Ristisõjad (1)

RISTISÕJAD

Võitlus ida- ja läänerahvaste vahel on sama vana kui nende ajalugu. XI ja XII sajandil seisid jälle ida ja lääs vastastikku. Seekord tungis lääs ristiusu lipu all peale idale, kus võimutses islam.
Järgnev referaat püüabki vastata eelkõige kahele küsimusele - mis olid ristisõdade põhjused ja kas need saavutati. Samuti vaatleb see kirjutis erinevaid ristisõdu ja toob välja tagajärjed, mis on eelneva küsimuse vastamiseks vajalik.
RISTISÕDADE PÕHJUSED
Keskaegses Lääne-Euroopas olid rüütlite ja aadlike perekonnad väga suured. (Sagedased olid ju epideemiad, mille tõttu surid paljud) 8-12 poega peres oli täiesti tavapärane nähtus. Kuigi mõned neist läksid kloostritesse jäid kojujäänutele maad väikseks. Seepärast läksid paljud pojad laia maailma õnne otsima (ehk sealt pärit muinasjuttude ainestikki). Ühineti ja nii tekkisid suured salgad, mis soetasid endale maa-alasid kaugemal või pidasid end üleval röövimisega. Usklikud normannid olid esimesed, kes korraldasid moslemite käes olevale Pühale Maale retki. Nii said eurooplased aru, et suur sõjavägi suudaks Püha maa vabastada.
Suure rahvaarvu tõttu tekkis palju linnu. Neis hakkas arenema käsitöö ja kaubandus. Peagi jäi aga Euroopa väikseks. Tolle aja kuulsaimad kaubanduslinnas Pisa , Genova ja Veneetsia otsustasid turgu laiendada. Pisa võttis saratseenidelt Sardiinia ja tegi väikseid vallutusi Aafrika põhjaosas. Veneetsia võttis enda võimu alla Aadria mere. Just Veneetsia oli sild , mis ühendas Euroopat Aasiaga. Veneetsia oli nimelt aidanud võidelda Bütsantsil normannidega ning seetõttu said Veneetsia kaupmehed soodustusi. Algselt toimetati ju Aasia kaubad Euroopasse Bütsantsi vahendusel. Et vabaneda Bütsantsi vahetalitusest , tahtsid Euroopa kaupmehed luua Vahemere idarannikule toetuspunkte, mille kaudu oleks teostunud kaugete idamaade turgude vallutamine . Sellest tekkisid aga kokkupõrked. Kristlased uskusid, et sõda uskmatutega on püha ja eriti tähtsaks loeti selle maa vallutamist, kus Kristus oli olnud. Kui see oleks vallutatud, oleksid sinna kanda kinnitanud kaupmehed ja ja idamaadelt pärit kaubad ei oleks pidanud jõudma Euroopasse Bütsantsi vahendusel.
Kristlaste kõige püham paik, Kristuse surnukeha oletatav asupaik ja ülestõusmiskoht oli türklaste kätte langenud ja need ei lubanud sinna enam palverändureid. Rändamine Palestiinasse oli kujunenud igapäevaseks ja see oli suur vagaduse näitaja. Kloostrid võtsid neid lahkesti vastu, andsid neile öömaja, toitu jne. Kui Palestiina oli Bütsantsi all siis nähti palverändureid seal meelsasti. Ka araablastel polnud midagi nende vastu. See oli neile isegi tulus . Müüdi ju heausklikele “reliikviaid”. Türklased-seldžukid hakkasid aga kristlasi kiusama. Tihti rööviti neid, tapeti ja teotati ristiusku. Nt 1065 (1064?) tuli 7000 palverändurist tagasi vaid 2000. Püha Maa vabastamine muutus siis juba usuliselt vajalikuks, aga Gregorius VII eluaegne tüli Heinrich IV-ga ei andnud talle mahti sellega tegeleda.
XI sajandi teisel poolel oli aga Bütsantsi saatus kaalul . Türklased sõlmisid petsegeenidega liidu ja Bütsantsi ähvardasid vaenlased kahelt poolelt. Aleksios I ( keiser ) suutis petsegeene lüüa, kuid türklaste vastu oli ta saamatu