Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sissejuhatus ortograafiasse". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
häälik, kirjutatakse, võõrsõna, täishäälik, tähega, kirjutus, võõrsõnad, täishääliku, hääldus, õud, võõrsõnade, ortograafia, revans, häälikud, silbis, bors, diftong, erand, tulba, omasõnad, künd, aare, kabi, börs, laensõna, õigekiri, täheortograafia, aktus, seffki, liidete, kärb, salt, anekdoot, röntgen, hani, harras, haarüi erandid on laensõnad rüiu (üks vaibasort) ja süit (heliteose liik). ü ja i järel ei kirjutata üldiselt ji, kuigi hääldatakse: käia, käiakse, riiul, ioon, minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime liide –ja: müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija. (Harj 6 + paljunduselt) TÄHEORTOGRAAFIA Häälikute pikkuse märkimine Lühike häälik märgitakse kirjas ühe, pikk kahe tähega. Mõnel juhul märgitakse pikalt hääldatud häälikuid ühe tähega: o Üks k, p, t kirjutatakse: 1. Pika täishääliku või diftongi järel: Vokaali järel Diftongi järel Saapad, vaata, Võita, hoopis, hoopis, süütas, kõike, lõikas, jaatama, peatas, koukis, tuupida teatas, TÄHEORTOGRAAFIA Häälikute pikkuse märkimine (h 2)
ÕIGEKIRJA KORDAMINE: 9. KLASSI EESTI KEELE TÖÖ NR 1 (häälikuõigekiri, poolitamine) Õppematerjal: „Eesti keele käsiraamat“ (klõpsa lingil), ÕS (klõpsa lingil), „Eesti ortograafia“ (Tiiu Erelt) Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab, aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g: 1. liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; 2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige);
.................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus....................................................
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
buduaar diktaat graniit bukett diskreetne granuleerima buklet diskussioon greip buliimia dogmaatik grimass butafooria drastiline groteskne buum dzentelmen grupeerima börsindus dzoki guass büdzett dublaaz guljass bülletään duplikaat gurmaan bürokraat dünaamika gürsa büst düstroofik Kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik Kui võõrsõna lõpeb helitu kaashäälikuga, siis kirjutatakse lõppsilbi täishäälik kahe tähega: antiloop, garderoob, atentaat, limonaad, sokolaad, tomahook, sünagoog, paradiis, fotograaf, reportaaz. Kui võõrsõna lõpeb helilise kaashäälikuga l, m, n, r, siis enamasti kirjutatakse vanemais muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega, uuemais kahe tähega, aga kindlat seaduspärasust ei ole. ÜKS TÄISHÄÄLIK aktsionär kormoran restoran
Suur, väike algustäht · Lausealgused kirjutatakse suure algustähega · Enamik nimesid koosneb nimest ja nimetusest, nimi kirjutatakse suure ja nimetus tavaliselt väikese tähega. · Väikese tähega, kirjutatakse : tähtpäevad (nt. kadripäev, naistepäev); pühad (nt.jõulud, emadepäev); nädalapäevad, kuud (nt.esmaspäev, veebruar); üritused (nt.olümpiamängud, üldlaulupidu); au- ja ametinimed (nt.professor, direktor) · Isikunimi kirjutatakse läbiva suurtähega: Kõik nimes esinevad sõnad kirjutatakse suure tähega Täpsustav täiendosa eraldatakse sidekriipsuga:Kupja-Prits, Kaval-Ants ,Julk-Jüri, Veni-
Suur, väike algustäht · Lausealgused kirjutatakse suure algustähega · Enamik nimesid koosneb nimest ja nimetusest, nimi kirjutatakse suure ja nimetus tavaliselt väikese tähega. · Väikese tähega, kirjutatakse : tähtpäevad (nt. kadripäev, naistepäev); pühad (nt.jõulud, emadepäev); nädalapäevad, kuud (nt.esmaspäev, veebruar); üritused (nt.olümpiamängud, üldlaulupidu); au- ja ametinimed (nt.professor, direktor) · Isikunimi kirjutatakse läbiva suurtähega: Kõik nimes esinevad sõnad kirjutatakse suure tähega Täpsustav täiendosa eraldatakse sidekriipsuga:Kupja-Prits, Kaval-Ants ,Julk-Jüri, Veni-
2) liidete ees: leibki, jalgsi, tulebki 3) sõna algvormi eeskujul mõnes teises sama sõna muutevormis: andma - andsin, andke; moodne moodsa; õigeaegne õigeaegselt * Erand ei kehti astmevaheldusest tingitud muutuste korral: ärgas ärksa, hõlbus hõlpsa, tõrges tõrksa 4) mõningates võõrsõnades: absoluutne, anekdoot, röntgen jne 2. h õigekiri 2.1. h sõna algul eristab tähendusi 2.2. h sõna keskel või lõpus · Pika täishääliku järel kirjutame ühekordse h psüühika, stiihia, psüühiline · Lühikese täishääliku järel on enamasti hh: psühholoogia, psühhiaater, mehhanism, mahhinatsioon, uhhaa * aga mõnedes sõnades on ka h boheemlus, muhameedlane · Sõna lõpus on enamasti hh: krahh, almanahh, tsehh, tsehh Aga ka h: aitäh, nonoh, tohoh, säh 3. i ja j Silbi alguses on j, silbi lõpus i sa-jab, ma-ter-jal, ports-jon sai-ad, ma-te-ri-aal-ne, mis-si-oon
Sissejuhatus Oma referaadi teemaks olen valinud ,,Eesti keele häälikuortograafia probleeme". Teema valikut kaalusin pikalt, kuid lõpuks otsustasin selle teema kasuks, kuna tundus et mul endal võib häälikuortograafiaga kõige enam probleeme olla. Oma referaadiga soovin ma anda oma kaasõpilastele väikese ülevaate eesti keele õigekirjast ja sellega kaasnevatest reeglitest.Allikatena olen kasutanud erinevaid artikleid internetist. 1 Võõrsõnade õigekiri 1.1 Tsitaatsõnad ja võõrsõnad Keelendid jagunevad kolmeks: tsitaatsõnadeks, võõrsõnadeks ja omasõnadeks. Tsitaatsõnad on võõrkeelsed sõnad eestikeelses tekstis ja neid kirjutatakse selliselt nagu nad on oma algses keeles.Nende sõnade häädlus peaks sarnane nende originaalsele hääldusele.Et võõrkeelseid sõnu eestikeelses tekstis eristada, tuleb nad kirjutada kursiivkirjas.Käänata saab neid ülakoma abil ning ülakomaga eraldatud käändelõppu ei kirjutata kursiivkirjas.Selline sõna paar on näiteks
Eesti Lennuakadeemia Eesti keele häälikuortograafia probleeme Referaat Juhendaja Karin Kaljumägi Sisukord Referaat.................................................................................................................. 1 Sissejuhatus....................................................................................................................3 Tsitaatsõnad ja võõrsõnad.............................................................................................. 4 Häälikute õigekiri...........................................................................................................4 Lõppsilbi kirjutamine..................................................................................................... 6 Tuletised.........................................................................................................................6
sulghäälikut ei saa häälduse erista helilisi ja järgi kirjutada, mõnikord ei helituid vasta hääldusele ka sõna häälikuid; sees olev sulghäälik. jäta meelde sõnade tähendused. Sulghäälik sõna algul Põlistes eesti sõnades ja laensõnades kirjutatakse sõna algusesse k, p, t, võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt 1 Sulghäälik sõna sees Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse.
EESTI KEEL Häälikuõigekiri Häälduse järgi kirjutatakse: HÄÄLIKU PIKKUSE ÕIGEKIRI · Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest: Lühike häälik kirjutatakse ühe (nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne, annulleerima, terrass; ümarik - ümmargune, samuti - sammuti (aeglaselt), ballett baleriin. · ERAND! Viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega, nt:
REEGEL NÄIDE I PÕHIREEGEL : Kaashäälikuühendis kuklid, piklik, kristalne, metalne kirjutatakse harilikult iga täht ühekordselt. I ERAND Liitsõnades Pannkook , rongkäik II ERAND liite -gi või -ki puhul kokkki, kohvgi, l III ERAND kui sõna lõpeb sama modernne laudkond kaashäälikuga, millega algab liide(-kond, -ne) IV ERAND ülipikk s kirjutatakse kahe tähega jõhvikamorssi , varss li, m, n, R järel sõna lõpus või kui s-le järgneb täishäälik II PÕHIREEGEL Sõna sees kirjutatakse Vispel, kokkki helitute häälikute kõrval k, p, t I ERAND liitsõnades presspärm keskkool II ERAND liidete ees laudkond leibki III ERAND sama sõna muutevormides liigne-liigset moodne-moodsa
fajanss nonsenss ekstrasenss renessanss balansseerima forsseerima PÕHIREEGEL kaashäälikuühendis kirjutame kõik häälikud ühekordselt Pikk piklik Metall metalne Kass kaslane Tallinn - tallinlane karameljas marslane mäslev (tabas) kümnesse türanlik printseslik fänkond pastelsed (toonid) ruljas, kausjas põmdi, karsumdi klirdi ERAND-3 ERAND-4 LIIDE või Rõhuliide TUNNUS algavad sama tähega, KI/ GI puhul millega tüvi lõpeb Õhk-kond, särkki kesk-kond kasski modern-ne kammgi kopmpleks-sed ehkki krahhki seffki PROBLEEME LIITEGA SÕNADES 1. Tegijanimed otsi/ma -ja otsi/ja vii/ma - ja vii/ja
Ühendav sidesõna rinnastab kõrvallauseid > koma ei panda: Minu vestluskaaslane oli inimene, kel oli palju rääkida ja kes oli mõndagi saavutanud. Ühendav sidesõna jätkab pealauset > koma: Nii näeb õpetaja, et teooriast on abi, ja otsib sealt edaspidigi tuge. Sidendiga seotud erijuhtumid. Isegi kui, olgugi et, ainult et, vaevalt et, peaasi et, ilma et, mitte et kuuluvad sidendina kokku > koma ei panda. Niipea kui, seni kui, juhul kui, selleks et, siis kui, enne kui kirjutatakse eelneva kõrvallause algul komaga või komata: Juhul(,) kui üks pooltest ei ole otsusega nõus. Selleks(,) et müüa, tuleb pakkuda. Enne(,) kui lõplikult otsustad, loe läbi meie valmislubadused. Ükskõik mis, ükskõik kus tähenduses 'mis tahes', 'kuhu tahes' kuuluvad kokku ning koma ei panda: See on ikka nii, ükskõik mida sa arvad. Kui aga ükskõik väljendab seisundit, siis eraldatakse ta siduvast sõnast komaga: Mul on ükskõik, kuhu ta läheb. Nii et
5. k või kk? vastastikune (omadussõna) vastastikku (määrsõna) asjalikkus (nimisõna) asjalikus (omadussõna mõnes käändes) II H, i ja j 1. h kirjutamine nõuab teadmist, sageli häälduses ei kajastu hahetama - ahhetama haruharva, uudishimu, hüsteeria 2. Eestikeelsete sõnade lõpus on üks h aitäh, oih, ah, jah 3. i ja j kirjapildis · i kirjutatakse silbi lõpus, j silbi alguses Maias Maia osutus miniaks. Üks variant oli varieerida orienteerumisel orienti puudutavaid küsimusi varjatult. · ij tegijanimedes või liitsõnades fantaseerija, ootaja, meteoriidijärv *+ paratamatud erandid, nt. tegija, olija · üi olemas ainult kahes sõnas: rüiu, süit · ji ainult mõnes võõrsõnas: projitseerima, jidis III KAASHÄÄLIKUÜHEND Reegel: kaashäälikuühendis kirjutatakse tähed ühekordselt.
Sisukord EESTI KEEL 1 HÄÄLIKUÕIGEKIRI 1.1 Üksikhääliku õigekiri 1. Helitud häälikud: g, b, d, k. p, t, s, h,f, s, z, z, helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, I, m, n, r, v. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k,p,t: võtsin, heitsin, kaktus. Selle reegli järgi tuleb helitu hääliku järele kirjutada rõhuliide -ki: mütski, karpki, leibki, helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne; 2) liite ees säilib sõnatüvi muutumatuna: jalgsi, kodakondsus, õudsed;
3) Balti laenud: hammas, laud, sein jt. 4) Soome laenud: aare, huvi, levima, matkama jt. Võõrsõnade tunnused: · Võõrtähed sõnas ( f,x,y,q,s,z,z jne) · Nõrk sulghäälik sõnaalgul (g,b,d) · Rõhk sõna lõpus Ühekeelsed sõnaraamatud 1) ÕS : sõnade õigekiri, käänamine, pööramine, tähendused, näitelaused, hääldused, rõhk, kohanimed, keelereeglid 2) Võõrsõnade leksikon : võõrsõnad, tähendused, hääldused, päritolu, tsitaatsõnad, väljendid 3) Sünonüümisõnastik : kirjanikele, sõnade kordumise vältimiseks erinevaid sõnu ehk vasteid ühele sõnale on palju 4) Väike murdesõnastik : osa murdesõnadest tavakeele kasutuses, tähendused, murde päritolu 5) Eesti kirjakeele seletussõnaraamat : kirjanikele/proffidele, lause seletused Stiilid · Argistiil kõnekeeles (eakaaslased), pole korrektsed lauseehitust,
allkirjastama e liitverb=kokku 2) alla kirjutama- kirjutan alla ehk ühendverb=lahku KÄÄNDSÕNAD om+nim= lahku (ilus poiss, tubli koer) nim+nim= kokku- liik/missugune? (nt pildiraam) = lahku- kelle/mille oma? (nt ema raamat) -ne/-line lõpulised omadussõnad on ALATI kokku (nt Toomase-pikkune, Koidula-nimeline) VA kui lisandub määrsõna, siis on lahku (nt Lembitu Toomase pikkune, Lydia Koidula nimeline) OMADUSSÕNAD Kokku kirjutatakse tüved eht-, puht-, liht-, ime-, puru-, püsti-, uhi-, võhi-, üli-, eba-, ala-, vaeg-, pool- jts, mis tugevdavad või nõrgendavad omadussõnaga väljendatud omadust, (nt ehtnaiselik, puhtisiklik, lihtlabane, imeilus, puruväsinud, püstihull, uhiuus, võhivõõras, ülivõimas, ebakindel, alaarenenud, vaegsäritatud, poolvillane) MUUTUMATUTD SÕNAD Enamasti kirjutatakse lahku, kuid kokku siis, kui tegib uus mõiste
) keelkond: ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna onomatopoeetiline väljend: keelesugulus: rühm keeli on ajaloolise arengu tulemusel kujunenud ühest algkeelest, mida räägiti algkodus lingua franca: keel , mida kasutavad omavahelises suhtluses rahvad, kes ei räägi ühist keelt (inglise,vene keel ) pidzin:keel, mis kujuneb välja suhtlemisvahendina.. võõrsõna: keeles mugavnemata laensõna( võõrad kultuurijooned) f;s, z /alguses b,d,g tsitaatsõna: sõna, mida kirjutatakse või hääldatakse vastavalt keele kombekohaselt, mis erineb eesti omast( nt : happy end ) barbarism: võõrapärane ja mittevajalik häälduskuju, sõna 2. Foneetika kui teadusharu puutepunktid : · füüsika (akustika) · patoloogia ( hääldus- kuuldeorganite vead) · füsialoogid ( häälikute moodustus) · psühholoogia ( häälikute vastuvõtt) · laulmine · retoorika Häälikusüsteemi jagunemine : · Konsonandid : kaashäälikud tagavad sujuvuse ja rütmi
- des- ja mata- lauselühend eraldatakse ülejäänud lausest komaga ainult siis, ki tegusõna käändeline vorm (lauselühendi tuum) on lauselühendi alguses: Kuuldes peremehe samme, hakkas koer saba liputama. A________, des,mata-lauselühend, Ö____________ -des,-mata lauselühend, Ö A___________________ A Ö__________, -des, -mata lauselühend - Üldiselt kirj. sõnad lauses väikese tähega, ainult esimene sõna kirj. suure algustähega. Sõnu, mis tähistavad olendite, asjade ja nähtuste liiki ja nende üldisi omadusi, kutsume nimetusteks. Nimetused kirj. väikese algustähega. Nimed on sõnad või sõnaühendid, mis osutavad kindlale olendile, isikule, kohale jne, nimesid kasutatakse ka ametlikkuse rõhutamiseks. Nimed kirj. läbiva suurtähega. Näiteks kui ütleme Ants, siis mõtleme ühet kindlat inimest, mitte inimest kui liiki. Nime juurde kuuluvad nimetused kirj
AEIOUÕÄÖÜ 3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut. BDFGHJKLMNPRSSZZTV 4. Helilised häälikud - 15 häälikut. 9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V 5. Helitud häälikud - 12 häälikut. GBDKPTSHFSZZ 6. Sulghäälikud - 6 häälikut. GBDKPT 7. Võõrtähed - 9 tähte. CFQSZZWXY 8. Võõrhäälikud - 4 häälikut. FSZZ 9. Lihthäälik on üksik vokaal konsonantide vahel või üksik konsonant vokaalide vahel või üksik häälik sõna algul või lõpul. Näide: Sõna kaamel - lihthäälikud on k, aa, m, e, l. Sõna õpetaja - lihthäälikud on õ, p, e, t, a, j, a. 10. Lihthäälikut või kirjas märkida ühe, kahe või kolme tähega. Näide: Sõna kala - lihthäälikud on k, a, l, a. Sõna kallas - lihthäälikud on k, a, ll, a, s. Sõna kullane - lihthäälikud on k, u, ll, a, n, e. 11. Häälikuühendi moodustavad sõnad kõrvuti esinevad kaks või enam vokaali või konsonanti.
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
Üksikhäälikute õigekiri bool külm veini või mahlajook, marjade või puuviljaga buur Lõuna-Aafrika rahvus blokk - ühendus tiisel veopuu kramm kriimustus boor keemiline element dokk sadamarajatis laevade remondiks gild keskaegne ametiühendus kaasitama pulmalaule laulma krillima jonni ajama duur heliredeli osa, muusika termin Sõna keskel kirjutatakse helitu hääliku kõrvale K, P, T Tähtsad kapsad uhkelt ohtlik üksnes Erandid on: 1. Liitsõnad - NT: varbsein, kõrgkiht, umbsõlm 2. Liidete liitumiskohad NT: kukkki, jalgsi, argsi 3. Sama sõna muutevormid NT: jõudma, jõudsin, jõudke (nimetav: kärbes kärbse) NB!: hõlbus , hõlpsa 4. Võõrsõnades NT: gangster, röntgen Helitute häälikute kõrvale võivad G, B, D jääda
- guasid guasse tibu tipu tippu saapad vaipu lagi laki lakki puuki kõike rada ratas rattad paati lauta KONSONANTÜHENDI ÕIGEKIRJAREEGLID 1. REEGEL KONSONANTÜHENDIS KIRJUTATAKSE KÕIK HÄÄLIKUD ÜHE TÄHEGA. nt raske, vendade · kaks tähte võib olla liitsõna liitumiskohal (nt pannkook, metallraha, võrkkiik) liite -gi/-ki ees (nt lillgi, kammgi, kappki) liidete liitumiskohal, kui liide algab sama tähega, millega lõpeb sõna (nt õhk+kondõhkkond, moder+nemodernne) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt pulss, pimss, kirss) 2
Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda. Pelgalt mehaanilisest võrdlemisest siiski ei piisa, sest väline sarnasus ei tähenda veel tingimata etümoloogilist seost. Häälikumuutused võivad olla nii juhuslikud kui ka reeglipärased. Reeglipärane muutus tähendab, et teatud kindlas positsioonis sõnas või kindlas häälikuümbruses on üks häälik või häälikukombinatsioon alati muutunud ühtmoodi. Niisuguseid muutuste reegleid nimetatakse häälikuseadusteks. Häälikulooline meetod seisnebki tüvede etümoloogiliste seoste kindlakstegemises häälikuseaduste abil. Selleks, et näidata, et erinevate sugulaskeelte tüved on etümoloogiliselt identsed, st sama päritoluga, tuleb näidata, et nende vahel valitsevad häälikuseaduslikud seosed.
foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus]. Olulisemad kõneorganid on kopsud, kõri, pehme suulagi, keel ja huuled. Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame:
Häälikuühendite õigekiri Häälikuühendeis märgitakse iga täht ühekordselt: linlane, õmbleb, usjas, mängis golfi, sõi borsi. Erandid 1. rõhuliite -gi/-ki ees: sallgi, lippki, ehkki; kaskki, maskki; kukkki, sukkki; 2. liitsõna liitumiskohal: kristallvaas, purskkaev, parkettpõrand, keskkool; 3. ülipikk ss heliliste l, m, n, r järel: valss, pimss, seanss, ressurss, renessanss; 4. kui liide algab sama tähega, millega sõna lõpeb: õhkkond, rõhkkond, keskkond, modernne Harjutav etteütlus Jutud petliku loomuga ametniku mõttetust nõudlikkusest ja absurdsest kokkuhoidlikkusest olid jõudnud korralikkude kodanikkude kõrvu. Läbi matjast klaasist akna paistis tünja mehikese siluett. Hajameelne professor oli dokumente allkirjastades end kogemata tusiga määrinud ja pidi nüüd dusi alla minema. Noore lauljatari fänkond ilmutas ebasõbralikkust kontserdil viibijate suhtes. Kui töötajail
helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid
Üleminekueksami kordamine 11.kl 1.Suur ja väike algustäht *Nimi Kirjutatakse Läbiva Suurtähega.(v.a.side-ja abisõnad,nt.Keel ja Kirjandus) *nimetus kirjutatakse väikese algustähega(väljendab liiki v tüüpi, nt.kass, aktsiaselts) *"Pealkiri kirjut. esisuurtähega ja jutumärkides." Erireeglid:*Kui Nimetust Kasutatakse Nimena,Võib Ta Kirjutada Läbiva Suurtähega. Sümbolireegel tühistab nimetusreegli:1.kui nimetusele omistatakse sümboli tähendus (nt.Poiss,Tüdruk,Saatan(jutus)) 2.kui rõhutatakse nimetuse kandja ainulisust 3.kui soovitakse esile tõsta nimetuse kandja erilisust
Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse)
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
g, b, d, k, p, t FONEETIKA JA FONOLOOGIA Häälikusüsteemi uurimisega tegeleb 2 haru: foneetika ja fonoloogia. Seega häälikutel on kaks erinevat tahku (ehk külge, ühest küljest on häälikud füüsikalised nähtused, aga teisalt ka keeleelemendid). Foneetika uurib häälikuid kui füüsikalist nähtust. Fonoloogia uurib häälikuid kui keelesüsteemi elemente. Foeem on häälikukujund, kirjutatakse kaldkriipsude vahele, et neid eristada häälikutekst ja tähtedest. Näide: /a/ Kõikidel häälikutel ei ole oma tähemärki ja see on täiesti loomulik, sest kiri peab kajastama vaid neid häälikuid, mis aitavad eristada foeeme, mitte kõnehäälikuid. 4 Keeleteadlased on teinud päris palju katseid, et leida häälikute ja tähenduste
annaabi.ee 
