IV ristisõda – mis õnnestus, mis ebaõnnestus? (0)

IV ristisõda – mis õnnestus, mis ebaõnnestus?
Ristisõdade ajaks loetakse ajajärku 1096 -1270. Ristisõjad kasvasid välja katoliku kiriku „püha sõja“ doktriinist ning paavsti püüdlusest haarata enda kätte kristliku maailma juhtohjad. Kindlasti lootis paavst ka katoliku usu mõjuala veelgi laiendada. Põhipõhjus oli ikkagi see, et Püha Maa olid vallutanud türklased. Seni oli see ala olnud araablaste käes, kes ei takistanud kristlaste külaskäike Jeruusalemma. Türklased aga seda ei lubanud ja see ajendaski ristisõdu alustama. Lisaks olid Itaalia rikkad kaubalinnad Veneetsia ja Genova, kelle kolooniad olid piki Väike- Aasia ja Palestiina rannikut, oma valduste pärast tõsiselt mures.( türklaste oht!)
Paavst Urbanus II kutsus Euroopa ristisõdadesse, et vabastada Kristuse haud. Esimene ristisõda aastatel 1096-1099 läks õnneks ja ligi sajaks aastaks asutati Jeruusalemma kuningriik . Türklased - seldžukid said hiljem linna uuesti oma valdusse. Järgnesid teine ja kolmas ristisõda, aga edutult. Aastatel 1202-1204 toimus hirmuäratav IV ristisõda, kus sõdalased purustasid Konstantinoopoli – kristlaste linna. IV ristisõda organiseerijaks oli Innocentius III. Algul oli retk plaanitud Egiptusesse , teel kalduti aga mujale – Veneetsia doodži suunamisel.
1202. aasta kevadel tulidki Veneetsiasse kokku suured prantslaste ja seal nendega ühinenud sakslaste salgad. Seal lepiti kokku kaupmeestega, kes lubasid nad kohale viia mööda mereteed , kuid esitasid ka tingimuse, et ristisõdijad peavad neid aitama võitluses mereröövlitega. Nii vallutatigi nende „pesa“ Zara linn. Veneetslased suutsid aga veenda sõdalasi, et pole vahet, kas võidelda Pühal Maal või Bütsantsi vastu ja nii vallutatigi 1204 tormijooksuga Konstantinoopol. Minu arvates tegid prantslased ja sakslased kaupmeestega hea tehingu. Neil tõenäoliselt puudusid muud võimalused hästi üle meretee saada ning samas selle kokkuleppega kindlustasid nad endale seljataguse. Lõhuti rohkem, kui suudeti kaasa tuua. Ei halastatud isegi kloostritele, kirikutele ja raamatukogudele.
Pärast ristisõdijate võitu Zara üle leidis aset kohtumine, mis sündmustele taas uue suuna andis. Ristisõdijate leeri ilmus 1195. aastal troonilt kukutatud Bütsantsi basileuse Isaak II Angelose poeg Alexios, kes palus ristisõdijatelt toetust oma isa õiguste taastamiseks. Vastutasuks lubas ta ära maksta ristisõdijate võlad, liituda ristisõjaga Egiptuse vastu ja allutada õigeusu kiriku Rooma paavstile. Niisiis siirdus ristisõdijate vägi, mille algne ülesanne oli võita muhameedlasi, nüüd hoopis Konstantinoopoli alla. Retke juhtisid kulisside tagant Veneetsia doodž, Prantsuse kuningas Philippe II Auguste ja Innocentius III, kel igalühel olid Bütsantsi ründamiseks omad põhjused. Isaak II Angelos sai Bütsantsi võimu tagasi, süvenesid basileuse vastased meeleavaldamised, 1024. aastal toimus pealepööre, basileus tapeti . Lääne- kristlased vallutasid Konstantinoopoli ja teisi provintse ning lõid Ladina kuningriigi.
Innocentius III oli üllatavalt kiiresti jõudnud ühe oma põhieesmärgini – ida- ja läänekristlus ühinesid katoliku kiriku egiidi all. Veneetsiagi võis tulemuste üle üksnes rõõmu tunda. Vabariik sai osa Konstantinoopolist, Adrianoopoli, Marmara mere sadamalinnad ja Kreeta saare, mis kõik kujutasid endast olulisi tugipunkte Vahemere kaubanduses. Bütsantsile aga tähendas IV ristisõda suurimat tagasiööki 4. sajandist alates. Kuigi 1261. aastal õnnestus Nikaia keisril Michael VIII Palaiologosel Genova raha ja laevastiku abiga Konstantinoopoli basileuse võim taastada ja ristisõjad Bütsantsi südaaladelt välja tõrjuda, ei saavutanud impeerium enam kunagi oma endist hiilgust.
Ristisõjad olid kokkuvõttes minu arvates täiesti mõttetud ettevõtmised. Õnnestunuks võib neist lugeda vaid esimest – ülejäänud kuus olid ebaõnnestunud. Sõdade eesmärke ei suudetud lääneeurooplastel saavutada: Jeruusalemm ja Püha Maa jäid muhameedlaste valdusesse, ülemaailmset paavstiriiki ei tekkinud. Ida – ja läänekristlus on eraldi tänapäevani. Ristisõdades olid vastakuti kolm tsivilisatsiooni – läänemaailm, islamimaailm ja Bütsants ning nende kõigi vahel süvenes vaen.
Ristisõdadest võitsid kõige rohkem Itaalia kaubalinnad, kes suutsid oma huvisfäärides Bütsantsi ja muhameedlaste mõju vähendada ja suurendasid idakaubandusest saadavaid kasumeid. Minu arvamus on see, et iga konflikt on kontakt. Ristisõdade käigus õppisid erinevad kultuurid üksteist lähemalt tundma.
Kas ristisõdade põhjused ja ootused täitusid? Soov leida uusi maid, kuhu elama asuda ei täitunud- viimaks vallutati kõik eurooplaste tugipunktid Ees-Aasias. Itaalia linnadel soov saada juhtivateks täitus – pärast ristisõdu arenes kaubandus ja käsitöö ning juhtivateks saidki peamiselt suured Itaalia kaubandus- ja sadamalinnad. Kristuse haua vabastamine, usuline vajadus ei täitunud, siiski said palverändurid seal käia, kuid kristliku Euroopa valitsuse alla see ei läinud. Väike – ja Ees-Aasia vabastamine, üleoleku näitamine ei vabastanud territooriume idas, kuid Bütsantsist näidati üleolekut juba 1204. aastal, kui vallutati Konstantinoopol.
Kokkuvõttes võiksin öelda, et ristisõjad ei täitnud küll kõiki ootusi ja lootusi, kuid arendas väga palju eurooplaste oskusi ja laiendas silmaringi.