Rooma klassikaline ajastu (0)

Ladina keele klassikalisel ajastul oli suur erinevus kõrgestiililise luulekeele ja proosakeele vahel. Klassikalise kõrgstiili looja Cicero teoste keelt hakati pidama klassikalise ladina keele tipuks ja selle matkimine muutus hiljem kohustuslikuks . Luulekeel saavutas klassikalise täiuslikkuse Vergiliuse teostes.
Cicero kõnedest on säilinud 58 (mõnedel andmetel 30). Kõned on peetud kohtus ja rahvakoosolekul. Sisuliselt jagunevad ta kõned poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis , teised kohtus. Isiklikud filosoofilised tõekspidamised ja maailmavaated, mis kajastuvad kõnedes, annab kuulajale vägagi spetsiifilise kõnepidamise vormi, milles esinevad variatsioonid ja publiku koosseisust ja kõne temaatikast lähtuvad rõhulised lahendused muudavad Cicero kõned iseseisvateks teosteks.
Kõnelemises oli talle eeskujuks Demosthenes . Cicero kõnesid peeti läbi Rooma ajaloo parimateks.
Teosed: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, " Brutus ", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle.
Horatius (Quintus Horatius Flaccus ; 8. detsember 65 eKr Apuulia, Venusia – 27. november 8 eKr Rooma) oli Vana-Rooma tähtsamaid lüürilisi luuletajaid .
Cato, kes pärines konservatiivide hulgast, tahtis vastupidiselt eelnevale ise oma mõtteid ja ideid kirja panna ning seda just ladina keeles. Tema „ Alged “ ongi aluseks ladinakeelsele historiograafiale ja seega võib teda pidada rooma proosa rajajaks.
teos on traktaat „Põlluharimisest“,„Poeg Marcusele“
Gaius Julius Caesar (100–44), lisaks sellele, et ta oli edukas riiklikus ja sõjalises tegevuses, oli ta ka mitmekülgselt andekas kirjanduslikus plaanis
Caesari stiili juures torkab silma lihtsus ja tema jutustused on meelega kunstitud – sellega ta taotleb apologeetilisi eesmärke. Kuid see ei tähenda, et ta alati tõtt oleks rääkinud, faktide koha pealt püüab Caesar küll otseselt valet vältida , kuid sageli kasutab ta nn ütlematajätmise meetodit. Ebaõnnestumistestki räägib ta vaid vihjamisi , nii et ainult tähelepanelik lugeja neid mõista võib.
Caesari loomingust on säilinud kaks teost – „Märkmed Gallia sõjast“ ja „Märkmed kodusõjast“. „Märkmed Gallia sõjast“
Titus) Lucretius (Carus) (eKr99-eKr55) oli rooma poeet ja filosoof
Kirjutas kuuest laulust koosneva heksameetris eepilise poeemi “Asjade loomusest”
Suutis anda hirmsatele nähtustele lihtsa ja kerge seletuse . Ei kartnud jumalaid, rääkis, et nad ei pea inimeste ellu sekkuma.
Catullus , väga isikupärase loominguga lüürik, pärineb Põhja- Itaaliast , Veronast
Catulluse loomingu, millest meieni on säilinud 116 luuletusest koosnev kogu, võib jagada kolme ossa. Esikohal on armastuslaulud, mis kajastavad poeedi vahekorda kõnemees ja rahvatribuun Publius Clodius Pulcheri õe Clodiaga, kellesse muuseas oli olnud armunud ka Cicero. Oma armastatut, väga vabade elukommetega daami, nimetab Catullus oma lauludes Lesbiaks. See vahekord oli väga heitlik ja alles oma lühikese elu lõpul õnnestus Catullusel end lahti rebida vääritu armukese mõju alt: aastal 57 läheb ta koos preetor Gaius Memmiusega Bitüüniasse ja katkestab nii vahekorra. Lesbia-lauludes on palju võluvat siirust ja tundeehtsust nii rõõmude kui ka kannatuste kirjeldamisel.
Teise rühma moodustavad invektiivid, ründavad pilkelaulud, ja epigrammid. Neis õiendab Catullus arveid talle ebasümpaatsete tegelastega, olgu need siis politikaanid, hoolimatud äritsejad või viletsad poeedid . Paljude pistete märklauaks on Caesar ja talle lähedased isikud.
Eri grupi moodustavad pikemad palad: kaks epitalaamioni (pulmalaulu), kaks pisieepost ja Kallimachose " Berenike loki" tõlge. Iseloomulik on neis Aleksandria luule õpetatud laad. Nendegi keel on väga kaunis, kuid puudub Catulluse lüüriliste laulude intiimne võlu.
Värsivormidest on Phalaikose üksteistsilbik ning eleegiline distihhon domineerivad; esineb ka jambilisi mõõte, nagu koliambi, näit. VIII, ja jambilist trimeetrit, s.o. kuuejalalist jambi, näit. XXIX. Esimesena rooma luules on Catullus kasutanud mõnd kreeka meelika stroofi; Sappho stroofi näidised on XI ja LI luuletus. Pikemad palad on Catullus kirjutanud heksameetris.
Vergilius
Alghariduse sai Vergilius naaberlinnas Cremonas, seejärel Mediolanumis (tänases Milanos), misjärel asus ta edasi Rooma, et täiendada ennast kõnekunsti ja filosoofia alal. Ta valmistas ennast küll ette advokaadikarjääriks, kuid selgus, et paraku jäi tal kõnemehele tarvilikust andest vajaka. Tema kõnelemisviisi kirjeldati kui pikaldast ja ligilähedast harimatu inimese kõnepruugile.
Võib täheldada, et Vergilius oli oma noorusaastatel kahest ideelisest suunast mõjutatud. Ühelt poolt oli ta huvitatud neoteerilisest luulest üritades läheneda Catulluse stiilile , isegi tsiteerides ning muutes viimase luuletusi. Tema koostatud lüüriliste luuletuste hulgas võime leida lüürilisi tunneteavaldusi, mõtisklusi, pilklikke luuletusi ning ka teravaid kallaletunge üksikutele isikutele. Vergiliuse noorepõlve luuletused avaldati alles peale tema surma kogus nimega Catalepton („Pisiasjad”), arvatavasti osad luuletused sellest kogust ei kuulu üldse temale.
Aeneis on Rooma poeedi Vergiliuse (70-19 eKr) tähtsaim teos, mis on heroiline eepiline poeem . See on teatud süntees kreeka eepostest.
Aeneis idealiseerib Itaalia minevikku, kombeid ja uskumusi. Peategelase Aenease kujus on leidnud üldistatud väljenduse minevikukangelastele omaseks peetud kõlbelised väärtused. Aeneas (kr Aineias) on troojalane, Homerose "Iliases" esineb ta kui üks Trooja väe juhte. Kui Homerose eeposeid on kaks, siis Vergiliusel toimub sündmuste jagunemine ühe teose raames: poeemi 1.-6. laulus kirjeldatakse Anease eksirännakuid teel Troojast Itaaliasse ja 7.-12. laulus tema võitlust Itaalia hõimude allutamiseks. Homerose eeskuju järgides lõi Vergilius selle poeemiga eepose rooma rahvale. Ühtlasi on "Aeneis" Rooma riigi sünni lugu rooma idee valguses. Just see idee ajendab Aenease tegusid, eepose sündmustikku ning üldist suunitlust.