"Mina, Claudius" ja "Jumal, Claudius" (1)

„Mina, Claudius ”, „Jumal Claudius ja tema naine Messalina”
Inga Soone 11c
21. kool
Kunstiajalugu
Tõlked, tutvustus ja arvamus teostele „Mina, Claudius” ja „Jumal Claudius ja tema naine Messalina”
Inga Soone
11c
2008-10-02

Tutvustus

„Mina, Claudius” ning „Jumal Claudius ja tema naine Messalina” on ajaloolised romaanid . Robert Graves , elukutseline kirjanik, kirjutas need 1930-ndatel rahapuuduse sunnil. See aga ei vähendanud nende väärtust: ilmudes sai diloogia suure menu osaliseks. Romaanid põhinevad ajaloolistel faktidel, kõik tegelased on suuremal või väiksemal määral samasugustena ka elanud.
Peategelane Claudius räägib raamatuis minavormis oma elulugu ning viib lugejaid kurssi ka Rooma poliitika, sõjakäikude, oma ja teiste perekonnaelu ja kõiksugu vandenõude ja intriigidega. Veidi saab kajastust ka tolleaegne olme, rahvaste paiknemine ja erinevatest klassidest inimeste üldine suhtumine maailma.

Oma arvamus

Teoseid oli üsnagi mõnus ja huvitav lugeda – jutt oli ladus , põnev ja pakkus uusi teadmisi. Muidugi võttis alguses suur hulk ajaloolisi fakte ja lõpmatult kirjeldusi lausa hingetuks – kuidas 800 lehekülge sellist juttu läbi lugeda? – kuid õige pea harjusin selle rahuliku kirjastiiliga.
Claudiuse vaatenurk oma elule ja muudele sündmustele tundus, vähemalt esimeses raamatus, ainuõige olevat. Üleüldse, isiksusena paistis ta sümpaatne. Ta hindas inimlikkust ja põlgas väärituid tegusid , näiteks ei sallinud ta seepärast oma mõrvarist vanaema Liviat. Ta oli ka abivalmis: näiteks aitas ta oma venda Germanicust sõjakäikudel oma pere rahadega. Taibukust jagus tal ka omajagu – õigel ajal lömitades ja narri mängides pääses ta Tiberiuse ja Caligula valitsemisajal eluga. Ajaloolasena oli Claudius põhjalik ning Pollio kombel täpne. Uuendusi rakendas ta mõistlikkuse ja vajaduse alusel (tema loodud tähed tähestikus). Üleüldse – Claudiusest oli Graves loonud ühe igati meeldiva tegelaskuju. Lugejal on mugav, kui rõhutatakse traditsioonilisi ja häid väärtusi. Paraku ei jäänud see nii „ Juma , Claudiuse” lõpuni. Lausa kurb oli lugeda peategelase allaheitlikusest ning masendusest. Siinkohal meenus selgelt Sinuhe elutüdimus peale raskeid vintsutusi. Claudius äratas oma elu lõpul palju kaastunnet, kuid lugemise lõpetades jäi kriipima tunne, et tee, mis sa teed, võim sööb normaalse inimese hinge ikkagi ära. Samas ei jää ma sureva Claudiuse vaateid jagama – peategelasele täielik kaasa elamine kestis hetkeni, kui ta Agrippinilla omale naiseks võttis.
Peategelase erilisust rõhutasid tema „ puuded ”, mille tõttu teda teistest halvemaks peeti, kuid mis tegelikult varjasid tema häid omadusi. Nendeks olid hunnik erinevaid haigusi, kaelanärvi tõmblemine, kokutamine, lombakus ja tõenäoliselt ka palju muud. Seega tundub kirjutatu vana tõe kordamisena: ära hinda inimest tema välimuse järgi. Siinkohal hindan väga Calpurniat, kes temasse nii hästi suhtus, tema häid külgi mõistis ja hindas ning oli ta kõrval ja aitas teda olenemata mehe rahalisest seisust .
Valitseja-amet oli Claudiusele küll peale sunnitud, aga ta tuli selles vägagi hästi toime, pannes rõhku rohkem rahva kui enda ja eliitklassi heaolule. Hindan tema suuri ettevõtmisi (Rooma veesüsteemi parandamine, Ostia sadama ehitamine), kuid laidan pimedust Messalina tegude suhtes. Ta oli ju näinud, kuidas Livia tema vanaonu Augustust samammoodi juhtis – miks ei võinud ta siis Messalina puhul midagi sellist kahtlustada?
Kuna peaaegu alati näidati teoses Messalinat Claudiuse vaatevinklist, siis sai ta mullegi armsaks. Tahaks kohe vabandada tema koletuid teguviise võimu rikkuva mõjuga. Sama ei ütleks siiski Livia kohta – tema julmad võtted (jõudis rohkem mõrvata), ebainimlikkus ja võimuahnus tundusid andestamatumad. Livia puhul aga hindan tema arukust, oskust olukord rahulik hoida, kavalust ning elu lõpul näidatud avameelsust. Heaks paralleeliks naisel end valitseda laskmisel tänapäevaga on Eesti Ekspressi sõnul Herman Simmi juhtum – nädalaleht kirjutab, et viimane oli olnud oma abikaasa tuhvlialune.
Teoses esines mitmeid kordi religioosseid endeid, mida tegelased tõsiselt võtsid ning mis tõepoolest ka midagi tähendasid (Claudiusele kukkus lapsena hundipoeg sülle; öökull kuulutas Herod Agrippale õnne ja õnnetuse saabumist; kui Claudius sõjakäigul palvet luges , kustus küünlaleek iseenesest, nagu ta pidi) ja täide läksid. Kuna kõike muud oli kirjeldatud nii neutraalselt ja tõetruult, Claudius ise rohkem austas kui uskus jumalustesse, siis tundusid kõik ended ja ettekuulutused ka nagu päris olevat, et võta või tõsiselt. Samas – kui keegi midagi usub, siis korralduvad asjad tihti nii, et vastavalt ka toimub. Ehk on see võrreldav platseebo- efektiga .
Raamatuis ilmnes pidevalt, et ainuvõim kipub inimesi rikkuma (Messalina, Caligula, Livia ja Tiberiuse näited). Selle positiivseks küljeks on aga asjade korraldamise lihtsus – ei ole vaja pikalt nõu pidada ja hääletada, enne kui võimuorgan midagi korda saaata võib. Monarhia puhul sõltub siiski riigi heaolu monarhi tarkusest ja loomusest. Vabariigiga on aga vastupidi – üksmeelele on keeruline jõuda, kompromisside tegemine on samuti aeganõudev. See-eest on valisevaks klassiks tõusnud need, kel on selleks kutsumus ning konkurentsi tulemusel on nad arukad ning osavad. Leian, et vabariiklus on siiski monarhiast parem – rahvas ei sõltu ühest inimesest, vaid paljudest. Kui nende hulgas on üks võimuihar ja hoolimatu inimene, siis on võimalus, et ta süüakse välja või vähemasti ei saa ta nii palju kahju teha kui üksi valitsedes.
Tuleb muidugi täheldada, et romaanid on kirjutatud autori seisukohalt ning et Graves on paljusid ajaloolisi allikaid oma tahte järgi tõlgendanud. Seega ei ole ma kindel, kas lugeja peaks Claudiust ning teisi tegelasi sellisena mäletama, nagu teda romaanides kujutati.

Tõlge ingliskeelsest tekstist Gravesi diloogia kohta Wikipedias

Sisu

“Mina, Claudius “ ja „Jumal Claudius” on kirjutatud justkui Claudiuse, neljanda Rooma imperaatori (41-54 pKr) salajase elulookirjeldusena. Päriselus hoidis Claudiuse perekond teda avalikust elust eemal kuni tema äkilisele esile tõusmisele 49. eluaastal. Teda varjati ta paljude puuduste tõttu ( lonkamine , kokutamine ja närvitõmblused), mille tõttu ta sugulastele vaimse hälbega tundus olevat. Kuigi ta paistis sellisena ka enamikele ajaloolastele, kasutab Graves neid omadusi, et luua sümpaatne tegelane, kelle ellujäämine mõrvaderikkas suguvõsas toetus ekslikule arusaamale, et ta oli kahjutu lollike.
Robert Graves väidab, et peale Suetoniuse lugemist ilmus Claudius talle unenäos ning nõudis, et jutustataks õiget lugu. Claudiuse elulugu lubas Gravesil kirjutada esimesest neljast imperaatorist lähedasest vaatenurgast lähtudes. Peale selle on teada, et Claudius, kogenud ajaloolane, on kirjutanud sama perioodi katva kaheksas köites autobiograafia , mis praeguseks kadunud on. „Mina, Claudius” on esimeses isikus Rooma ajalugu (Augustuse valitsusajast Caligula omani) kirjeldav teos, „Jumal Claudius” on hilisem lisandus Claudiuse enda võimuajast.
Graves ehitab Claudiuse loo üles ettekuulutustele, mille too Kymes oraaklilt sai ning lisaks ühele ennustusele raamatust „Oraakli uudishimud”. Viimases kirjeldatakse „karvaste” (ehk Caesarite – ladina keeles tähendab caesar karvast pead) saatust Rooma valitsemisel. Eelviimane värss puudutab ta enda valitsusaega ning Claudius aimab viimase kirjeldatud imperaatori olemust ette. Sellega loob Graves saatusliku atmosfääri, mis annab endast „Jumal, Claudiuse” lõpus märku, kui Nero valmistub troonile istuma.
Oraakel ütleb Kymes Claudiusele, et 1900 aastat hiljem saab ta „selgelt rääkima”, mis tähendab, et ta peab oma mälestused salaja kirja panema ning tulevatele põlvedele leidmiseks jätma. Ta otsustab kreeka keeles kirjutada, kuna usub, et see jääb „maailma peamiseks kirjanduskeeleks”. Seeläbi saab Graves uurida ladinakeelsete sõnade pärinemist (näiteks nimede „Livia” ja „Caesari” tulenemine ). Ladina keelt emakeelena rääkivatele inimestele oleks see küll selge, kuid Claudius ei usu, et neid tulevikus leidub.

Peamised teemad

Romaani käsitletud teemade hulgas on konflikt vabaduse (Rooma Vabariigi ja selle ideaalidele pühendunud Augustuse ja noore Claudiuse näitel) ja Rooma impeeriumi ja selle stabiilsuse ning keskvalitsuse (Livia, Herod Agrippa ja vanema Claudiuse näited) vahel. Vabariik tagas vabaduse, kuid mitte stabiilsust ja avas uksed pikaajalistele kodusõdadele. Viimase neist lõpetas Augustus, kui sõjad olid 20 aastat kestnud. Kui Augustus haub omaette vabariiklikke mõtteid, suudab ta abikaasa Livia teda veenda, et imperaatorivõimust loobumine tähendaks loodud rahuliku ühiskonna lõppu. Kui vabariiklikult meelestatud Claudius imeraatoriks saab, veenavad Messalina ja Herod teda samadel põhjustel võimu enda käes hoidma. Sellegipoolest tunnistab autor, et vabariiklike õiguste ja imperiaalse stabiilsuse vahel peab valitsema õrn tasakaal – liiga palju vabadusi viis kodusõjani, liialt õigusi imperaatoril viis Tiberiuse, Caligula, Messalina, Sejanuse, Herod Agrippa, Nero, Agrippinilla ja veel paljude teiste korrumpeerumiseni (vähesemal määral ka Claudiuse enda ja Livia puhul).
„Jumal Claudiuse” lõpus tutvustab Graves veel üht nähtust: kui endine vabariik liiga kaua diktatuuri all elanud on, on ta võimetu vaba valitsemise juurde tagasi pöörduma. Seda toovad esile Claudiuse ebaõnnestunud katsed vabariiki taastada kuid mitte ainult tema omad – teiste üritustel oli see erinevus, et „taastajad” oleksid ise valitsejatroonil. Samuti märkis Claudius, et „türannia tera nüristades parandasin Rooma suhteid monarhiaga” – see tähendab, et tema püüd olla vabariiklike põhimõtteid tunnistav ainuvalitseja on Roomlased diktaarorlusega rahulolevaks teinud.
Nagu Gravesi teostes kombeks, on naistegelased üsna võimukad. Livia, Drusilla, Messalina ja Agrippinilla olid oma abikaasade , armukeste, vendade või poegade taga käimapanevaks jõuks. Selgeim näide sellest on Augustuse ja Livia näol: kuigi Augustus oleks kogemata kombel kodusõja põhjustanud, suutis Livia pideva ja osava manipuleerimisega rahu säilitada, kindlustada oma sugulastele kohad võimuorganites ja ennetada tagasipöördumist vabariikliku valitsemiskorra juurde. Tihedad , ebameeldivad, kuid tähtsad sündmused, mis olid näiliselt naiste süül toimunud, andsid Gravesile võimaluse arendada tugevaid jõulisi naiskaraktereid. Tegelikult oli naiste roll Rooma avalikus elus väike.
Teiseks läbivaks teemaks romaanides on Rooma usundi ja uskumuste paikapidavus ja vahetu side eluga. Kõik kirjeldatud ennustused saavad teoks – Caesarite võimuleasumisest kuni salajase autobiograafia „avastamiseni” (Gravesi kirjutatu järgi leiti Claudiuse elulugu ligikaudu 2000 a. pKr) ning Claudiuse surmakuupäevani. Peamiselt religioossed ended ja ettekuulutused lasevadki edasist sündmuste käiku aimata.

Ajalooline paikapidavus

Romaanid on kirjutatud Claudiuse vaatena enda ja oma pere eluloole. Neis on ka mõningaid ajaloolisi Claudiuse sõnu ja mõtteid, mis rõhuvad jutustuse tõetruudusele. Ajalooliste detailide rõhutamine ilmneb rohkem ”Jumal, Claudiuses”, kus rohkem kirjeldatakse peategelase eraelu kui tema tööd valitsejana. Teoses on ära toodud Claudiuse esitatud kõne senatile kohtumõistmisest ja hääletamisest, ta kirjad Trendi ja Aleksandria elanikele ning tekst Lyoni tabloolt. Graves on töötanud ka Claudiuse poliitikat puudutavate arutlustega, kus näiteks valitseja põhjendab enda loodud uusi tähestikutähti.
Sellegipoolest on Graves ajalooliste allikate (enamasti on nendeks Tacitus ja Suetonius) suhtes valiv ega järgi alati nende kirjutatut. Näiteks on kõige hullemad süüdistused Tiberiuse ja Caligula vastu ära toodud üks ühele, kuid sarnased süüdistused Augustuse vastu paneb Graves Livia mõju süüks. Gravesi teostes tunnistab Livia ka oma süüd Marcelluse, Agrippa, Augustuse, Gaiuse ja Luciuse mõrvades, kuigi need on ära toodud vaid ühes arheoloogilises allikas (Tacituse omas). Augustust aga kujutab autor lahke mehena, isegi sõbraliku klouni ja ohvrina, kelle elu on juhtinud ta suurushullustuses naine.
Ajaloolased on Claudiusele tihti pahaks pannud, et ta lasi end kergesti abikaasadel ja vabakslastutel juhtida. Graves lükkas selle oletuse kaasaegsete ajaloolaste kombel Claudiuse tööde ja heategude vallas ümber. Sellegipoolest kasutab autor seda oletust, et vabandada Claudiuse väheb mõistetavaid, halbu tegusid. Enamus Claudiuse apsakaid (kapriisidena paistvaid hukkamisi ja muid ämbrisseastumisi), mis tema valitsemise mainet rikkusid, pannakse Messalina, Agrippinilla, Narcissuse ja Pallase planeerimise süüks. Sedamoodi tõlgendab Graves ka asjaolu, et kõik hukatud ei paistnud olevat süüdi kuritegudes, mis vääriksid sellist karistust. See on ajalooliste allikatega selgelt vastuolus. Claudiust prooviti mõrvata rohkem kordi, kui ühtki teist imperaatorit. Selle ajendiks võib olla Caligula surmamisel selgunud asjaolu, et imperaatorit on võimalik tappa ja asendada. Kahtlemata olid nii mõnedki selle eest hukka mõistetud ka süüdi.
Nero lapsendamine vabastab Claudiuse erinevaist süüdistustest: Graves laseb Claudiusel oma naise Agrippinilla igale soovile anduda oletatava soovi tõttu näidata Roomale milline näeb välja tõeline türannia. Oma poja Britannicuse kõrvale teise pärija võtmisega kaasnevaid ilmseid probleeme ei tutvustata teose lõpuni, kuni selguvad selle teguviisi veidrad tagamaad (Claudius ei soovi, et ta enda poega puudutaksid võimu pärimisega seotud mõrvakatsed, kõlblusetus ning korruptsioon). Selle liigutuse tegelikuks ajendiks olid poliitilised põhjused: täiskasvanud pärija olemasolu vähendas võimuhaaramiste katsete hulka (need vähenesid järsult peale Nero lapsendamist). Nero oli tol ajal veel alaealine, skandaalidest ning vandenõudest puutumata ning rahva seas populaarne – tema tulevasele käitumisele imperaatorina ei vihjanud midagi. Claudius tegi siiski ettevalmistusi, et ka Britannicust pärijaks (või kaaspärijaks) teha, kui too 54. aastal täiseale ligines.
Viimane juhtum, kus Graves allikaid selektiivselt valib, on Claudiuse toonileasumine Herod Agrippa õhutusel ning põhineb Josephuse arvamusel, milles Agrippa näitab, kuidas juudid Roomat aidanud on. See arvamus sobib Gravesi loodud vabariiklust armastava Claudiuse tegelaskujuga ning seletab, kuidas viimane vastu enda tahtmist võimule asuda sai. Teised allikad (sealhulgas ka üks Josephuse seletusi ) ning tänapäeva ajaloolased peavad aga seda tõlgendust ekslikuks. Roomas haudusid peaaegu kõik Caligula vastu vandenõud ning tegelikult samamoodi ka Claudiuse vastu. Peale Caligula surma oli Claudiusel võimalus kas imperaatoriks hakata või tapetud saada – muidugi valis ta esimese variandi. Peale Josephuse väite aga pole ühtki viidet, et oleks kaalutud vabariigi kehtestamist.
Nüüdisaja ajaloolased arvavad, et kui juba Claudiust oma valitsusaja jooksul saavutatu eest kiita, siis peaks teda ka tehtud vigade eest vastutavaks pidama , olgu need siis põhjustatud õigustatud ettevaatusest, ekslike järelduste tegemisest, tagajärgede ettenägematusest, paranoiast või liigsest usust nõustajatesse.
Graves kas eiras ajaloolisi fakte või nõustus nendega vastavalt sellele, kuidas need jutustusse sobisid. Pole tõendeid, et oma valitsemisaja lõpul oli Claudius enesessetõmbunud, igas suhtes saatusele ja oma naisele Agrippinillale allunud. Päriselus oli Claudius ka peale Messalina kõrvaldamist poliitiliselt aktiivne ning on teada, et ta tülitses Agrippinillaga pärijate küsimuses kuni ta mõrvati. Paitab , et Graves toetub oma seisukohal viktoriaanlikule õpetusele, mille kohaselt Claudiuse valitsemisaja teine pool on viimase poolt vaid vooluga kaasa minemine . Autori ideega türannia mõjutustest oleks kahtlemata paremini sobinud tegevustevaene periood. Veel üks näide allikatest eemaldumise kohta on ettekuulutus Claudiuse surmast. Väljamõeldud autobiograafiates esineb vastuolu, et inimene ei saa oma mõrva ette näha, muidu ta tegutseks, et seda ennetada. Ettekuulutus annab aga lugejale loost hea kokkuvõtte, mida muidu oleks Gravesil raske esitada olnud.
- 7 -