on kiirgus elusorganismidele. Elektromagnetkiirgus levib valguse kiirusel, võib uude keskkonda sattumisel peegelduda, murduda ja neelduda. Korpuskulaarsed omadused lainelised omadused Piksel rasterpildi elementaarosake Pankromaatne mustvalge Nadiir jalgpunkt (seniidi vastand) Geostatsionaarne orbiit satelliit vaatab koguaeg samasse puntki maapinnal Polaarorbiit satelliidi orbiit kulgeb pooluste lähedalt Emiteeritud em kiirgus kiiratud (mitte peegeldatud!!!) em kiirgus Spektraalne lahutusvõime näitab sensori võimet eristada kitsaid spektrivahemikke Hüperspektraalsed sensorid täiustatud multispektraalsed sensorid, mis võimaldavad salvestada signaali väga kitsastes spektrivahemikes (mitukümmend kuni sada kanalit) Radiomeetriline lahutusvõime filmi või sensori tundlikkus erinevate elektromagnetkiirguste tasemete suhtes Vaateväli sensori kahekordse avanurga suuruse koonuse põhjas olev Maa pinna osa, mida sensor näeb mingilt kõrguselt antud ajahetkel
tekivad ööpilved. tekivad ööpilved. Termosfäär- temp. Sõltub molekulide liikum., rõhk on Termosfäär- temp. Sõltub molekulide liikum., rõhk on olematu, virmalised tekivad, mis on seotud päikesetuultega olematu, virmalised tekivad, mis on seotud päikesetuultega ja jälgitavad poolustel. 1000km õhkkonna kogupaksus. ja jälgitavad poolustel. 1000km õhkkonna kogupaksus. Päikesekiirguse spektraalne koostis Päikesekiirguse spektraalne koostis 56% silmaga nähtav laine, 8% UV-d, 36% 56% silmaga nähtav laine, 8% UV-d, 36% Infrapunakiirgus, keha tunneb soojuskiirgusena. Infrapunakiirgus, keha tunneb soojuskiirgusena. Päikesekiirguse muutumine atmf-s Päikesekiirguse muutumine atmf-s U. pool atmsf-i sisenenud päikeekiirgusest jõuab maale. U
aprillil 1. Tähe energiaallikaks on termotuumareaktsioon (vesiniku tuumad liituvad heeliumi tuumadeks). 2. Tähe värvus iseloomustab temperatuuri ja tähe sees toimuvaid protsesse. 3. Tähe heledus iseloomustab suurust, kiirgusvõimet ja kaugust. 4. Tähtede massid on suhteliselt ühesugused. Nende läbimõõt, tihedus ja heledus on aga erinevad. 5. Doppleri efekt: valguse lainepikkuse muutus sõltub valgusallika kiirusest vaatleja suhtes. Eemaldudes lainepikkus suureneb, see on spektraalne punanihe. 6. Must auk on ülitugeva gravitatsioonivälja piirkond, mida ümbritsevast ruumist eraldab nn. lõkspind- sfäär, mida nii osakesed kui energia saavad läbida vaid ühes suunas. Musta augu mass kasvab. 7. Stabiilse tähe korral on tasakaalus kiirguse rõhk ja gravitatsiooniline tõmbumine. 8. Tähe tuumas lõpeb vesinik, gravitatsiooniline tõmbumine ületab kiirguse rõhu ja täht kukub iseenda raskusest kokku. Selle käigus tekivad uued plahvatuslikud reaktsioonid,
tekkivaid spektraaljooni, keemiliste elementide perioodilisussüsteemi ning keemilise sideme füüsikalist alust. Üksikute aatomite uurimisel ei ole uurimistulemused mõjutatud molekuli või tahke keha kristallstruktuuri moodustamisel tekkivatest vastasmõjudest aatomite vahel. Aatomite karakteristlik kiirgus. Nagu kiirguse kvantteooria, sai ka aatomifüüsika alguse sajandivahetusel. Mýlemad kujunesid ühe ja sama probleemi -- valguskiirguse teke aines -- uurimise käigus. Kiirguse spektraalne uurimine näitas, et kui pidev soojuskiirguse tüüpi spekter on omane kondenseeritud ainele (vedelikud ja tahked kehad), siis gaasides lisandub sellele nn. taust- ehk foonkiirgusele eraldiseisvatest sagedustest koosnev joonspekter. Joonspektriks nimetatakse viimast aga selle pärast, et tavalistes piluspektrograafides paistab ta koosnevat üksikutest heledatest joontest tumedamal taustal. "Taust" ise kujutab endast joontest tunduvalt nýrgemat
Mida nimetatakse külmaks helenduseks? Luminestsenst on helendus, mille põhjuseks ei ole keha hõõgvele kuumutamine, vaid teised mõjutused. Luminestsents on tahkiste , vedelike või gaaside mittesoojuslik helendus ultravalguse, elektronkimbu, keemilise toimel. Luminestsentslambid on hõõglampidest mitmeid kordi ökonoomsemad ja annavad meeldivamat valgust. Luminofoor. Luminestsentsvalgust kiirgavad ained, mille hulka kuuluvad näiteks orgaanilised ained, mille spektraalne koostis ja intensiivsus ei vasta aine temperatuurile. Näiteks : ZnS:Cu (Kooloni järel on lisand.) Siiretel lisandiaatomis või- ioonis tekivadki luminestsentsifootonid. (Temperatuuril 293 K (20 ºC) vastab musta keha kiirgusmaksimumile lainepikkus 10 µm.) Luminofooride omadused : Luminofoorid töötavad energiamuundajatena, mis transformeerivad erinevaid energialiike valgusenergiaks (fotoluminestsentsi erijuhul: muundavad materjalile langevat valgust erineva
sinine valgus hajub kõige rohkem. Seetõttu on Päike kollane. Taeva sinise värvuse tingib mitmeid kordi hajunud sinine valgus. Kui Päike vajub madalamale, läheb valguse teele jääv õhukiht paksemaks ja kõrvale hajuvad ka rohelised ja lõpuks kollased kiired. Kiirguse hajumine Teine võimalus kiirguse hajumiseks on aerosooliosakestelt. (Mie hajumine) Aerosooliosakestelt hajunud valguse kõrvalekaldumine ei sõltu valguse lainepikkusest. Hajunud kiirguse spektraalne koostis on enamvähem samasugune kui pealelangeval valgusel. Globaalne kiirgusbilanss Maale saabuv ja sealt lahkuv kiirgusenergia peavad olema keskeltläbi ühesugused. Keskeltläbi tähendab siin keskmestamist üle öö ja päeva, suve ja talve, troopika ja polaaralade. Maa poolt kiiratud soojuskiirgus neeldub atmosfääris. Atmosfäär kiirgab osa soojust maapinna poole tagasi, osa kiirgub maailmaruumi. Efektiivseks kiirguseks nim Maa
Luminestsenst on helendus, mille põhjuseks ei ole keha hõõgvele kuumutamine, vaid teised mõjutused. Luminestsents on tahkiste , vedelike või gaaside mittesoojuslik helendus ultravalguse, elektronkimbu, keemilise toimel. Luminestsentslambid on hõõglampidest mitmeid kordi ökonoomsemad ja annavad meeldivamat valgust. Luminestseesivaid aineid kutsutakse luminofoorideks Luminofoor. Luminestsentsvalgust kiirgavad ained, mille hulka kuuluvad näiteks orgaanilised ained, mille spektraalne koostis ja intensiivsus ei vasta aine temperatuurile. Näiteks : ZnS:Cu (Kooloni järel on lisand.) Siiretel lisandiaatomis või- ioonis tekivadki luminestsentsifootonid. (Temperatuuril 293 K (20 ºC) vastab musta keha kiirgusmaksimumile lainepikkus 10 µm.) · Nende hulka kuuluvad orgaanilised värvained, väikesi lisandihulki sisaldavad anorgaanilised ained, mida nim. kristallfosfoorideks Kristallfosfoorid. Kristallfosfoorid katavad luminestsentslampide, samuti telefi-
kliimat. Õhurõhk- on õhu rõhk mingis kindlas kohas Maa atmosfääris. Päikese kiirgusspekrti osad Päikesekiirgus, ultravioletne kiirgus, infrapuna kiirgus, Õhu koostis ja omadused. Atmosfääri tekkimine ja õhu roll Maa kaitsekihina. Atmosfääri koostis. Õhu tiheduse ja õhurõhu sõltuvus kõrgusest. Ained atmosfääris. Päikesekiirgus. Võnkumine ja laine. Valgus kui laine. Valguse kiirgumine. Valguse spektraalne koostis ja kiirgava keha temperatuur. Valguse energia. Päikese spekter. Valguse neeldumine. Energia muundumine valguse neeldumisel. Erinevate ainete neeldumisspektrid. Valguse keemiline ja bioloogiline toime. Päikese kiirgus ja atmosfäär. Päikesevalguse tee läbi atmosfääri. Valguse hajumine kolloidosakestel. Valguse neeldumine atmosfääris, erinevate ainete osa valguse neeldumises. Osooni roll atmosfääris, osooniaugud. Kas inimene on põhjustanud osooniaukude tekke? Maapinna kiirgus
Kui komponentide vaheline kaugus on küllalt suur ja kaugus meieni suhteliselt väike, võime teleskoobis näha mõlemat tähte eraldi. Visuaalsete kaksiktähtede orbiidid on suuremalt osalt suure ekstsentrisusega ehk piklikud ellipsid. Pilt 3 Visuaalse kaksiktähe näiv orbiit Spektraalsed kaksikud Spektraalseid kaksiktähti avastatakse spektrijoonte perioodiliste nihete ja eba- harilike kolorimeetriliste tunnuste järgi. Teleskoobis paistab spektraalne kaksik vaid ühe tähena. Kattuvad ka mõlema komponendi spektrid. Kui tähed liiguvad meie suhtes ühesuguse kiirusega või vaatesihiga, siis nende spektrijooned ühtivad. Spektraalsete kaksiktähtede orbiidid on keskmiselt vähem piklikud kui visuaalsete omad. Ringisarnaseid esineb nende hulgas sagedamini kui visuaalsete kaksiktähtede hulgas, kuid ikkagi palju vähem kui päikesesüsteemis. Keskmine spektraalsete
Teisiti võib seda nimetada sodiaagivööks. 10. Miks me ei näe kuu tagumist poolt, ehkki kuu pöörleb ümber oma telje? Kuu pöörleb ümber oma telje ja ümber Maa. Aga kuna ka Maa pöörleb ümber oma telje, siis on lihtsalt nii, et kunagi ei satu kuu tagumine pool Maa poole. 11. Joonista päikesevarjutuse ja kuuvarjutuse skeemid! ( Tee eraldi kuu ja päike ) 12. Mis on astronoomia uurimismeetodiks? Astronoomia uurimismeetodiks on visuaalne, fotomeetriline ja spektraalne vaatlus. 13. Mille poolest erineb refraktor reflektorist ja mis on neis ühist? Refraktor ehk läätseleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas". Reflektor ehk peegelteleskoop: objektiivi osa täidab nõguspeegel, okulaariks on tavaliselt lääts (läätsede süsteem). Et peegel muudab kiirte suuna vastupidiseks, asub peafookus teleskoobi torus
Tähe või mõne teise taevakeha heledust nimetatakse tema tähesuuruseks. Mida väiksem number, seda heledam on täht. Kõige nõrgemate palja silmaga nähtavate tähtede tähesuurus on 6, väga heledate tähtede tähesuurus aga 0. Mõned tähed on nii heledad, et nende tähesuurus on miinusmärgiga. Täht Siirius Suure Peni tähtkujus on tähesuurusega miinus 1,4 ning on Päikese järel heledaim täht taevas.Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel.Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid- punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam.
udukogu kokkutõmbumisel iseenda raskusjõu mõjul Kokku tõmbudes muutub pilv keraks ja kuumeneb. Tähti on sinakas valgeid, valgeid, kollaseid, oranze ja punaseid. Sinakas valged tähed on üle viie korra Päikesest kuumemad, punased seevastu päikesest jahedamad. Praegu viie miljardi aasta vanune Päike on oma tähe-elust läbinud poole. 4. Tähtede värv ja helendus Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid- punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam.
maksimumidega sinises (460 nm), rohelises (530 nm) ja kollases (580 nm) spektriosas. Värviaistingu tekkemehhanism Kolvikesed toimivad hea valgustatuse korral, sest neil on suhteliselt väike valgustundlikkus. Nad tagavad kontrastide eristamise ning seega ruumilise lahutusvõime. Värvuste nägemist võimaldavad kolvikesed sellepärast, et enamasti esineb inimestel vähemalt kolme tüüpi kolvikesi (L-kolvikesed, M- kolvikesed ja S-kolvikesed), mille tundlikkuse spektraalne jaotus on erinev. Hämaras kolvikeste töö lakkab, mistõttu värvuste eristamise võime kaob. Samuti saab kolvikeste abil tajuda peenemaid üksikasju ja kiiremaid muutusi, sest kolvikeste reaktsiooniaeg on lühem kui kepikestel. Erineva lainepikkusega elektromagnetkiirgus tekitab erineva värvusaistingu: treenimata inimese silm võib eristada kuni 150 värvitooni, kunstniku silma korral võivat see ulatuda kuni 10 000-ni. Vastavalt
Maa ja Päikese vaheline kaugus: 149,6 miljonit km Läbimõõt ekvaatoril: 1 392 000 km Pöörlemisperiood: 25,4 päeva Temperatuur keskmes: 15 000 000 kraadi Tähtede värv ja helendus Tähti on olemas erinevat värvi. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid- punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam. Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Tähed jagatakse spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik Tähtede spektriklassid: Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole
miljardeid. Tähed erinevad üksteisest selle poolest, et ühed on tuhmimad, teised eredamad. Tähed ei sära igavesti. Mõne miljardi aasta pärast täht kustub. Tähed sünnivad hiiglasliku gaasi-ja tolmupilve mõjul, udukogu kokkutõmbumisel iseenda raskusjõu mõjul. Kokku tõmbudes muutub pilv keraks ja kuumeneb. Praegu viie miljardi aasta vanune Päike on oma tähe-elust läbinud poole. 2.4 TÄHTEDE HELEDUS NING VÄRVUS Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid-punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam.
kaardistamaks põhjataimestikku Eesti rannavetes. Esialgsetele tulemustele tuginedes julgeti väita , et kolm fütobentose rühma: pruun-, puna-, ja rohevetikad on üksteisest, liivast ja sügavast veest eristatavad suure spektraalse lahutusega sensoritega ning tuvastatavad ligikaudu uuritud liikide maksimaalse kasvusügavuseni. Suure ruumilise lahutusega satelliitidega ei ole optiliselt võimalik eristada pruunvetikaid punavetikatest kuna nende satelliitide spektraalne lahutus seda ei võimalda. Näiteks katab rohevetikas Cladophora glomerata merepõhja ühtlase kihina, samas kui põisadru või meriheinaga kaetud alad on satelliidipiltidel „kirjud”. Samuti on piltidel kasutatavad sellised meetodid nagu „contextual editing” ehk võttes ette arvesse, millised vetikarühmad millistel sügavustel tavaliselt kasvavad on võimalik saada täpsemaid fütobentose kaarte. Nendes piirkondades,
tavaliselt rohelisena märgitud joont 491,6 nm peetakse siniseks ja sinisena märgitud joont 435,8 nm violetseks. Seejuures jäävad tõelised violetsed jooned 407,8 ja 404,7 nm märkamata. Spektraaljoonte tabelites märgitakse joonte juurde suhteline intensiivsus. Neid suhtelisi intensiivsusi ei tohi liialt usaldada, sest intensiivsus sõltub tugevasti lambi tööreziimist ja spektri registreerimise viisist (näiteks silma ja fotoelemendi spektraalne tundlikkus ei lange kokku). Kaliibrimis- ehk dispersioonikõvera koostamisel tuleb lähtuda asjaolust, et see kõver on alati sujuv ja kõverus ühemärgiline. See asjaolu võimaldabki ära tunda kõik elavhõbeda spektri jooned. Kaliibrimise õigsuse tunnuseks ongi kõvera sujuvus ja kõigi punktide paiknemine kõveral. Põhimõtteline dispersioonkõvera kuju on toodud joonisel Kasutatud kirjandus Raamatud: · Voolaid, Enn
Tähed ei ole täiesti ideaalsed kiirgusallikad, kuigi nad on ideaalsele lähedased. Tugevas magnetväljas liikuvad elektronid saavad välja nn. sünkrotronkiirgusest ehk pärsskiirgusest. Sedatüüpi kiirgus lähtub plahvatanud tähtede, supernoovade jäänukitest.(Heikki Oja "Põhjanael") 4 Tähtede värvus ja heledus Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid- punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam. (www.miksike
Valgustingimused kujunevad päikese otsese, hajusa ja aluspinnalt peegeldunud kiirguse koosmõjul. Määravaks on päikese kõrgus ja asimuut, pilvede liik ja hulk, atmosfääri läbipaistvus ning aluspinna albeedost. 5. milline on seos päikesekiirguse energeetiliste väärtuste ja valgustatuse vahel? Ei ole ühest seost päikesekiirguse energeetiliste väärtuste ja valgustuse vahel, sest maapinnale jõudnud päikesekiirguse spektraalne koostis on väga muutlik olenevalt päikese kõrgusest, pilvisuse tingimustest, atmosfääri läbipaistvusest, aluspinna albeedost ning otsese ja hajusa kiirguse omavahelisest suhtest summaarses kiirguses. 6. kuidas muutuvad aasta jooksul kõige pikema ja kõige lühema päeva kestused erinevatel geograafilistel laiustel? Ekvaatoril on aasta läbi päeva ja öö pikkused võrdsed, kõige pikema päeva kestus suureneb ekvaatorilt
Stratosfääris hakkab temperatuur kõrguse kasvades tõusma. Selle peamiseks põhjustajaks on osoonikiht. Mesosfääris enam osooni pole ja temperatuur langeb kõrguse kasvades kiiresti. Õhk on sellisel kõrgusel juba üsna hõre. Termosfääris on õhumolekule jäänud juba nii vähe, et nende suure kineetilise energia tõttu temperatuur tõuseb. Termosfäär läheb sujuvalt üle planeetidevaheliseks ruumiks. Atmosfääri ülemist piiri on võimatu määrata. Päikesekiirguse spektraalne koostis Päikesekiirgus kujutab enesest elektromagnetilist lainetust. Päikesekiirguse spekter jaotatakse kolmeks peamiseks lainealaks. Ultraviolettkiirguse osakaal päikesekiirguses on ligi 8%. Punasest spektriosast pikema lainepikkusega on infrapunane kiirgus, mida inimese silma ei mäe, kuid mida keha tunneb soojuskiirgusena. Infrapunase kiirguse abil kandub edasi soojus. Päikesekiirguse muutumine atmosfääris Atmosfääri läbides päikesekiirguse hulk väheneb
tiirlemisperiood, tähtede suhtes Sünoodiline kuu-29 ööpäeva ja 12h, Päikese suhtes Maalt vaadatuna · Suhteline heledus on seotud väljuva kujutise suurusega ja märgib, kui hästi binokliga näha on, mida suurem, seda parem. Siirius on kõige suurema näiva heledusega täht tähistaevas · . · Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Astrofüüsikud jaotavad tähed spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik. Kõige lihtsamas jaotuses on 7 spektriklassi, kuhu kuuluvad tähed temperatuuridega 3000- 30000°
kasvades kiiresti. Õhk on sellisel kõrgusel juba üsna hõre. o TERMOSFÄÄR sinna on õhumolekule jäänud juba nii vähe, et nende suure kineetilise energia tõttu temperatuur tõuseb. Seal läheb sujuvalt üle planeetidevaheliseks ruumiks. Atmosfääri ülemist piiri on võimatu määrata. Tinglikult võib õhkkonna paksuseks lugeda 1000km. PÄIKESEKIIRGUSE SPEKTRAALNE KOOSTIS o Päikesekiirgus kujutab enesest elektromagnetilist lainetust. o Spekter jaotatakse peamiseks kolmeks lainealaks. o Ultraviolettkiirguse osakaal päikesekiirguses on ligi 8%. See põhjustab inimesele päevitust, mis liialdamise korral mõjub tervisele kahjulikult, tekitades isegi nahavähki. o UV (punane spektoriosa) pikema lainepikkusega on infrapuna kiirgus (36%
temperatuurireziimi kujunemisel, samal ajal kui fotosünteesi puhul on oluline fotosünteetiliselt aktiivse kiirguse lainepikkuse vahemikus neelatud kvantide arv. Kvantide arvu mõõdetakse tavaliselt moolides (1 mool kvante = 6,022*1023 kvanti). Kuna erineva lainepikkusega kiirguse kvandi energiasisaldus on erinev, siis ka üleminekukoefitsient valguse kvantühikutelt (µmol m-2 s-1) energeetilistele ühikule (W*m-2 J*m-2*s-1) sõltub kiirguse lainepikkusest. Valguse spektraalne koostis muutub atmosfääri, lehestikku või vett läbides. Atmosfääri läbides võib kiirgus neelduda või hajuda. Valguse hajutamiseks nimetatakse valguselainete levimise hälbimine sirgjoonelisest suunast (korrapäratu peegeldumine). Kiirguse hajumine jaotatakse molekulaarseks (Rayleigh) hajumiseks ja hajumiseks häguses keskkonnas. Hajunud kiirguse intensiivsus, I, on pöördvõrdeline lainepikkuse neljanda astmega (Rayleigh seadus): I= (astmes -4)= (astmes 4) (6)
- VII klass valged kääbused - on avastatud, et mida suurem on tsefeiidi absoluutne heledus, seda suurem on - tähtede pinnatemperatuurid on enamasti vahemikus 3000 K 30000 K, üksikutel tema heleduse muutumise periood tähtedel kuni 105 K - see võimaldab määrata tsefeiidi kaugust - pinnatemperatuurist sõltub ka tähe valguse spektraalne koostis, sellepärast jaotatakse tähed temperatuuri järgi seitsmesse spektriklassi: 8. Galaktikad - O sinakad, ülikuumad tähed, T>30000 K - B kuumad, sinakasvalged tähed, T>20000 K - tähed ei paikne maailmaruumis suvaliselt, nad moodustavad ulatuslikke - A valged tähed, T=10000 K tähesüsteeme, mid nim. galaktikateks
Kuigi Maale jõuab elektromagnetkiirguse lai spekter, kasutavad nii taimed kui ka loomad sellest vaid kitsast ja peaaegu kattuvat lainepikkuste vahemikku (Masing, 1992), mida nägemisaistingu tekitajana nimetatakse nähtavaks valguseks ja taimede seisukohalt foto -sünteetiliselt aktiivseks kiirguseks (PAR). Päikesekiirguse, vee pinnaomaduste ja vee optiliste omaduste koostoime tagajärjel kujuneb välja veekogule iseloomulik valgusväli s.o valguse spektraalne sügavusjaotus. Vee optilised omadused, mida väljendavad valguse neeldumis- ja hajumistegur, on osaliselt määratud puhta vee omadustega, kuid neid mõjutavad tugevasti vees olevad optiliselt aktiivsed ained. Kõige rohkem neelavad valgust taime -rakkudes sisalduvad pigmendid ja veele värvust andvad lahustunud orgaanilised ained, peamiselt huumusained. Langenud mitmesugustele vees heljuvatele osakestele, peegeldub
televisiooniülekannetes. Kõikide tähtede kiirgus jaotub eri lainepikkusteks üldjoontes samamoodi. Tähed ei ole täiesti ideaalsed kiirgusallikad, kuigi nad on ideaalsele lähedased. Tugevas magnetväljas liikuvad elektronid saavad välja nn. sünkrotronkiirgusest ehk pärsskiirgusest. Sedatüüpi kiirgus lähtub plahvatanud tähtede, supernoovade jäänukitest. Tähtede värvus ja heledus Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid- punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam.
tema intensiivsuse ja kontrastsuse ning valguse spektraalkoostise ebapüsivus, võttevalgustuse seisukohast ka valguse võtteobjektile langemise suuna muutumine päeva jooksul. Loomuliku valguse ebapüsivus oleneb niihästi seaduspärastest teguritest kui ka juhuslikest asjaoludest ning valguse peegeldumisest maapinnalt. Loomuliku valguse eripäraks on suur muutlikkus, päeva kestel muutub pidevalt horisontaalselt ja vertikaalselt paiknevate pindade valgustihedus, päikesekiirte suund, spektraalne koostis ning valgustuse kontrastsus. Loomuliku valguse iseloom sõltub päikese kõrgusest taevavõlvil, ilmastikust ja pilvitusest. Päikesepaistelise ilmaga on pildistatavad objektid valgustatud suunatus valgusega, mille suund on kogu nähtavas ruumis ühesugune ning mis annab ühtlase maksimaalse valgustiheduse. Niisugune valguse-varju loomulik valgustus toob hästi esile esemete ruumilise kuju, pinnafaktuuri. Pildistamissuuna valikul
Senini on põhjataimestikku Läänemeres kaardistatud sukeldumismeetodil, mis on aga suhteliselt kallis, aeganõudev ning uuritava ala suurus on väga väike võrreldes Eesti rannikuvete kogupindalaga. Kaugseiremeetod võimaldaks kaardistada laialdasemaid alasid võrreldes sukeldumismeetodiga. Suure põhjataimestiku varieeruvuse tõttu on Eesti rannikumere põhjatüüpide kaardistamisel eelistatumad suure ruumilise lahutusvõimega sensorid. Kuna selliste satelliitide spektraalne lahutus ei ole mitmete oluliste põhjatüüpide eristamiseks piisav, siis võib järeldada, et optimaalseim riist põhjataimestiku ulatuse ja tüübi ning vee sügavuse kaardistamiseks Eesti rannavetes on lennuvahendil paiknev suure ruumilise ja spektraalse lahutusvõimega spektromeeter [6]. 2.2. Pinnakihi temperatuuri määramine Üsna tõhusalt määratakse kaugseire abil ka vee pinnakihi temperatuuri. Seda uuritakse infrapunases piirkonnas mõõdetud signaali järgi
Sõltub tähe pinnatemperatuurist. 14. Kuidas leida tähe ruumkiirust? Tähe tegeliku ruumkiiruse saab leida, kui on teada tähe kaugus ning vaatesuunaline kiirus. Viimast saab määrata spektrijoonte nihke järgi (Doppleri efektist). Sellisel moel on määratud paljude tähtede kiirused Päikese suhtes, enamik neist on alla 100 km/s. 15. Millised on tähtede temperatuurid? Temperatuuri saab leida tähe kiirgusvõimsuse abil; tuleb ka oletada, et kiirguse spektraalne jaotus vastab musta keha spektrile. 16. Kuidas saab määrata tähe läbimõõtu? Aga massi? Tähe läbimõõtu saab hinnata temperatuuri ja kiirgusvõime kaudu. Massi leidmine on keeruline, v.a juhtudel, kui tähel on kaaslane. Kaksiktähtede masse saab hinnata gravitatsiooniseaduse abil. 17. Milliseid järeldusi saab teha tähespektrist? Lk. 64. · Joonte lainepikkuste ja intensiivsuste järgi saab hinnata täheaine keemilist koostist
3.Meie Päike on kollane kääbustäht, mis pärast paisumist hiidtäheks paiskab oma gaasümbrise välja- Tekib planetaarudu.Päike muutub kuumaks ja tihedaks valgeks kääbuseks, mis hakkab jahtuma.Tähe asukoht ja liikumine ruumis määratakse koordinaatide, parallaksi, omaliikumise ja radiaalkiiruse abil. Tähe läbimõõtu saab hinnata temperatuuri ja kiirgusvõime kaudu.Teades tähe kaugust, on meil lihtne rehkendada tähesuurusest tähe kiirgusvõimsus.Kui veel oletada, et kiirguse spektraalne jaotus vastab ligikaudselt musta keha spektrile, võime leida tähe pinnatemperatuuri ning kasutades Stefan Boltzmanni seadust, hinnata kiirgusvõimsuse ja temperatuuri järgi tähe läbimõõtu. 15.Kuidas lõpeb tähe areng? Kui tähe keskosas lõpeb tuumakütuseks olev vesinik, läheneb tähe elu lõpule.Esmalt täht paisub ja päikesesuurused tähed muutuvad punaseks hiiuks.Tähe väliskihid hajuvad kosmosesse ja me näeme tähte ümbritsevat paisuvat gaasipilve
Mõistagi ei saa tõmmata võrdusmärki valgustile, mis emiteerib 5000 K valgust, ja selle füüsikalisele suurusele. Iga tehisvalgusti, sõltuvalt tootjast ja kasutatavatest materjalidest kiirgab pisut erineva spektraalse koostisega valgust, kuid valgustuse standardiseerimisel kehtib ütlus "parem varblane peos kui vares katusel". Joonisel 11 on ära toodud D 50 vastava 5000 K värvustemperatuuriga valguse spektraalne koostis. Sealt on näha, et spektris on esindatud pea kogu ala, kuid see on kergelt nihkes punase ala poole. 57. Nimeta 3 enimlevinud rastritüüpi ja millal neid kasutatakse AM (Amplitude Modulation) ofset FM (Frequency Modulation) rastriteks. 6 värvitrükis Hübriidraster väga kvaliteetse trüki puhul 58. Mille alusel valitakse rastritlhedus (LPI) Paberi kvaliteedi järgi Ajalehepaber – 95-115 LPI = 190-230 DPI
milliseid katsetulemusi saab kasutada. Et nad oleksid sarnased siis peavad neil võrdsed olema spetsiaalsed sarnasusarvud on olemas: Nusselti, Reynoldsi, Prantli ja Grashoffi arv. Nendest koostatakse kriteriaalvõrrandid kus Nusselti arv on funktsioon ja teised arvud on muutujad. Ja siis sellest võrrandist leitakse nusselti arv ja selle abil leitakse see tegur. 66. Soojuskiirguse olemus ja põhimõisted. Spektraalne(monokromaatiline) ja integraalne kiirgus. Omakiirgus, efektiivne kiirgus ja resulteeruv kiirgus. Soojuskiirgus on elktromagneetiline lainetus ja nende lainete allikaks on kehade koostises olevad materjaalsed osakesed(elektronid, ioonid). Igasugust kiirgust iseloomustab lainepikkus ja sagedus. Soojuskiirgus oleneb: keha temperatuurist, tahke keha kiirgab pinnalt ja oleneb värvi koostisest. Mõõdukatel temperatuuridel on tegu IP kiirgusega. Kõrgematel temperatuuridel lisandub ka valguskiirgus
milliseid katsetulemusi saab kasutada. Et nad oleksid sarnased siis peavad neil võrdsed olema spetsiaalsed sarnasusarvud on olemas: Nusselti, Reynoldsi, Prantli ja Grashoffi arv. Nendest koostatakse kriteriaalvõrrandid kus Nusselti arv on funktsioon ja teised arvud on muutujad. Ja siis sellest võrrandist leitakse nusselti arv ja selle abil leitakse see tegur. 66. Soojuskiirguse olemus ja põhimõisted. Spektraalne(monokromaatiline) ja integraalne kiirgus. Omakiirgus, efektiivne kiirgus ja resulteeruv kiirgus. Soojuskiirgus on elktromagneetiline lainetus ja nende lainete allikaks on kehade koostises olevad materjaalsed osakesed(elektronid, ioonid). Igasugust kiirgust iseloomustab lainepikkus ja sagedus. Soojuskiirgus oleneb: keha temperatuurist, tahke keha kiirgab pinnalt ja oleneb värvi koostisest. Mõõdukatel temperatuuridel on tegu IP kiirgusega. Kõrgematel temperatuuridel lisandub ka valguskiirgus
sügavusel, sama liik ulatub Vahemeres kuni 95 m sügavusele. Väga praktiliseks ja lihtsaks vahendiks valgustingimuste hindamiseks on nn. Secchi ketas (so. 30 cm läbimõõduga valge ketas, mis on kinnitatud mõõtnööri külge). Mõõdetakse sügavust, mille juures ketas pole enam nähtav. Veetaimede fotosüntees saab toimuda ainult kindlates valgustingimustes. Oluline on nii üldine valgusenergia hulk kui ka selle kvaliteet, st. spektraalne koosseis. Taimedes esinev klorofüll neelab maksimaalselt pikalainelist punast valgust, mis neeldub ülemises veekihis. Sellepärast on arusaadav, et madalas vees kasvavad rohelised taimed, mille peamiseks pigmendiks on klorofüll a. Tänu mitmesugusele pigmentide sisaldusele on vetikarühmad kohastunud eluks erinevas sügavuses, erinevates valgustingimustes. Reeglina kasvavad madalas vees rohevetikad ning õistaimed, sügavamal pruun- ja kõige sügavamaid nõrga valgusega alasid asustavad
pikslitega. Klassifitseerimine õpetava valimiga: valitakse informatsioonilised klassid, leitakse igale klassile tugi- või õpetuspiirkonnad (digitize). Õpetuspiirkonda kuuluvate pikslite koguarv peaks reeglina olema suurem kui kümnekordne kasutatavate spektraalkanalite arv. Klassifitseerimise aluseks on tavaliselt kauguse mõiste vastavas spektraaltunnuste ruumis. Eukleidiline kaugus, normeeritud eukleidiline kaugus, vektorite vaheline nurk e spektraalne nurk (koosinus), Jeffreys-Matsusita kaugus.. klassifitseerimise meetodid, idrisis MINDIST lähima keskväärtuse meetod, PIPED risttahuka meetod; MAXLIKE .. Ilma õpetava valimita cluster, isoclust Õpetava valimiga Maxlike, neural net Pehme e ähmane fuzzy Idrisi paketi klassifitseerimisalgoritmid cluster, isodata, isoclust, kmeans (õpetava valimita) Maxlike õpetava valimiga.
kontrastsuse ning valguse spektraalkoostise ebapüsivus, võttevalgustuse seisukohast ka valguse võtteobjektile langemise suuna muutumine päeva jooksul. Loomuliku valguse ebapüsivus oleneb niihästi seaduspärastest teguritest kui ka juhuslikest asjaoludest ning valguse peegeldumisest maapinnalt. Loomuliku valguse eripäraks on suur muutlikkus, päeva kestel muutub pidevalt horisontaalselt ja vertikaalselt paiknevate pindade valgustihedus, päikesekiirte suund, spektraalne koostis ning valgustuse kontrastsus. Loomuliku valguse iseloom sõltub päikese kõrgusest taevavõlvil, ilmastikust ja pilvitusest. Päikesepaistelise ilmaga on pildistatavad objektid valgustatud suunatus valgusega, mille suund on kogu nähtavas ruumis ühesugune ning mis annab ühtlase maksimaalse valgustiheduse. Niisugune valguse-varju loomulik valgustus toob hästi esile esemete ruumilise kuju, pinnafaktuuri
Lisaks sellele suudame tajuda värvuste intensiivsuse (heleduse) eri astmeid, samuti värviküllastusastmeid. Kuna need tegurid võivad ühineda erinevalt, on erinevaid värvivarjundeid väga palju. Kolvikesed, mis on silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud, on seotud värvuste nägemisega. Koos kepikestega võimaldavad nad nägemist. Värvuste nägemist võimaldavad olvikesed sellepärast, et enamasti esineb vähemalt kahth tüüpi kolvikesi, mille tundlikkuse spektraalne jaotus on erinev. Hämaras kolvikeste töö lakkab, mistõttu värvuste eristamise võime kaob. Trikromaatilisuse teooria järgi on tundlike rakke sinise, rohelise ja punase valguse suhtes. See teooria seletab suure hulga värvustega seotud fenomene- rohelise ja punase sensori ärritamisel saadakse kollase värvuse, sinise, rohelise ja punase sensori samaaegsel ärritamisel valge valguse aisting jne. Vastandvärvuste teooria seletab värvuste nägemist ja sellega seotud fenemone jube
Valgustustehnilised mõõtühikud.Ruuminurk =A/r2 [sr], A on pindala osa, mida ruuminurk kujuteldava kõikumise korral. Suurte kõikumiste korral keskmise koormuse järgi valitud mootor kuumeneb üle, kuna ei kerapindalast eraldab, r on kera raadius. Valgusvoog =Kmint(de / d)*V()d, [lm]. Kus de / d on arvestata seda, et kaod sõltuvad voolu ruudust. Mootori soojenemise arvutamiseks on vaja teada ligikaudset kiirgusvoo spektraal tihedus, V() suhteline spektraalne valgusefektiivsus päevasel nägemisel, Km mootori mõõtmeid. Seejärel arvutatakse valitud mootori ületemperatuur konkreetse koormusdiagrammi maksimaalne valguslik efektiivsus. Valgusviljakus valgusallika valgusvoo ja tarbitava võimsuse jagatis /P jaoks. Kui ületemperatuur ei vasta normidele, siis korratakse arvutust ühe astme võrra võimsama mootori [lm/W]
Harmoonilist protsessi saab kujutada ka amplituud-sagedus karakteristiku abil. Polüharmoonilise protsessi matemaatiline mudel: x(t)=x(t+nT0), n=1, 2, 3, ... Polüharmoonilisi protsesse saab enamasti lahutada (harmoonilisteks) osadeks ja kirjeldada Fourier' rea abil: x(t)=a0/2 + (akcos2kf0t + bksin2kf0t), milles f0=1/T0, ak=2/T0 0T0x(t)cos(2kf0t)dt, k=0, 1, 2, ...; bk=2/T0 0T0x(t)sin(2kf0t)dt, k=0, 1, 2, ...; Sama protsessi spektraalne arendus: x(t) = X0+Xkcos(2kf0t k), kus X0=a0/2; Xk=ak2+bk2; k=arctg(bk/ak); k=1, 2, 3, ...; Polüharmoonilise protsessi sagedusspektrit saab samuti iseloomustada amplituud-sagedus karakteristikuga. Peaaegu perioodilised protsessid. Peaaegu perioodiline protsess on protsess, mis ei ole perioodiline, küll aga saab teda kirjeldada perioodilise protsessina järgmisel kujul: x(t)=k=1Xkcos(2fkt k), kus mitte kõik suhted fk/fn ei ole ratsionaalarvud. 9
Kuuvalgusel on kaug-punase valguse protsentuaalne kogus suurem kui päikesevalgusel – seega öösel muutub fütokroom järk-järgult inaktiivseks. • • BAP-il (sinise valguse pigment) põhinevad mehhanismid – Sinine valgus on õhulõhede avajana efektiivsem kui punane valgus. Samuti mõjutab sinine valgus rohkem hüdraulilist juhtivust. • • Kuidas leitakse protsesside seos valguse neeldumisega? • 1. Leitakse protsessi kiiruse või selle muutuse spektraalne sõltuvus: nt . Lihtsamal juhul saadakse, et mõju on suur infrapunases, aga väike sinises valguses. • 2. Võrreldakse saadud spektrit erinevate pigmentide neeldumisspektriga • 3. Uuritakse selle pigmendi olemasolu, omadusi ja muutusi katseobjektis. • 4. Inhibeeritakse pigmendi süntees (mutantide kasutamine) ja jälgitakse kuidas uuritav protsess muutub Mineraalained taimes • 13 põhielementi, mis ei ole asendatavad ja osalevad otseselt taimede ainevahetuses
määratud tähesuuruste vahe. Sõltub tähe pinnatemperatuurist? 14. Kuidas leida tähe ruumkiirust? Tähe tegeliku ruumkiiruse saab leida, kui on teada tähe kaugus ning vaatesuunaline kiirus. Viimast saab määrata spektrijoonte nihke järgi (Doppleri efektist). Sellisel moel on määratud paljude tähtede kiirused Päikese suhtes, enamik neist on alla 100 km/s. 15. Millised on tähtede temperatuurid? Temperatuuri saab leida tähe kiirgusvõimsuse abil; tuleb ka oletada, et kiirguse spektraalne jaotus vastab musta keha spektrile. 16. Kuidas saab määrata tähe läbimõõtu? Aga massi? Tähe läbimõõtu saab hinnata temperatuuri ja kiirgusvõime kaudu. Massi leidmine on keeruline, v.a juhtudel, kui tähel on kaaslane. Kaksiktähtede masse saab hinnata gravitatsiooniseaduse abil. 17. Milliseid järeldusi saab teha tähespektrist? Lk. 64. • Joonte lainepikkuste ja intensiivsuste järgi saab hinnata täheaine keemilist koostist
värvuseline · Eulitoraal - perioodiliselt tõusu ajal kohastumine. üleujutatav ja mõõna ajal kuivaks · Veetaimede fotosüntees saab jääv ranna-ala. Lainetus mõjutab. toimuda ainult kindlates · Sublitoraal - alaliselt vee all olev valgustingimustes. Oluline on nii mereala, mille alumiseks üldine valgusenergia hulk kui ka sügavaimaks piiriks on selle kvaliteet, st. spektraalne suurtaimestiku leviku alumine piir. koosseis. Taimedes esinev klorofüll Peamine taimede levikut määrav neelab maksimaalselt pikalainelist tegur-valgus. Sublitoraali kesosani punast valgust, mis neeldub ulatub ka lainetuse mõju, edasi ülemises veekihis. Sellepärast on mõjutavad hoovused. arusaadav, et madalas vees · Liikide arv sügavusega väheneb
(3) Kromosfääri ülemistes kihtides on plasma temperatuur 1 … 2 miljonit kelvinit ning jääb paljude Päikese raadiustega võrduvatel kaugustel peaaegu muutumatuks. Kromosfääri kõige ülemisi ja hõredamaid kihte nimetatakse Päikese krooniks ning see on hästi vaadeldav täielike päikesevarjutuste ajal. 9.2. TÄHTEDE VÄRV JA HELENDUS Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid- punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam.
Aisting on justkui lävepakk maailma. Kuna füüsikalised ja füüsilised ärritajad võivad olla erinevad, siis on ka meeleorganid häälestunud erinevalt: - Nägemine on allutatud visuaalsetele ja lainelistele ärritajatele. Ka väga keeruline visuaalne kuju on taandatav valgusimpulsside mõjul loodavateks lihtsateks aistinguelementideks. On eri intensiivsusega elemente. Lainepikkusest sõltub värvus. Valguslainete intensiivsuse spektraalne koostis võib olla ruumis esitatud eri kohtades, sest valgus laotub laiali. Peegeldudes, annab valgus teada midagi valgustpeegeldavate objektide kohta. Nägemine on vahend, et saada seda optilist informatsiooni. - Kuulmise läbi saab andmeid enamasti õhus (aga ka vees, jm aines) levivate lainete abil. Saadakse auditiivset informatsiooni. Nägemisega võrreldes, omab kuulmine ka teatud eeliseid – nt pimedas
meist eemaldub. Kauguse ja spektrijoonte punanihke põhjal määratud eemaldumiskiiruse suhe (Hubb- le'i konstant) võimaldab hinnata Universumi paisumise alguse (nn. Suure Paugu) toimumisaega. Kaugeimad veel vaadeldavad kosmilised objektid määravad nähtavushorisondi, mis eemaldub meist. Suur Pauk on ca 12 miljardit aastat tagasi toimunud hiigelplahvatus, milles sai alguse Universum. Infot selle kohta annab taustakiirgus kosmiline soojuskiirgus, mille spektraalne koostis vastab kiirgava keha absoluutsele temperatuurile 2,8 K. Sellise temperatuurini on paisumise käigus jahtunud Univer- sum. Universumi algsele (nn. singulaarsele) olekule oli üldtunnustatult omane vastastikmõjude erista- matus, mateeria esinemine bosonkujul ja (energia ülikõrgest kontsentreeritusest tingitud) aegruumi ülim kõverus (sõlmseisund). Aeg ja ruum tekkisid Suure Paugu tulemusena sõlmseisundi lahenemisel.
teel kõige kaugemad, peaaegu absoluutkiirusega meist eemalduvad kosmilised objektid. Järelikult see aeg, 4,3 . 1017 s ehk 1,37. 1010 aastat on Universumi vanus. Selle aja ning absoluutkiiruse korrutis 1,3 . 1036 m on kõige suurem meie jaoks mõtet omav pikkus Universumi teoreetiline raadius. Suur Pauk on ca 13,7 miljardit aastat tagasi toimunud hiigelplahvatus, milles sai alguse Universum. Infot selle kohta annab taustkiirgus kosmiline soojuskiirgus, mille spektraalne koostis vastab kiirgava keha absoluutsele temperatuurile 2,8 K. Sellise temperatuurini on paisumise käigus jahtunud Univer- sum. Universumi algsele (nn. singulaarsele) olekule oli üldtunnustatult omane vastastikmõjude erista- matus, mateeria esinemine bosonkujul ja (energia ülikõrgest kontsentreeritusest tingitud) aegruumi ülim kõverus (sõlmseisund). Süsteemi sümmeetria iseeneslik (spontaannne) vähenemine ilmneb mistahes füüsikalise süsteemi (sh.
teel kõige kaugemad, peaaegu absoluutkiirusega meist eemalduvad kosmilised objektid. Järelikult see aeg, 4,3 . 1017 s ehk 1,37. 1010 aastat on Universumi vanus. Selle aja ning absoluutkiiruse korrutis 1,3 . 1026 m on kõige suurem meie jaoks mõtet omav pikkus Universumi teoreetiline raadius. Suur Pauk on ca 13,7 miljardit aastat tagasi toimunud hiigelplahvatus, milles sai alguse Universum. Infot selle kohta annab taustkiirgus kosmiline soojuskiirgus, mille spektraalne koostis vastab kiirgava keha absoluutsele temperatuurile 2,8 K. Sellise temperatuurini on paisumise käigus jahtunud Univer- sum. Universumi algsele (nn. singulaarsele) olekule oli üldtunnustatult omane vastastikmõjude erista- 29 matus, mateeria esinemine bosonkujul ja (energia ülikõrgest kontsentreeritusest tingitud) aegruumi ülim kõverus (sõlmseisund).
mere avaosas 20–25 m, Lääne-Eesti rannikuvees 18–20 m, lahtedes 5–10 m. Läänemere taimkonna käsitlemisel ja uurimisel on aluseks on võetud Helsingi komisjoni (HELCOM) 1998. aastal avaldatud seisukohad. Läänemere taimestik on liigivaene. Selle põhiosa moodustavad vetikad. Väheseid õistaimeliike loetakse teisesteks mereasukateks. Nii nagu teised taimed, vajavad ka meretaimed fotosünteesimiseks valgust (oluline on nii vette tungiva valguse energia hulk kui ka spektraalne koostis). Spektri punane osa neeldub juba mõne meetri sügavuses, ja kuna klorofüll neelab põhiliselt punast valgust, saavad rohelised taimed (õistaimed, rohe- ja mändvetikad) kasvada ainult madalas rannaäärses vees. Sügavamal kasvavad pruun- ja punavetikad saavad fotosünteesida seetõttu, et nad sisaldavad lisaks klorofüllile täiendavaid värvipigmente. Vetikad võtavad toiteaineid veest kogu kehapinnaga, merepõhi on neile ainult kinnitumiskohaks. Nad kinnituvad risoidide,
annaabi.ee 
