Läänemere põhjaloomastik (0)

Läänemere põhjaloomastik

Kairi Käiro

Läänemere biootilisediseärasused

• Vähesed liigid suutnud kohastuda Läänemeres esinevate tingimustega
  
• Kooslused on liigivaesed ja üksikute liikide osakaal suur
  
• Läänemere kooslused on omapärane segu mere-, järve- ja riimvee organismidest
  
• Läänemeres on vähe ehtsaid riimveelisi liike võrreldes geoloogiliselt vanade riimveeliste Musta ja Kaspiamerega
  
• Madala bioloogilise mitmekesisuse tõttu on Läänemere ökosüsteem kergesti haavatav
  
• Eutrofeerumine
  
• Soolsuse mõju:
  

• liikide arv väheneb soolsuse vähenemisega;mageveeliikide arvu suurenemine soolsuse vähenemisega ei suuda kompenseerida mereliikide arvu vähenemist
  
• isendite mõõtmed vähenevad soolsuse vähenemisega (söödav rannakarp , söödav südakarp, kilu , lest , meririst )
  

Aineringe iseärasused

• Läänemere produktsioonisüsteem koosneb kahest trofogeensest “kihist”: fütoplankton pelagiaalis ja fütobentos litoraalis
  
• Toiteained sisenevad produktsioonisüsteemi kolmest allikast:
  
  • looduslik sissevool maismaalt
    
  • reovee sissevool
    
  • süvavee “upvelling”
    

• Detriidil põhinevate toiduahelate suur osakaal
  

Terminoloogia

Bentos – (– kreeka k. benthos “sügavus”) ehk põhjaelustik – veekogu põhjal ja põhjasetteis elavate organismide kogum. Jagatakse tavaliselt kaheks suureks rühmaks, fütobentoseks ja zoobentoseks
Zoobentos ehk põhjaloomastik – veekogu bentaali asustavate selgrootute kogum. Zoobentos ulatub harilikult veekogu suurima sügavuseni. Zoobentos on taksonoomiliselt ja ökoloogiliselt koosseisult ülimalt mitmekesine, hõlmates loomi pea kõikidest selgrootute hõimkondadest ja klassidest
Nektobentos – hea ujumisvõimega selgrootud , kes aeg-ajalt lahkuvad veekogu põhjalt ja vahetavad pikemat või lühemat aega ujudes kohta
Holobentilised organismid on bentilised kogu elutsükli jooksul
Merobentilised organismid on bentilised vaid teatud arengujärkudel
Bentiliste koosluste tüübid:

• Inbentos – põhjasetete sees elavad organismid.
  
• Epibentos – põhjapealne bentos.
  

Funktsionaalsed toitumisrühmad

Kiskjad - toituvad teistest selgrootutest .
Omnivoorid- toituvad nii surnud kui elavast orgaanilisest ainest (näiteks vähid).
Kogujad:

• filtreerides kogujad (või hõljumist toituja) – karbid
  

Kraapijad/grazers- kinnituvad veealusele taimedele, millest ühtlasi nad ka toituvad (teod).
Peenestajad
“Imejajad”- toituvad teiste organismide rakkusid tühjaks imedes ( lutikalised )

Põhjaelustiku tähtsus

• Oluline osa veekogude aineringes, eriti põhja sadenenud orgaanilise aine lagundamisel
  
• Majanduslik tähtsus: otseseks toiduks inimesele või inimese poolt kasutatavatele organismidele
  
• Bioindikatsioon – paiksus; erinev ökoamplituud?
  
• Oluline roll veekogude isepuhastuse võimes biofiltraatorid. Filtreerijad eemaldavad veest sestonit paraneb vee läbipaistvus
  

Mere põhjaloomastik e. zoobentos…ainuraksed, käsnad, ainuõõssed, mitmesugused ussid, koorikloomad, ämblikulaadsed, putukate vastsed, sammalloomad, okasnahksed, poolkeeliksid, selgroogsed (kalad).

Joonis 1.Liikide arvukus Läänemeres

Eluviisi poolest ollakse ka mitmekesised :

• esinevad ujuvormid
  
• mööda põhja liikuvaid vorme (jooksvaid ja roomavaid)
  
• vabalt merepõhjal lebavad vorme
  
• põhjasetteisse kaevuvaid vorme
  
• puurivad vormid
  
• kinnistuvad vormid
  

Põhjaloomastik kalade toidubaasina:

• on toidubaasiks paljudele Läänemeres elavatele kalaliikidele
  
• pealmiselt põhjaloomadest toituvad töönduslikest kaladest:
  

• lest, merilest, soomuslest, vimb , merisiig , emakala
  

• mittetöönduslikes:
  

• merihärg, nolgus , ogalik , liiperkala, madunõel
  

• Vähemal määral ja sesooniti:
  

• räim, kilu, lõhe jt.
  

Joonis 2. Kõval ja pehmel pinnasel elavad loomad
Joonis 3. Liikide arvukus sõltuvalt soolsusest ja temperatuurist
Ringid - makrofauna liikide arv
Kandilisedbruudud- jääkatte kestus päevades
Jooned- pinnavetes esinevad isohaliinid

Võõrliigid

Invasiivsed ehk sisse tungivad liigid on sellised võõrliigid, mis inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistuvad uue levikuala looduslikes ja poollooduslikes elupaikades.

Miks on probleem?

• Ohustavad:
  
  • looduslike liikide areaali ja arvukust
    
  • senist koosluste struktuuri ja tasakaalu
    
  • aine- ja energiaringeid toiduahelates
    
• Võõrliigid võivad muuta ka eluta keskkonna omadusi
  
• Läänemeri on invasioonide suhtes kõrge vastuvõtlikkusega, kuna ta on geoloogiliselt noor, väheste liikidega ja tugevalt mõjutatud inimtegevusest.
  

Mõned liigid: Hiina villkäppkrabi, tõruvähk, Uus- Meremaa mudatigu, Põhja-Atlandi hulkharjasuss, liiva uurikskarp, tavaline ehk muutlik rändkarp, Ameerika kammloom.
NB!

Ruumi- ja toidukonkurents kohalike ning tulnukliikide vahel

• Tulnukliikidest mõjutavad kõige enam Läänemere kirdeosa põhjakoosluste arengut rändkarp, Dreissena polymorpha, ning hulkharjasuss, Marenzelleria viridis
  
• Sissetoodud hulkharjasuss mõjutas negatiivselt kohalikku hulkharjasussi Hediste diversicolor ning vähilaadset Monoporiea affinis
  
• M. viridis mõju kohalikule elustikule vähenes balti lamekarbi Macoma balthica esinemissageduse suurenedes.
  

Joonis 4. Komponent toiduahelas
NB!

Filtreerijate roll rannikumere ökosüsteemis

• Rändkarbi Dreissena polymorpha, söödava rannakarbi Mytilusedulis ja tõruvähi Balanus improvisus toitumisaktiivsuse ruumiline ja aastaajaline varieeruvus Liivi ja Soome lahe rannikumeres.
  
• Temperatuuri tõustes filtreerimiskiirus suurenes kõikidel uuritud merealadel.
  
• Filtreerijad mõjutasid fütoplanktonit enim suvel, mil hõljumi biomass oli väike ning loomade toitumisaktiivsus suur.
  
• Filtreerijad on ühed olulisemad primaarproduktsiooni tarbijad.
  
• Filtreerijate mõju fütoplanktonile vähenes veekogu eutrofeerumise suurenedes.
  

Makrovetikate ja herbivooride vastasmõjud

• Vähem eutrofeerunud aladel on põhjataimestiku roll põhjaeluviisiga suurselgrootutele suur, samuti avaldavad mõju põhjasette tüüp ning toiteelementide hulk.
  
• Eutrofeerunud aladel on liigiline koosseis väiksem.
  
• Niitjate vetikate ja filtreerijate karpide hulk suureneb rannikumeres
  
  • Fucus vesiculosus varud vähenenud Idotea baltica üle läinud alternatiivtoidule ( niitjas vetikas –Pilayella littoralis).
    
    • Niitjal vetikal on oluline roll lehtsarve dieedis ning põisadru puhmad pakuvad lehtsarvele suurepärast kaitset.
      
    • Mõõdukalt eutrofeerunud merealadel kasutati niitjat vetikat Pilayella littoralis toiduobjektina ning põisadrut varjepaigana.
      
    • Vetika fotosünteetilise aktiivsuse suurenemisel tema toiteväärtus (atraktiivsus) vähenes.
      
    • Mesoherbivoorid tarbivad olulise osa efemeersetest makrovetikatest ning sellega aitavad kaudselt kaasa rannikumere koosluste stabiilsuse säilitamisele.
      
    • Filtreerijad suunavad suure osa pelaagilisest primaarproduktsioonist põhjasetetesse ning seega suurendavad bentilise süsteemi osatähtsust pelaagilise süsteemi ees.
      
    • Tugevalt eutrofeerunud merealadel on mändvetikad kaetud niitja pealiskasvuga, mis soodustavad herbivooride vohamist .
      
    • Kui suve lõpuks niitjate vetikate hulk väheneb siis herbivoorid hakkavad tarbima mändvetikaid.
      
    • Herbivoorid tarbisid kevadel vähe mändvetikaid, suvel mõõdukalt ning sügisel intensiivselt. Lehtsarved ja kirpvähid vähendasid oluliselt mändvetikate biomassi.
      
    • Mõõdukalt eutrofeerunud aladel herbivoorid ei mõjuta oluliselt mändvetikate kooslusi.
      

5