Väärtushinnangute ja tegutsemisajendite mõistmine (0)

Väärtushinnangute ja tegutsemisajendite mõistmine Maailmas on umbes seitse miljardit inimest ja igaüks on märgatavalt erinev ja ainulaadne. Vahel tundub meile, et eristume teistest, kuid siis jällegi avastame end olukorrast, kus nii mõnigi   on   varem   olnud,   ehk   ei   ole   me   üldsegi   nii   teistsugused.   Me   elame   riigis,   kus väärtushinnangud on muutumas ning inimestel on valik, kas jääda iseendaks või kujundada ümber   enda   elu   teiste   meele   järgi.   See   kõik   toob   kaasa   erinevad   käitumisnormid   ja tegutsemisajendite mõistmise, mis omakorda on seotud sallivuse tasemega meie ühiskonnas. Miks me ei saa aru mõnikord teiste tegudest ja inimesest kui indiviidist? Inimesed   märkavad,   tunnetavad   ja   mõistavad   asju   erinevat   moodi.   Vahepeal   proovime seletada   teistele   midagi,   milles   ise   oleme   tulihingeliselt   sees   ning   kõik   tundub   vägagi loogiline. Seejuures võib kellelegi teisele võib sarnase või samasuguse arusaama loomine ning oma vaatepunkti selgitamine tunduda vägagi keerukas ja arusaamatu. Nad lihtsalt ei pruugi ega peagi aru saama. Ükskord viidi kolm meest pimesi elevandi juurde ning neist esimene katsus elevandi jalga, öeldes, et elevant on suur ja võimas puu, teine väitis, et külje pealt katsudes on elevant hoopis suur ja võimas puu ning viimane nentis, et ta on hiiglaslik madu. Antud lugu toob esile selle, kui erinevate nurkade alt on võimalik reaalselt tajuda ja mõista siin maailmas. Arusaamade võimalused on piiritlemata. Tuleb möönda, et ühtemoodi aru  saamine   ei  saa olla   võimalik   ning  see peaks  olema   ainuke  mõte,  mida   me  sarnaselt mõistame.  Me määratleme asju erinevat moodi ning arvame, et eristume. Tegelikult tahame ja püüame tegutseda ning käituda teistega sarnaselt ehk me kopeerime nied, et olla rohkem meele järgi. Evelyn Waugh on öelnud: “Me unustame sõnu, nagu me unustame inimesi. Meie sõnavara vajab pidevalt väetamist, muidu see kärbub.” See on mõistetav, kuid ennast tuleb ka täiustada oskustega, et leppida erinevate olukordadega, väärtushinnangutega ning käitumisnormidega. Sellega kaasneb muidugi risk, et me rikastame end teiste arvelt, ehk ei ole värskust. Nii hakkame samastuma ja nende vahel, kes sellest voolust maha jäävad või kaasa lähevad, tekib lõhe ja teisiti mõistmise probleem. Hetkel on kasvanud see sama lõhe vanema ja noorema generatsiooni   vahel   ja   seal   on   toimunud   nii   mõnedki   protestlikud   sõnasõjad   ja väärmõistmised.   Me   peame   väljuma   endast   ja   vaatama   kõike   kõrvalt   raskustest   mitte hoidudes. Leevendamaks seda olukorda tuleb oma tunnetest ja arusaamadest rääkida ja märku anda, kuid ka see ei pruugi aidata. Raske on sallida tegu, mitte indiviidi. Kaasaja inimesed mõistavad ahastavalt hukka kohe


inimese tegu ja siis järgnevalt isiku, selle kõige taga. Me ei saa aru, mis põhjusel üks või teine inimene käitub temale omaselt. Rõhutakski, et just temale, sest kellelegi teisele omaselt seda teha   ei   saa.   Inimestel   on   üks   ja   ainus   suurim   võim   ja   see   on   tema   ise.   Mõtlemine   on mõjutatud ning räägitakse kogu aeg ainult muutustest ühiskonna surves, mis reaalsuses ei toimu. Me oleme niisurvestatud ja programmeeritud, et justkui mõistame ja tunnetame vaid muutusi. Tuleb näha ja aru saada teiste mõttemaailmast. Täielik mõistmine ja aksepteerimine ei olegi võimalik, kuna arusaamiseks on lõputult palju variante ning nii palju, kui on inimesi, siis nii palju on ka erinevaid võimalusi ja viise. Iga inimene   valib   ise,  mil   määral  ja   kellega  kokku  kuuluda.   Tegutsemisajendite   sallimine   ja sallimatus sõltub inimeste  endi väärtustest ja väärtushinnangutest.  Elame ühiskonnas, kus praegu ongi rohkem raskusi, kuid vaikiva ajastu vari kummitab siiani kusagil pea kohal.