Marcus Tullius Cicero (0)

Marcus Tullius Cicero (106-43 e.m.a)
Cicero sündis Arpinumi linnas Latiumis rikka lihtkodaniku ja ratsaniku seisusest perekonnas. Tema esivanemad teenisid elatist oma hobuse ja relvadega sõdades, hiljem maksukogujatena. (Vikipeedia 2012)
Cicero oli Roomas stoitismil põhineva eklektismi esindaja. Eklektism tähendab filosoofias erinevaist ja isegi vastandlikest filosoofilistest teooriatest võetud elementide liitmine nn uueks õpetuseks (ENE 1970). Cicero eristas positiivset ja nn igavest seadust. See ei olnud „inimeste väljamõeldud iga rahva otsusel kehtestatud, vaid igavene “. Niisuguse igavese seaduse abil juhtis maailma mõistus kui jumalik printsiip. ( Luts 1997) Samuti kuulusid eklektismi koolkonda tema sõber Marcus Terentius Varro , Sextiuste koolkond (asutati 40 e.m.a) kuhu kuulusid Quintus Sextius, Sotion Aleksandriast, Lucius Crassicius Tarentumist ja Fabianus Papirius. Cicero oli Vabariikliku Rooma suurim poliitiline tegelane, hiilgav kõnemees ja kirjanik, kes tõstis ladina kirjandusliku keele suurele kunstilisele kõrgusele, universaalselt haritud õpetlane ja väljapaistvaim Rooma filosoof . Cicero oli õppinud kreeka keelt, tutvunud kreeka ja ladina poeetidega, tundis hästi grammatikat, retoorikat, õigust, ajalugu ja filosoofiat . (Filosoofia ajalugu 1947)
Cicero kerkis esmakordselt poliitilisele võitlusväljale 27 aastaselt. Algul esines ta advokaadina kriminaal –ja tsiviilasjades. Aastal 75 e.m.a määratakse ta Sitsiilia valitsejaks, saab siis senati liikmeks ja valitakse konsuliks. Aastal 44 e.m.a, pärast Caesari mõrvamist, astub Cicero välja solvavate kõnedega Antoniuse vastu. Viimase käsilased surmavad Cicero ja saadavad tema pea Rooma, kus Antonius naelutas selle kohale, kus Cicero pidas oma leegitsevaid kõnesid. (Filosoofia ajalugu 1947)
Cicero tegevusega seondub samuti vägagi lähedalt 17.–18. sajandi mõtlejate  Locke'i,  Voltaire 'i ja Hume'i teooriad ja vaimne tegevus. Tema suurim tegu oli konsulina 63 aastal paljastada Catilina korraldatud vandenõu nelja kuulsa kõnega, millest kuulsaim algab sõnadega: "Kui kaua veel, Catilina, mõtled sa proovile panna meie kannatust. Kui kaua veel mõnitavad meid su märatsevad meeled? Millise piirini hoopleb su ohjeldamatu jultumus? ...“ (Vikipeedia 2012)
Cicero aega nimetavad kultuuriloolased haritud ja valgustatud ajaks. Need on kõrgkihti kuuluvad inimesed, kes maailma vägevaima riigi juhtidena teadvustavad peale oma eeliste ka oma kohustusi. Nad näevad selleks liiga palju, et uskuda jutte sellegi kohta, mida nad ei näe. Valgustust saanuna tunnevad nad vajadust valgustada ka teisi. (Vene 1991)
Oma poliitilised vaated esitas Cicero teoses „Vabariik“, kus ta leiab et on tarvis praktiliselt teostatavat teooriat. Kolmest riigivormist – monarhistlikust, aristokraatlikust ja demokraatlikust – ta ei eelista mitte ühtki, arvates, et igaüks neist omab omi positiivseid külgi ja puudusi ja ei ole puhtal kujul vastuvõetav. Ta pooldab kõigi kolme riigivormi ühendust. Traktaadis „Seadusest“ püüab Cicero tõestada, et ideaalne riik ei ole mõeldav ilma aristokraatia võimuta. Usund on vajalik kui riigivõimu element, sest võimukandjal peab olema peale ilmliku mõõga ka vaimset mõõka. Ta sanktsioneerib eraomandi, pidades seda ühiskonna olemasolu aluseks. Riigivõimu ülesandeks on Cicero järgi seisusliku tasakaalu toetamine optimaatide ülemvõimu säilitamisel. Cicero on vabariikliku orjandusliku oligarhia ideoloog ja kaitsja. (Filosoofia ajalugu 1947)
Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore" ("Kõnemehest", 55 eKr), milles autor loob haritud kõnemehe ideaalkuju; " Brutus " (46 eKr), mis käsitleb Rooma kõnekunsti ajalugu; "Orator" ("Kõnemees", 46 eKr), milles Cicero arutleb parima kõnestiili üle, õigustades seejuures iseenda valikuid . (Vikipeedia 2012)
Cicero kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Suure osa säilinud filosoofilistest teostest kirjutas Cicero lühikese perioodi jooksul 46–44 eKr, mil ta poliitiliselt enam aktiivne ei olnud. Neist tuntuimad on "De finibus bonorum et malorum" ("Hüvede ja pahede piiridest"), "Tusculanae disputationes" ("Tusculumi arutlused"), "De natura deorum" ("Jumalate loomusest") ja "De officiis" ("Kohustustest"). Osaliselt on säilinud Cicero riigifilosoofilised teosed "De re publica" ("Riigist") ning "De legibus " (" Seadustest "). Oluline on ka teos " Cato Maior de senectute" ("Cato Vanem vanadusest"). (Vikipeedia 2012)
Cicero kirjavahetusest on säilinud neli kogumikku (üle 900 kirja): "Epistulae ad familiares" ("Kirjad lähedastele"), "Epistulae ad Atticum" ("Kirjad Atticusele"), "Epistulae ad Quintum fratrem" ("Kirjad vend Quintusele") ja "Epistulae ad Brutum" ("Kirjad Brutusele"). Need on hindamatuks allikaks Cicero elu ja tegevuse, Rooma ajaloo ja poliitika kohta. Osaliselt on neis kogumikes säilinud ka Cicerole saadetud kirju. (Vikipeedia 2012)
Cicero tsitaadid:

• Relvade keskel vaikivad seadused.(“Pro Milone”, u 50 eKr)
  
• Rahva heaolu on kõrgeim seadus.(“Pro Milone”, u 50 eKr)
  
• Tõelist sõpra tuntakse hädas.
  
• Kaheldes jõuame tõeni.
  
• Oh ajad! Oh kombed!
  
• Kuidas külvad, nõnda lõikad.
  
• Elu ei ole midagi ilma sõpradeta.
  

Leian, et Cicero oli oma ajastu suur mõtleja ja filosoof, kes on andnud suure panuse ka tänapäeva poliitikasse kui ka filosoofiasse . Oli üllatav, kui palju kasutatakse tema tsitaate ka tänapäeval. Järelikult on need ajale vastupidavad ja tabavalt tõesed. Huvitavad on Ivo Voldi poolt Sirbis välja toodud katked Cicero teosest „Kohustus“, kus Volt kirjutab: „Läbi aegade on “Kohustustest” tuntud ammendamatu tsitaadiallikana: “sõda tuleb alustada nõnda, et ainsat eesmärki nähtaks rahu saavutamises” (1.80), “jälgida tuleb sedagi, et karistus poleks süüst suurem ning et samade tegude eest ei saaks ühed nuhelda, sellal kui teisi ei võeta isegi vastutusele” (1.89), “mitte maja ei pea auliseks tegema omanikku , vaid omanik peab auliseks tegema maja” (1.139), “inimesed toovad inimestele suurimal määral niihästi kasu kui kahju” (2.17), “õiglus ilma arukuseta suudab paljugi, arukus õiglusest lahus ei suuda midagi” (2.34)“.
(2007) Olen nende välja toodud tsitaatidega nõus ja arvan, et neid Cicero ütlusi tasub ka tänapäeva poliitikutel aegajalt üle lugeda ja mõtiskleda nende üle.
Ma ei ole eriti nõus Cicero ideega, et põlluharimine on majanduse alus ja et käsitöölise töö on alandav vabale inimesele, sest Cicero arvates füüsiline töö muudab inimese orjaks. Arvan, et need vaated on tänapäeval natukene vananenud ja inimesed on enda jaoks palgatöö tegemise ümbermõtestanud, kuigi on olemas ikka veel selliseid töökohti, kus töölistesse suhtutakse nagu orjadesse.
Kasutaud kirjandus
Filosoofia ajalugu. (1947). Toim. G. F. Aleksandrov , B. E. Bõhhovski jt. Tartu: RK „Teaduslik kirjandus“
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. (1970). Toim. A. Aarna , H. Hallik jt. Tallinn: Valgus
Luts, M. (1997). Õigusfilosoofia I osa. Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tallinn: Juura
Vene, I. (1991) Cicero. Edev ja surematu. Akadeemia 7
Vikipeedia veebilehekülg. (2012). http://et.wikipedia.org/wiki/Cicero
Volt, I. (2007). Cicero ja tema kohustused. Sirp 33 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2193:cicero-ja-tema-kohustused&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3173