rääkima Torma kiriku pastor Johann Georg Eisen 1750. aastatel. Eisen väitis, et talurahva seisundi parandamine on kasulik eelkõige riigile.
Keisrinna Katariina II survel nõudis kindralkuberner George Browne 1765 . aasta maapäeval Liivimaa rüütelkonnalt, et need piiraksid mõisnike „türanlikku karmust ja piireületavat despotismi". Kindralkuberner soovis, et mõisnikud tunnustaks talupoegade omandit, seaks piirid talupoegade andamitele ja teotööle ning lähtuks talupoegade karistamisel humaansetest ja kristlikest normidest. Aadel polnud aga kaugeltki üksmeelel, kas ja kuivõrd tuleks mõisnike võimu talurahva üle piirata. Kuigi maapäeval täideti George Browne'i nõudmised, ei tähendanud see veel talurahva omandiõiguse täielikku tunnustamist.
TALURAHVA VAESUSE PÕHJUSED
Talu toimetulekut mõjutasid paljud tegurid. Tööjõus pereliikmete kaotus võis tähendada talule tõsist tagasilööki. Teisalt võis aga ka liigne järelkasv põhjustada toimetulekuraskusi ja vaesumise riski, kui põllumaast ei jätkunud, et kõiki suid ära toita. Peale ilmastikust põhjustatud hädade, tulekahjude , epideemiatejm õnnetuste kärpis võimalust peatoidusega välja tulla kohustus majutada sõjaväge. Väga vähesed talud suutsid nii palju toota, et kogunes mingi tagavara raskemateks aegadeks.
1786. aastal püüdis pärisorjuse kriitik ja Laiuse pastor Heinrich Johann von Jannau tõestada, et Liivimaa pärisoriste talupoegade vaesuse põhjuseks pole ainult nende laiskus , nagu mõisnikud laialdaselt uskusid. Jannau soovitas talupoegade vaesuse põhjusi otsida talude liiga väheses põllumaas. Aadelkonda see seisukoht eriti ei veennud. Samal aastal näitas Alexius Gottfried v. Bõttiger, samuti arvandmete kaudu, et talupoeg peaks oma käsutuses oleva maaga väga hästi välja tulema ning see peaks talle ka heaoluks ülejääki tootma . Nii kirikus, kõrtsides, pulmades ja mujal on ju näha, kuidas talupojad oma jõukusega praalivad. Peremehe naine ja lapsed on hästi riietatud. Naisel ripub ees sageli suur hõbeehe ja võib leida teenijatüdrukuid, kellel kümme või enam rublatükki kaelas kölguvad.
Kahtlemata unistas talurahvas rikkaks saamisest ning oli ka üksikuid jõukamaid talupoegi. Talurahva rikkust 17.-18. sajandil ei saa aga hinnata raha järgi. Ennekõike võib jõukaks pidada heal järjel talude pidajaid, kellel oli suurem põllumaa ning rohkem loomi. Luksusesemeid ei jaksanud hankida keegi, paremaljuhul koguti tagavaraks suurem summa raha.