Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rebane". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rebase, rebane, rebast, jaht, karv, rebased, rebasest, territoorium, kutsikad, hiirt, rebastel, pesakond, imetaja, koera, rebaseid, hiiri, paiku, käpad, rahvajutud, punakaspruun, vööt, farmides, karusnahk, varvas, pruunid, punarebane, tiibeti, elupaigadähedus, isane, karvad, hundid, puhka, karusnaha, karusloom, marutaudi, juttu, imetajad, koerlaste................7 Pildid.................................................................................................................... ..........8 Kasutatud kirjandus.......................................................................................................9 2 Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on
Audru Keskkool REBANE Uurimistöö Koostas : Juhendas : Audru 2008 Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistabelamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhilised kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punasrebase värvivariandist on saanud farmides kasvatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks. Valisin oma uurimistööks rebase sest tahtsin ta kohta rohkem teada saada ja see sissejuhatus tundus
Rebane Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 82 170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 3560 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 4045 cm). Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4-5 kg, kuni 14 kg. Isased kaaluvad keskmiselt 1015% rohkem kui emased. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata. Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks. Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm. Rebane Eestis
Referaat 8.klass 2005.05.02 Rebane KES TA ON? Rebane (liiginimi ladina keeles Vulpes vulpes) on loom, keda me tunneme reinuvaderina lugematutest muinasjuttudest ja muistenditest.Kes aga rebane tegelikult on?Rebane on imetaja.Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall.Tal on lüheldased jalad, terav koon, suured teravatipulised kikkis kõrvad ja püstovaalsed silmapupillid. Nad on monogaamsed, kuid paarid ei ole eluaegsed. Tüvepikkus on tal 50-90 cm, saba pikkus 40-60 cm ja kaal 4-10 kg. Tema keskmine eluaeg on viisteist aastat. Rebasel on uhke saba. Miks? Ei tea. Ja ilus on see saba ju lõpuks ainult inimese
Tallinna Mustamäe Gümnaasium REBANE Referaat Juhendaja: Teostaja: Klass: Tallinn 2011 Sissejuhatus Foto: Terje Strazdins Valisin just rebase teema, kuna olen ka ise selle imetaja vastu huvi tundnud ning metsas teda piilumas ja pildistamas käinud. Nii palju kui olen lugenud ja kuulnud muinasjuttudest on see loom äärmiselt kaval ja uhke. Rebane on ka minu lemmik looma ja seega refereerin temast. Rebane on maailma levinuim ja arvukaim kiskja. Rebane on ka kuulus selle poolest, et kui ta satub olukorda kus saakloomadel(lindudel) puudub põgenemis võimalus, siis murrab ta maha kõik loomad(linnud) kelle kätte saab
REBANE KRISTJAN JA PATRICK VÄLIMUS. • REBANE ON KOERLASTE SUGUKONDA REBASE PEREKONDA KUULUV KISKJA. • REBANE ON VÄIKESE KOERA SUURUNE JA PIKA KOHEVA SABAGA. TÄISKASVANUD REBASE MASS ON 6–10 KG. ISASED KAALUVAD KESKMISELT 10–15% ROHKEM KUI EMASED. ET ISENDITE SUURUS VARIEERUB TUGEVALT, EI SAA SELLE ALUSEL SUGU MÄÄRATA. • TÄISKASVANUD ISASLOOMA TÜVEPIKKUS ON 60–90 CM, SEALHULGAS SABA 40–60 CM (UMBES POOL TÜVEPIKKUSEST). KEHAPIKKUS ON ISASTEL KESKMISELT 65–75 (80) CM, EMASTEL 62–67 CM. • KARVASTIKU SELJAPOOL ON TAVALISELT ROOSTEPUNANE KUNI PUNAKASKOLLANE TUMEDAMATE KARVADEGA JA VAHEL EBAMÄÄRASE TUMEDA MUSTRIGA SELJA KESKOSAS
saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Suurimad vaenlased ja toidukonkurendid on saarmas, mink ja rebane. 1980-tel aastatel üritati Eesti naaritsapopulatsiooni päästa Tallinna Loomaaias, kuid loodusest püütud isendid ei hakanud seal sigima ning surid. Praegu Tallinna Loomaaias Hiiumaale asustamiseks kasvatatavad loomad on pärit Venemaalt. Kuigi mõnedes kohtades Eestis on nähtud Euroopa naaritsa tunnustega isendeid, ei ole naaritsa leidumine meie looduses kinnitust leidnud. www.jahindusinfo.ee
Kõrvad: Tal on pikad radari- või taldrikutaolised kolmnurksed kõrvad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane järgi). Fenneki hiigelsuured kõrvad töötavad nagu radiaatorid. Nad annavad ära kuumust, hoides nõnda selle kõrberebase kehatemperatuuri normis. Ka kuuleb nende kõrvadega suurepäraselt väikeste loomade ja lindude liikumist, kui fennek õhtuhämaruses oma urust välja jahile suundub (Dr. John Feltwell, 1988 "Loomad ja nende elupaigad"). Keha: Fennek on kõige väiksem rebane ja ühtlasi pisim koerlane (Jinny Johnson, 1999 "Laste Loomaentsüklopeedia"). Keha ja pea pikkus on kokku 2441 cm, saba 1831 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab ühest kilogrammist ega ületa isaste puhul 1,75 kg. Emased on kergemad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane). Karv: Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane, kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Sabaots on tumepruunikas. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele
.................................................................................................1 2. Põder .........................................................................................................................2 3. Valgejänes..................................................................................................................3 4. Karu ..........................................................................................................................4 5. Rebane ......................................................................................................................5 6. Kokkuvõte.................................................................................................................6 Sissejuhatus Oma referaadis ,,Eesti imetajad" toon ma välja nelja metslooma liigid. Need metsloomad valisin, kuna nende kohta soovisin rohkem teada saada. Eesti metsades leidub palju huvitavaid loomi, kelle
märkamatuks. Kui päevad üha lühemaks muutuvad, tiheneb polaarrebase karvastik ning muudab järk-järgult oma värvust. Lühike hallikaspruuni värvusega karvastik muutub sabast alates kõigepealt halliks, hiljem talve saabudes aga lumivalgeks. Mõnedel loomadel on hallikassinise värvusega pikk talvekarvastik (nn sinirebased). Eluviis Jäärebase poolt asustavad alad kuuluvad meie planeedi kõige ebakülalislahkemate territooriumide hulka. Karmil ja väga külmal arktilisel talvel elab rebane peaaegu täielikus pimeduses. Suvel elutseb polaarrebane õõnsustes või urgudes, mida ta küngaste jalamile, järskudele mere-või jõekallastesse kaevab. Talvel kaevab ta sügavasse lumme omavahel ühendatud keeruliste käikude süsteemi, kus elab sageli koos mitu perekondlikku seltsingut. Kõige tüüpilisemad polaarrebaste elualad on künklikud lagetundrad. Et niisuguseid paiku on tundras vähe, kasutavad rebased urgusid aastast aastasse, koguni tuhandeid aastaid. Pollarrebase
...............................................................7 1.2.2. Välimäärajas kirjeldatavad andmed.......................................................................8 2. Metoodika...........................................................................................................................10 3. Tulemused..........................................................................................................................13 3.1. Rebane (punarebane ehk Vulpes vulpes).....................................................................14 3.2. Hunt (Canis lupus)......................................................................................................15 3.3. Karu (pruunkaru ehk Ursus arctos).............................................................................16 3.4. Teised loomad..............................................................................................................17 3.5
Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel. METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond. 2 Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased
Šaakalid VÄLIMUS (Hariliku šaakali ja hallhundi topis. Märgata on šaakali väiksem kasv ja kitsam koon.) Šaakal on välimuselt midagi rebase ja hundi vahepealset.Harilik šaakal meenutab rohkem hunti, aga on väiksem ja kergem, tal on lühemad jalad, piklikum torso ja lühem saba.Hariliku šaakali kolju sarnaneb hundi ja koioti koljule rohkem kui teiste šaakalite kolju. šaakali jäljed on 5-6 sentimeetri pikkused ja jäljerida ei ole rebasele või hundile iseloomulikult sirge vaid koeralikult vonklev.
Ajavad koerad, hagijad (vene, vene laiguline, eesti ja soome hagijas) Hagijad on loodud ulukite jälitamiseks häälega, et kütt võiks õigel ajal ja õiges kohas uluki tabada. Jälgi ajavad aeglaselt. Ajamise kiirus oleneb lõhnatundmisest ja kogemustest. Hagijad on rahulikud, asjalikud, visad, vastupidavad ja varaküpsed koerad. Nad pole liiga tihedalt seotud peremehega, mis võimaldab neid vajadusel teistelegi laenata. Kasutatakse jänese, rebase, ilvese ja isegi hundijahil. Hundijahiks kõlbab kõrgekasvuliste hagijate kari (vene hagijas). Eesti hagijas on ainus koeratõug, mis on Eestimaal aretatud! Eesti hagijat võib kasutada jänese, rebase ja ilvese jahil. Välimus: keskmisekasvulised on soome ja eesti hagijas, suuremad vene ja vene laiguline hagijas. Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab
Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. 3 Lendorav Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb
emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad
Professor: Margus Pensa Tallinn 2009 1 Üldiseloomustus Hunt kuulub riiki Loomad (Animalia), hõimkonda Keelikloomad (Chordata), klassi Imetajad (Mammalia), seltsi Kiskjalised (Carnivora), sugukonda Koerlased (Canidae), perekonda Koer (Canis). Kokku kuulub perekonda Canis 7-10 liiki, näiteks: hüäänkoer (Lycaon pictus ), kodukoer (Canis familiaris), rebane (Vulpes vulpes), ja hunt (Canis lupus). Hall hunt (Canis lupus L.) rahvasuus tuntud ka kui susi, võsavillem, kriimsilm, hallivatimees jne, on läbi aegade olnud üks kardetavamaid metsloomi. Kuigi sageli peetakse teda hirmuäratavaks kiskjaks, siis oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks sööb vahel ka taimset toitu. Inimest hundid üldiselt kardavad, ohtlikud on ainult marutaudis loomad. Kui varem elasid hundid kõikjal Euroopas, siis tänu
Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim. Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla. Loomad Okasmetsades on levinud järgmised loomad ja linnud: karu, hunt, rebane, jänes, ilves, nugis, orav, põder, ahm, soobel, ondatra, saarmas, metssiga, metskits, kärp, grisli, kodiaki karu, hirv, skunk, merilõvi, hüljes, merisaarmas; tihane, vint, laanepüü, käbilind, puukoristaja, kassikakk, metsis, teder, hani, part; Rebane Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt
Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel. Hunt on peaaegu kõikjal Eestis tavaline. Eestis elab 130140 hunti ehk 78 korda vähem kui Välimus Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased. Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast. Elupaik Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad
Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada. Pärast 6265-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad. Tavaliselt on pesakonnas 5-7 väikest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300500 g. Silmad avanevad 1012-päevaselt. Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse. Kutsikad saavad nägijaks 912 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad tekkima piimahambad. Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste
Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Hunt on koerlaste sugukonna suurim metsikult elav liik ja kodukoera eelane. Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased. Hunt on peamiselt ööloom. Hunt Elupaik Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem
flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike
Seente kaitsevaimuna on tuntud Seene-Senni. Metsast tulnud seeneliselt küsiti, kas Seene-Senni seekord ka seenelist õnnistas. Usuti, et välk külvab seeni. 2. Loomariik Imetajad 1.Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) 38 Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranzid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks.
Sissejuhatus Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ning Araabia ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus, millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta oma urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fenneki arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.
Meil euroopa ilves. Hästi väike südameindeks ei ole võimeline pikaajaliseks jooksuks. Suur tömbisabaline kass. Elab metsas. Ei lähe lageraba peale. Kipub eelistama kuusealusmetsaga metsa. Metsaservast väga kaugele minna ei taha. Ilvese kodupiirkond on 200-600 ruutkilomeetrini. Ilves on jahimeeste jaoks üsna loll loom. Lihtne küttida. Läheb hästi lõksudesse. Ilves sööb metskitse ja jänest. Pool ilvese toidust moodustab metskits. Sööb ka rebast. Pesakonna suurus on 2-3 poega. Ei pruugi iga aasta sigida, vaid üle aasta. Inimesele ohtlik ei ole. Puu otsa läheb ainult ohu korral. Soomes ja Rootsis 2000 ilvest, Lätis ja Leedus kuskil 300 ilvest. Eestis kuskil 1100 ilvest. Ilvese arvukus suhteliselt stabiilne. Dünaamiline fond Küttimine kahandab populatsiooni. Metskitsede arvukust on väga raske määrata. Uppumine on metssea ja põdra puhul üks põhilisi loodusliku surma põhjuseid.
Metskass puudub ainult põhjapoolsetes maades, muidu on teda üle terve Euroopa. Eelistatud elupaigaks on tal segametsatüüpi puistud, kuid elupaikade hävimine ja inimeste poolt metsade kasutamine vaba aja veetmise kohana on tõrjunud ta väheväärtuslikesse elupaikadesse näiteks okasmetsadesse, kaljustesse mägedesse, rabadele, põõsastikesse, soodesse ja rannikule. Metskass oskab hästi ronida. Oma pesa ehitab ta tavaliselt puuõõnde kuid võib juhtuda ka, et rebase või mägra poolt maha jäetud urgu Ta toitub küülikutest ja pisinärilistest, nagu rotid, hiired, mügrid ja lemmingid. See kassiliik on hea ronija ning ta püüab puuokste vahel noori oravaid ja linde, kuid samas võib ta ka raibet süüa. Jahil käib ta tavaliselt öösel. Metskass oskab hästi ronida. Tal sünnib 2 kuni 4 poega. Sündides kaaluvad pojad umbes 40 grammi. Metskassil on palju vaenlasi näiteks hundid, ilvesed, koerad jne. Metskass on muutunud haruldaseks loomaks
üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks. Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011) Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel
toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Kaelushiir: Toitumine: Kaelushiir toitub enamasti seemnetest - pähklitest, tõrudest ja kastanitest, kuid on võimeline murdma ka konni, sisalikke, hiiri ja linnupoegi. Talveks soetavad nad omale mitme kilogrammi raskusi seemnetagavarasid, mis peidetakse urgudesse või puuõõntesse. Rebane ehk punarebane Toitumine:Rebane toitub põhiliselt väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest (konnad, hiired, jänesed). Ta sööb ka putukaid, raibet ja taimset toitu (marjad, viljad (teravili), oras). (Bio) Kui rebane jahib hiirt, seisab ta liikumatult ja jälgib avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants.
Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta
puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab 10 ka pärast mitmekordset pesemist. Pojad jäävad kevadeni ema juurde. Tuhkru vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom. (Eesti selgroogsed) Metsnugis (Martes martes) ja kivinugis (Martes foina) Need kärplased on tuhkrust märksa suuremad. Kivinugise tüvepikkus on 38 59 cm, sabapikkus on 25 32 cm, mass on kuni 2500 g. Metsnugisel on tüvepikkus 38-58 cm, sabapikkus 17 26 cm, mass 750 1500 g. Nugiste kere on sihvakas ja tugev. Metsnugise karvastik
Metskassid on suuremad kui kodukassid. Nende suurus on keskmiselt natuke alla 1 meetri ja nad kaaluvad 5-11 kilogrammi. Nende kasukas on väga tihe, et talvel külma ilma üle elada. Metskasse ei ole põhjapoolsetes maades, muidu on neid üle Euroopa. Metskass elab tihedates lehtpuumetsades. Ta sööb hiiri, jänesepoegi või linde, kuigi tal on raskem saada viimaseid kahte kätte. Ta käib jahil tavaliselt öösel. Oma onni ehitab ta tavaliselt puuõõnde, aga ta võib ka endale võeta rebase või mägra poolt maha jäetud uru. Metskassil sünnivad umbes 2-4 poega, kes kaaluvad umbes 40 grammi. Metskassi vaenlased on ilvesed, koerad, hundid jne. Metskass on väljasuremisohus, ja sellepärast on hakatud neid loomaedades paljundama. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kaslased.htm) 3.3 Ilves Ilvese nägu on sarnane kassi näoga, aga tal on kõrvad tutiga ja põskedel on habe, ta on iseenesest mõistetavalt suurem kui kass. Tal on lühike saba. Ta on umbes 1
Kõige vähem on ilveseid Saaremaal, kõige rohkem aga Pärnu-, Lääne-Viru ja Valgamaal. -4- Eluviis Ilves on hämarikuloom ja kiskja. Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku. Ohu korral ronib ilves küll puu otsa, kuid mitte eriti kõrgele. Toitumine: Tema peamised saakloomad on metskits, jänesed ja rebane. Kui õnnestub, ründab ta ka metsseapõrsaid, närilisi ja hirvlaste tallesid ning maapinnal tegutsevaid linde. Saagi lohistab tabamiskohast alati eemale, kuni mitu sada meetrit, enne kui selle ära sööb või peidab näiteks lume alla. Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi. Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest
arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka). Meedia 2010. aastal oli lagrits ka Eesti postimargil ja esimese päeva ümbrikul. https://pood.post.ee/?id=3549&product_id=8031&c_tpl=1019 5 Ajaleht Waba Maa, nr 160, 10 juuli 1935 lk 6 (Tk.) Teatavasti mõni aeg tagasi viljandlane Elmar Rebane leidis Viljandi lähedalt Matsi talu segametsast haruldasemaid Eestis elavaid loomi – oravhiiri; ema ja 5 poega. Oravhiire perekonna koju viinud, asus ta selle eest hoolitsema mag. J. Auli näpunäidetel. Paar päeva tagasi poegis ema ja oravhiire pere suurenes 5 liikme võrra. Üks sündinu suri, neli jäi elama. Nüüd on leidja asunud läbirääkimisse Tartu zooloogia muuseumiga ja viimane on avaldanud nõusoleku sündinud oravhiire nelja poja äraostmiseks
annaabi.ee 
