Tähed ja nende erinevad liigid (0)

MIS ON TÄHED ?
Tähed on ise valgust kiirgavad plasmast koosnevad taevakehad , mille kiirguseenergiad pärinevad nende sisemuses aste leidvates tuumasünteesides. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud taevakehad, mis kiirgavad jääksoojuse arvel. Omadus ise valgust kiirata, eristabki tähti teistest taevakehadest - planeetidest, kuudest, asteroididest, komeetidest ja teistest. Et tähed on meist väga kaugel, paistavad nad öötaevas säravate täpikestena, mis reeglina jäävad punktideks ka kõige suurema suurenduse korral. (1)
Üks meile tuntuim täht on kindlasti Päike. Meile paistab ta teistest tähtedest oluliselt suurem, kuid tegelikult on ta samasugune täht nagu kõik teised. Suurem paistab ta lihtsalt seetõttu, et ta asub meile lähemal. Tähtede eluiga sõltub suuresti massist: mida suurem on mass, seda lühem on tähe eluiga. Paljude tähtede vanus on miljard kuni 10 miljardit aastat. Mõnede tähtede vanus võib isegi ulatuda 13,7 miljardi aastani. Maa atmosfääri mõju tõttu tähed vilguvad . (2)
KUI PALJU ON TÄHTI ?
Pilku tähistaevale tõstes tundub tähti olevat ilmatu hulk. Inimesed on kaua aega uurinud, mida tähed endast kujutavad. Meile paistavad nad eredate, helendavate valgete täpikestena. Tähistaevasse vaadates näeme seal ilmatumal hulgal tähti, kuid tegelikult ei ole neid seal üldse niipalju, kui võib arvata. Keskmise nägemisega inimene näeb taevas umbes 800 tähte palja silmaga, aga tähistaeva aastaringset muutumist arvestades näeme umbes 1100 erinevat tähte. Teleskoobiga nähakse muidugi palju rohkem tähti kui palja silmaga. Tänaseks on kirja pandud umbes miljon tähte, kuid suurte teleskoopidega tehtud fotodel võib näha miljardeid tähti. Linnutee galaktikas arvatakse olevat 100 miljardit tähte ja taolisi täheparvigi nähakse praegu juba miljardeid. Tähed erinevad üksteisest selle poolest, et ühed on tuhmimad, teised eredamad. Teada on aga ka see tõsiasi, et tähed ei sära igavesti . Mõne miljardi aasta pärast täht kustub . Tähed sünnivad hiiglasliku gaasi-ja tolmupilve mõjul, udukogu kokkutõmbumisel iseenda raskusjõu mõjul Kokku tõmbudes muutub pilv keraks ja kuumeneb. Tähti on sinakas valgeid, valgeid, kollaseid, oranže ja punaseid. Sinakas-valged tähed on üle viie korra Päikesest kuumemad, punased seevastu päikesest jahedamad. Praegu viie miljardi aasta vanune Päike on oma tähe-elust läbinud poole.(2)
TÄHTEDE HELEDUS
Kõigil tähtedel paistab olevat erinev heledus. Tähe või mõne teise taevakeha heledust nimetatakse tema tähesuuruseks. Mida väiksem number, seda heledam on täht. Kõige nõrgemate palja silmaga nähtavate tähtede tähesuurus on 6, väga heledate tähtede tähesuurus aga 0. Mõned tähed on nii heledad, et nende tähesuurus on miinusmärgiga. Täht Siirius Suure Peni tähtkujus on tähesuurusega miinus 1,4 ning on Päikese järel heledaim täht taevas.Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter . Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid , on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel.Nagu eelpool mainitud , on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranžid- punakad. See, mis värvi täht on, oleneb tema temperatuurist. Sinakatel peaks see olema kõrgem, kollakatel madalam ja punakatel veelgi madalam.
Astrofüüsikud jaotavad tähed spektriklassidesse, kus igat klassi iseloomustab vastav värvus ja temperatuurivahemik. Kõige lihtsamas jaotuses on 7 spektriklassi, kuhu kuuluvad tähed temperatuuridega 3000- 30000 °. Tähe spekter ütleb meile, missugused keemilised elemendid on tähe atmosfääris, ja iseloomustab neid füüsikalisi protsesse, milles spektrit moodustav valgus tekkis.
Tähtede spektriklassid:

• Klass O- sinakad tähed pinnatemperatuuriga üle 30000° (nii kõrgetel temperatuuridel pole eriti oluline, kas need on Kelvini või Celsiuse skaala kraadid )
  
• Klass B- sinakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 10000- 30000°, meil nähtavatest tähtedest kuuluvad siia Riigel ja Spiika
  
• Klass A- valged tähed pinnatemperatuuriga 7500 - 10000° (Siirius, Veega, Altair)
  
• Klass F- kollakasvalged tähed pinnatemperatuuriga 6000- 7500° (Prooküon)
  
• Klass G- kollased tähed pinnatemperatuuriga 5000- 6000° (Kapella, Päike)
  
• Klass K- oranzid tähed pinnatemperatuuriga 3500 - 5000° (Aktuurus, Aldebaran , Polluks)
  
• Klass M- punased tähed pinnatemperatuuriga 3000- 3500° (Betelgeuse, Antaares) (2)
  

KUI KAUGEL ON TÄHED ?
Silmaga näeme me ainult tähtede ööpäevast liikumist. Väga kaugete tähtede kauguste määramiseks kasutavad astronoomid järgmist meetodit. Nad uurivad välja tähe tegeliku heleduse ning võrdlevad seda mõne lähema tähega, mille kaugus on teada ning tegelik heledus sarnane. Teleskoopide ja nende juurde kuuluva täppistehnika abil saame määrata tähe täpse asukoha taevavõlvil ning jälgida selle muutumist. Esiteks märkame parallaktilist liikumist- selle käigus kujutab täht taevas ellipsi läbimõõduga murdosa kaaresekundist ning jõuab aasta möödudes endisesse asukohta tagasi. Selle liikumise põhjuseks on Maa liikumine orbiidil; mõõtes ( teleskoobi abil) parallaksi, saame määrata tähtede kaugust. Aastatepikkune mõõtmine näitab, et osa tähti muudab oma asukohta ka jäädavalt. Seda liikumist nimetatakse omaliikumiseks ja ta kajastab tähtede tõelist ruumilist liikumist. Enamiku tähtede omaliikumised on samuti kaduvväikesed; umbes tuhandel tähel on aastane nihe üle ühe kaaresekundi, suurim- 10,3" aastas- on omaliikumine Barnard'i tähel Maokandja tähtkujus. (2,3)
See skeem näitab kuidas suhteliselt ligidal asuva käepärase eseme abil saab mõõta vahemaid kaugemal asuvate objektideni. Selleks on tarvis võrrelda vaatenurka kahest erinevast kohast.(4)
HIIUD , KÄÄBUSED, NEUTRONTÄHED, MUSTAD AUGUD
Suurem osa meie Galaktika umbes 120 miljardist tähest on punased kääbused, rohkesti on ka oranže ja Päikese taolisi kollaseid kääbuseid. 10 000 kraadist kuumemaid tähti on põhjajadas ainult 150 000. Põhijadast paremal pool paiknevad enamasti suhteliselt madala temperatuuriga, kuid heledad hiiud ning suurima absoluutse heledusega ülihiiud. Neid on kokku ainult 1,3 miljonit, kuid peaaegu kõik palja silmaga nähtavad tähed on just hiiud ja ülihiiud, sest suure heleduse tõttu paistavad need ka tuhandete valgusaastate kauguselt . Suurimate kuumade ülihiidude läbimõõt on Päikese läbimõõdust kuni 1000 korda suurem ja nad on rohkem kui 100 000 korda Päikesest heledamad . Punaste kääbuste läbimõõt on Päikese läbimõõdust umbes 10 korda väiksem ja nende heledus kuni 500 000 korda väiksem. Tähtede temperatuur on 2000-50 000 kraadi, mass 0,02-100 Päikese massi. Seega pole ülihiiu keskmine tihedus miljondikkugi vee tihedusest. Galaktikas on ka 5 miljardit läbipõlenud tähte. Need on umbes Kuu-suurused valged kääbused, mille tihedus on vee tihedusest kuni 1 miljard korda suurem. Umbes niisama palju on neutrontähti ja musti auke .
Miljardeid aastaid püsivad tähed põhijada seisundis, nad on tasakaalus ja nende heledus on muutumatu. Enne läbipõlemist lähevad nad tasakaalust välja, paisuvad ja muutuvad hiidudeks. Pärast väliskihtide ärapaiskumist jäävad neist järele valged kääbused. Ülihiiud tekivad ainult suure massiga tähtedest, mis põlevad kiiresti läbi, plahvatavad ja muutuvad valgeteks kääbusteks, neutrontähtedeks või mustadeks aukudeks.(5)