Franz Schuberti elu ja looming (0)

FRANZ SCHUBERT

2007

Franz Schubert

(31. jaanuar 1797 – 19. november 1828)
Franz Schubert oli austria helilooja . Oma lühikese elu jooksul jõudis ta kirjutada üle 1500 erineva teose. Sellega pani ta aluse romantismile muusikas. Schubert oli sõbralik, heatahtlik ja tagasihoidlik . Tema muusika on siiras ja südamlik. Ta tõi muusikasse palju uut: soololaulud muutusid kontsertteosteks, instrumentaalloomingus oli esikohal programmiline muusika ; väga tähtsal kohal olid lühipalad, mis väljendasid hetkemeeleolu.

Elulugu

Schubert sündis 31. jaan. 1797. a. Viini eeslinnas Liechtentalis, kus tema isa töötas kihelkonna koolmeistrina. Schubert oli lühinägelik ( magas prillid peas), väikest kasvu, tagasihoidlik ja häbelik ning armastas väga ema, isa, vendi ja õdesid. Perekonnas harrastati palju kodust musitseerimist. Juba lapsepõlves oli isa teda viinud suure muusika maailma- Haydni, Mozarti ja Beethoveni muusika oli Franzile suurimaks rõõmuks. Kodus lauldi ja mängiti mitmesuguseid pille. Ei möödunud nädalat, mil kodus poleks korraldatud kontserte. Juba 5-aastaselt hakkab Schubert süstemaatiliselt isa juures õppima ( klaverit ja viiulit). Kaks aastat hiljem kiriku kooridirigent (kapellmeister-organist) Michael Holzer õpetab talle kompositsiooni ja orelimängu. Kuid Schuberti lapsepõlve kasvatuses puudub professionaalne element ja peaaegu kõik oma teadmised võlgneb ta oma erakordsele muusikalisele intuitsioonile ja agarale isetegevusele. Kogu tema hilisemale loomingule annavadki suuna just see asjaarmastajalik suhtumine muusikasse ja väikekodanlik kodune miljöö. Talle jäi alati vööraks kontsertlik hiilgav virtuooslikkus ja akadeemiline teoretiseerimine. Ta loomingu allikaks jääb just Viini mitmekülgne "tänavamuusika", seltskondlikud ja rahvatantsud , linna- ja rahvalaul ning intiimsete muusikaõhtute isetegevus.
Schubert ilmutas juba varakult hämmastavat andekust. Ta õppis ruttu mängima mitut pilli. Juba 11-aastaselt esines ta kirikukooris soolosoprani osas.
1808. a. asus ta õppima õukonna kinnisesse kooli- konvikti, kus valmistati ette kapelli artiste ja mis Salieri juhtimisel oli kujunenud pealinna peamiseks muusika õppeasutuseks. Ka siin etendab õpilaste muusikaline isetegevus Schuberti kasvatuses palju suuremat osa kui ametlikud õpingud. Kooli orkestri kaudu tutvub ta Haydni, Mozarti ja Beethoveni sümfoonilise loominguga, mis avaldab talle vapustavat mõju. Kuid Schubert esimesed loomingulised katsetused , mis algavad 1810. a., kuuluvad pigem olustikulise muusika valdkonda. Kahe aasta vältel loob Schubert sellise suure hulga teoseid igasugustes žanrides (laule, kvartette, uvertüüre, sümfooniaid, koori- ja klaverimuusikat), et alates 1812. a. võimaldatakse tal võtta Salieri juures kodus eratunde kompositsiooni alal. Siin omandab ta ooperi- ja vokaalmuusika tehnikat . Salieri ei osanud saksa keelt ega mõistnud selle maa rahvalaule, kuigi oli Austrias elanud juba palju aastaid. Argliku olemisega õpilane aga osutus imekspandavalt kangekaelseks: ta ei tahtnud kirjutada itaalia laadis säravaid aariaid, mida õpetaja talle peale sundis. Franz armastas väga oma kodumaa laule ja soovis ise kirjutada laule ainult oma poeetide sõnadele.
Konviktis loob Schubert enesele iseseisva loomingulise miljöö. Mõned koolivennad (Spaun, Stadler, Holzapfel) jäid kogu eluajaks tema ustavaks poolehoidjaks.
Nagu seda näitas Mozarti traagiline saatus, puudusid Viinis tol ajal igasugused väljavaated vaba helilooja kutseks. Lõpetanud Konvikti 1813 . a. astub Schuberti isa kategoorilisel nõudmisel õpetajate seminari ja asub tööle isa kooli algklassi õpetajana- Schubert esimene ja ainuke töökoht. Koolitöö, milleks Schubert ei tundnud mingit kutsumust, osutus talle masendavaks, väljakannatamatuks orjuseks. Tööpäev oli pikk, õpingud toimusid ka pühapäeviti. Rusuv, vaimupime kiriklik õhkkond ja isa kodune türannia mürgitasid Schubert elu.
Vastumeelselt andis Schubert isa kooli nooremates klassides laulutunde. Ise kuulas aga muusikat ja komponeeris. Valmisid laulud, kooriteosed , kvartetid, sonaadid , sümfooniad. Meloodiad täitsid teda nii, et ta ei suutnud neid kõiki üles kirjutada. 1814 . a. valmis tema esimene lavateos " Saatana lõbuloss", tema esimene Mess Fa-maþoor, 3 keelpillikvartetti, 17 laulu (sealhulgas " Grete vokil"), hulk väikseid instrumentaalpalu jm.
Järgmine aasta (1815) hämmastab oma toodangu mahuga: 2. ja 3. sümfoonia, viis ooperit, kaks messi ja teisi suuri vokaalteoseid ja klaveripalu ning lõpuks 146 laulu, millest mitmed on ulatuslikud. Viimaste hulgas on selliseid meisterteoseid nagu " Metshaldjas ", "Nõmmeroos" jt. Kaheksa laulu kannavad 15.okt. ja 7 laulu 19.okt. kuupäeva. Schubert lõi nii sundimatult ja kiiresti, et tema sõpradel tuli pidevalt raha kokku panna talle noodipaberi ostmiseks. Kui temalt küsiti tema loominguliste meetodite kohta, vastas ta lihtsalt: "Ma kirjutan kogu päev, kui üks pala saab valmis, siis alustan uut"
Suureks saavutuseks Schubert instrumentaalmuusika arengus on tema 4. ja 5. Sümfoonia ning klaverifantaasia "Rändur", mis kõik valmivad 1816. a.
Siia perioodi kuulub Schubert ainus ja traagiline armastus Therese Grob`i vastu, kellega ta puutus sageli kokku sel ajal, kui tütarlaps esines solistina tema messis. Aastaid hiljem ( 1821 ) jutustas Schubert sõbrale: "Ma armastasin üht tütarlast väga siiralt ja tema mind ..
. Kolm aastat ta lootis, et ma temaga abiellun, kuid ma ei leidnud endale tööd, mis oleks meid mõlemaid kindlustanud. Siis abiellus ta teisega ... Tänapäevani armastan teda ikka veel."
1817.a. kevadel tutvub Scubert , üliõpilase von Schoberiga, kes võtab ta enese juurde elama ja seega vabastab ta koolitöö orjusest .
Pärast ema surma 1812. a. muutus Schubert kodune elu väga raskeks. Isa ei sallinud Schubert kiindumust muusikasse, ei sallinud ka poja sõprade vabameelseid vaateid ja pisut boheemlaslikke kombeid. Isa oli endiselt kõikumatu oma otsuses teha pojast õpetaja, ning 1822. aastal lahkus Scuberti kodust jäädavalt. Siis kirjutaski ta oma ainsa kirjanduslikus laadis töö “Minu unenägu” hingevalust sündinud read:
“ Niisiis , süda tulvil piiritut armastust  nende vastu, kes minust ei hoolinud, lahkusin ma jälle kodunt. Läksin oma laule laulma, ja nüüd pikkadeks aastateks.”
Edaspidigi säilitab ta suhted oma vendade Ferdinandi ja Ignaz`iga, kelledest viimane oli veendunud ateist. Kuid elu lõpuni jääb Schubert loominguliseks miljööks tema sõpradering. Need olid noored, aktiivsed, progressiivsete ideedega inimesed, kes tegelesid ühiskonnateaduste, kunsti ja kirjanduse kõigi aladega. Mõned neist olid tõeliselt andekad, eriti luuletaja Grillparzer ja kunstnik von Schwind, kes on maalinud ilmekaid pilte Schuberti keskkonnast ja kaasaegsest Viini elust. Ühe teise sõbra- Mayrhofer`i kaudu tutvud Schubert kuulsa laulja Vogl`iga, kes varsti muutub Schuberti loomingu kirglikuks austajaks ja propageerib seda asjaarmastajate salongides niihästi pealinnas kui ka provintsis .
Hoolimata oma äärmisest tagasihoidlikkusest oli Schubert ise ringi juhtivaks kujuks. Kohtuti neli korda nädalas. Kolmel korral arutati mitmesuguseid küsimusi (kreeklaste vabastussõda, Byron , Beethoveni surm, postkontori töö, Goethe ja muusika, rüütliromaanid jms.) Neljas õhtu, nn. "schubertiaad" oli pühendatud Schuberti heliloomingule. Ring oli tuntud vabadustarmastavate vaadete poolest, mida seal levitati. 1820. a. tehti kogu ringile ametlik noomitus , kusjuures üks Schubert seltsimeestest, revolutsiooniline poeet Johann Senn, saadeti Austriast välja.
Schubert elas äärmiselt vaeselt, ööbis kord ühe, kord teise sõbra juures. oli nii halvasti riietatud, et kord, kui tema muusikat kanti ette teatris (melodraama "Võluharf") ja teda kui autorit plaksutati lavale, ei saanud ta minna kuulajaskonna aplausi vastu võtma.
Schuberti unistus, et ta ükskord saab Viinist lahkuda, puhata ja leida endale parema tegevuspaiga, ei läinud täide. Kahel suvel töötab ta Zelesz`is (Ungari), kus ta suure rahapuuduse survel annab muusikatunde Esterhazy von Galântha aristokraatlikus perekonnas; kolm korda (1819.a., 1825.a. koos Vogl`iga ja 1827.a.) sooritab ta kontsertreisi Ülem-Austria provintsilinnades ja - külades. Kuid need jäävad ainsateks kordadeks, kus tal õnnestub Viinist välja sõita.
Schuberti kunsti eest võitlevad tema sõbrad. Nende kaudu hakkavad ilmuma tema teoste üksikud vihikud (alates 1821.a-st, piiratud tiraaþis, ainult asjaarmastajaile), mis talle aga kuigi suurt materiaalset kasu ei too. Alles 1826 .a., siis kui Schubert muusika on juba laialt levinud rahvamasside seas, hakkavad muusikakirjastajad talle esitama väikseid tellimusi. Kui Schubert lõpetas oma 40.laulu Goethe tekstile , pöördusid tema seltsimehed suure kirjaniku poole, lootes äratada tema huvi Schubert loomingu vastu, kuid viimane ei vastanud. Ka teine Goethe laulude vihik, mille Schubert talle saatis 1825. a., jäi tähelepanuta.
Schuberti loomingust korraldati tema eluajal üksainus avalik kontsert , kuid see toimus alles mõned kuud enne tema surma. Kolm korda õnnestus Schubert kuulata oma muusikat teatris, kuid ükski lõpetatud ooper lavale ei pääsenud. Armas, poeetiline "Rosamunde" muusika kõlas ainult kaks korda laval enne kui näidend võeti maha saamatu libreto pärast.
Suuremat osa Schubert laule ja väiksemaid instrumentaalpalu, nagu ka eranditult kõiki tema suurteoseid (sümfooniaid, oopereid, kammeransambleid- välja arvatud üksainus kvartett ja 2.klaveritrio, uvertüüre, kantaate jne.) tema eluajal ei avaldatud. Suur C- duur sümfoonia (1828) avastati Schumanni poolt kümme aastat pärast Schubert surma. Surematu "Lõpetamata sümfoonia" (1822) toodi päevavalgele alles 1865. a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem.Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks.
Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820-ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses ." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur"- 1822, kvartett a- moll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu"- 1823 ja " Talvine teekond "- 1827, koguteos " Luigelaul " jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastub dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis d-moll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a., mis võttis talt viimase lootuse jumaldatud suure meistriga kokku saada. (Beethoveni muusika, mis algul oli Schubertis äratanud hirmutunnet, muutus hiljem tema ainukehtivaks eeskujuks. Kuid Schubert korduvad arglikud katsed Beethoveniga kontakti astuda olid ebaõnnestunud. Ühiste sõprade kaudu sattusid Beethoveni kätte Schuberti laulud (1827). "Tõepoolest", ütles ta, "Schubertis elab jumalik säde."
Kuid Schubert ei loobu võitlusest. Tema küpse loomingu periood (elu viimane aastakümme) näitab endise hämmastava viljakuse juures meisterlikkuse ja ideelise sisu pidevat kasvu. Schuberti vokaallüürika, milles juba valitseb dramaatiline läbikomponeeritud laul, saavutab enneolematu psühholoogilise sügavuse, muutub pingsamaks, tihedamaks, kasutab järjest uusi võtteid ja rikastub uute teemadega. Kammermuusikas ja sümfoonilistes þanrides toimub täielik murrang ja Schubert küps looming selles valdkonnas on täiesti iseseisev ja tihti küünib Beethoveni kõige emotsionaalsemate ja mõttetihedamate suursaavutuste kõrguseni. Elu lõpul otsib Schubert väsimatult uusi teid ja tema 6 muusikalist hetke (1827) ja 8 eksprompti (1827-28) avavad uue suuna klaverimuusika arengus, loovad uut tüüpi romantilis -lüürilise miniatüüri.
Hoolimata Schuberti meeleheitlikust olukorrast, ei jäta teda kunagi lõplikult maha tema loomupärane optimism ja tema viimaste teoste hulka kuuluvad sellised elujaatavad suurteosed nagu monumentaalselt eepiline C-duur sümfoonia, võimas kantaat "Mirjami võidulaul", helge ja värvikas klaveritrio B-duur ja palju teisi.
1828. a. Schubert projekteeris rida uusi suuri töid. Teda tiivustas mõte, et tema elus saabub lõpuks pöördepunkt, et tee suure kuulajaskonna juurde on nüüd lahti tema ees. Sel hetkel tabab teda surm.
Schubert suri süüfilisse 19. nov.1828. a. Süüfilisse haigestus ta juba aastal 1822. Hiljem on ka avastatud, et sama saatus tabas ka paljusid poeete, kelle luulet Schubert viisistas.
Franz Schuberti kirjutatud laul “Im Freien”

Looming

Schubert ei kirjutanud mitte anonüümsele kuulajaskonnale vaid oma sõprusringile, kus korraldati korrapäraselt nn.schubertiaade muusika, kirjanduse, elavate piltide lavastamise, tantsude, veini ja väljasõitudega.
Schubert komponeeris ilma klaverita, mis oli harva tema käsutuses.Ta kirjutas kiiresti ja ilma suuremate parandusteta. 31-aasta vanuselt oli tal tohutu hulk helitöid kõigis žanrides: üle 600 laulu, oopereid ja laulumänge, 7 missat, koorilaule, 9 sümfooniat, 14 keelpillikvartetti jm. kammermuusikat, klaveripalu ja –sonaate. Kahjuks jäid paljud teosed tema elu ajal trükkimata ning kaasaegsetele tundmatuks.
Schuberti varajane looming (kuni 1818 ) on seotud musitseerimisega konviktis ja isakodus ning on stiililiselt seotud viini koolkonna muusikaga. Oma isikupärase helikeele leidis ta soololauludes alates 1814.a. Nende hulgas on Goethe sõnadele loodud “Gretchen voki taga “(1814) ja ballad “Metshaldjas” (1815). Üleminekuperioodil (u 1818-1822.a.) kirjutas Schubert palju laulumänge ja oopereid.
Schubert oli andekas lüürik, kes mõjutas kõikide muusikaliste vormide käekäiku, seda eriti Schumanni, Brahmsi ja Wolfi loomingus.
Schubert on kõige suurem laulude looja klassikalises muusikas ja esimene helilooja, kellel laul on loomingus esikohal. Ta on kirjutanud üle 600 soololaulu ligi 90 luuletaja sõnadele. Nende hulgas on Goethe(57 laulu), Shakespeare , Scott, Schiller jt. Poeedid . Schuberti laulude tähtsaim väljendusvahend on meloodia , mis on klassikaliselt lihtne ja romantiliselt väljendusrikas. Klaverisaade ei ole mitte ainult laulu harmooniline ja rütmiline toetus nagu see oli varem, vaid koosneb tekstist lähtuvatest karakteersetest figuuridest. Laulutüüpidest kasutab Schubert salmilaulu (nt. “Nõmmeroos”), varieeritud salmilaulu (“Pärnapuu”) ja läbikomponeeritud vormi (“ Teisik ”). Laulu loomingus on kõige tähtsam armastuse teema. Armastust näitab ta igast küljest - kord õnnelikuna, kord õnnetuna, ent alati nooruslikuna, sügavana ja siirana. Sageli kohtame ka üksilduse motiive ("Talvine teekond" , "Rändur", "Harfimängija laul"). Siin peegeldub just Schuberti enda elu. Schubert puudutab sageli ka sügavalt filosoofilisi probleeme (" Inimsuse piirid" , koguteos "Luigelaul"). Paljud laulud on pühendatud kunsti põhiolemuse küsimusele (" Muusikale " , "Minu klaverile"). Ta on laulutsükli kui zanri tõeline rajaja. Tsüklis ühendab kokku laulud, milles on seostatud sündmustik, draamaatiline areng, konflikt ja lõplik lahendus.
Kuulsamd laulutsüklid: „Ilus möldrineiu“ (“Die Schöne Müllerin”) 1823.a.- koosneb 20 laulust ning jutustab noore möldri armastusest neiu vastu.
“Talvine teekond“ (“Die Winterreise”) 1827 .a.- koosneb
24 laulust, teos algab nooruki hülgamisega ja tema lahkumine linnast, kus elab ta armastatu. Nooruki saatjaks on pea kohal liuglev vares .
Mõlemad laulutsüklid on loodud literaadi Wilhelm Mülleri sõnadele.
Kolmandaks laulutsükliks peetakse sageli “Luigelaulu”(“Schwanengesang”), kuigi tegelikult on need 14 viimast laulu, mis Schubert kirjutas ja mis anti tookord välja olupliitiliselt sobiva sentimentaalse pealkirja all.
Tuntumad soololaulud on: "Metshaldjas", " Forell " ,"Muusikale
Schubert tõi klaverimuusikasse uusi miniatuurseid vorme:

Muusikalised hetked

Espromtid

Valsid

Lendlesid (rõõmus tants ¾ taktimõõt)
Schubert rajas romantilise stiili klaverimuusikas. Arvukate klaveriteoste hulgas on nii lühipalu kui tsüklilisi teoseid. Tähtsamad on 8 eksprompti, 6 muusikalist hetke, 24 kogumikku tantse, üle kahekümne sonaadi. Schubert võttis esimesena kasutusele nimetused eksprompt (impromptu pr.k. ettevalmistamatult, improviseerides loodud) ja “Muusikaline hetk” (moment musical ). Tema lühipalu iseloomustavad tundeküllased meloodiad kõrvuti dramaatiliste karakteritega.
Soololaulust teema ja pealkirja saanud “Rändurfantaasia”1822 näitab juba kõrgromantismi klaverimuusika suundumusi: sonaaditaoline neljast osast koosnev teos on ühendatud tervikuks ühiste motiivide ja rütmidega. Monotemaatilisus ja virtuoosne klaveripartii, kus on kasutatud orkestraalseid võtteid (keelpillitremolo imiteerimine) ennetab Liszti klaveristiili.
On kirjutanud 9 sümfooniat, neist 3 on lõpetamata.
Lõpetamata sümfoonia h-moll (loodud 1828). See on esimene romantismi ajastu sümfoonia. Sellel on kaks osa. Säilinud on ka helilooja visandid ja märkmed kolmanda osa jaoks. Oma “Lõpetamata sümfoonias” on Schubert väljendanud hapraid unistusi, kurba ärevust, helgeid lootusi ja elu karmi halastamatust. Kord on muusika kui saladuslik sosin, kord kui pikaldane kaunis laul. Sümfoonia teises osas on rohkem rahulikku mõtisklust, mehisust, hetkeks välgatab rõõmgi. Lõpuks vaibub muusika vähehaaval helges meeleolus.
Schubert ei kuulnud ise oma “Lõpetamata sümfooniat” orkestri esituses. Ta oli kinkinud partituuri Grazi linna asjaarmastajate muusikaühingule, kus see seisis unustuses ning avastati alles 1865. aastal, palju aastaid pärast Schuberti surma. Schuberti viimast, Üheksandat sümfooniat, nagu mitmeid teisigi tema teoseid , pole aga tänaseni leitud. Ka ei ilmunud Schuberti eluajal ükski tema sümfoonia trükis, ükski orkester ei huvitunud ta sümfooniliste teoste ettekandmisest. 1956. aasta oktoobris toimus Moskva muusikasõpradele suur sündmus. Üks väljapaistvamaid nõukogude pianiste Emil Gilels esitas esmakordselt koos orkestriga Schuberti Fantaasia f-moll. Helilooja oli kirjutanud selle klaverile koduseks musitseerimiseks neljal käel. Konterditel aga niisugust mängumoodust ei kasutata ja nii oli Schuberti üks eredamaid ning poeetilisemaid teoseid laiemale kuulajaskonnale kättesaamatu. Helilooja Dmitri Kabalevski tegi Fantaasiast uue partituuri: kõike esialgset hoolega säilitades kirjutas selle põhjal solistiparii klaverile ja orkestri saatepartii.