Kuivõrd oluline on sallivus tänapäeva ühiskonnas? (4)

Kuivõrd oluline on sallivus tänapäeva ühiskonnas?
Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi , uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Tänapäeva globaliseerunud maailmas on sallivus aina kasvav probleem. Eriti suureks probleemiks on sallivus heaoluriikidel ning diktatuuri riikides.
Sallivuses pole iseenesest midagi halba ja see on isegi hea, näiteks mustanahaliste võrdväärne kohtlemine valgete inimestega. Probleemide koht on aga tingitud globaliseeruvast maailmast tulenevalt. „Rikka põhja“ kõrge elatustase ja head elutingimused ning koolid on väga ahvatlevaks võimaluseks „vaesele lõuna“ rahvale. Inimesed põgenevad oma eluga riskides, et pääseda „rikkasse põhja.“ Probleemseks kohaks on selle juures aga see, et vaesete hulk kasvab nii suureks, et riik ei tule enam toime ning põgenikud on nõus töötama väga vähese raha eest. See omakorda viib aga lihttööliste palgataseme nii madalale, et rikaste riikide kodanikud ei suuda enam makse maksta ja äraelada. Selline olukord tekitab sallimatust vaeste põgenike vastu. Need samad põgenikud on tihti peale teisest usust ja kindlasti teisest kultuurist, mis põhjustab suuri konflikte ja rahutusi kahe kultuuri ja usu kokku põrkamisel. Prantsusmaal on juba väga suur probleem immigrandid, kuna nad nõuavad oma õigusi ja mässavad seal. Siit tekibki küsimus, et kui sallivad me peame olema? Kas see on õige, et me laseme immigrandid „oma koju“ ja nemad tahavad hakata seda ümber korraldama oma tavade järgi? Ma arvan, et see on vale. Me peaksime panema rangemad piirid tolerantsusele teiste suhtes, et vältida tulevikus probleeme. Ma arvan, et riigid ei tohiks muulastega nii sallivad olla. Näiteks ei ole vaja muulastel ehitada oma koole , kirikuid ja lasteaedu võõrale maale võõrasse kultuuri. See võib kõlada väga julmalt aga enamus sisserändajaid on ise valinud sellise tee, et lähevad võõrriiki paremat elu otsima . Minu arvates tuleb hakata kiiremini radikaalseid otsuseid tegema, sest muidu võib areneda sellest maailma hävitav probleem ülestõusude ja revolutsioonide näol.
Viimasel ajal on meedias väga laiakõlapinna saanud erinevad Aafrika riigid. Polnud just kaua aega tagasi, kui Egiptuse rahvas tõusis ülesse oma presidendi Hosni Mubaraki vastu. Nüüd on suur probleem Liibüas, kus valitseja Muammar Gaddafi tapab oma enda rahvast. Kui „rikka põhja“ suur probleem on liigne sallivus, siis minu arvates on „vaese lõuna“ probleem väga suur sallimatus. Ma ei kujuta ette, kuidas üks valitseja suudab oma rahva vastu astuda ning neid tappa. Isegi siis kui tegemist on diktaatoriga, sest omarahvas on ikka kõige tähtsam. Ma arvan, et sellest võivad tulla ka mõned probleemid, mis on „kahe maailma“ vahel. Rikkad riigid proovivad olla abivalmid ja heatahtlikud põgenike ning imigrantide vastu. Kuid nemad on vaid omakasu peal väljas ning löövad abivalmile riigile noa selga oma õiguste nõudmisega. Ma leian, et tänapäeval on arenenud riigid väga sallivad, kuid probleemiks on vähe arenenud riigid, mis kasutavad seda sallivust ära.
Tänapäeval on sallivus väga tähtsaks muutunud tänu globaliseerumisele. Kuid mina arvan, et probleemiks on hoopis sallivuse ja mitte sallivuse kokkusattumine. Ühesõnaga lääne-maailm on harjunud juba sallivusega ja vaesed mahajäänud maad on sellest veel kaugel. Ma arvan, et lääne-maailm on muutunud liiga sallivaks ja peaks tagasi tõmbuma sallivuse osas.