ORTOGRAAFIA Ortograafia mõiste Sõnal ortograafia on kolm tähendust: 1. õigekiri kui tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale); 2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele); 3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid. TÄHEORTOGRAAFIA
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-
Kõik kommentaarid