Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Silp, Rõhk, Välde". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
häälik, väl, silpi, kaashäälik, häälikud, silbid, silbituum, lühikese, tinglik, ekstra, fonotaktika, silbis, kaashäälikud, hääldusüksus, lühikesed, lahtised, keelenähtus, kõnetakt, helilised, helitudSilbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Silbi tähtsaim osa on silbituum. Silbi tuumaks on täishäälik või täishäälikuühend. Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud. Lühikesel silbil Sales rep müügiesindaja. Accountant - raamatupidaja. Finance rahandus. Department puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. Pikad silbid on need, millel on osakond. Company ettevõte. Receptionist administraator. Occupation elukutse. olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. Silbipiir läheb Insurance kindlustus. Division jaotus. Conference konverents, nõupidamine. geminaatsulghäälikuga sõnades geminaadi liikmete vahelt. Eesti keeles Manufacturing tööstus, tootmis. Deputy asetäitja. Arrangements ettevalmistused, on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust
· Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik
tähendus ja tähistaja e. sõna ise. Nt:liiklusmärgid. Keelemärgid jagunevad liht ja liitmärkideks. POLÜSEEMIA e. mitmetähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel sõnal on mitu üksteisega tihedalt seotud tähendust (nt.klaas). HOMONÜÜMIA e. samakõlalisus on nähtus, mille puhul kahe või enama samakõlalisesõna tähendused ei ole omavahel seotud(aas, tee). SÜNONÜÜMIA e. samatähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele
Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles
.................................................................................................................... 17 ORTOGAAFIA Täheortograafia Eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest. · Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse). ·Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega ·Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus
homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend. Silbi 3 osa on algus, tuum ja lõpp. STR - I - TS - L - EI - D ALGUS TUUM LÕPP ALGUS TUUM LÕPP 12. Silbid jagunevad pikkadeks ja lühikesteks. Pikad silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks. Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole. Pikad olemas silbi lõpp või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on täidetud mõlemad tingimused. A-LUS-TA-MA KRA-BI SAR-VI-LI-NE A-MET HUL-LUS-TI Lahtised puudub silbi lõpp Kinnised silbi lõpp on olemas 13. Kõnetakt keele väikseim rütmiüksus 14
Hääldusvead Kui võõrsõna algab g, b või d-ga, siis tuleb neid häälikuid hääldada helitult. Poolheliliselt häälduvad g, b, d ainult heliliste häälikute vahel. Häälikuühendit hv (kohv, lehv) asemel hääldatakse sageli ekslikult f-ga. Nud-kesksõna tunnuse lühenenult hääldamine (lugend, vaadand) on stiililt kõnekeelne. Sõnaalguline jä esineb vaid sõnades jätkama, jätkuma, jänn ja jändama. Sõnu lüüa, müüa, süüa tuleks hääldada üi. Ainuke häälik, milles võib sõna alguss hääldamata jätta on h. Rõhk. Kõnetakt RÕHK-rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus. Rõhk muudab kõne rütmilisemaks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 1-2 rõhutut silpi. KÕNETAKT-see on rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Kõnetakt ÜHESILBILISED KAHESILBILISED KOLMESILBILISED
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
eesosa tagaosa Vokaali trapetsil nähtub, et vokaalid jagunevad suhteliselt sümeetriliselt, st vokaalid ei kuhju trapetsi ühte piirkonda, sest muidu oleks raske eristada neid. Kõige lihtsam skeem on 3 vokaaliga. Näide: eskimo keel (a, e, u), hispaania keelele 5 vokaali (a, e, i, o, u). 3 Kaashäälikud ehk konsonandid on sellised häälikud, mille hääldamisel on õhu väljapääs kopsudest, kas rohkem või vähem takistatud. Takistus moodustub kas huulte või keele abil. Konsonandid võivad olla helilised või helitud (g, b, d, k, p, t, f, s, s, h, z, z). Konsonante on keeles rohkem kui vokaale. Konsonandi hääldamisel võib takistus olla osaline või täielik. Osaline tähendab, et osa õhku pääseb läbi ja täielik tähendab, et õhu vool on täielikult takistatud. Õhuvoolu täieliku sulgemisega
· Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi. · Fonotaktika on see, mis määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. · Sõnaliik on keeles ühtmoodi käituvate sõnade hulk. · Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele
· Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Minimaalpaarid: · Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi põhiline meetod.
Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad. Distinktiivtunnused sõna tähendusi eristavad tunnused 6. Mis on paralleelne ja täiendav jaotumine? Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses distributsioonis. Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis, on nad vabas vahelduses ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone. 7. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame. 1) Hingamiselundid (ninaõõs, hingetoru, kopsutorud)
Hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Hingamine kujundab kõne rütmi, hääle kõrgust ning hääle valjust. 10. Missugused on meie fonatsioonielundid? Kõri: sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhred, häälekurrud, häälepilu. 11. Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Häälekurdude võnkumine tekitab hääle põhisagedust. Võnked annavad energiat, mille abil neelu, suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud. 12. Milline on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? · Hingamine häälekurrud on hingamisel üksteisest eemal ja tõmbuvad kas kokku või lahku. - Sissehingamine paarse tagumise laiendajalihase kokkutõmme tõmbab häälejätked külgede suunas, siis lahutab ja pikendab ja jäigendab häälekurde. Tekib avar 5-nurkne häälepilu.
· Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
Meeshääle kõrgus on umbes 70-150 Hz ja naishäälel umbes 150-300 Hz. Sügavalt sisse hingates häälepilu avaneb. Heliliste häälikute puhul helikurrud võnguvad (see annab häälele tema kõrguse ja helilisuse). Kui hingeldame ja häälekurrud ei sulgu korralikult, tekib käre hääl. 12. Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? 1) sügav hingamine 2) jõudehingamine ja paljud helitud häälikud 3) sosistamine 4) helilised häälikud. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Ülesanne hääle häälikuteks kujundamine. Aktiivsed artikulaatorid on huuled ja keel. Kõnetrakt: 1)Neeluõõs: neeluhäälikud e farüngaalid 2) Ninaõõs: ninahäälikud e nasaalid 3) Suuõõs: suuhäälikud e oraalid. Nasaalne resonants: Nasaalid - õhk väljub ainult nina kaudu. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Nasaleeritud
Kass-kassi-kasse i-e kuuske-kuuski e-i tuleb tige peni ja uriseb u-e i-e e-i a-u-i-e A-tüve sõnade puhul tuleb vaadata sõna esisilbivokaali. Kujuvaheldus-juhtum kus sõnatõvel on kaks kuju. Vokaal ja konsonant kuju. AV-liigid VV-vältevaheldus Sõna üks tüvi on teises vältes ja teine kolmandas välted. 2v 3v Nt: paun pauna pauna latt lati latti LV-laadivaheldus sõna ühes küljes esineb kas siis kpt gpt s. Teises tüves puudub v on muud häälikud. Nt:: rada raja rada mägi mäe mäge riidlema riidle riielda GV- geninaadivaheldus ükes küljes gbd v s . teises kpt v ss. Nt: marsi marssi sõbra sõpra VV puhul tugev tüvi on 3. välde ja nõrk 2. GV puhul tugev esineb kpt v ss ja nõrk- gbds LV-tugev tüvi gbdkpts ja nõrgas- ei ole v mingi muu häälik. Harjutus : kauss, haigus AV-ta, lapp vv, oinas vv! Kosk lv , suu av-ta, looma av-ta, kaevama,
Eesti keeles on tavaliselt rõhk esimesel silbil, teine silp on tavaliselt rõhuta, kolmas silp on kaasrõhiline, neljas rõhuta jne. Võõrsõnadas võib rõhk olla ka mujal. Eesti keeles on kolm väldet, see tähendab, et hääilkuid saab hääldada lühikeselt, pikalt ja ülipikalt: 1. Sisehäälikute hulgas ei ole häälikuühendit, kõik tähed on ühekordsed, sulghäälikutest g, b, d. Nt. tibu, ema, oda, sajab, kana. 2. Sisehäälikute hulgas on mõni häälik topelt või on häälikuühend ja sulghäälikutest k, p, t. Sisehäälikud hääldatakse pikalt. Nt. sammal, korsten, oinas, lukud. 3. Sisehäälikute hulgas on häälikuühend või on mõni häälik topelt, sulghäälikutest kk, pp, tt. NB! Sisehäälikuid hääldatakse ülipikalt. Nt. tahvel, prõmmima, kompvek. NB! Kõik ühesilbilised sõnad on kolmandas vältes. Välde määratakse sõna sisehäälikutes. Sisehäälikud on rõhulise silbi (esimene silp)
9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test
17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? A, e, i, o, u, ä, ü, õ, ö. Võivad moodustada monoftonge ja diftonge. 21
Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samatähenduslikud sõnad, nt ilus kena kaunis. Antonüümid vastandtähendusega sõnad, nt must valge, ilus kole. Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis. Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
Oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Selle lüroeepilise zanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem. (9) ballaad - vormilt luuletus, kuid sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süzee. (10) värssdraama värsivormiline draama 13. Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad? Värsiõpetuse kesksed mõisted: (1) rütm (elementide kordumine sarnastes positsioonides, tekitab teksti korrastatust, tvl silbid ja sõnad, ent võivad olla ka suured üksused) (2) värsisüsteem ei ole värsimõõt, vaid mis tahes värsikorrastuse alus, skeemiline, võib olla ka korrastamatus (3)meetrum e värsimõõt - rütmi ja värsi ühisosa, skeemsus, värsi mõõtühik (nt trohheus), saame rääkida meetrilisest ja mittemeetrilisest luulest (4)värsijalg - ehituskivi mingis süsteemis; korduv rütmiüksus (võib koosneda ühest silbist või olla pikem), rütmi algüksus on üks silp
; Carrera-Sabaté Josefina 2003. Castilian Spanish – Journal of the International Phonetic Association: Volume 33, 255–299 põhjal. Artiklis on vaatluse alla võetud formaalne hispaania keel, mida räägitakse haritud keskealiste inimeste poolt Kesk-Hispaanias. 1. Konsonandid Selle keele sulghäälikud on /p/, /b/, /t/, /d/, /k/ ja /g/. Foneemid /p/ ja /b/ on hääldatud bilabiaalselt ehk kahe huulega, /t/ ning /d/ on dentaalid ehk hammashäälikud ja /k/ ja /g/ velaarid, pehme suulae häälikud (/k/ häälduse alla läheb ka häälik /c/ näiteks sõnas ´kasa casa ‘maja’). Selles keeles on kolm nasaali ehk ninahäälikut: /m/, /n/ ja /ɲ/. Foneemid /m/ ja /n/ on hääldatud vastavalt bilabiaalselt ja alveolaarselt ehk hambasompudes, konsonant /ɲ/ tähistab kirjapildis häälikut /ñ/, näiteks sõnas ´kaɲa caña ‘kepp’ ning on palataal ehk kõva suulae häälik. Hispaania keeles on üks tremulant /r/, mis hääldub hambasompudes ja üks häälik, mis
Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud. k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula. (k ja t kadumisel ongi ilmselt vaheastmeks olnud larüngaalklusiil: *lounat >> *lõuna’, *olut >> *õlu’, *neitsüt >> *neitsi’) n on kadunud suhteliselt hilja (15.–17
TÄHEORTOGRAAFI A EESTI KIRI JA TÄHESTIK Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suurtähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest. Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü TÄHEORTOGRAAFIA TÄHESTIKUST Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü. Võõrtähed: Cc Čč Qq Ww Xx Yy. EESTI HÄÄLIKUD Täishäälikud e vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Kaashäälikud e konsonandid: b, d, f, g, h, j, k, l, m, n,�
astme vormides) kas kadunud, assimileerunud või asendunud poolvokaaliga (j, w). Laadivaheldusele alluvad: b, d, g, k, t, s. 1) kadu: klusiil või s kaob, nt rida : rea, luba : loa, vesi : vee, sulgema : sulen (sulgen); 2) asendumine homorgaanse häälikuga, nt tõbi : tõve, sadada : sajab; 3) assimilatsioon, nt kuld : kulla, tõmmata : tõmban, kand : kanna (sarnastumine). 1) b:v kõige tüüpilisem (asendumine homorgaanse häälikuga) lühikese vokaali järel, nt tõbi : tõve; pika vokaali järel, nt tiib : tiiva; diftongi järel, nt leib : leiva, kaevelda : kaeblen helilise konsonandi järel, nt halb : halva, kurb : kurva; B 2) b kadu eesti keeles ei esine fonoloogilistel põhjustel u ja v kõrvuti, sellistel juhtudel b kaob, nt tuba : toa, nõbu : nõo; 3) mb : mm assimilatsioon, nt hammas : hamba, õmmelda : õmblen.
Nt. *jalka > *jalG, *metsästä > metsäst, *matalita > mataliD. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu XIII-XV sajandi kestel. Veel Henriku Liivimaa kroonikas on lõpukaota pappi, maleva, kylekunda ja “Liber Census Daniae” esitab kohanime Uusikylae. Samuti on vanades rahvalauludes säilinud lõppvokaal. Vokaali lõpukadu on omette toimunud veel liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurdeis. 11. Sisekadu eesti keele ajaloos. Sisekadu on lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis, kui sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt *kastanut > *kastnut, *pistämään > * pistmään, *kuulusat > * kuulsat, *kultanen > *kulDnen. Muutus on paigutatud XIV sajandisse, sest XIII sajandil kirja pandud kohanimedes on teise silbi vokaal veel alles, nt Ardala, Hyrvelae, Kandalae, Kuckarus. Sisekadu on toimunud ka liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurretes, usutavasti omaette. 12
3) Eesti keele struktuur. Arnold Knüpffer (Kadrina): eesti keeles on samad käänded mis soome keeles. 1817 artikkel eesti keele käänetest. 14 käändevormi. Uuris ka sõnamoodustust, jaotas sõnad juursõnadeks, tuletisteks ja liitsõnadeks. Liited ja tuletusviisid 4) Sõnavara. Beiträges palju artikleid; murdesõnade kogumine (tuhandeid Hupelil puuduvaid sõnu); sünonüümia. 5) Ortograafia. Õ. Otto Wilhelm Masing: eri häälik, vaja eraldi tähte. Soovitas õ-tähte 1816, Beiträges hakati kasutama, mujal alles 1840.-50. aastail. Ettepanekuid palatalisatsiooni ja häälikupikkuste märkimiseks. Masingut peeti oma aja parimaks eesti keele tundjaks. 6) Eesti keelsete tekstide avaldamine. Sakslaste kirjutatud eestikeelsed jutlused, kirikulaulutekstid jne., Eestlaste tekstid: rahvaluule üleskirjutused; eestlaste kirjutatud kirjad. Tähtsus : 1) Keele teoreetilisele tundmisele
Seejärel analüüsida tekst lineaarseteks osadeks: 2. Jagada tekst lausungiteks ja suhtlusüksusteks (märgid . , ?). 3. Märkida ära pausid ilma nende pikkust fikseerimata. 4. Jagada pausid mikropausideks (.) ja pikemateks pausideks (...). 5. Märkida poolelijäänud sõnad (märk -), lihtsõnade kokkuhääldused (märk =) ja liitsõnade lahkuhääldused (lahku kirjutada). 6. Kontrollida sõnade kvaliteeti (lühendused, venitused, normingust erinevad häälikud ja vältekasutused, diftongide lihtsustumine jms). Seejärel tuleks analüüsida intonatsioonilised, pragmaatilised ja paralingvistilised nähtused. 7. Märkida ära rõhutatud sõnad või sõnaosad. 8. Märkida pealerääkimised. 9. Lisada mitmesugused paralingvistilised nähtused ja uurija kommentaarid (naer ja naerev hääl, ebaselgused jms). 10. Osutada tempomuutused (kiirendused ja aeglustused), hääletooni, hääletugevuse muutused. Voorudevaheline paus eraldi real
provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide vahel heliliselt, mõni mitte, aga see ei muuda sõna tähendust. St eesti keeles ei ole d ja t erinevad foneemid, vaid on allofoonid. Võib küll leida sõnapaare, nagu "lagi" ja "laki", kus kirjapildi järgi tundub, et g ja k (või d ja t) on erinevad
Metakeelelised operatsioonid- (meta- teadvustamine)- teadvustame midagi keele osas- operatsioonid või toimingud, mille eesmärk on keelt uurida, keelt teadlikult analüüsida. Loomulik kõne on alateadlik, laps hakkab mõtlema siis, kui puutub kokku kirjaliku kõne osaoskustega. Nt häälikanalüüs- oluline toiming, mille peab omandama selleks, et sõna kirjutada- häälikukoostise analüüs, mis järjekorras on sõnas tähed, häälikud. (Et sõna AUTO kirjutada- sõnas on 4 häälikut, esimene täht on A, teine U jne- see on keeleanalüüs- laps peab mõlema sellele, mis ta enne alateadlikult tegi). Kogu õppetegevus suures osas on metakeeleline- sh käänamised, pööramised jms. Teadlikult mõtlemine sellele, mida ma just kirjutasin. Nt määra lihtminevikus sõnad. · Keele roll inimese maailmapildi mõjutamisel- kuidas on keel ja kultuur omavahel seotud.
aapestiku. Eesti tähestikus koos võõrtähtedega on 32 tähte. 1. Eesti tähestik (koos võõrtähtedega) - 32 tähte. ABCDEFGHIJKLMNOPQRSSZZTUVWÕÄÖÜXY Häälikud jagunevad vokaalideks ehk täishäälikuteks ja konsonantideks ehk kaashäälikuteks. 2. Vokaalid ehk täishäälikud - 9 häälikut. AEIOUÕÄÖÜ 3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut. BDFGHJKLMNPRSSZZTV 4. Helilised häälikud - 15 häälikut. 9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V 5. Helitud häälikud - 12 häälikut. GBDKPTSHFSZZ 6. Sulghäälikud - 6 häälikut. GBDKPT 7. Võõrtähed - 9 tähte. CFQSZZWXY 8. Võõrhäälikud - 4 häälikut. FSZZ 9. Lihthäälik on üksik vokaal konsonantide vahel või üksik konsonant vokaalide vahel või üksik häälik sõna algul või lõpul. Näide: Sõna kaamel - lihthäälikud on k, aa, m, e, l.
annaabi.ee 
