Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Röövlinnud". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
linnud, kakk, röövlinnud, röövlind, kaku, kassikakk, nokk, loor, kanakull, merikotka, sulgede, hiireviu, merikotkas, kodukakk, pruunid, saagiks, kaljukotka, kanakulli, aasia, lindudest, närilised, kollased, ronga, euraasia, tumedam, kaljukotkas, aquila, alba, brehm, kotkad, kakud, terav, imetajad, hääletult, sulestik, majas, kiskja, 70ndatelkõige suuremad kakud, kassikakud, tulevad toime kitsetalle suuruse loomaga. Kuigi paljud kakulised on öölinnud, otsivad mõned liigid toitu ka päeval. Üks säärane liik on lumekakk. Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk. Nägemine ja kuulmine Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese
Jõhvi Gümnaasium Kullilised Referaat Kain-Theodor Merilai 7.a klass Õpetaja Tiina Gaskov Jõhvi 2012 2 Sissejuhatus Minu poolt koostatud referaadi sisuks on bioloogias õpitavad röövlinnud. Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind
üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Toitumine
Referaat Kaklaste liigirikkuse võrdlus Eestis ja Rootsis Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus Kaklased (Strigidae) on lindude klassi kakuliste seltsi kuuluv röövlindude sugukond. Kaklaste sugukonda kuulub 123 liiki, kes on levinud kogu maailmas peale Antarktika ja mõne ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud
Ülapoole (seda lennul harilikult ei näe, küll aga on vaadeldav, kui lind kusagile kõrgemale istunud on) on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii..." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele
Tallinn 2015 Sisukord Linnud..................................................................................................................................................3 Kodukakk........................................................................................................................................3 Piilpart.............................................................................................................................................4 Kassikakk........................................................................................................................................5 Hakk................................................................................................................................................5 Metsvint...........................................................................................................................................6 Herilaseviu............................................
Merikotkas Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad
Millised on kakuliste iseloomulikud tunnused? Kuidas nad välja näevad? Kuidas kakulised toituvad? Mida söövad? Kuidas nende välimus ja toitumisviis seotud on? Kus nad elavad ja pesitsevad? Kuidas tunda kakulistele sobivat elukohta ära? Mis neid ohustab? Vastuste leidmiseks kasutasin nelja raamatut ja kuute internetilehekülge. 1. KAKULISED JA NENDE ISELOOMULIKUD TUNNUSED Kakulised (ladina keeles strigiformes) on öise eluviisiga röövlinnud (Allas jt, 2007:12). Kakulisi pesitseb Eestis regulaarselt seitse liiki: kõrvukräts, sooräts, värbkakk, händkakk (pilt 1), karvasjalg-kakk, kodukakk ja kassikakk. Neist viis viimast on metsaliigid (Kontkanen jt, 2004:68). Juhukülalisena käib Eestis lisaks kivikakk ning karmidel talvedel, kui põhja pool on vähe toitu, tulevad siia ka habekakk, lumekakk ja vöötkakk. Suurim kakuline on kassikakk (Eesti... 2011). Pilt 1 Händkakk (Kontkanen jt, 2004:75)
Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud kuuluvad kõik eri perekondadesse
,,viiuu". Viusid on Eestis kolme liiki: arvukamaid ja tuntumaid liike on hiireviu (Buteo buteo), lisaks võib Eesti kohata ka herilaseviud ja karvasjalg- viud ehk taliviud. 2. Välimus Hiireviu on ronga suurune, umbes 51-57 cm pikk ja kaalub umbes 1 kg. Ta on tumepruun ja tal on valged täpid keha alaosas. Hiireviul on jässakas keha. Tiivad on tal laiad ja ümarad, nende siruulatus on umbes 1 meeter. Saba on lühike ja lai, jalad on kollased. Nokk on konksus ja tipust must. Emaslind on suurem kui isaslind, aga sulestik on neil samasugune. Noorlind on vanalinnule üsna sarnane, kuid nende peas leidub heledaid jooni ja silmad on hallid. Täiskasvanu värvuse saab lind 16 kuuselt. Hiireviu eluiga on umbes 8 aastat, vanimad isendid on elanud kuni 16 aastaseks. 3. Pesitsemine Hiireviu elab metsa ääres või põldudevahelistes metsatukkades. Ta eelistab olla kõrgel, seega teeb ta oma pesa haava, männi või kuuse otsa.
...................... Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
· Eluiga. Keskmiselt 7 aastat, pikim teadaolev 19-25 päeva. Hauvad mõlemad vanemad. eluiga on 21 aastat. Pojad lennuvõimestuvad 5-8 nädala · Toidulaud.Pealmiselt Õhuputukad. vanuselt, poegade eest hoolitsevad · Arvukus. Eestis pesitseb 70.000 - 150.000 lindu. mõlemad vanemad. · Vaenlased. Röövlinnud, kes on piisavalt kiired piiritaja püüdmiseks.Pesitsemise ajal ka kassid. · Segamini võib ajada.Lennul räästapääsukesega ja suitsupääsukesega, kuid erinevalt piiritajast on mõlemad valge · Eluviis. Piiritaja pesitseb peamiselt linnades ja asulates, Pesa rajab ta puuõõnsustesse, pesakastidesse, räästa- ja katusealustesse tühemikesse. Rükkirääk · Kus võib kohata. Niisketel niitudel, põldudel. · Eluiga
KALJUKOTKAS – EESTI RABADE MAJESTEET Kotkastest üldiselt Kotkad on röövlinnud, kellest Eestis elab 6 liiki: merikotkas (Haliaeetus albicilla) kaljukotkas (Aquila chrysaëtos) kalakotkas (Pandion haliaetus) suur-konnakotkas (Aquila clanga) väike-konnakotkas (Aquila pomarina) madukotkas (Circaetus gallicus). Eestis nimetatakse kotkaks paljusid liike, kes tegelikult ei ole lähisugulased. Sama perekonna alla kuuluvad siin vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Kotka nimetus tuleb ilmselt vanemast
tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse jne. Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Metssiga on Eestis tavaline jahiloom. Kanakull on maarahvale kahtlemata üks kõige vihatumaid linde. Kanakull on enam-vähem ronga suurune lind. Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi.
meloodilise "tlüü-tlüi" hüüuga. Seevastu oma käitumiselt on ta tildrite hulgas pigem rahulik ja tema liigutused on aeglasemad. Üldjuhul pesitseb ta üksikute paaridena. Väga toidurohketel aladel võivad tekkida ka väiksed seltsingud, kuhu koguneb rohkem linde. Metstilder toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest ja selgrootutest (vihmaussid jt.). Tema menüüs on üsnagi levinud ka taimede seemned ja viljad. Õhus varitsevateks vaenlaseks on suured röövlinnud., . . Tutka: Kehapikkus 25...30 cm, isased on suhteliselt suuremad, emased väiksemad. Ka tiivapikkus on isastel suurem - 18...19 cm, emastel 14...16 cm. Kehamass isastel keskmiselt 180 g, emastel 110 g. Tutkas on levinud Euraasia tundra ja metsavööndis alates Hollandist ja Kesk- Skandinaaviast kuni Tsuktsimaani. Euroopas on lisaks liigi üldisele areaalile ka veel mõningaid lahus olevaid levilaid, nagu näiteks Lääne-Prantsusmaal ja Ungaris. Eestis on lind levinud
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna
Merikotkas Välimus Inimesed pidasid vanasti kotkaid jumalikeks lindudeks. Neil on uhke välimus ja võimsad tiivad. Merikotkas on kõige suurem lind. Kui ta oma tiivad välja sirutab on nende laius kuni 2,5 meetrit. Ta kaalub kuni kuus kilogrammi. Tal on hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise nokkloomaga. Merikotka põhivärvuseks on pruun. Merikotka nokk on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Ta ehitab omale pesa suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põhilised,
koos kogu haudeperioodi, haub vaid emaslind. Pesa asub maapinnal lohus või puu otsas vanades viupesades. Muneb aprilli keskpaigas ja pesas on kuni 15 muna. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitse alla, III kategooriase. Kanakull Levik: Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind. Toitumine: Kanakull on tüüpiline röövlind, kelle saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Pesitsemine: Pesitsema hakkab hiliskevadel, pesa ehitab enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Mai alguses on kurnas 3...4 muna, harva 2 või 5. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse.
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
Händkakk Sandra Roosme 5a Händkakk Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk on tal kollane. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt-
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal
742 8442, faks 742 8166 Pk. 245 E-post: [email protected] 50002 Tartu www.elfond.ee Elektrooniliselt on õppematerjal kättesaadav Eestimaa Looduse Fondi kodulehel www.elfond.ee Õppematerjali võib paljundada sihipäraseks kasutamiseks. © Eestimaa Looduse Fond, 2006 ISBN-13: 978-9949-13-918-7 ISBN-10: 9949-13-918-X Sisukord Eessõna 4 Kes on linnud? 5 6 Leevike 7 Tihased 8 Varblased 10 Varesed 12 Kuldnokk 13 Harakas 14 Linavästrik 15 Rähn 17 Lõoke 19 Toonekurg 21 Pääsukesed 25 Kägu Mänge lindudest 28 Kirjandust lindude kohta 32 3 Saateks
Tal on kombeks paigutada oma munad kas sõnnikuhunnikusse või saepurukuhja hauduma. Kivisisalik tegutseb valdavalt inimtekkelises kuivas maastikus: maanteede ja raudteede pervedel, teeradade läheduses ning metsalagendikel. Vaskuss elab peamiselt niiskemates metsades ja on küllaltki varjatud eluviisiga. Kõik meie roomajad talvituvad metsakõdus või mitmesugustes urgudes. 14 KLASS LINNUD Progressiivsed tunnused:• homoiotermsed• tiivad• tagajäsemed hästi arenenud• kõrgemini arenenud NS Lindude toes on: 1. peaaegu täielikult luustunud 2. luudel on tentents liituda 3. enamikes luudes rikkalikult õhuruumikesi Ökoloogilised tüübid: 1. puudelinnud n. rähnilised, osa kullilisi,enamik värvulisi 2. avamaastikulinnud n. enamik kurvitsalisi 3. veelinnud (sõna laias mõttes) n.pütilised, sõudjalalised, pingviinilised 4. õhulinnud n. pääsukesed, koolibrilised
Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud. Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik. Toitumine - Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Inimest ründab ilves üksnes haavatuna. Ilvesed nagu ka teised kiskjad ei püüa terveid tugevaid loomi. Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed 5 kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib
Lääne-Euroopas. Ta võib elutseda nii üksikpaaridena kui ka kolooniatena. Toitub peamiselt putukatest. Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha kiivitaja mängulendu, mida saadav "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on kiivitajal küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Kurnas on 4 pirnikujulist pruuni-musta laigulist muna. 33 päeva vanuselt hakkavad noored linnud lendama ning koonduvad järk-järgult salkadesse. 4 Header and footer ; nimi Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel. Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
............................................................................................2 2 SISSEJUHATUS Kui minu käest küsida, missugune loom ma sooviks olla, vastaksin tavaliselt pikalt mõtlemata: lind. Küllap on see nii sellepärast, et lennuvõime annab mingi erilise vabaduse ja jõu tunde, mida meil lennuvõimetuina pole. Lindude puhul on tegu uue arengutasandiga, sest nad on püsisoojased ehk soojaverelised loomad. Viimased evolutsioonialased uurimistööd on näidanud, et linnud kujutavad endast tänapäevani ulatuvat dinosauruste haru. Linnud on tugevasti spetsialiseerunud loomad, kelle luustik on oluliselt muutunud: soomused on asendunud sulgedega ja esijäsemetest on saanud tiivad. Tõenäoliselt soodustas looduslik valik ka nende isendite eelistamise, kellel oli kujunenud aju ja sensoorsed organid. Enamasti on nad varustatud ajuga, neil on hästi arenenud meeleelundid koos muust närvisüsteemist eristunud ajuga selgmise närvi esiotsas.
soodustavaks kohastumuseks: sellal, kui emalind haudub, tõmbab pesa läheduses jõude ilutsev isane võimalike vaenlaste tähelepanu enesele ning nende kõhutäiteks sattudes soodustab kaudsel viisil oma kaasa ja järglaste ellujäämist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib isaslindude "kaunidus" suuremal või vähemal määral sedasama otstarvet. Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses.
Isaste lindude laba-hoosulgede rood ja saba kattesulgede ääred on heledamad. Emastel lindudel heledad laigud tiibadel ja kaks valget kitsast triipu saba tipus. Vanematel lindudel võivad olla kerel ja tiibadel olevad kattesuled kergelt heleda tooniga. Suurel- konnakotkal on jalad kaetud sulgedega kuni varvasteni. (Wikipedia 2015. Suur- Konnakotkas) Suur- konnakotkaste keha pikkus on 59-71cm, tiibade siruulatus 157-179 cm, saba pikkus 23-27 cm. Kotkad võivad kaaluda kuni 3,2 kg, isased linnud kaaluvad tavaliselt 1,7-1,9 kg ja emased on reeglina suuremad ja nende mass võib olla isastest lindudest poole suurem 1,8-2,5 kg. (Wikipedia 2015. Suur-Konnakotkas) 1.2 Toitumine Suur- konnakotka saakloomadeks võivad sattuda: väikeimetajad, roomajad, kahepaiksed, linnud, väiksemad kalad, suuremad putukad ja raiped. Elupaikadest sõltuvalt on konnakotka toit seotud veega. Venemaal näitavad mitmed uuringud linnu saakloomadeks:
Audentese Spordigümnaasium Kerli Neljas MINU KODUÜMBRUSE LINNUD Uurimistöö Juhendaja: Heli Illipe-Sootak bioloogiaõpetaja Tallinn 2016 SISUKORD SISSEJUHATUS..............................................................................................................................5 1. LINNUVAATLUS. KIRJANDUSE ÜLEVAADE.......................................................................6 1.1. Kes on linnuvaatleja?............................................
*Metskiur Värvulised Laul on tal kiiretempoline ja lühike Emaslind on rohekaspruun, alapool Parkides, metsas, samuti rohekashall. Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp *Mustpea- põõsaslind Värvulised Laul on musträstal ilus ja väga Isaslinnul on kollane nokk, sulestik Pesitsevad nad salu- ja musikaalne. on must ilmas läiketa. Emaslinnu lodumetsades,
annaabi.ee 
