Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sissejuhatus germaani filoloogiasse". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
häälik, minevik, laen, siil, verb, klusiil, vokaal, klusiilid, nihe, ablaut, helitud, tegusõna, umlaut, nimisõna, mitmus, kreool, tegusõnad, indoeuroopa, dentaal, häälikud, verneri, infinitiiv, eristatav, kesksõna, ainsus, helilised, gooti, ülemsaksa, verbid, tegevusnimi, rand, sing, sang, sung, assimilatsioon, kreoolkeel, frikatiiv, eelneKordamisküsimused (2009) Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped pedestrian, 2) o- aste, nt IE pod podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid artikkel abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil üks auto; bilen konkreetne auto.
Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) – ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut – kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped – pedestrian, 2) o-aste, nt IE pod – podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut – täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat – häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid. Sõnajärg lauses range Boy ate soup- vaid 1 võimalus! artikkel – abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
Siin on veel palju agasid / kuisid. Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva. Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse
kitsus (kas sulg või ahtus). Suus tekitatakse ahtus/sulg, siis moodustatakse sulghäälikud. Sulu tugeva vallandumisega klusiile nimetatakse tugevateks klusiilideks. Sulu nõrgema vallandumisega klusiile aga nõrkadeks. 22. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Näited. Resonandid ehk helilised konsonandid: · Nasaalid = ninahäälikud: m, n, n´ · Liikvidad = sulahäälikud: r, l, l´ · Poolvokaalid: j, w Obstruendid ehk helitud: · Klusiilid = sulghäälikud: k, p, t ja neile vastavad leenis- ehk nõrgad klusiilid g, b, d · Frikatiivid = hõõrdhäälikud - Spirandid = piluhäälikud: v, f, h - Sibilandid = sisihäälikud: s, , s 23. Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Näited. · Larüngaalid = kõrihäälikud: h · Farüngaalid = neeluhäälikud · Nasaalid = ninahäälikud: n, m, · Oraalid = suuhäälikud (uvulaarid, velaarid, palataalid, alveolaarid, dentaalid) 24
osastav 25. Tegusõna pöördelised vormid on kõik isikulise ja umbisikulise tegumoe kindla, tingiva, käskiva ja kaudse kõneviisi vormid. 26. Tegusõna käändelised vormid: ma-tegevusnimi ta-tegevusnimi Oleviku kesksõnad isikulise tunnus -v (v-kesksõna), umbisikulise tunnus -tav. Mineviku kesksõnad isikulise tunnus -nud (nud-kesksõna), umbisikulise tunnus -tud, e tud-kesksõna. 27. Eesti keele minevik jaguneb liht-, täis- ja enneminevikuks. 28. Eesti keele kõneviisid jagunevad kindlaks, tingivaks, käskivaks ja kaudseks. 29. Eesti keeles on isikuline (Joonas joonistab.) ja umbisikuline (Klassis joonistatakse.) tegumood. 30. Sõnamoodustus olemasolevatest sõnadest uute saamine liitmise või tuletamise teel. Tuletamise puhul lisatakse sõnatüvele tuletusliide, liitmise puhul liidetakse 2 sõnatüve. 31. Produktiivseimad omadussõnaliited: -ne, -lik, -line.
Nas m n
Frik / f/v / s/z / ç/ x/ / / h/
Afrik pf ts/dz
t/d
Later l L
Trem r R
P-vok w j eesti h?
(Muud)
3.1.2. Liigitus moodustusviisi järgi (vt tabeli horisontaalread):
1) klusiilid ehk sulghäälikud (ingl plosives, stops, vn )
2) nasaalid ehk ninahäälikud (ingl nasals, vn )
3) frikatiivid ehk hõõrdhäälikud (vn `mürahäälikud')
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
3 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
Ingl k nt kõrgenduvad (ape) ja madalduvad (shower) diftongid. Eesti k 36 diftongi. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Nt avaus, rodeo, duo. * Konsonandid artikulaatoriks on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage nelust glotiseni. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud [kptgbd], frikatiivid ehk hõõrdhäälikud [f, v, h, s, z], afrikatiivid (klusiilialgulised frikatiivid) [pf, ts], nasaalid e ninahäälikud [m, n], lateraalid e külghäälikud [l], tremulandid e värihäälikud [r] ja poolvokaalid [j, w]. Erinevalt vokaalidest on paljudes keeltes oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus. Helilised konsonandid [v, z, m, n, r, l]. Helitud [b, d, g, t, k, p, f, h, s]. Helitud klusiilid on akustiliselt tehelikult
3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes,
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused,
universaalne tendents lubab mingeid erandeid 22. Häälik- liigitus kõneloome seisukohast Häälik- Foneetika põhiüksus - häälik- on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Tähtsamad hääldusviisid on · klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg, õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud), · frikatiivid e hõõrdhäälikud (ahtuses tekib kahin), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud), · lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede) · tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid.
tõusvat intonatsiooni, et moodustada üldküsimust (jah/ei küsimus) • Implikatsioonilised - kui on nii, siis on nii, nt Greenbergi 4. Universaal: SOV- keeled on enamasti postpositsiooni-keeled Võimalikke põhjuseid: mingid keeled on omavahel suguluses (üks keel on teisest eeskuju võtnud), ilma täishäälikuteta ei oleks võimalik rääkida 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Sõnade liigitamise alused. sõnaliigid – substantiiv, verb jne semantilised rollid – agent, patsient, retsipient jne grammatilised suhted (rollid) – subjekt, objekt, predikaat, kaudobjekt jne Substantiiv e nimisõna (noun) Verb e tegusõna Adjektiiv e omadussõna Pronoomen e asesõna (kas ongi sõnaklass?) Adpositsioon: prepositsioon, postpositsioon Abiverb (auxiliary verb) Määratleja (determiner) the, those, some,
3) Häälikud ja foneetika Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z
Konsonantide liigitus hääldusviisi järgi 1) resonandid õhuvool ja hääl pääsevad hääldamisel takistuseta välja; jagunevad omakorda - poolvokaalid (õhk välju suust nagu vokaalidegi puhul): j, w - liikvidad (õhk väljub suust vokaalidest erinevalt): lateraalid (õhuvool üle keele külgede l) ja tremulandid (õhuvool on katkendlik r) - nasaalid (õhk väljub ainult nina kaudu): m, n 2) obstruendid hääldamisel õhuvool katkeb; jagunevad omakorda - klusiilid (õhuvool katkeb täielikult): p, t, k, b, d, g - frikatiivid (õhuvool on kohati takistatud): sibilandid (ahtus on nõokujuline s, f) ja spirandid (ahtus on ühtlane ja lai e. piluahtus f, v, h) Konsonantide liigitus häälduskoha järgi 1) huuled: bilabiaalsed: p, b, m, w 2) hambad + hambasombud: dentaalsed / alveolaarsed: t, d, z, n, l 3) pehme suulagi: velaarsed: k, g, 4) huuled+hambad: labiodentaalsed: f, v 5) hambad: dentaalsed 6) kõva suulagi: palataalsed: j, s
distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Assimilatsioon- sarnastumine, hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks. Prosoodia- kõnelõikude kestusega ja hääle valjuse ning kõrgusega seoses olevaid nähtusi hõlmav koondmõiste Foneetiline transkriptsiooon Foneetiline transkriptsioon on süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks.
tagavokaalidest tublisti eespoolsem; b. kõrgeteks (/i, ü, u/), keskkõrgeteks (/e, ö, õ, o/) ning madalateks (/ä, a/) vokaalideks. eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid iü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au. Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga. Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv (KÄÄNE), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale – defineeris substantiivi ja verbi, substantiiv on see, mille koha midagi öeldakse ja verb on see, mida substantiivi kohta öeldakse. Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand lingvistikasse on grammatika kirjeldamise süsteem.
oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? A, e, i, o, u, ä, ü, õ, ö. Võivad moodustada monoftonge ja diftonge. 21. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Hääldamisel moodustub kitsus sulg või ahtus. Õhuvool on mingil moel takistatud. 22. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid! Klusiilid, frikatiivid, nasaalid, lateraalid, tremulandid 23. Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Tooge näiteid! Larüngaalid e kõrihäälikud (h), farüngaalid e neeluhäälikud (eesti keeles pole), nasaalid, oraalid e suuhäälikud: uvulaarid p, velaarid k, , g, palataalid j, s, alveolaarid t,s,d,l,n,r, dentaalid t,n. 24. Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Helilised ja helitud. Tooge näiteid! 25
5. Foneetika mõisteid: diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6. Foneetiline transkriptsioon (IPA ja soome-ugri transkriptsioon) (vaja teada vaid mõisteid) IPA – süsteem, mille järgi pannakse kirja inglse keele hääldusi. Soome-ugri transkriptsioon – süsteem, mille järgi pannakse kirja soome-ugri keelte hääldusi. 7. Fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus
• elatis (nool, peksma ‘nahka parkima’, vask (mingi metall)) • religioon (vägi) • koht (ala, üla, vasak, parem, esi (<*eti), pära • pronoomenid (see, too, ke-, mi-, ku-, me, te) • verbid (ela-, ole-, sõuda-) Omatüved: soome-ugri tüved (3000–4000 eKr; ~300 tüve) • somaatilised (käsi, jalg, kops, pea, küünar, ihu, sapp, sõrm, sülg, vats, veri) • loodus (jää, kask, lind, maa, nurm, pilv, paju, mari, tüvi, rebane, siil, utt, hiir, vares, püü, pääsuke, säga, särg, täi, talv, sügis, tõug ‘kevad’, öö) • tuli, toit (palama ‘põlema’, küdema, pada, leem, või ‘kalarasv’, väits, sau ‘suits’ • elu-olu (sõba ‘üleriie’, koda, küla) • sugulus (isa, poeg) • religioon (nõid, ise ‘varihing’, ilm ‘taevas’) • omadused (valge ‘mitte pime’, hahk ‘valge (värv)’, uus, sepp ‘osav, meister’ Omatüved: soome-permi tüved (~3000 eKr; ~100 tüve)
o keeles laialt käibiv püsiv tavapärane sõnade ühend, millele on omane osade tähenduslik kokkukuulumine ning hrl ka metafoorsus. Fraseologismidena esinevad idioomid, võrdlused, kõnekäänud jm. Nt lendas orki, kits kahe heinakuhja vahel, kuidas käbarad käivad? (Leidsin Eesti Keele Instituudi kodu lehelt selle ) 9. Võõrnimede ortograafia Eesti tähestikus 27 tähte: A B D E F G H I J K L M N O P R S T Š Ž Z U V Õ Ä Ö Ü *Põhireegel- üks häälik, üks täht Võõrnimed: Iljitš Nietzsche Cezanne Quasimodo Tšaardaš SA VÕID TRIINU SIIA LISADA, KUNA SUL NEID VIHIKUS ROHKEM!!! 10. Vokaalid eesti keeles ja vokaalharmoonia Kõik vokaalid on erineva koostisega liithelid, milles igal koostishelil on erinev võnkesagedus ja sellest sõltuvalt erinev helikõrgus. Avahäälikud: Ehk vokaalid on helilased, neid on 9 tükki (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü) Neile lisandub alati +GI +HUULED
II välde on pika silbi pikkuse tindlik nimetus lau-lu,koo-li III välde on erinev I ja II, mis tulenevad lihtsalt silbi ehituse iseärasusest lau-lu,koo-li Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki)
Keel kui süsteem Keele all mõistetakse eelkõige loomulikku inimkeelt. Normaalse kognitiivse arenguga inimesed omandavalt vähemalt ühe keele varajases lapsepõlves. Keel on süsteemide süsteem (koosneb paljudest alasüsteemidest). Keel on struktuuride ja nende kombineerimisreeglite kogum. Reeglite kogum võib olla ainult abstraktne ja mitte konkreetne, kunagi ei realiseeru kõik korraga. Konkreetsed keeleüksused esinevad konkreetses keelekasutuses. Seega tuleb eristada keelt abstraktsest mõttes konkreetsetest realiseerumisjuhtumitest. Seetõttu räägitakse keelest ja kõnest. Selle jaotuse autor on Ferdinand de Saussure: langue vs. parole. Abstraktne reeglite, ressursside jms kogum vs. nende konkreetne esinemus. Isegi sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms seotud erinevused. Individuaalne keelekuju on idiolekt. Keelekasutus sõltub ka olukorrast. Sotsiaalsetest, põlvkondlikest,
Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda. Pelgalt mehaanilisest võrdlemisest siiski ei piisa, sest väline sarnasus ei tähenda veel tingimata etümoloogilist seost. Häälikumuutused võivad olla nii juhuslikud kui ka reeglipärased. Reeglipärane muutus tähendab, et teatud kindlas positsioonis sõnas või kindlas häälikuümbruses on üks häälik või häälikukombinatsioon alati muutunud ühtmoodi. Niisuguseid muutuste reegleid nimetatakse häälikuseadusteks. Häälikulooline meetod seisnebki tüvede etümoloogiliste seoste kindlakstegemises häälikuseaduste abil. Selleks, et näidata, et erinevate sugulaskeelte tüved on etümoloogiliselt identsed, st sama päritoluga, tuleb näidata, et nende vahel valitsevad häälikuseaduslikud seosed.
vahele, et neid eristada häälikutekst ja tähtedest. Näide: /a/ Kõikidel häälikutel ei ole oma tähemärki ja see on täiesti loomulik, sest kiri peab kajastama vaid neid häälikuid, mis aitavad eristada foeeme, mitte kõnehäälikuid. 4 Keeleteadlased on teinud päris palju katseid, et leida häälikute ja tähenduste vahel seoseid, nii on tähendatud, et häälik i esineb pea kõigis keeltes sellistes sõnades, mis viitavad väiksele. A esineb, mis viitab suurusele, laiusele. SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on
annaabi.ee 
