häälikuline kuju · Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ja tähistatav 4. Keel kui märgisüsteem! · Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v
Keelemärk on sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasi andmiseks. Tähistatav e. tähendus ja tähistaja e. sõna ise. Nt:liiklusmärgid. Keelemärgid jagunevad liht ja liitmärkideks. POLÜSEEMIA e. mitmetähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel sõnal on mitu üksteisega tihedalt seotud tähendust (nt.klaas). HOMONÜÜMIA e. samakõlalisus on nähtus, mille puhul kahe või enama samakõlalisesõna tähendused ei ole omavahel seotud(aas, tee). SÜNONÜÜMIA e. samatähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal
tugevas astmes). VÕRDLUSASTMED: Algvõrre Keskvõrre Ülivõrre i-ülivõrre Pikk Pikem Kõige pikem Pikim Paks Paksem Kõige paksem Paksim Roosa Roosam Kõige roosam - 6.Käänded Eesti keeles on 14 käänet, käändsõnad käänduvad 14nes käändes. Käändsõnadeks on: nimisõnad (nt koer, auto), omadussõnad (nt ilus, sinine), arvsõnad (nt kolm) ja asesõnad (nt sina, keegi). Käände Küsimused, mis käändele Näide nimi vastavad (ainsuses ja mitmuses) 1. Nimetav Kes? Mis? Tüdruk Tüdrukud
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks.
Keelemärke kombineeritakse omavahel, mille tulemuseks on liitmärgid. Näide: Lamp (lihtmärk), laualamp (liitmärk). Polüseemia on nähtus, mille puhul ühel sõnal on mitu teineteisega tihedasti seotud tähendust. Mater- joogi- Ühele tähistajale vastab mitu, teineteisega mõisteliselt seotud tähendust. Jal snum klaas 2 Homonüümia puhul on tegemist kahe või enam iseseisva keelemärgiga. Häälikuline kuju on sama, aga tähendus erinev. jook käsklus tee = tee Sünonüümia, kus tähistajal on mitu tähistatavat. loom loom = hunt susi
mõtlemisvahend kuuluvuse väljendaja 5. Esimese eesti keele grammatika kirjutas Heinrich Stahl (1637). 6. Keelemärgid sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil peab olema tähendus ja häälikuline kuju 7. Märgisüsteem märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid. 8. Polüseemia mitmetähenduslikkus, nt klaas (materjal), klaas (anum) 9. Homonüümia samakõlalisus, nt tee (jook), tee (rada), tee (käsk) Kui tähendused on mõisteliselt lähedased, siis on tegu polüseemiaga, kui aga täiesti seostamatud, siis homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend
tähistatav ehk objekt ise. Onomatopoeetilised sõnad- sõnad, milles tähistaja ja tähistatava vahel valitseb motiveeritud seos. Nt. Sulisema, vulisema. Sünonüüm-samatähenduslik sõna nt. Karu, mesikäpp. Autonüüm-vastastähenduslik sõna nt. Ilus-kole 1. Homonüüm- erineva tähendusega sõna, mis on sarnase kirjapildi või hääldusega. 1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk nagu puupalk. -homofoon- erinev kirjapilt, sarnane hääldus(paar-baar). 2. Paronüüm ehk sarnassõna-kirjapilt ja hääldus sarnane, kuid mitte sama, tähendus erinev nt. Õieti ja õigesti, ennem ja enne, vahel ja vahest. 3) Häälikud ja foneetika
Asend li Kummuli, pikali, kõhuli, põlvili Võõrnimetuletiste kirjutamine Kirjutatakse nime ortograafiat säilitades. Üldsõnastumist näitab väike algustäht. 6 liited: -lik, -lane, -lus, ism, ist. Nt balzaclik, chaplinlik, chopinlik, madridlane, hollywoodlik. Liidetakse ilma ülakomata. 7 Ülakomaga saab toonitada nime ja liite piiri. Kasutatakse, kui a) kirjapilt ja hääldus on erinevad (nt bordeaux´lane, poe´lik) b) ei taheta rikkuda konsonantühendi õigekirja. (nt faehlmann´lik, mutt´lik, artur-kapp ´lik) 3) Mitmesõnalistest nimedest saadud tuletised võib kirjutada kokku või panna sidekriipsu (nt riodejaneriolik, rocca-al-marelane) 4) Ainult kõige üldtarvitatavamates nimedes on võõrnimi mugandunud (nt budism, darvinism) KÄÄNDSÕNADE KOKKU- JA LAHKUKIRJUTAMINE KOKKU KIRJUTATAKSE
.................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus....................................................
*Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka.
Eek, Arvo, Einar Meister 1994. Eesti keele vokaalide sihtväärtused hääldus- ja tajuruumis. Keel ja Kirjandus, nr 79. Hint, Mati 1998. Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Eesti Keele Instituut. Hint, Mati 2004. Eesti keele foneetika ja morfoloogia. Süvaõpik. Viies, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Avita. Karlsson, Fred 2002: Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Wiik, Kalevi 1991: Foneetika alused. Tartu: Tartu Ülikool, Turu Ülikool. Esisiilbi täishäälik määrab järgsilbi vokaali- vokaalharmoodia eessilbi tagavokaal määrab järgsilbi tagavokaali - Kihnus, Võrus, Peipsi ääres on säilinud selline soomesarnane vokaalharmooniline hääldus. Häälduskoha assimilatsioon kahe hääliku häälduskohad lähenevad, nt. Nasalisatsioon oma, kond, kumb lund lumd häälduskoha assimilatsioon. M moodustatakse eespoolsemalt kui d, ebamugavuse pärast käänatakse lund. Osaassimilatsioon.
(assimilatsiooni põhjustaja asukoha järgi): lähi- ja kaugassimilatsioon (vokaalharmoonia vokaali kvaliteedi tingivad vähemalt osaliselt need teised vokaalid, mis asuvad selle vokaali läheduses st kui 1. silbis eesvokaal, siis ka järgnevates, sama tagavokaalide puhul; soome keeles tuossa, talossa, aga tiessä, kynässä). (kohustuslikkuse järgi): kohustuslik ja fakultatiivne assimilatsioon. Palatalisatsioon e. peenendatud konsonant. Eristab sõna tähendust, ehkki kirjapilt on sama samas on selle funktsiooni tähtsus keeles väga väike. Eesti keeles i ja j ees (palka, palki). Palataliseeruvad hammaste, hambasompude ja kõva suulae piirkonna konsonandid: t, d, s, l, n. Peenendus keel puutub laiemalt kokku kõva suulaega. Dissimilatsioon mingi häälik ei salli enda läheduses teist sama või sama tüüpi häälikut st sunnib selle muutuma endast erinevaks: rekrut- nekrut, korter kortel, koridor-kolidor). Haploloogia e
Tooge näiteid! · Helilised konsonanded häälekurrud võnguvad: l l´ r m n j v · Helitud konsonanded häälekurrud ei võngu: k p t t´ s s h f 26. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? · 17 konsonantfoneemi: k t t´ p s h f v m n r l l´ j s · Probleemid: Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus. Võõrtähed s ja z : s õigekiri on samasugune nagu sulghäälikutel. Z esineb s lühikese helitu nõrga allofoonina heliliste häälikute naabruses, nt beez, drazee, loozi, sarzi. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja s Palataliseeritud foneemidel / / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, kuid mitte alguses.
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni)
*Neid on kasutatud ajaloos palju küttimisel ja kalastamisel, et loomaa mitte ära peletada. *Kasutatakse ka surma nimetamiseks. Sünonüüm on samatähenduslik sõna. *Kehtib suhe: üks tähendus-mitu väljendust. nt. ämber-pang, kõu-äike-pikne, maja-hoone, õudne-jube-hirmus *Sünonüümid aitavad vältida sõnakordusi ja muuta oma keelt vaheldusrikkamaks. *Sünonüümid pole alati vastastikku asendatavad (nt. "Ma sõin kooki" aga ei saa öelda "Ma einestasin kooki") 4. Antonüümid ja nende tähtsus Antonüümid – vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe Nt: ema – isa, täna – homme, mees – naine, punane – sinine, Antonüümipaari sõnadel on alati palju tähenduse ühistunnuseid, kuid neil erineb ainult ÜKS oluline tunnus. NT: (ema-isa) neid eristab sugu Antonüümidel on keele sõnavara süsteemis oluline osa. Kuna seetõttu on kõigi keelte grammatikates vahendeid vastandsõnade moodustumiseks. Eesti keeles kõige rohkem omadussõnadel: 1
rinnastavateks (ja, ning, või, ega, aga, kuid, ent, vaid) ja alistavateks (et, kuna, sest, kuigi, ehkki, olgugi, nagu) Sidesõnad kui, kuni, ehk võivad esineda nii rinnastavas kui ka alistavas seoses. Rinnastavad sidesõnad jagunevad tähenduse järgi ühendavateks ja eraldavateks. Ühendavad sidesõnad on kas üldühendavad: ja, ning, ega, vastandavad: aga, kuid, ent, vaid, või seletavad: ehk, elik. Eraldav sidesõna on või, nt elu või surm. 16. Hüüdsõna e interjektsioon, sõnaliigi iseloomustus ja näited. Hüüdsõnad on iseseisva leksikaaltähenduseta muutumatud sõnad, mis väljendavad tundeid (nt tohoh, oi, ai, uih), annavad edasi tahteimpulsse (nt kõtt(kassile, mine ära), äss (koerale, kui tahame et ta läheks kellelegi kallale), kuss), on suhtluses kontakti sõlmimise ja hoidmise vahendid (nt halloo, ja-jah) või jäljendavad heli (nt kill-koll, plärts).
b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). KÄÄNAMINE: Eesti keeles on 14 käänet, käändsõnad käänduvad 14nes käändes. Käändsõnadeks on: nimisõnad (nt koer, auto), omadussõnad (nt ilus, sinine), arvsõnad (nt kolm) ja asesõnad (nt sina, keegi). Käände Küsimused, mis käändele Näide nimi vastavad (ainsuses ja mitmuses) 1. Nimetav Kes? Mis? Tüdruk Tüdrukud
Eveli Soika Tallinna Kristiine Gümnaasium kevad 2007 HÄÄLIKUD vokaalid ehk täishäälikud konsonandid ehk kaashäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, v, j k/g, p/b, t/d f h, s, s helilised häälikud helitud häälikud (neile liitub liide -gi) (neile liitub liide -ki) HÄÄLIKUTE PIKKUSE MÄRKIMINE KIRJAS LÜHIKE PIKK ÜLIPIKK erandlikult padi paadi paati
reegleid kohandatakse. klusiil – klusiil on sulghäälik. Õhuvool on täielikult takistatud. gbdkpt konversioon – Konversioon on sõna lõppude kadumine. See annab inglise keelele võimaluse kasutada üht sõna väga mitmes kontekstis, üks sõna võib olla mitu sõnaliiki korraga. Nt sõna right võib olla omadussõna right hand, nimisõna it is my right to do sth, määrsõna right behind me, tegusõna right a wrong või hüüdsõna right! kreoolistumine –kreoolistumine on pidžinkeele muutumine kreoolkeeleks. kreoolkeel – kreoolkeel on pidžinkeel mida inimesed räägivad emakeelena. ladina tähestik läänemeresoome keeleliit (Circum-Baltic linguistic area) – Keeleliidu põhimõte on see, et keeled ei ole sarnased vaid selle pärast, et neil on ühine põlvnevus vaid selle pärast et neid räägitakse geograafiliselt üksteise lähedal. See tähendab et nt läti ja eesti keeles on sarnaseid
26. Kääne Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija, tegevusvahend, tegevuskoht vms. Eesti keeles on 14 käänet: Lisaks loetletuile on eesti keeles vähestest sõnadest võimalik moodustada kaviisiütlevat käänet ehk instruktiivi, nt palja jalu ~ paljajalu, lehvivi hõlmu. Niisuguseid vorme ei saa tänapäeva keeles siiski täis- väärtuslikeks käändevormideks pidada, kuna neid saab moodustada ainult vähestest sõnadest. Nimetav kääne Nimetav on abstraktne kääne, mille põhifunktsiooniks on vormistada a) täisalust, nt Lind istub pesal.
Venemaa), karjala (40 000, Soome, Venemaa), aunuse (30 000, Venemaa), lüüdi (5000, Venemaa), vepsa (6000, Venemaa) metatees häälikumuutus, mis muudab foneemide järjekorda sõnas; nt sõnad bird ja horse olid varem bryd ja hros, seega metatees muutis need selleks, mis need tänapäeval on; three > third, thirteen; murdumine (breaking) kui täishäälikut hääldatakse nii, et see koosneb tegelikult kahest täishäälikust; üks on seega algne täishäälik ja teine tuleb juurde selleks, et oleks kergem öelda järeltulevat konsonanti nullaste kvalitatiivse vahelduse kolmas vokaalivaheldus nõrk verb regulaarne verb; lihtmineviku ja mineviku kesksõna lõppu lisatakse germaani keeltes d või t (play, played, played; pack, packed, packed) Pennsylvania Dutch germaani rahvaste järeltulijad, kes emigreerusid enne 1800 aastat peamiselt Saksamaalt ja Sveitsist Pennsylvaniasse; räägivad dialekti, mida kutsutakse Pennsylvania Dutch või
karjala (40 000, Soome, Venemaa), aunuse (30 000, Venemaa), lüüdi (5000, Venemaa), vepsa (6000, Venemaa) metatees – häälikumuutus, mis muudab foneemide järjekorda sõnas; nt sõnad bird ja horse olid varem bryd ja hros, seega metatees muutis need selleks, mis need tänapäeval on; three > third, thirteen; murdumine (breaking) – kui täishäälikut hääldatakse nii, et see koosneb tegelikult kahest täishäälikust; üks on seega algne täishäälik ja teine tuleb juurde selleks, et oleks kergem öelda järeltulevat konsonanti nullaste – kvalitatiivse vahelduse kolmas vokaalivaheldus nõrk verb – regulaarne verb; lihtmineviku ja mineviku kesksõna lõppu lisatakse germaani keeltes –d või –t (play, played, played; pack, packed, packed) Pennsylvania Dutch – germaani rahvaste järeltulijad, kes emigreerusid enne 1800 aastat peamiselt
Sõnavorm liidetakse morfeemidest kokku nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selgelt tähendust kandvateks osadeks. maja +sse tüvi +käändetunnus Grammatilised väljendusviisid Fleksioon e fusioon e tüvevaheldus on sõnavormide moodustamise viis, mille korral muudetakse sõnatüve. Sõnavormi ei ole võimalik jagada selgelt tähendust kandvateks osadeks. kinno tüvi ja käändetunnus pole eraldatavad, sisseütlevat käänet väljendab spetsiaalne tüvevariant Morfoloogiline tüpoloogia Selle järgi, milliseid grammatilisi väljendusviise keel eelistab, öeldakse, kas see on: (a) analüütiline vähe morfoloogiat (eriti analüütilist keelt nimetatakse isoleerivaks) (b) sünteetiline palju morfoloogiat (eriti sünteetilist keelt nimetatakse polüsünteetiliseks) Morfoloogiline tüpoloogia Isoleeriv keel kasutab ainult analüütilist väljendusviisi ning vormimoodustus puudub.
morfoloogiliste omadustega sõnu; • käändsõnad o nimisõna ehk substantiiv: loom, kivi, Mart o omadussõna ehk adjektiiv: hea, kollane, suur o asesõna ehk pronoomen: mina, selline, mis o arvsõna ehk numeraal: üks, seitseteist, neljas • pöördsõnad o tegusõna ehk verb: tahtma, käima, mõtlema • muutumatud sõnad o määrsõna ehk adverb: hästi, täna, vara o hüüdsõna ehk interjektsioon: oh, aitäh, hurraa o sidesõna ehk konjunktsioon: ja, või, ega o kaassõna ehk adpositsioon: peal, järgi, üle Lauseliikmed: • jagunevad kaheks: • lause pealiikmed, milleks on alus ja öeldis • lause kõrvalliikmed, milleks on sihitis, öeldistäide, määrus ja täiend Semantilised rollid: • Lause tähenduslikud, verbi juurde kuuluvad osad:
(lühikest f-i s-d ei esine). Erandid tulenevad naaberhäälikutest (vt tabel). Häälik hääldub ülipikalt siis, kui talle langeb rõhk. Vrd pr`ofid: pro`ffidel ( esimeses sõnas ei ole rõhk f-l, vaid o-l, teises aga langeb f-le.) Sageli sõltub f ja s õigekiri õigest hääldusest. Keeles kodunenud vanades laenudes on f-i asemel hv: ahv, kahvel, kohv, kohver, krahv, paragrahv, tuhv Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri Lõppsilbi täishäälik Võõrsõnade lõppsilbi täishääliku õigekiri ei olene hääldusest, vaid viimasest kaashäälikust. Kui võõrsõna lõpeb helitu kaashäälikuga, siis kirjutatakse täishäälik alati kahe tähega: antiloop, garderoob, limonaad, sünagoog, paradiis, fotograaf. Kui sõna lõpeb helilise kaashäälikuga (l, m, n, r), siis enamasti kirjutatakse vanemais muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe, uuemais kahe tähega, aga kindlat seaduspärasust ei ole (vt tabel)
1. Helitud häälikud: g, b, d, k. p, t, s, h,f, s, z, z, helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, I, m, n, r, v. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k,p,t: võtsin, heitsin, kaktus. Selle reegli järgi tuleb helitu hääliku järele kirjutada rõhuliide -ki: mütski, karpki, leibki, helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne; 2) liite ees säilib sõnatüvi muutumatuna: jalgsi, kodakondsus, õudsed; 3) sama sõna eri vormides säilib sõna tüvi muutumatuna: leidma - leidsin, kärbes - kärbse; 4) võõrsõnades: absoluutne, röntgen. 2. Kahekordse täishääliku järel kirjutatakse üks k, p, t: vaatan, kõiki. 3. Kahe- või enamasilbiliste sõnade lõpus sõltub k, p, t õigekiri sõna pearõhust:
(transitiivne), ,,Ta on haige" 2) Kogeja-omajalause GSTS=PS ,,Tal on häbi", ,,Talle meeldib tantsida", ,,Teda huvitab botaanika", ,,Tal on see hea raamat" 3) Eksistentsiaallause GS=TSPS ,,Peenral kasvavad lilled", ,,Poisist kasvas mees", ,,Väljas sajab vihma" Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. ,,Peenral kasvas lilli" 10) Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine. Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne. Tähendus: 1) abstraktne: süsteemi tähendus; 2 )konkreetne: kõneleja tähendus/kuulaja tähendus. Tähenduse uurimine: Komponentanalüüs
,,Tal on see hea raamat" 3) Eksistentsiaallause GS=TSPS ,,Peenral kasvavad lilled", ,,Poisist kasvas mees", ,,Väljas sajab vihma" 7 Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. ,,Peenral kasvas lilli" 10) Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine. Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne. Tähendus: 1) abstraktne: süsteemi tähendus; 2 )konkreetne: kõneleja tähendus/kuulaja tähendus. Tähenduse uurimine: Komponentanalüüs
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1 Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL _____________________ SAATJA _____KANAL__________VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA Märk = vorm + tähendus Märkide liigid • sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) • ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) • indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) Inimkeele omadused: • keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus – aga: ikoonid ja indeksid; • keelemärgi diskreet
Süntaktilised funktsioonid ei ole absoluutsed universaalid. 33. Akusatiivi- ja ergatiivisüsteemid. Verb on transitiivne, kui sellega liitub kohustuslikult kaks NP-d, millest üks objekt teine subj. Aklusatiivisüsteem - kui transitiiv- ja intrasitiivlause subjektid markeeritakse ühtemoodi, transitiivlause objekt aga teistmoodi. Ergatiivsüsteem - osades keeltes tõlgendtatakse I, S ja O suhteid I=O ja S markeeritakse erinevalt. S-i kääne on ergatiiv, I ja O käänet nim absolutiiviks või nominatiiviks. 34. Sõltuvus ja valents. Sõltuvusgrammatika - kirjeldatakse sõnadevahelisi süntaktilisi sõltuvussuhteid, eelkõige mis on endotsentrilise struktuuri põhisõna ja selle laiendid. Komplement on kohustuslik lauseliige. Põhisõna ei saa esineda kontekstivabas lauses ilma komplemendita. Valents - selle kohtade või argumentide e kohustuslike laiendite hulk Valent on eelkõige verbidel. Verbide valents võib olla 0-3 35. Ühildumine.
Arvukategooria liikmete sekundaarseid tähendusi: Ainsus – geneerilisus Koer liigub kiiremini kui tigu. Mitmus - ebamäärane hulk Meil on külalised (kuigi võib olla ka ainult 1) KLASS – sh sugu. Suahiili keeles on 7 klassi. Malai keeles need pikad peenikesed esemed. KÄÄNE - nimisõna morfoloogiliselt väljendatud grammatiline kategooria, mis võimaldab näidata nominaalliikme funktsiooni (tüüpiliselt verbi suhtes). 2-53 käänet. Kui käändeid on üle 8, siis suur hulk ruumisuhete kaudu. Käände nimetus peaks olema esitatud põhilise funktsiooni järgi, kuid see on tihti raske. Käänded jagunevad nn grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantilisteks (instr, komit, lokatiivsed käänded). Käänete nimetused eesti keeles: nimetav nominatiiv osastav partitiiv
JALGRATAS ei oma iseseisvat liikumapanevat jõudu ega transpordi muud kui juhti Semantika põhimõisteid: - (tähendus)väli kirjeldusmeetod, kus me eeldame, et tähendused moodustavad tasapinnalise kontiinumi; hulk sarnase tähendusega sõnu (nt värvinimetuste väli); - Polüseemia mitmetähenduslikkus; erinevad tähendused saab viia kokku ühele alusele. Üks sõna, palju tähendusi (nt ajama). Huvitab semantikat kõige rohkem. - Homonüümia vorm sama, tähendus erinev; - Sünonüümia vorm erinev, tähendus sama; - Metafoor tähendusülekanne. Üht objekti/nähtust nimetatakse teise nimea. Mõned omadused kanduvad üle (nt jalg, käsi miski on vihma käes). Üks tüüpilisemaid polüseemia tekkimise võimalusi. - kujundskeem (ehk skeemkujutlus) kirjeldab mitmekülgseid tähendusi. Väga paljud tähendused tekivad suuremate skeemide põhjal ja põhinevad inimese tunnetusel ja elukogemusel
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMINE EKSAMIKS sügissemester 2013 LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimusele vastama, ei pea lugema, aga võivad) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 Moodle'ist: Keeleteaduse põhimõisteid (nn sõnastik) Kordamismoodul (8.) 1. Keel kui kommunikatsioonisüsteem, keele allsüsteemid Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone. keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja oma mõtete väljendamiseks. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Elus eelesüsteem muutub pidevalt. Kõne on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
