Peipsi järv - Eesti koosluse kirjeldus (0)

Peipsi järv
Eestis on ligi 1200 üle ühehektarilise pindalaga järve ja lisaks veel umbes 20 000 väikest rabalaugast. Järved võtavad enda alla ligi kahekümnendiku vabariigi pindalast. Ja nende kõigi hulgast valisime meie Peipsi järve, mille pindalaks on 3555 km², millest 44% kuulub Eesti Vabariigile ja 56% Vene Föderatsioonile. Ta on pindala poolest Euroopa neljas järv ja suurim piiriveekogu. Eesti ajaloos ja kultuuriloos on Peipsi järv väga tähtsat osa etendanud. Järv on andnud rahvale toidust, olnud ühendustee, kujunenud idapiiriks, olnud korduvalt rindejooneks ja ägedate lahingute tallermaaks.
Peipsi suurim rikkus on vesi, mille kvaliteeti hinnatakse suhtelistelt heaks. Peipsi vett ei vajata ainuüksi Narva hüdrojaama tööshoidmiseks ning Eesti ja Balti soojusjõujaama katelde jahutamiseks, järvel on suured perspektiivid ka Kirde-Eesti joogiveena. Järve suubub umbes 30 jõge, neist suurimad on Vellikaja ja Suur-Emajõgi. Väljavool toimub Narva jõe kaudu, mis algab kirdenurgast Vasknarva küla juures. Peipsi järve vesi vahetub umbes iga kahe aasta tagant. Maavaradest võib nimetada liiva ja järvemuda. Kogu Peipsi nõo piires leidub mineraalvett. Selle tuntuim leiukoht on Värska.
Oma suurusega mõjutab järv mõistagi kohalikku kliimat. Sügisel püsivad ilmad keskmisest kauem soojad , kevad seevastu saabub kuni kaks nädalat hiljem.
Järve elukoosluse kujunemist mõjutab oluliselt taime toitainete sisaldus järves. Enamikus Eesti järvedes on toitaineid palju, see tähendab need on rohketoitelised. Peipsis, kui avaras ja tugeva lainetusega hiigeljärves ei ole eriti rohket taimestikku. Üksnes varajatud lahesoppides ja saarte varjus leidub suuremaid taimekogumikke, aga samas on taimestik mitmekesine . Järve mitmekesine taimestik on kohastunud kasvama järve eri osades. Üldse on meie järvedest leitud umbes 120 taimeliiki ja neist 66 leidub juba Peipsi järves. Siiski on Peipsi järve taimestik erakordselt liigirikas . Sellele arvule võib veel lisada ligi 20 liiki üleujutatavatel aladel kasvavaid kalda- ja sootaimi. Järve taimestikku uurides võib seal enamasti eristada vööndeid. Järve kaldaribal kasvavad kaldataimed , mis taluvad ajutist üleujutust. . Tavalise veeseisu korral nad vees ei ole, kuid kevadel lume sulamise ajal või tugevate vihmade tagajärjel tekkiv kõrgvesi võib nad üle ujutada. Peipsi järve kaldavöötmes leidub kõige rohkem pilliroogu, kõõluslehte, harilikku konnarohtu, konnaosja, luigelille jne.
Teiste taimede seas kasvab Peipsis ka hulk haruldasi veetaimi, nagu näiteks väike konnarohi , väike penikeel , vesi-naaskelleht, mõru vesipipar, punakas penikeel, ahtalehine penikeel, muda -lahnarohi, ujuv-jõgitakjas jt.
Linde on järvedel ja nende ääres mitmesuguseid. Samuti on ka Peipsi üsna linnurikas järv. Siin on nähtud üle 100 liigi vee- ja soolinde. Neist on pesitsejaid ligi 40 liiki, arvukalt esineb ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub enam naerukajakaid, sinikaleparte, tuttpütte, kõrkja-roolinde, tiigiroolinde ja rootsiitsitajaid. Esinevad lauk ( vesikana ), ruik ( rookana ), tait (tiigikana), mustviires, väikekajakas, vihitaja jt. Haruldastest lindudest väärivad märkimist rääskpart, väikehüüp ja hüüp. Peipsi on väga tähtis lindude rändteena, eriti sügisrände ajal, mil siin võib näha suurte parvedena laululuiki, palju turrvarte, rabakanu, mitmesuguseid parte jne. Peipsil on nähtud isegi kormorone, mastkael-pütti, punakaellaglet, punavarti, meritülli jt. haruldasi linde. Kaldaveetaimestikust otsivad putukaid ja nende vastseid roolinnud. Sinikaelpardid on järvel kõige tavalisemad ujupardid. Toidu hankimiseks küünitavad nad põhjaloomakeste ja veetaimede järele, sealjuures jääb sabaosa ikka veepinnale. Nad sukelduvad harva. Pesa teevad sinikaelte emad anamasti tiheda kaldataimestiku varju. Kaldast kaugemal tegutsevad tuttpütid. Nad on väga head sukeldujad ja võivad vee all olla üle minuti. Järvel elab ka mitut liiki kajakaid (nt naerukajakas, hõbekajakas), kes toituvad kaladest. Peipsi järve kohal võib ka haruharva näha uhket kalakotkast. Teda toob sinna soov püüda mõni suurem kala.
Peipsi järves elab arvukalt mitmesuguseid väikesi loomi. Vohava järvetaimestiku vahel madalas soojas kaldavees on neil eriti soodsad elutingimused . Taimedest ja nende jäänustest toituvad puruvanade jt putukate vastsed , kes ise omakorda toiduks kiilivastsetele, selgõuduritele, vesiharkidele, ujuritele ja ujurivastsetele. Mööda taimi roomavad teod, hõõrlaga toiduks taimetükikesi kraapides. Ohtralt elab vees ka väikesi vähikesi, näieteks nagu mokroskoopilisi vesikirpe ja sõudikuid, kes koos keriloomade ja teiste pisiputukatega loomhõljumi moodustavad ning umbes pooleteise sentimeetri suurusi kõvera kehaga kirpvähke. Nemad meelitavad siia toituma hulgaliselt kalamaime.
Järve põhjas elavad ehmestiivaliste (puruvanade), surusääskede, ujurite jt putukate vastsed, järvekarbid, teod, kaanid, mudatuplased , kirpvähid ja palju teisi selgrootuid . Kaladele on põhjaloomastik tähtis toit.
Üsna rikkalik on ka järve põhjaloomastik. Eesti järvedes elab umbes 40 liiki kalu, aga kuna nende nõuded elupaigale on erinevad, siis ei leia neid kõiki ühest järvest. Peipsi on üks kalarikkamaid järvi terves Euroopas. E. Pihu andmeil esineb Peipsis juba 36 kalaliiki 40est. Põhilised töönduskalad on peipsi tint , rääbis, latikas (kasvab kuni 5,5 kg raskuseks), kiisk , särg, luts, peipsi siig; vähem leidub linaskit, koha, vimba, säinast, angerjat, kokre , nurgu, viidikat, tõugjat, rünti. säga, tirba, roosärge, harjust. Juhuslikult on püükides ojasilmu, lepamaimu, võldast, mudamaimu, vingerjat jt. Nende toiduks on peamiselt taimed ja selgrootud . Peamiselt loomhõljumist toitub rääbis, kes rohkem avaveevööndisse hoiavad. Röövkaladest, elutsevad seal haug ja ahven . Haug on väga ablas röövkala: peale kalade sööb ta isegi konni , veelindude poegi ja mügrisid ega põlga ära ka selgrootuid. Ta armastab taimerikast ala, kus on hea taimede vahel saaki varitseda. Ahvena toiduks on peamiselt kalad (nt särjed), sageli väiksemad ahvenad.
Kaldavees ujuvad mitut liiki konnad . Rohelised konnad elavad vees kogu elu, maismaal käivad nad ainult putukajahil. Tavalisemad on maismaal elavad rohukonnad, kes aeg-ajalt vette sulpsavad. Igal kevadel tulevad nad vette kudema. Madal kiiresti soojenev kaldavesi sobib selleks hästi. Kudust koorunud konnakullesed leiavad toitu veetaimede pinnalt. Suur osa kullestest langeb saagiks ujuritele ja suurte kiilide vastsetele.
Peipsi järvest leiavad ka toitu mõned imetajad . Järve ääres võib näha kopraid, mügrisid ehk vesirotte, kes kuuluvad näriliste hulka. Nad toituvad järvetaimede mahlastest osadest, neile sobivad pilliroog , hundinui, järvkaisel, tarnad jt. Kobras sööb ka lehtpuude ja põõsaste oksi ning koort. Saarmas hangib oma toidu samuti veekogudest . Ta on väga hea sukelduja ning veepinnale tõusmata võib ta ujuda kuni 100 meetrit. Saarma toit on kalad, konnad, veelinnud ja nende pojad, vähid, veeputukad, teod ning väiksed närilised. Seal, kus on saarmad , on mügrisid vähem.