Sallivusest autentse eetikani (2)

11
Kaplanile1 on ühiskondade nn areng ja Looja ise võimaldanud olla sallivusele ja autentsele eetikale2 rajatud aluspõhjal töötegijaks kolmes rollis ja seoses korraga:
1) seoses inimestega, üksikisiku hingehoiuga,
2) seoses evangeeliumiga, teoloogiaga,
3) seoses institutsiooniga, kirikuga .
Neid kolme rolli ja seost võib kaplan üleilmastumise protsessis sattuda, ja ilmselt satubki, aktualiseerima erinevates ühiskondlikes korraldustes: impeeriumites, rahvusvahelistes ühiskondades, konsotsiatsioonides, rahvusriikides, sisserändajate ühiskonnas. Loetletud viis korraldust võivad esineda nii poliitilis-riiklike ühendustena ükskõik kus maailma nurgas kui ka siseriiklikes avalik-õiguslikes või eraõiguslikes institutsioonides. Käesolevas töös proovingi kaplanile anda mõningast kasulikku mõtlemis- ja võrdlusainet sallivusest ja autentsest eetikast ülalnimetatud kontekstist lähtudes.
Esimene küsimus on, et mis see sallimine on ja kuidas see käib? Kas enamik inimesi nõustub, kui vastame, et sallimisele toetub elu, ka kogukondlik ühiselu, ja et sallimine teeb võimalikuks erinemise (ega ükski inimene ei saa käia teise inimese rada, kui nii astuda, ollakse koopia. Ainult Looja ise saab siin asja päästa ja inimesesse tungida – Ta viib inimese tema enda ainuvõimalikule teele…Ja kuidas muidu saakski jõuda mingile ühisele mõõdupuuni kui pole kõrgemat vaatepunkti?)? Sest nii inimesed kui nende poolt moodustatavad kooslused on ju ajalooti, kultuuriti kui identiteediti erinevad, ja samas: inimlik rahulik kooseksisteerimine ükskõik mis vormis ja millises institutsioonis ei ole võimalik ilma neid kolme viimatinimetatud asjaolu arvestamata - ja seda võimaldab jällegi sallimine. Nii tulekski üldjuhul eeldada, et ükski korraldus pole moraalne kui see ei taga teatud rahulikku kooseksisteerimist.
Sallivus kui hoiak või vaimne seisund võib neis korraldusis sisaldada järgnevaid võimalusi: -resigneerunud leppimine erinevusega rahu nimel; -leebelt ükskõikne suhtumine erinevustesse; -põhimõtteline äratundmine, et „teistelgi” on õigused; - avatus , uudishimu, lugupidamine „teiste” suhtes, soov õppida; -entusiastlik soosimine (erinevustes väljendub Jumala loodu). Ja kindlasti asetub ka iga konkreetne kaplan mingis konkreetses juhtumis ühte (või ka mitmesse korraga) neist viiest võimalusest, ehkki tema vaimne tegutsemisalus, ühiskonnakäsitlus ja enesepilt sellest asetumisest muutuda ei tohiks.
Järgnevalt vaatlen erinevaid ühiskondlikke korraldusi lähemalt. Paljurahvuselised impeeriumid tunduvad juba minevikkuläinutena. Ja muidugi ei näegi me momendil eksisteerivat ei vana Pärsiat ega Roomat , kus kõiksugu ühiskonnagrupid moodustasid mitmesuguseid loomult erinevaid autonoomseid kogukondi ja kus impeeriumi bürokraadid ei sekkunud viimaste siseasjadesse – kuni maksud makstud ja rahu valitsemas. Erinevate kogukondade säilimine ei sõltu siin seega mitte erinevuste aktsepteerimisest, vaid nö ametlikust sallivusest peamiselt ikka rahu pärast. Eks siit kuma kohe läbi ülaltoodud esimene sallivuse -võimalus, leppimine erinevusega rahu nimel. Muidugi ei saa seda võimalust üks-üheselt impeeriumile üle kanda, seda enam, et ega impeerium pole olnud ju ei liberaalne ega demokraatlik valitsemisviis ning sallivust on ta pakkunud ikkagi ainult kogukondade ja mitte üksikindiviidide suhtes (ka kogukonnad ise võivad olla nn oma kõrvalekalduvate üksikisikute suhtes vägagi karmid ). Nii kaplan-bürokraadile erapooliku suhtekorraldajana kui kogukonna-kaplanile lootusehoidjana annaks impeeriumivõim suure ja ehk ka tänuväärse tööpõllu, arvestades takkajärgi, et impeeriumid on olnud kõige edukamad ühendused erinevuste hõlmamiseks ja rahuliku kooseksisteerimise soodustamiseks . Tänasesse päeva tulles jääb iga kaplani enda ülesandeks leida see „oma impeerium”, mille üheks ilmutuseks võib olla keegi isevalitseja… /Ekskurss: kas impeeriumid on kadunud? Ilmselt mitte, sest on tekkinud ja on tekkimas uut tüüpi sellised: esiteks, neoliberaalsed üleilmsed3 impeeriumid, mida juhtivad „rikkad ja ilusad” ehk üleilmsed suurettevõtted ja korporatsioonid ja mis pakuvad oma impeeriumi rahvastele poliitilist stabiilsust ja rahu, kuid mitte alati majanduslikku edu; teiseks, just-just jälle taastekkima hakkavad protektsionistlikud (majandus)impeeriumid; kolmandaks, esimesest kahest üle jäävad struktuurituse ja kaose impeeriumid; neljandaks, religioossed misjoniimpeeriumid (mis ju tänini ühel või teisel määral tegutsevad ja praktiseerivad)/.
Rahvusvahelises ühiskonnas (eks tegelikult seegi nn korraldus ole nüüdisaegsete impeeriumitega vahetus kontaktis, olles kohati ka ise impeeriumiks) toimuv diplomaatiline rutiin ja asjaajamine annab hea aimduse olukorrast, mida võib nimetada formaalseks sallimiseks ning mis mõningas mõttes võib korreleeruda teise ülaltoodu sallivuse-võimaluse ehk leebelt ükskõikse suhtumisega erinevustesse. Sest kehtib ju siin paljuski maksiim „ela ja lase elada” – mõni riik võib olla aktiivselt vaenulik, valmis nii mõnelgi türanni kombel oma naabri kultuuri kahjustama, kuid ei taha või ei julge kanda otsese sekkumise kulusid. Nii et kui diplomaadid suruvad nende türannide kätt, siis see on teatud „kinnastatud” tegevus: sel pole moraalset tähendust, küll on need aga sallimisaktid. Sallimisaktid jällegi kas rahu huvides või ka veendumusest, et mingi reform peab seestpoolt välja kasvama. Selles siseriikluses või ka institutsioonisisesuses saab jällegi oma roll olla kaplanaadil, mis formaalsusesse uinunud ametnikud üles ärataks ja vähemalt sellistele tegudele tähelepanu juhiks, mis ilmselgelt kogu inimkonna südametunnistust šokeerivad. Kuid kuna rahvusvaheline ühiskond on juba oma põhimõtete poolest väga salliv , siis oma režiimi nõrkuse tõttu kujuneb ta praktikas veelgi sallivamaks ning ka vajalikke seisukohavõtte annab pikalt oodata.
Konsotsiatsioonid ehk kahe-või kolmerahvuselised riigid on omamoodi sangarlikud korraldused, mis püüavad hoida koos impeeriumit ilma vastava bürokraatia ja distantseerituseta ning kus erinevad grupid peavad sallima üksteist ja töötama välja oma kooselu tingimused. Selline korraldus pole võimatu ja edu saadab sellist ühendust tõenäolisemalt siis, kui taoline konsotsiatsioon enne tugevate rahvuslike liikumiste algust tekib – sest siis ei kiputa kallale vanadele kommetele. Aga just hirm kallalekippumise ees võibki konsotsiatsiooni lõhki ajada, st üks osapool hakkab kartma ühenduse muutumist rahvusriigiks, kus enamuses ja valitsevaks praegune naaber ja liitlane , kes siis teise sallivust justkui enam ei vajagi. Aga niikaua kui teatav austus teine- või üksteise vastu valitseb, kehtib ka põhimõtteline äratundmine, et „teistelgi” on õigused. /Ekskurss: „ teistega ” on muidugi asi üldse segane ja raske. Sest siin tuleb mängu piir ja selle ületamine. Üksnes siis saab tõeliselt „teist” sallida, kui on suudetud aktsepteerida tema olemuses sisalduvat tundmatut, jaatades samas oma võõristust. Ja võimalust, et „teine” pöörab alatiseks selja, kehtestab mingid omad olulised piirid ja tunded, mis on tema mälus olemas juba ehk kauem kui sallijal endal. Sest on ju inimesele ilmselgelt asetatud sisemised ja välised piirid; välised on kindlasti seotud inimliku kultuuriga, mis küll võib juhtida sallivuse eetikani, põhjendades väliste piiride ületamist tontliku keep smiling’uga ligimesearmastuse ja hoolivuse nimel4. Tõeliselt saab aga piire ületada ainult seesmiselt -väljendades seda nii isiklikul kui ka avalikul tasandil -, „ armastades oma ligimest nagu iseennast , sest ta on nagu „sina”” (nii tuleb ju tõlkida seda käsku heebrea keelest) ja see „sina” on Jumala nägu... Seega peab kaplan suutma olla „omadele võõras, ja võõrastele oma” – just nagu Kristuski, kes ristilöömiseks end linna taha, välistest piirides kaugemale vedada lasi, kuid kes ennem oma sisemised piirid ise ületas./
Kui ülalvaadeldud korraldustes on „teiste” sallivus suuremal või vähemal garanteeritud gruppide kaudu, siis rahvusriikides on sallivus suunatud indiviididele. Rahvusriik ei tähenda rahvuslikku, etnilist või usulist homogeensust, vaid see on mingi ühe ja domineeriva grupi püüd organiseerida oma ühiselu grupi ajalugu ja kultuuri peegeldavaks eesmärgiga kontrollida taastootmise vahendeid. Rahvusvahelise ühiskonna moodustava korralduse enamik riike on just rahvusriigid, millede kodanikel, olgu vähemuses või enamuses, on kõigil samad õigused ja kohustused. Enamluse sallivuspoliitika aluseks on eelkõige vähemuse lõimumine enamuse poliitilisse kultuuri, kusjuures vähemuse religiooni, kultuuri ja ajaloosse suhtub rahvusriik kahtlustavalt. Otsustava tähtsusega valdkonnaks sallivusnormi jõustamisel on keelepoliitika – põhirahvus nõuab tema keele kasutamist kogu avalikus asjaajamises. Üldse on rahvusriikides erinevuste jaoks vähem ruumi kui eelpool vaadeldud korraldustes, kuigi võib väljenduda ka teisiti: ehkki rahvusriik on vähem salliv gruppide suhtes, võib ta sundida vähemusgruppe suuremale sallivusele indiviidide suhtes. Aga religioosseid erinevusi säilub rahvusriigis edukamalt kui näiteks rahvusvähemusi, sest tihti taanduvad esimesed kuhugi oma piiride – nii sise kui välis- taha, säilitades seeläbi ka identiteedi. Rahvusvähemused aga, eriti territoriaalselt koondununa, võivad loota omariiklusele – ja kas saab enamus siis sellist olukorda sallida? Või on siin tõelise sallivuse näitajaks enamuse suuremeelne luba omi piire koomale tõmmata ja lasta teistel minna? Kas siitkohast tuntakse jällegi ära, et „teistelgi” on õigused ning tekib teatud avatus ja lugupidamine „teiste” suhtes, soov õppida? Kuidas kaplan taolistes olukordades käitub, või käituma „peab”?
Sisserändajate ühiskonna puhul on erinevate rühmade liikmed jätnud maha oma kodumaa ja saabunud uuele maale, kusjuures nad pole kolonialistid ning hoiavad kokku suhteliselt väikeste hulkadena. Sisserändajaid ei ohusta siin niivõrd „kohalike” sallimatus kui omade ükskõiksus. Riik käsitleb kõike kodanikke jällegi ühtlaselt indiviididena, iga grupi liikmed peavad aktsepteerima üksteise eripära – igaüks peab sallima igaüht. Ka igasugune korporatiivsus peaks olema välistatud ja riik kasvatab poliitilist, mitte rahvuslikku identiteeti. Riik pingutab selle nimel, et poleks raske ega alandav lahkuda oma grupist ja see identiteet vastu võtta. Seega pole kindel, et mingid erinevused üleüldse säilivad ja sellise entusiastliku soosimise tõttu ei ole vast asjatu ka kartus , et peagi võivad sallimise objektideks saada/jääda vaid teatud ekstsentrikud. Kaplanite tööpõllu saavad „kindlustada” fundamentalistid, kes taolist sisserändajate ühiskonna sallimisrežiimi tervikuna vastustada võivad….
/Ekskurss: mis asi on Euroopa Ühendus (Euroliit, EL)? Öeldakse, et see rahvusriikide ühendus ei ole ei impeerium, ei konsotsiatsioon, vaid midagi enneolematut. Sest alliansipoliitika ajaloos ei leidu midagi niisuguse majandusliku koordinatsiooni taolist ja EL –i „sotsiaalharta” klauslid on mõeldud jõustamiseks, mitte manitsemiseks. Rohkem sallivusele püüdlemine nihutab poliitiliste vaidluste keskme seadusandlikelt kogudelt kohtutele, mis omakorda suurendab jälle indiviidide suhtelist võimu. Samas võib iga liikmesriik veelgi heterogeensemaks muutuda – kui EL tunnistab riigisiseseid regioone sotsiaal- ja majanduspoliitika õiguspäraste objektidena (ja siis juba ka poliitiliste subjektidena, mille kaudne näide võiks Kosovo olla). Kuid teisalt: kuna EL „kodanikud” liiguvad üle piiride vabalt, siis võib EL hakata sarnanema ehk ka sisserändajate ühiskonnaga, kus asuvad heterogeensed vähemussaared. Igal juhul on rahvusriikidest liikmesriigid sunnitud sallima uustulnukaid, keda nad pole ise välja valinud ja kellede ehk „teiste” kommetega nad ikka ja jälle kompromissi peavad leidma – samuti nagu sisserändajad uue maa poliitilise kultuuriga. Igal juhul tõotab EL nii liikmesriikidele kui nende kaplanitele mitmekultuursuse võlu ja valu./
Kui viis sallimisrežiimi sedapidi vaadeldud, tekib vast küsimus: kas sallivus on teatud võimuakt, ebavõrdne suhe, milles sallitud on mingis alamas positsioonis? Kas vastastikune austus ei oleks midagi enamat ? Aga kui ka saaks tegutseda primaarselt austuse pinnalt, ei saaks kõiki sallivuse küsimusi mõista, kui ei arvestata võimu, klassi, soo, hariduse, samuti usu ja tsiviilreligiooni problemaatikaga. Järgnevalt neist väga konspektiivselt.
Impeeriumites on võim keskuse bürokraatide käes; võim soodustab sallivust kõige tõhusamalt siis, kui on kauge . Kuna impeeriumis on igal rahvusel oma ühiskonnaklasside täiskomplekt, siis klassisallimatust ei ole. Soolised küsimused otsustab iga kogukond ise. Hariduse sisule esitatakse väikseid nõudeid (peaasi kui isevalitseja kuju nähtaval on).
Konsotsiatsioonides nõuab võim vastastikust austust. Seesmiselt ebavõrdsed kogukonnad on riigis tervikuna enam-vähem võrdsed klassipartnerid. Soolistes küsimustes, kui kogukondade võim on enam-vähem tasakaalus, valitseb sallivus. Õpetatava ühisosa võib olla minimaalne ja keskenduda koostöö ilustatud ajaloole.
Rahvusvahelises ühiskonnas võimu küsimust teoreetilist ei ole (küsimused lahendatakse rahvusriikide ladvikute vahel). Klassisallimatust ei ole. Sugusid „võrdsustatakse” aina hoogsamalt. Haridus on rahvusriikide siseasi ja ühenduses soositud.
Rahvusriigis on võim põhirahvuse käes, mis võib tekitada nii sallimatust kui ebavõrdsust. Rahvusvähemused võivad olla (majanduslikult, poliitiliselt, kultuuriliselt) allutatud. Rahvusriik ei salli mingeid põhirahvuse tavadest väga erinevaid/eristuvaid vähemuste kombeid. Hariduspoliitikaga püütakse tekitada riigile ustavaid ja pühendunuid kodanikke, kes tunnevad põhirahvuse eripära.
Sisserändajate ühiskonnas peab iga uus sisserändajate rühm kohanema esimese rühma keele ja kultuuriga, kuid aja jooksul „loksub” võim avatud ühiskonnaks. Poliitiline nõrkus, vaesus ja rassiline märgistatus võib tekitada tüüpilise rõhutud klassi ja seada raskesse olukorda kogu selle olemusliku sallimisrežiimi. Sooliselt-vähemuslikult erinevaid kombeid ent väga kaugele minna ei lasta. Mitmekultuurse hariduspoliitika mõtteks on ühiskonna pluralismi klassituppa toomine; mõnikord ka õpetada, kuidas õigesti erinev olla (mitte ainult, mida tähendab olla erinev).
Usust ja tsiviilreligioonist eraldi. Enamik religioone on loodud käitumise kontrollimiseks, kusjuures tänapäeva domineerivaks mudeliks on üksikuskliku sallimine (siin püüavad nii rahvusriigid kui sisserändajate ühiskonnad pakkuda mitmeid praktilisi kompromisse). Sallivuse ja piirangute vahel ei ole vasturääkivust – mõlemad on usulise sallivuse idees eneses -, sest enamik religioone püüab piirata indiviidi vabadust, mis liberaalide meelest on sallivuse aluseks. Tsiviilreligiooni –poliitiliste õpetuste, ajalooliste lugude jms kogumi- eesmärgiks on aga inimeste poliitiline sotsialiseerimine , hõlmates endasse riigi kodanike mitmekordsed identiteedid ja mitte sõdides nende vastu. Sallivus toimib tsiviilreligioonis kõige paremini siis, kui see võimalikult vähe religiooniga sarnaneb. Sellised religioonid võivad teineteist sallida aga ainult rahvusvahelises ühiskonnas, mitte siseriiklikes korraldustes.
Lõpuks ja siinkohal tuleks küsida: kui küll koos rahumeelselt eksisteeritakse, kas siis ikka tõesti sallitakse sallimatuid? Või proovitakse kõigis ülalvaadeldud korraldustes soodsal võimalikul hetkel endisele naabrile turja karata ja omad tahtmised kehtestada? Et nii ei juhtuks, tuleb preventiivselt viia läbi mõned lahutused: kirik lahutada riigist, et võtta religioossetelt autoriteetidelt poliitiline võim (omamata võimu, õpivad nad sallivust); etnilisus lahutada riigist, et kaitsta inimesi (marurahvusliku) fanatismi eest; poliitika lahutada riigist, et parteid (ja tegelikult ka religioonid) jääksid kodanikuühiskonna piiridesse .
Ja veel: moodne demokraatlik poliitika sallib kahte moodi – individuaalselt assimileerides ja gruppi tunnistades, ja tavapäraselt mõistetakse neid teineteist välistavatena. Seega toimub sallivusprotsessis kas demokraatlik-individualistlik „ sisenemine ” kaasaarvamise nimel või eraldumine gruppidesse võitluseks piiride pärast („kui tara peab, on naabrid head”). Postmodernsuses aga kogetakse midagi uut: ilma selgete piiride ja kindla identiteedita elu, kus erinevus on justkui hajutatud ja hägune. Piirid on veel alles, aga ühisidentiteet hakkab kaduma; kriminaalkoodeks „sallib” kõiki: postmodernseid võõraid ja lõhestunuid „omasid”, kusjuures lihtsam on sallida teistsugust, kui salata teist iseendas …..
Sellises olukorras jääb vaid pöörduda Looja poole palve/hüüdlausega: ole mees ja ole kaplan! Või nüüdisaegselt: ole inimene ja ole kaplan. Või koguni: olgem üksteisele kaplanid…..
Epiloog. Kuidas kaplan peaks autentselt – eesti keeles „ehedus”, „pärisomasus”- omi kaplanina võetud ülesandeid (ü.n korraldustes kaasaarvatult) täitma? Kuidas ta peaks autentseks saama, kuidas autentne olema? Ja mis see autentsuse-nõue üldse on?
„Eelkõige ole ustav endale”, ütleb Polonius „ Hamlet ”-s oma pojale. Selliselt aluspõhjalt edasi minnes leiame kujutluse, mis teeb inimese kaheks „minaks”: on tõeline ja ehtne sisemine mina ning petlik ja pealiskaudne väline mina. Inimene, seega siis ka kaplan, on autentne ehk endale ustav, kui ta järgib oma tõelist mina, teisiti öeldes: igal inimesel on eraldi oma algupärane viis olla tema ise, mida ta ka järgima peab. Sellisena elatakse elu, mida elatakse oma surmale ja lõplikkusele silma vaadates, kus ei hiilita kõrvale absoluutse vabaduse vastutuskoormast. Kuid ühtlasi võib selline „päristine” elu tähendada ka pinget individualismi ja seltskondliku vahel – olukorda, kus ka kaplanil tuleb keskmisest tihedamini viibida.
Autentsuse eetika panustab seega siirusele ehk välise ja sisemise vastavusele. „Ole mina ise”, avasta ennast „mängus”, püüdle ideaali poole, mis asub sinus eneses (mitte väljapool; kristlasena võiks selline lähtepunkt mõistetav olla: kristlase südames asub Püha Vaimu kodu ehk teisiti öeldes: leiad iseenda, leiad ka transtsendentse, mis juba sinus on; vt ka lk 4 esimene lõik „Ekskurss”). Autentsusliku eetika taga varjub tänapäeva ühiskondades seega tohutu potentsiaaliga vaimuressurss, mis „õigetesse” kallastesse voogata tahab. Kuna eelmoodsate vaateviiside juurde tagasipöördumine ei ole ju realistlik , on seega kaplani ülesanne aidata nö puhastada välja need autentsusele toitu andvad alustalad – tegevus, mis omakorda kogu ühiskonna meelemuutusele viia võib.
1 Kaplanina ei käsitle ma siin mitte ainult kristlikku usutunnistust väljaelavat isiksust, vaid ka teiste religioonide sarnast tegevust praktiseerivaid isiksusi. Eeldan samuti, et kaplan võib tegutseda nii väikeses maakoolis kui Rahvusvahelises Valuutafondis. Ja samuti eeldan, et kaplan vaatamata oma religioossusele ei ole taotluslikult konfliktne.
2 Käesolev essee põhineb: 1. Walzer, Michael. 1997. Sallivusest. New Haven and London: Yale University Press. Tõlge eesti keelde: Avatud Eesti Fond, 2. Taylor, Charles. 1991. Autentsuse eetika. Cambridge : Harvard University Press. Tõlge eesti keelde: Avatud Eesti Fond
3 Wallerstein , Immanuel. Neoliberaalne üleilmastumine läheb hingusele. – Postimees . AK., nr 48. 08. märts 2008., lk 2
4 Viiding, Elo. Piirid. – Postimees. AK., nr 48. 08. märts 2008., lk 5