H10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust
Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine
..........................5 Kokkuvõte........................................................................................5 Kasutatud kirjandus..........................................................................6 2 Sissejuhatus Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi
LEIB Leib on olnud läbiaegade eestlase peamine toit. Seetõttu on leiva suhtes tuntud sügavat austust ning peetud seda ka pühaks. Viimase tuhande aasta jooksul rukkileib, mis jõudis meie esivanemate lauale suure töö ja vaevaga. Ka tänapäeval on leib eestlase laual, aga see ostetakse poest ilma suurt vaeva nägemata. Uurimustöös püüan leida,milline on olnud leiva koht eestlase toidulaual, ja miks on ta olnud nii tähtis. Otsida vanasõnu ja kõnekäände leiva kohta. Püüan näidata tänapäeval toodetavate leibade sortimenti. Praktilise tööna pakun esitlusel enda küpsetatud leiba. Leivaküpsetamise protsessi lisan ka uurimustööle.
Kui esimese Eesti Vabariigi ajal söödi leiba-saia umbes 730g elaniku kohta päevas (leiba sellest ¾), siis kuuekümnendatel tarvitati neid vaid 200-400g päevas ja saia osakaal tõusis kuni pooleni, hakati rohkem maiustama kondiitritoodetega. Üheksakümnendatel tõusis uuesti leiva-saia ning putrude tarbimine, kuna loomsed toiduained kallinesid märgatavalt. Eesti täiskasvanud elanikkonna tervisekäitumise uuringust (A. Kasmel, A. Lipand ) selgus, et 1996. aastal sõi rukkileiba iga päev 91%, saia 84% ja sepikut 12% inimestest. Enamus neist (69%) sõi 1-4 viilu rukkileiba päevas, ainult 16% tarbis 5-6 viilu ja üle 7 viilu leiba vaid 6% elanikest. Miks on siis leib nii oluline? Tänapäeval saame me leivast kolmandiku toiduenergiast ja kolmandiku valgu ja süsivesikute kogusest. Leiva tarbimise vähenemisega on oluliselt halvenenud organismi varustamine B-rühma vitamiinidega (2-3 korda vähem B1- ja B2-
". Nüüd muretsetakse sööja pärast ja öeldakse talle "head isu!". Kes vanasti leivatüki maha pillas, võttis selle jalamaid üles ja andis palale suud. Nüüd tuleb ette, et leiba loobitakse terve käär või kannikas saadetakse jäätmehunnikusse. Ega toit meie päevil ometi nii odav ole, et ainult puudus ja tühi kõht inimesele leiva hinda meelde tuletaksid! 7 ET LAUAL LÕHNAKS VÄRSKE RUKKILEIB Eestlaste peamine toit läbi aegade on olnud rukkileib. Leiva vastu tundsid meie esivanemad sügavat austust, sest see sai lauale üksnes suure töö ja vaevaga. Leib oli püha ja ta on meist vanem. Öeldakse küll, et inimene ei ela üksnes leivast, siiski ei saa kuidagimoodi läbi ka ilma leivata. Leivavili Leivavili tuli õigel ajal lõigata, siis terad välja rabada või masindada ning kuivatada. Leivavili ei tohtinud põllul hakata idanema ega kopitama minna. Heal leivaviljal pidi
Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga. Leib oli pehmem ja säilis kauem. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Odraleib muutub kõvaks ja rabedaks, aga rukkileib mitte( see on pehme) 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Eestlased, lätlased, leedukad, ida- soomlased, karjalased, soome-ugri rahvad, venelased, valgevenelased ja põhja- ukrainlased 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus. Kiudained, kaloririkas 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest). Jahvatatud puukoort, mähka,
Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80. aastatel leiti Berni lähedalt maailma esimene hästi säilinud rukkileib, mis oli küpsetatud viis sajandit tagasi. Egiptuse matmispaikadest on leitud säilinud nisu- ja rukkiteri, 3500 aasta vanust hästi säilinud nisuleiba hoitakse aga New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumis. Meie rukkileiva ajalugu algab 11. sajandist ja on seotud rukkikasvatuse ja -töötlemise arenguga meie piirkonnas. Rukkileiva valmistamine on traditsioon, mis on kujunenud sajandite vältel ning põlvkonnalt põlvkonnale kogemuste ja teadmistega edasi antud
Leib Referaat Enda Nimi ?. klass Sisukord 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Leivad & leib kui püha 4. Leiva valmistamine & erinevad leivad 5. Lavash 6. Leiva vajalikus & kiudained 7. Vitamiinid & faktid 8-10. Retseptid 11. Kasutatud kirjandus 2. Leivad Leib on olnud inimeste toidulaual juba aegade algusest peale ning on kujunenud igapäevaseks peatoiduks. Esimesed leivad küpsetati aastal 5000 e.Kr. Sellel ajal tehti leibu taimede maapealsetest osadest. Eestisse jõudis leib 1800.a. paiku, mil hakati valmistama aganaleiba, mis oli rabe ja murenev. Tänapäeval valmistatakse põhiliselt klassikalisi leibu rukki- ja nisujahust. Veel paarkümmend aastat tagasi valmistati põhiliselt ise leiba, kuid ka tänapäeval valmistavad mõned inimesed ise kodus leiba. Populaarsed kodus valmistatavad leiva-saia tooted on põhiliselt
.......................................2 Meie Koolileivast .................................................................................3 Sissejuhatus Leiba tunti väga ammu. Muistsete egiptlaste ja foiniiklaste leivateokunst läks edasi heebrealastele, sealt kreeklastele ja umbes 170 aastat enne Kr. roomlastele. Ja nii üha edasi mujale Euroopasse. Küpsetamisel kasutati odra- või nisujahu. Alles pärast nn. Suurt Rahvasterändu (IV -VII saj. p. Kr.) ilmus kasutusele rukkijahu. Ning just rukkileib muutuski kuni XVIII sajandini üldtunnustatuks. Siis aga siirdusid nii mõnedki suurrahvad saia juurde. Rukkileib on ka eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid. Rukkileib on igapäevane toit, seda süüakse rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. Eestis leib on rukki- või nisujahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivaks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist. Pärmiga kergitatud heledat
Loome maitseelamusi Fazeri kontserni missiooniks on luua maitseelamusi. Fazeri visiooniks on olla juhtiv toitlustus- ja teenindusettevõte valitud turgudel. Nad soovivad olla oma valdkonnas teerajajateks nii enda klientide, tarbijate kui ka personali vaatenurgast. Nad liiguvad valitud peaeesmärgi suunas nende ühise kaardi kontserni strateegia abil. FAZERI TOOTED · Fazeri 100% Rukis ja ainult rukis Rukkitäistera- ja rukkikroovjahust valmistatud rukkileib. · Fazeri Häää Rukkileib Rukkikroovjahust rukkileib. · Fazeri Must leib Tume rukki- ja nisujahust magushapu vormileib. · Fazeri Häää peenleib Rukkipüül-, rukkikroov- ja rukkitäisterajahust ning nisujahust valmistatud köömnetega peenleib. · Häää suur vormisai Nisujahust vormisai. · Fazeri Südamesepik Terade ja kliidega sepik. · Fazeri Juustumuhkel Riivjuustu kattega nisukukkel. MINU PERE EELISTUSED
tanguvorst oli kindel jõulutoit. [] Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või hapupiima kuid ka vere, verevorstide keemise leeme või supivedeliku sisse, mis tegi taigna kohevamaks. Jämedast nisujahust või odrajahust tehti õllepärmiga kergendatud sepikut. Mulgimaal oli sellele lähedane rõõsa piima või koore sisse tehtud taignast rõõsk, Kagu-Eestis vatsk, kuhu lisati ka lihatükke, seeni, tanguputru. Kõik need leivad olid aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida tehti pidupäevadeks või tähtpäevadeks, pühapäevaks või laupäeva õhtuks. [] Pudrud ja leemed (supid) olid samuti tavalisemad igapäevased toidud. Tanguleemele lisati ka piima, naereid, kaalikaid. Tangupudrule pekitükke, rasva, piima, herneid, ube, kapsaid jm. Jämedast odra-, harvem kera- või rukkijahust keedeti veega paksemat putru või vedelamat körti. [] Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu-, harvemini jahuvorstid. 19
Jätku leiba ! Läbi aegade on eestlaste peamine toit olnud leib, viimase tuhande aasta jooksul rukkileib, mis jõudis meie esivanemate lauale üksnes suure töö ja vaevaga. Seetõttu tunti leiva ja leivavilja vastu sügavat austust ning mõlemat peeti pühaks. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et leib on kibe kätte saada, aga magus süüa. Leib on aastasadu olnud meie päästerõngas ka viletsatel aegadel. Oli suur õnn, kui aganase leiva kõrvale oli võtta silku ja peale rüübata piima. Parimateks
Referaat Erinevate rahvaste leivad Chapati Ajalugu Sõna "chapati" peetakse Dravidia päritolu,päritchappatähendab "lapik" ja attaivõi paathi tähendab Meeste Toit.Chapati on märgitud Ain-i-Akbari, 16. sajandidokumentides esitatud Keiser Mughal , Akbars Visiiri, Abu'l-Faz ib Mubarak . Chapati on õhuke valge värvusega pannkooke meenutav india leib. Seda leidub ka:Türgis,Ida-Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib. Ciabatta
kasvatama. Seda öeldakse mitmel pool peredes tydrukutele laua ääres naljatledes tänaseni. Ununud leivatarkust Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud vanemast leivapärimusest. Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tyhi või tainas sees. Leivanõule pole lubatud panna seepigi, et "siis minna leib koorukese juurest sitkeks". Kes leivanõu otsas istub, sellel saab suur kõht. Teadmatusest või sagedamini vist kyll tähelepanematusest valesti käitudes on ohtu seatud isegi inimmõistus: ,,leiva mõhe ja taari tõrukse pääle ei tohtida kybart panna, siis minda see, kes seda teeb, rumalaks". Leivataigna tegemine. Õige perenaise leivaastjast pole juuretis kunagi otsa lõppeda tohtinud.
Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata. 2. Võta juurekakk ja sega see leige veega, seejärel sega juurde matist jahu ja sega saadud mass korralikult käe või kulbiga läbi. Raputa segule jahu peale, kaaneta nõua ja kata riidega ning tõsta see sooja kätte hapnema.Järgmisel päeval proovi hapukust. Pese käed ja hakka tainast sõtkuma kuni tainas on sitkem ja enam käte külge ei jää Kui tainas sõtkutud raputa tainale jahu peale, kaaneta nõu ja kata riidega. Tee käed märjaks ja tõsta paras tainatükk puust leivalabidale ja hakka voolima pätsikest. Leivapäts tee pealt veega siledaks ja võid teha ka peale kaunistusi. Kui kõik pätsid valmis, aseta need ahju ja lase olenevalt pätside suurusest kaks kuni kolm tundi küpseda.
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
sees kolme nelja inimese söök. Kausist võttis igaüks oma lusikaga. Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib. Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel
7) biskviit taignate, 8) liivataignate ja muretaignate valmistamisega Hea leiva omadus on see,et leib peab olema tehtud südamega.Eesti leivatööstuses valminud pagarihõrgutised on tõelised eestimaised tooted.Seda omadust kinnitab tänaseks ka vastav dokument. Peenleib,rukkileib ja tervaleib tunnustati sel aastal eestimaise pääsukese märgiks.Kui küsida,mille poolest Tartus eesti leivad erinevad,siis võtme sõnaks on traditsioon.Eesti leivatööstuse trumbiks on vanaemade aegne tehnoloogia ja see tähendab seda ,et kasutame naturaalset juuretist,mis koosneb piimast ja äädikhappest.Selle tulemusena seisab leib kauem värske ja on väga meeldiva aroomi ja maitsega. 3. ETTEVÕTTE KLIENDIRÜHMAD Eesti Leivatööstus turustab oma toodangut üle Eesti. Tänase seisuga on meil koostöö üle-eestiliste jaekettidega
võeti matist vasaku käega jahu ja lasti sõrmede vahelt ühtlaselt vette, pöörates parema käega mända, et jahu ei läheks tükki. Puder oli paks, tihe toit, mida sai kamakana pihkugi võtta. Jahuputrudest keedeti üle terve Eesti kõige enam odrajahuputru. Pudrujahu oli jäme ja sõre. Keedeti kahte viisi: jahu lasti pikkamööda läbi sõrmede keeva vette, või teine moodus: jahu kallati korraga soolaga maitsestatud keeva vette ja ei liigutatud enne, kui puder valmis. Leivakali 2 kg rukkileiba, (natuke humalavett), l0 l vett, 500 g mett või suhkrut, piparmündivarsi või mustasõstraoksi, 50 g pärmi. Kuivatatud ja pruunistatud rukkileivale valada keev vesi, lasta kaanega suletult mõned tunnid seista, siis kurnata, lisada mesi või suhkur ja pärm. 5-6 tunni käärimise järel valada pudelitesse. Pudelid sulgeda ja asetada külma kohta. Tarvitada mõnepäevase seismise järel. Riivikarask 1,5 l riivitud tooreid kartuleid, 1/2 klaasi hapukoort, soola, 1-2 muna, 100-150 g
rahvusköökide roogasid. Esitasime endale ka uurimusküsimuse: kui erinevad meie valitud kolme riigi köögid siiski on? Loovtöö lõpuks leidsime sellele vastuse, millest tuleb juttu juba kokkuvõttes. 3 1.EESTI Eesti traditsiooniline talupojaköök on muutusi omaks võtnud ettevaatlikult. Pikka aega olid selle tuumaks teraviljatoidud, eriti rukkileib, seejärel kartul. Leivakõrvaseks tarvitati hapupiima, sealiha ja kala, pidupäevadel rüübati õlut. Argipäevane kasin ja üksluine menüü vaheldus pidu- ja pühadelaua märksa mitmekesisemate roogade ja paremate paladega. Just pidulaua kaudu jõudsid uuendused - toiduained, valmistamisviisid, söögid - ka igapäevamenüüsse. Valdavalt just baltisaksa köögi kaudu jõudis eestlasteni Euroopa kokakunsti areng ja innovatsioon
" Leib Leivasse kui kogu toidu sümbolisse suhtuti suure vaeva ja raske tööga ja selle saamine polnud sugugi kindlustatud. Seetõttu oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine, toidu kallal norimine või selle arvustamine oli vanasti taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu. Tolle aegne retsept leiva küpsetamiseks: 1. too aidast jahu. 2. järgmisel päeval oli vaja jahu ja kartulipudru taignasse sõtkuda. 3. kui on sõtkutud, tuleb jätta tainas kerkima 4. mõne aja pärast oli vaja ahjus erinevaid süsisid 5. siis tuleb tuua suured pannid ja neid ükshaaval ahjusuus tulepaistel hoida ning hõõruda seejärel kuuma plekki peki tükiga, nii et särin taga. 6. tuleb kasta käed vette ja tõsta lõimest taignamütsakad pannidele ning siluda ilusateks leibadeks. 7. kraapida lõime seintelt ja põhjast kamalutäie tainast kokku, kasta märjaks ning voolida sarviliseks kakuks. 8
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
oodatust teistsugune. Näiteks ei kanna vinegreti nime siin mitte kaste, vaid vene algupäraga õli-äädikakastmes segasalat, mis sisaldab kodupeeti, värsket hapukapsast ja -kurki, õuna ja sibulat. Kotlet on praetud hakklihakoogike, mujal kotletiks kutsutud naturaalne sealihatükk aga kannab Eestis karbonaadi nime. On teisigi lihtsaid kõhurõõme, mida mujal ei leidu. Nii jääb võõrsile väljarännanud eestlane alatiseks taga igatsema hapendatud rukkileiba ja hapukapsast. Pärisomaks peavad eestlased ka sea- või vasikalihast ja -jalgadest keedetud, vürtsidega maitsestatud sülti. Omaette fenomen on 12 erineva vürtsiga valmistatud kuulus Tallinna kilu, mida tänapäeval säilitatakse plekktoosides, vanasti aga kaheliitristes plekkmannergutes. Soolasilk kipub linnades oma tähtsust kaotama, asemele on astunud praetud räim, mida süüakse esiti kuumalt, seejärel külmalt, ülejääk aga marineeritakse. Kalasõber ei lase mööda
1-2 päeva enne võistlusi peab toit olema süsivesikuterikas. Kehalisel pingutusel vähemalt 90 minutit, tõstab sportlikku sooritusvõimet, kui manustada süsivesikuid enne võistlusi 1- 4 tundi. Enne trenni ei tohiks manustada 15- 60 minutit kergesti imenduvaid süsivesikuid. Pingutusel, mis kestab üle kahe tunni, viib kehalise töövõime tõusule, kui tarbida veidi enne koormuse algust või koormuse ajal süsivesikuid. · Kiudained--aedvili, kaer, oder, must rukkileib, täisterasai, sepik, tanud, täisterahelbed Kiudained seovad vett, aitavad vältida kõhukinnisust, samuti ka kõhulahtisust, soodustavad kolesterooli väljumist organismist, tekitavad täiskõhu tunde. Kiudainete sisaldus sportlase toidus peaks olema 25-30 grammi päevas. Kiudained leiduvad kuivatatud aprikoosides, hernestes, ploomides, viigimarjades. · Valgud 1 gramm valku annab 4 kalorit energiat. Loomne valk - liha, kala, piim, piimatooted, munad jne. Klaas piima annab 7-8 grammi valku
Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19. sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual
Eesti kulinaaria ajalugu Tinglikult võib Eesti toiduvalmistamise traditsioonid jagada kaheks: põllumajanduslikuks ja mereäärseks. Eesti pinnas on küllaltki kivine ja raskesti haritav, mis nõuab põllumeestelt suurt vaeva. Kliima on mereline. See soodustas meie köögi arenemist väga toitvaks ja kaloririkkaks - inimestel oli vaja koguda jõudu ja energiat. Rääkides mõjudest, valitseb Eestis skandinaavia köök ja kultuur, mis tähendab, et rohkem süüakse kala ja sealiha.On huvitav märkida, et erinevalt teistest Baltimaadest kasutati Eestis ka küüslauku. Muidugi erines vana ja erilisi traditsioone omava Tallinna köök teiste Eesti regioonide köökidest. Esmajärjekorras seepärast, et Tallinn oli Hansalinn. Laevadega tuli mitte ainult kaup, vaid ka uued kombed ja tundmatud toidud.Näiteks ilmus martsipan Eestisse tunduvalt varem kui Lätisse või Leetu.On huvitav, et tänapäeval tegeletakse Eestis sajanditaguste retseptide otsimisega ja on restorane, mis üksteise võid
Põrandale pandi põrandariie, akende ette riputati kardinad. Lauad ja kummutid kaeti pitslinaga, seati lillevaade, küünlajalgu jne. Kõik uuendused jõudsid tagakambrisse, hiljem ka teistesse ruumidesse. Akendel hakati kasvatama ka toalilli. 4.SÖÖGID JA JOOGID Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhilise osa toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest, s.o tükkideks purustatud teri. Algselt valmistati nii jahu kui tangud kahest pealistikusest kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste töö. Tangusid ja kruupe tehti ka viljateri suures puu-uhmris nuiaga tampides. 7 Jahutoodetest oli leib niivõrd keskne, et sellest kujunes kogu toidu ja elatuse võrdkuju. Muid, eriti loomset päritolu toitu nimetati leivakõrvaseks
toidupärandiga. Eesti erinevais paigus, Lääne-, Lõuna- ja Ida-Eestis, on võimalus leida mitmeid piirkondi, kus on säilitatud ajalooliselt välja kujunenud, eripärase köögi toite ja toidukultuuri. Nii pakutakse Saaremaal või Kihnu saarel, Setomaal või vanausuliste külades just neile paikadele omaseid toite autentses kultuurikeskkonnas. Kindlasti peaks Eesti külalidtele pakkuma meile eriti iseloomulikke toite: leiba ( magushaput rukkileiba, hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut).
· Õunad · Kiivid · Mesi · Kuivatatud puuvili · Puuviljamahl · Puuviljasiirup · Spordijoogid · Teraviljatooted Kiudainete tähtsus Kiudained (varem ka "ballastained") on oma olemuselt mittetärkliselised polüsahhariidid, mis jagunevad: o vees lahustuvad kiudained peamiselt aedviljas, ka kaeras ja odras o vees mittelahustuvad kiudained täisteratooted - must rukkileib, täisterasai, sepik, tangud, täisterahelbed) Kiudained väga vajalikud · Kiudained ei seedi organismis ja ei anna seetõttu ka energiat, kuid on toidus väga vajalikud: o suurendavad toidukördi mahtu seedesüsteemis ja kiirendavad selle edasiliikumist; o seovad ohtralt vett, muudavad soolesisaldise vedelamaks ja aitavad vältida kõhukinnisust; o kõhulahtisuse korral seovad liigse vee;
Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toiduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukkileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. 3. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Keskaja olustikus aga omandasid erilise tähtsuse joovastavad joogid, mis ei pakkunud ainult lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset
Euroopa põhjaosas on see ajalooliselt kujunenud peamiseks teraviljatooraineks. Rukki hapendamisel saadakse leiba, mis on heade maitseomadustega ja toitaineterikas. Leib annab suhteliselt vähe toiduenergiat, põhiliselt sisalduvad temas süsivesikud ja valgud ning veidi rasva. Lisaks sisaldab rukkijahu mitmesuguseid mineraalaineid ja vitamiine, eriti B- grupi vitamiine, mida vajab inimese närvisüsteem ning nahk. Eriti hästi toimivad kõik selle grupi vitamiinid koos. Jahu täpsemad toiteväärtuselised omadused sõltuvad väga suuresti sellest, millistest viljatera osadest see on valmistatud Rukkilihtjahu saadakse lihtjahvatusel ja see on jämeda jahvatusega, sisaldades kuni 25 % kliiosakesi ja mitte üle 2,0 % mineraalaineid. Värvuselt hall, kliiosakeste tükikestega. Kasutatakse rukkileibade valmistamiseks. Rukkikroovjahus on kliid osaliselt eemaldatud, nende sisaldus on kuni 15 % ja mineraalainete sisaldus mitte üle 1,5 %
100 g kohta Kaltsium (Ca) 54,0 mg Raud (Fe) 4,72 mg Magneesium (Mg) 177,0 mg Fosfor (P) 523,0 mg Kaalium (K) 429,0 mg Naatrium (Na) 2,0 mg Tsink (Zn) 3,97 mg Vask (Cu) 0,63 mg Mangaan (Mn) 4,92 mg Vitamiinid Väärtus Vitamiin Ühik 100 g kohta C - mg B1 0,76 mg B2 0,14 mg B3 0,96 mg B5 1,35 mg B6 0,12 mg Folaadid 56,0 g (1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 g
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
