Franz Schubert- elulugu, looming (0)

Franz Schubert (31. jaanuar 1797 Viin – 19. november 1828 Viin) oli austria helilooja . Oma lühikese elu jooksul jõudis ta kirjutada üle 1500 erineva teose. Sellega pani ta aluse romantismile muusikas. Schubert oli sõbralik, heatahtlik ja tagasihoidlik . Tema muusika on siiras ja südamlik. Ta tõi muusikasse palju uut: soololaulud muutusid kontsertteosteks, instrumentaalloomingus oli esikohal programmiline muusika ; väga tähtsal kohal olid lühipalad, mis väljendasid hetkemeeleolu.
1. Õpinguaastad (1797- 1813 )
Schubert sündis 31. jaan. 1797. a. Viini eeslinnas Liechtentalis, kus tema isa töötas kihelkonna koolmeistrina. Perekonnas harrastati palju kodust musitseerimist ja juba 5-aastaselt hakkab Schubert süstemaatiliselt isa juures õppima ( klaverit ja viiulit ). Kaks aastat hiljem kiriku kooriregent (kapellmeister-organist) Michael Holzer õpetab talle kompositsiooni ja orelimängu. Kuid Schubert lapsepõlve kasvatuses puudub professionaalne element ja peaaegu kõik oma teadmised võlgneb ta oma erakordsele muusikalisele intuitsioonile ja agarale isetegevusele. Kogu tema hilisemale loomingule annavadki suuna just see asjaarmastajalik suhtumine muusikasse ja väikekodanlik kodune miljöö. Talle jäi alati vööraks kontsertlik hiilgav virtuooslikkus ja akadeemiline teoretiseerimine. Ta loomingu allikaks jääb just Viini mitmekülgne "tänavamuusika", seltskondlikud ja rahvatantsud , linna- ja rahvalaul ning intiimsete muusikaõhtute isetegevus.
Schubert ilmutas juba varakult hämmastavat andekust. Ta õppis ruttu mängima mitut pilli. Juba 11-aastaselt esines ta kirikukooris soolosoprani osas.
1808. a. asus ta õppima õukonna kinnisesse kooli- konvikti, kus valmistati ette kapelli artiste ja mis Salieri juhtimisel oli kujunenud pealinna peamiseks muusika õppeasutuseks. Ka siin etendab õpilaste muusikaline isetegevus Schuberti kasvatuses palju suuremat osa kui ametlikud õpingud. Kooli orkestri kaudu tutvub ta Haydni, Mozarti ja Beethoveni sümfoonilise loominguga, mis avaldab talle vapustavat mõju. Kuid Schubert esimesed loomingulised katsetused, mis algavad 1810. a., kuuluvad pigem olustikulise muusika valdkonda. Kahe aasta vältel loob Schubert sellise suure hulga teoseid igasugustes žanrides (laule, kvartette, uvertüüre, sümfooniaid, koori- ja klaverimuusikat), et alates 1812 . a. võimaldatakse tal võtta Salieri juures kodus eratunde kompositsiooni alal. Siin omandab ta ooperi- ja vokaalmuusika tehnikat . Kuid on iseloomulik, et Salieri mõistab karmilt hukka uusi voole, mis juba ilmnevad Schubert loomingus, alavääristab tema parimaid lüürilisi laule, keelab tal saksakeelsete tekstide kasutamise. Rahvaluule , -laulu ja -tantsu harrastamine, mis on Schubert-le nii iseloomulik, tugevneb väljaspool tema ametlikku õppetööd, on sellega otseses vastuolus .
Konviktis loob Schubert enesele iseseisva loomingulise miljöö. Mõned koolivennad (Spaun, Stadler, Holzapfel) jäid kogu eluajaks tema ustavaks poolehoidjaks.
2. Kooliõpetaja (1813-1817)
Nagu seda näitas Mozarti traagiline saatus, puudusid Viinis tol ajal igasugused väljavaated vaba helilooja kutseks. Lõpetanud Konvikti 1813. a. astub Schubert isa kategoorilisel nõudmisel õpetajate seminari ja asub tööle isa kooli algklassi õpetajana- Schubert esimene ja ainuke töökoht. Koolitöö, milleks Schubert ei tundnud mingit kutsumust, osutus talle masendavaks, väljakannatamatuks orjuseks. Tööpäev oli pikk, õpingud toimusid ka pühapäeviti. Rusuv, vaimupime kiriklik õhkkond ja isa kodune türannia mürgitasid Schubert elu.
Kuid kõigest hoolimata ei loobunud ta oma muusikalisest tegevusest. Lisateenistuse eesmärgil andis ta vabal ajal eratunde. Suure vaevaga saavutab ta isa nõusoleku õpingute jätkamiseks Salieri juures. Samal ajal loob ta palavikuliselt, uskumatu viljakusega. 1814. a. valmivad tema esimene lavateos " Saatana lõbuloss", tema esimene Mess Fa-mažoor, 3 keelpillikvartetti, 17 laulu (sealhulgas " Grete vokil"), hulk väikseid instrumentaalpalu jm.
Järgmine aasta (1815) hämmastab oma toodangu mahuga: 2. ja 3. sümfoonia, viis ooperit, kaks messi ja teisi suuri vokaalteoseid ja klaveripalu ning lõpuks 146 laulu, millest mitmed on ulatuslikud. Viimaste hulgas on selliseid meisterteoseid nagu "Metshaldjas", "Nõmmeroos" jt. Kaheksa laulu kannavad 15.okt. ja 7 laulu 19.okt. kuupäeva. Schubert lõi nii sundimatult ja kiiresti, et tema sõpradel tuli pidevalt raha kokku panna talle noodipaberi ostmiseks. Kui temalt küsiti tema loominguliste meetodite kohta, vastas ta lihtsalt: "Ma kirjutan kogu päev, kui üks pala saab valmis, siis alustan uut" (vt. "Laululooming").
Suureks saavutuseks Schubert instrumentaalmuusika arengus on tema 4. ja 5. Sümfoonia ning klaverifantaasia "Rändur", mis kõik valmivad 1816. a.
Siia perioodi kuulub Schubert ainus ja traagiline armastus Therese Grob`i vastu, kellega ta puutus sageli kokku sel ajal, kui tütarlaps esines solistina tema messis. Aastaid hiljem (1821) jutustas Schubert sõbrale: "Ma armastasin üht tütarlast väga siiralt ja tema mind ..
. Kolm aastat ta lootis, et ma temaga abiellun, kuid ma ei leidnud endale tööd, mis oleks meid mõlemaid kindlustanud. Siis abiellus ta teisega ... Tänapäevani armastan teda ikka veel."
1817.a. kevadel tutvub Scubert , üliõpilase von Schoberiga, kes võtab ta enese juurde elama ja seega vabastab ta koolitöö orjusest .
Looming
* umbes 600 soololaulu
* 9 sümfooniat
* 22 klaverisonaati
* lühipalad klaverile
* Klaveripalad neljale käele
* 19 ooperit
* kirikumuusikat
Tuntud on ka 8. sümfoonia ("Lõpetamata sümfoonia").
Soololaulud
Schubert oli esimene, kes võrdsustas soololaulu teiste "väärikamate" ˛anridega, muutis selle kontsertteoseks. Ta kirjutas saksakeelsetele luuletekstidele ( Goethe , Schiller , Heine). Ta pidas sõna kõla väga oluliseks, seepärast on tema teostes muusika ja sõna seos väga loomulik. Klaverisaade on laulu võrdväärne partner , see annab edasi meeleolu. Tuntuimad soololaulud on "Metshaldjas" (1815), "Forell", " Muusikale ", "Ave Maria".
Schubert lõi esimesena sü˛eelisi laulutsükleid, milles iga laul on omaette tervik ning samal ajal lüli sündmuste ahelas. Tuntumad neist on "Ilus möldrineiu" (1823) ja "Talvine teekond " (1827).