kindlaks teha, millised neist antud töös esinevad ning kui palju karotenoide kvantitatiivselt proovis leidub. Töö käik: Peenestatakse taimne materjal, millest soovitakse proovi võtta. Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 0,56g apelsinikoort). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na 2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (petrooleeter). Kogusin segust karotenoidi de lahust ja filtrisin selle kuiva 25 ml mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni petrooleetri lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all. Spektrofotomeetriga analüüsitakse saadud lahust, et teha kindlaks, missuguseid karotenoide lahus sisaldab
Organismi iga rakk sisaldab põhimõtteliselt ühesugust DNA-d, seega on ühe inimese DNA analüüsimiseks triljoneid allikaid Millal kasutatakse? Kuritegude uurimisel Sugulaste tuvastamisel Isaduse kindlakstegemisel Säilmete identifitseerimisel DNA analüüsimine On vaja proovi, mida analüüsida: veri, sülg, luu, hammas, kõõm, juuksed jne Laboris eraldatakse enne analüüsimist DNA molekulid muust rakulisest materjalist, näiteks valkudest. Tulenevalt proovist ja meetodist võib protseduur kesta paarist tunnist mõne päevani Kõige traditsioonilisem on proovi ettevalmistamisel nn orgaaniline (fenool-kloroform) töötlus, mis tagab hea kvaliteediga DNA, kuid on aeganõudev ja eeldab mürgiste kemikaalide kasutamist. DNA analüüsimine Sõltuvalt proovist kõigub ka DNA saagis, näiteks kui 1 ml vedelast verest võib saada 20 000-40 000 ng DNA-d, siis samast kogusest uriinist vaid 1-20 ng
kindlaks teha, millised neist antud töös esinevad ning kui palju karotenoide kvantitatiivselt proovis leidub. Töö käik: Peenestatakse taimne materjal, millest soovitakse proovi võtta. Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 1,0036g tomatit). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (oktaan). Kogusin segust karotenoidide lahust ja filtrisin selle kuiva 25 ml mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni oktaani lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all. Spektrofotomeetriga analüüsitakse saadud lahust, et teha kindlaks, missuguseid karotenoide lahus sisaldab. Saadud andmete põhjal arvutatakse välja ka karotenoidide kvantitatiivsed
neist antud töös esinevad ning kui palju karotenoide kvantitatiivselt proovis leidub. Töö käik Peenestatakse taimne materjal, millest soovitakse proovi võtta. Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 0,63g porgandit). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na 2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (petrooleeter). Kogusin segust karotenoidide lahust ja filtrisin selle kuiva mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni petrooleetri lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all. Spektrofotomeetriga analüüsitakse saadud lahust, et teha kindlaks, missuguseid karotenoide lahus sisaldab
lahustites, teistes lipiidides ja leelismetallide soolade lahustes. Lipiidide hüdofoobsus on põhjustatud hüdrufoobsete aatomirühmade ja radikaalide sisaldusest. 1. Rasvapleki proov Kahest uuritavast materjalist sisaldab üks lipiide. Kõik lipiidid lahustuvad orgaanilistes lahustites. Lipiide sisaldava lahuse kandmisel paberile muutub see läbipaistvaks. Töö käik: Kahte katseklaasi panin 1 g kummastki tahke aine proovist. Mõlemasse valasin 1 ml atsetooni. Loksutasin. 5 minuti pärast kandsin klaaspulgaga paberile mõlemast proovist väikse tilga. Mõne ja möödudes muutus 2. aine lahusega paber vastu valgust vaadates läbipaistvaks. Järelikult sisaldas teise aine proov lipiide ning esimese aine proov mitte. 2. Akroleiinproov Glütserooli kuumutamisel tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal.
kuumutasin seda. Lõpetasin kuumutamise, kui värvus kogu proovi ulatuses oli sinisest pruuniks muutunud. Seejärel jahutasin proovi eksikaatoris ja kaalusin järelejäänud proovi massi. Kuumutamise, jahutamise ja kaalumise protsessi kordasin veel korra, et tagada vee täielik eraldumine. Kristallvee massi leidsin lahutades algsest vaskkloriidkristallhüdraadi massist peale kuumutamist tiiglisse jäänud vaskkloriidi massi. Vase eraldamiseks proovist alustasin tahke vaskkloriidi lahustamisega vees ja lisasin lahusele alumiiniumi. Vase ja alumiiniumi vahel toimub redoksreaktsioon, kus vask redutseeritakse ja moodustub metalliline vask, mis sadeneb. Tahke alumiiniumi eemaldamiseks lahusest oksüdeerisin seda 6 M soolhappega, kuni vesinikku enam ei eraldunud. Kui alumiinium oli lahustatud, eraldasin lahusest vase kasutades vaakumfiltreerimist. Filtritud vase kuivatasin kuivatuskapis, jahutasin ja kaalusin analüütilisel kaalul
sõelakomplekti: 1.0, 2.0, 5.6, 8.0, 11.2, 16, 22.4 ja 31.5 mm. Katsetatakva proovi kogus peab olema seda suurem, mida jämedam on killustik. Killustik, mille tera ülemine mõõde on 4, 8, 16, 31.5 ja enam mm, peab proovi vähim mass olema vastavalt 0.2, 0.6, 2.6, 10 ja 40 kg. Tera ülemine mõõde D määratakse sõelanalüüsi tulemuste põhjal. Tera ülemiseks mõõduks D loetakse sõela ava, mille kogujääk ei ületa 5% kogu proovist. Tera alumine mõõde d määratakse sõela avaga, mida läbib vähem kui 5% kogu proovist. Proovi sõelumine toimub osade kaupa nii, et killustikukihi paksus sõelal ei ületaks tera ülemist mõõtu. Jäägid sõeltelt kaalutakse ning arvutatakse osajäägid ja kogujäägid protsentides. Sõelumise võib lugeda lõppenuks, kui õselale jäänud materjali kogus üheminutilise sõelumisega ei muutu enam kui 1,0%. 3.4 Plaatjate ja nõeljate terade hulga määramine
V Kus: m - anuma mass, g; m1 - liiva ja anuma mass, g; V - anuma maht, cm3. Puistetihedus määrati kaks korda, kusjuures iga kord võeti uus kogus liiva. Erinevus kahe määramise vahel ei tohi olla suurem kui 20 kg/m3. 4.2. Terade tiheduse määramine. Kuivatatud liiva keskmisest proovist, mis on läbinud sõela avaga 5 mm, kaaluti liiva 200-300 g. See liiv puistati 500-ml mensuuri, kuhu oli eelnevalt valatud 250 ml vett. Liivaterade ruumala määrati mensuuri lugemite vahena. Liivaterade tihedus arvutatakse valemist: m ρ L= V 2−V 1 Kus: m - proovi mass, (g) V1 - vee ruumala mensuuris, (cm3) V2 - vee ja liiva ruumala mensuuris, (cm3)
Looduslike ühendite keemia Lõhest rasvhapete määramine Teostaja: Matriklinumber: Juhendaja: Ivar Järving Õpperühm: YASB Objekti nimi ja Lõhe, 0,081g (lipiidide kaalutis 1g proovist) lähtekaal Töö käik 1. Lõheproov purustati ja homogeniseeriti kloroform:metanooli seguga. 2. Eraldatud lipiidid hüdrolüüsiti leeliselises keskkonnas 3. Hüdrolüüsitud lipiidid eraldati hüdrolüüsumata materjalist heksaaniga happelises keskkonnas, sest leeliselises kk-s ei kulge hüdrolüüs lõpuni. 4
Killustiku terastikulise koostise määramiseks kasutatakse järgnevate ava läbimõõtudega sõelakomplekti: 1.0, 2.0, 4.0, 5.6, 8.0, 11.2, 16.0 ja 22.4 mm. Katsetava proovi kogus peab olema seda suurem, mida jämedam on killusiku. Katsetava killustiku tera ülemine mõõde oli 16 mm, mille tulemusena oli katsetava killustiku kogus 2.6 kg. Tera ülemine mõõde D määratakse sõelanalüüsi tulemuste põhjal. Tera ülemiseks mõõduks D loetakse sõela ava, mille kogujääk ei ületa 5% kogu proovist. Tera alumine mõõde d määratakse sõela avaga, mida läbib vähem kui 5% kogu proovist. Proovi sõelumine toimub osade kaupa nii, et killustikukihi paksus sõelal ei ületaks tera ülemist mõõtu. Jäägid sõeltel kaalutakse ning arvutatakse osajäägid ja kogujäägid protsentides. Sõelumise võib lugeda lõppenuks, kui sõelale jäänud materjali kogus ühe minutlilise sõelumisega ei muutu enam kui 0,1%. Killustiku terastikuline koostis ning peenestusmoodul on kantud tabelis 5. 4
Uuritava kromosoomi DNA denatureeritakse ja lisatakse teadaolevale mutatsioonipiirkonna järjestusele komplementaarsed DNA proovid. DNA-proovi seostumine kromosoomis on tuvastatav neil oleva märgise järgi DNA-sõrmejälgede metoodika Iga inimese sõrmejäljed on kordumatud DNA-fragmentide pikkuserinevused annavad DNA elektroforeesi käigus mustri,mis on individuaalselt sama kordmatu kui tõelised sõrmejäljed. DNA-restriktsioonanalüüs:DNA-sõrmejäljed Bioloogilisest proovist(veri,koetükk,sperma vms)eraldatakse rakutuumad DNA eraldatakse tuumadest ning restriktaaside abil lõigatakse DNA eri pikkusega lõikudeks Ühesuguse pikkusega DNA-lõigud paigutuvad eletroforeesi käigus ühte piirkonda.Eri inidviidide fragmendipikkuste muster-"sõrmejäljed"-on erinevad Polümeeraasne ahelreaktsioon Meetodi leiutajaks oli USA keemik Karly Mullis 1983. aastal Võimaldab mõne raku olemasolu korral paljundada kindlat DNA-lõiku mõne tunni
Dioksiinid tekivad siia ilma meie plastmassimaania tagajärjel siis, kui me neid aineid põletame. Dioksiinide sugulasi, PCB-sid valmistati aga täiesti teadlikult 50 aasta vältel ning selle taga seisis meilegi hästi tuntud nimi: Monsanto. Praegu tehakse dioksiinide määranguid vajaduse korral mitte Eestis, vaid Soomes, Kuopios. Sellel aastal testiti Läänemere räimi, piima, silmu konserve, aga mitte liha, möödunud aastal lihatoodetest veiseliha. Rutiinsest proovist searasva kohta leiti normist 200 korda ületav kogus dioksiine. Heleri Pira, 11.kl.
2,0;4,0;5,6; 8,0; ll,2; 16;22,4 ja 31,5 mm. Katsetatava proovi kogus peab olema seda suurem, midajtimedam on killustik. Killustik, mille tera iilemine m66de on 4; 8; 16; 31,5 ja enam mm (antud katses 4,8, 16 mm), peab proovi vZihim mass olema vastavalt 0,2; 0,6; 2,6; l0 ja 40 kg (antud katses 0,2; 0,6; 2,6 kg). Tera iilemine m55de D miiiiratakse s6elanaliiiisi tulemuste p6hjal. Tera tilemiseks m66duks D loetakse sdela ava, mille kogujiiiik ei iileta 5% kogu proovist. Tera alumine m66de d miidratakse s6ela avaga, mida lZibib viihem kui 5% kogu proovist. Proovi s6elumine toimub osade kaupa nii, et killustikukihi paksus s6elal ei iiletaks tera iilemist m56tu. Jiiegid sdeltelt kaalutakse ning arvutatakse osajZiZigid ja kogujaAgid protsentides. S6elumise vdib lugeda lSppenuks, kui s6elale j[?inud materjali kogus iiheminutilise sdelumisega ei muutu enam kui 1,0olo. a) Osajii2ik q o/o-des sdelal i :
mi jääk sõelal i [g] m kogu proovi mass [g] b) Kogujääk sõelal i Ai=a4,0+......+ai (5) Ai kogujääk [%] c) Läbind killustik sõelal i Li=100- Ai (6) Li läbinud killustik [%] 4.5 Plaatjate ja nõeljate terade hulga määramine Katses vaadeldi killustikku fraktsioonidega 8-16 mm. Katsetatavat killustikku oli 1 kg. Katsetatavast proovist eraldati visuaalselt need terad, mille paksus ja laius on tema pikkusest kolm või enam kordi väiksem. Kahtluse korral mõõdeti terad üle. Plaatjad ja nõeljad terad kaaluti ja arvutati nende sisaldus protsentides kogu proovist. Lubatavaks piiriks raskebetoonil on ülimalt 35%. 4.6 Killustiku tugevusmargi määramine killustiku muljumiskindluse järgi Killustiku tugevusmark määratakse analoodselt GOST'i metoodikale. Killustikku
Tee alkaloidide määramine Uuritavaks teeks oli dilmahi tee. Kaalutised: Tühi kott 0,3352 g Täis kott 1,7748 g Tee mass 1,4396 g Töö käik Tee alkaloidide ekstraktsiooniks valati teekotile peale 12ml 1 M Na 2CO3 lahust, kuumutati pliidil keemiseni ning hoiti nõrgal keemisel 3 minutit. Ekstrakt valati tsentrifuugitopsi, jahutati ning lisati 3 ml kloroformi. Topsi loksutatud korralikult, pandud tasakaalu teise topsiga ning tsentrifuugitud 5 minutit 3000 rpm. Kihistunud proovist tõstetud alumine kiht teise topsi. Ekstraheerimist ja tsentrifuugimist korratud veel kaks korda. Ühendatud kloroformi kihtide kuivatamiseks lisatud topsi veidi Na2SO4. Ekstrakti koostist uuriti TLC meetodil, kasutades standarditena kofeiini (2mg/ml), teofülliini (2mg/ml) ja teobromiini (0,5mg/ml). TLC plaadile kantud 2l uuritavat proovi, kofeiini ja teofülliini standardit. Teobromiini standardit pandud 2x2l. Plaati elueeriti segus CHCl3/C2H5OH (9:1) ning vaadeldi UV valguse käes
otsitav suurus valemiga nr.3. 4.4 Killustiku tühiklikkuse määramisel kasutatakse eelnevalt välja arvutatud puistetihedust ja näivtihedust. Vastavaid suuruseid kasutatakse tühiklikkuse määramisel valemis nr.4. 4.5 Killustiku terastikulise koostise määramiseks kasutatakse sõelakomplekti avade läbimõõtudega 1.0, 2.0, 4.0, 5.6, 8.0, 11.2, 16, 22.4 ja 31.5 mm. Tera ülemiseks mõõduks D loetakse sõela ava, mille kogujääk ei ületa 5% kogu proovist. Tera alumine mõõde d määratakse sõela avaga, mida läbib vähem kui 5% kogu proovist. 4.6 Jäägid sõeltelt kaalutakse ning arvutatakse osajäägid (valem nr.5), kogujäägid (valem nr.6) protsentides ja peenusmoodul (valem nr.7). 4.7 Plaatajate ja nõeljate terade osakaalu määramiseks võetakse kilo killustikku ning visuaalselt eraldatakse osaksesed, mille paksus ja laius on tema pikkusest kolm või enam kordi väiksem
Killustiku terastikulise koostise määramiseks kasutatakse sõelakomplekte, mille läbimõõdud on 1.0, 2.0, 4.0, 5.6, 8.0, 11.2,16,22.4,31.5mm. Killustik, mille tera ülemine mõõde on 4, 8, 16 ja 31.5mm peab proovi vähim mass olema vastavalt 0.2, 0.6, 2.6, 10 ja 40 kg. Sõelanalüüsi tulemuste põhjal määratakse tera ülemine mõõde D. Pärast sõelumist arvutatakse osajäägid ja kogujäägid protsentides. 4.5 Plaatjate ja nõeljate terade hulga määramine Killustiku proovist eraldatakse visuaalselt need terad, mille paksus ja laius on tema pikkusest kolm või enam kordi väiksem. Plaatjad ja nõeljad terad eemaldatakse ning kaalutakse ära. Seejärel mõõdetakse plaatjate ja nõeljate terade protsendiline sisaldus kogu proovist. 4.6 Killustiku tugevusmargi määramine muljumiskindluse järgi (GOST) Killustik katsetatakse fraktsioonidena: 4-8 mm, 8-16 mm, 16-31,5 mm. Killustiku
Seejärel lisasin ligikaudu mõõtkolvi neljandiku ulatuses vett koonilisse kolbi, kus sees olid juba peenestatud sepiku tükid.. Segasin kuni tekkis ühtlane mass. Seejärel valasin kogu ülejäänud vee ning loksutasin 2 minutit. Jätsin seejärel seisma 10 minutiks, mille möödudes loksutasin jälle 2 minuti vältel. Pärast seda seisid proovid veel 8 minutit toatemperatuuril. Seejärel filtreerisin kolvide sisu ning pipeteerisin 50ml sellest 150 ml koonilisse kolbi(igast proovist 2 paralleelkatset). Pipeteeritud lahusele lisasin fenoolftaleiini ning tiitrisin 0,1 N NaOH lahusega, kuni tekkis kerge roosa värvus. Katsetulemused: Vvesi(vee kogus)-250 ml Vtiitrimiseks(tiitrimiseks võetud lahuse maht)- 50ml Katse 1 m(sepiku kaalutis)= 25,00 g V1(0,1 N NaOH milliliitrite hulk, mis kulus tiitrimiseks)= 1,0 ml V2(0,1 N NaOH milliliitrite hulk, mis kulus tiitrimiseks)=1,0 ml Katse 2 m(sepiku kaalutis)= 25,00 g
arvutamisega. Selleks kaaluti kõigepealt muld koos karbiga ning hiljem mullaproovi karp tühjalt. Edasis valati kogu proov uhmri kaussi ning proov uhmerdati peeneteks osadeks. Uhmerdatud proov valati läbi 2mm sõelte – selle tagajärjel eraldus kores ja peenes üksteisest. WRB järgi moodustavad korese üle 2 mm läbimõõduga osakesed. Järgmisena kaaluti karp uhmerdatult ning arvutati mitu protsenti oli korest ja peenest. Edasise etapina määrati samast proovist mulla pH, lõimis ja huumusesisaldus. Mulla pH-d määrati kahel viisil- pH meetriga ja universaalse indikaatoriga. pH meetriga happesuse määramiseks kaaluti 5 g mulda ning juurde lisati 12,5 ml 1M KCl, proovi segati pulga abil ning jäeti umbes veerand tunniks seisma. Pärast veerand tunni möödumist segati veel proov läbi ning asuti mõõtma happesust pH meetri abil. pH-d universaalse indikaatoriga määrati nõnda, et võeti väike kogus mulda ning peale valati
Kaalutisega esimest viimast kuivatamist kuivatamist G1 G2 G3 G4 G 12 14,9090 15,9137 15,9090 - 1,0047 7 16,1240 17,1448 17,1407 - 1,0208 Kütuse niiskus protsentides leitakse: Kahel ühest ja samast proovist võetud ja ühel ajal kuivatatud kaalutise niiskus arvutatakse eraldi ning seejärel leitakse niiskuse keskmine väärtus: Kütuse niiskus protsentides: Proov nr 12: Proov nr 7: 2 Niiskuse keskmine väärtus: Analüütiline niiskus kütuseproovides Kütuse analüütiline niiskus, % 0,47 % 0,40 % 0,44 % Järeldus
rasvhapped rasvad glütserofosfolipiidid sfingolipiidid vahad steroidid terpenoidid 1.3.1 Rasvapleki proov Kõikide lipiidide ühiseks omaduseks on lahustuvus orgaanilistes lahustites. Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub paberile rasvaplekk, mis on vastu valgust vaadates muust paberist heledam, paberi läbipaistvus on suurenenud. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi pandi ~1g kummastki proovist, milles sooviti lipiidide olemasolu kindlaks teha. Lisati ~0,5 ml atsetooni, loksutati ning tahkel materjalil lasti settida. Mõlemast katseklaasist kanti pipetiga tilk lahust filterpaberile. Kui paber oli kuivanud, vaadeldi seda vastu valgust ning varju. 3 Tulemus Proovi nr 2 sisaldava lahuse plekk oli vastu valgust heledam ning vastu varju tumedam, paberi läbipaistvus oli suurem. Proovi nr 1 lahuse plekil muutusi märgata ei olnud
Li – läbind sõelal [%] d) Killustiku peenusmoodul FM: A 4,0 + A 2,0 + A1,0 + A 0,5 + A0.25 + A0.125 FM = 100 A4,0, A2,0, A1,0, A0,5, A0,25 ja A0,125 kogujäägid vastavatel sõeltel %. Plaatjate ja nõeljate terade hulga määramine Plaatjate ja nõeljate terade hulga määramiseks tuleb võtta killustiku koguses, mis vastab materjali fraktsioonile. Käesolevas katses võeti 1000g materjali. Edaspidi eraldatakse katsetavast proovist terad, mille paksus ja Laius on tema pikkusest kolm või enam kordi väiksem. Eraldamist tehakse visuaalselt ning kahtluse korral mõõdetakse terad üle nihikuga. Eraldatud plaatjad ja nõelad terad kaalutakse ning arvutatakse nende sisaldus kogu proovist. Katse tulemus on esitatud Tabelis 5. Tugevusmarki määramine Killustikku tugevusmargi määramiseks kasutakse lahtikäiva metallist põhjaga silindrit diameetriga 75 mm. Killustik puistakse silindrisse ning selle peale asetakse kolba.
ai osajääk [%] mi jääk sõelal i [g] m kogu proovi mass [g] b) Kogujääk sõelal i Ai=a4,0+......+ai (5) Ai kogujääk [%] c) Läbind killustik sõelal i Li=100- Ai (6) Li läbinud killustik [%] 4.5 Plaatjate ja nõeljate terade hulga määramine Katses vaadeldi killustikku fraktsioonidega 8-16 mm. Katsetatavat killustikku oli 1 kg. Katsetatavast proovist eraldati visuaalselt need terad, mille paksus ja laius on tema pikkusest kolm või enam kordi väiksem. Kahtluse korral mõõdeti terad üle. Plaatjad ja nõeljad terad kaaluti ja arvutati nende sisaldus protsentides kogu proovist. Lubatavaks piiriks raskebetoonil on ülimalt 35%. 4.6 Killustiku tugevusmargi määramine killustiku muljumiskindluse järgi Killustiku tugevusmark määratakse analoogselt GOST'i metoodikale. Killustikku
Selleks viiakse proov kaaluklaasist ilma kadudeta uhmrisse, lisatakse väike kogus liiva ning hõõrutakse uhmri nuiaga kuni ühtlase massi saavutamiseni. · Seejärel lisatakse väikeste portsjonitena veevaba naatriumsulfaati, et taimses materjalis vett siduda. Jätkatakse massi hõõrumist. Soola lisamine tuleb lõpetada, kui on moodustunud kuiv pulbriline mass. · Järgneb karotenoidide ekstraktsioon proovist orgaanilise lahustiga, milleks antud töös oli petrooleeter. Ekstrakti kogumiseks võtsin 25-ml mõõtsilindri, mille varustasin lehtri ja kuiva filterpaberiga. Siis alustatakse ekstraktsiooni, lisades peenestatud massile väikeste koguste kaupa ekstrahenti. Teelusika abil kantakse sademe kohal olev ekstrakt filtrile. Seda tegevust korratakse, kuni sademe kohal olev ekstrakt muutub värvusetuks. Määratakse ekstrakti kogumaht, milleks tuli 10,5 ml
Kontrollisime metüleerimise toimumist TLC analüüsiga. Plaadilt oli näha, et metüleerimine on õnnestunud, kuna proov oli vähempolaarne, kui standard (st plekk asus standardi plekist kõrgemal) ning oli suurem, kui standardi plekk. Jätkasime GC analüüsiga kandsime metüleerunud proovi proovipudeli mikrosisusse, sulgesime tuubi ning panime proovipudeli GC aparaati. 8. GC analüüsi tulemused ja tulemuste analüüs GC analüüsil tuvastasime proovist 19 rasvhapet. Suurtes kogustes leidus proovis müristüülhapet (5%), palmithapet (26%), palmitolehapet (10%), olehapet (19%), linoolhapet (6%), eikosapentaeenhapet (6%) ja dokosaheksaeenhapet (6%). Küllastatud rasvhappeid oli 35,9%, monoküllastamata rasvhappeid oli 31,0% ja polüküllastatud rasvhappeid oli 26,7%. Ülejäänud osas oli piike, mille järgi polnud võimalik rasvhapet tuvastada. 3 rasvhappeid oli 19,7% ja 6 7,0%.
silindrilisse nõusse 10 cm kõrguselt. Nõu täidetakse kuhjaga, ülehulk eemaldatakse ning proov kaalutakse. Liiva puistetiheduse [kg/m3] leitakese valemist 1: = (1) kus m-anuma mass, g; - liiva ja anuma mass, g; V- anuma maht, ; Tabel 1. Puistetiheduse määramine. Liiva terade tiheduse määramine. Kuivatatud liiva keskmisest proovist, mis on läbinud sõela avaga 5 mm, kaalutakse 200-300 g. See liiv puistatakse 500-ml mensuuri, kuhu on eelnevalt valatud 250 ml vett. Liivaterade ruumala määratakse mensuuri lugemite vahena. Liiva terade tihedus [kg/] arvutatakse valemist 2: (2) kus on m proovi mass, g; vee ruumala mensuuris, ; vee ja liiva ruumala mensuuris, .
Ekstraktoris on ekstraheeritav proov teatud aja kontaktis ekstrahendiga. Selle aja möödudes eraldatakse ekstrakt ja proov võetakse ekstraktorist välja. Järgmine ekstrakt saadakse uue prooviga. Töö eesmärk: Töö eesmärgiks oli tutvuda superkriitilise ekstraheerimisega (kasutades solvendina CO2) kui ühega võimalikest ekstraktsiooni meetoditest, selle aparatuuriga ning viia läbi praktikumi juhendaja juhtimisel ekstraktsioon. Ekstraktsiooni saagise määrab kaalutiste vahe proovist enne ja peale katset (gravimeetriline analüüs). Töö käik: Kaaluda juhendaja poolt saadud proov (humal) Rõhu ja temperatuuri seadistamine Ekstraktsiooni läbi viimine dünaamilises režiimis, võttes aega väljundklapi avamise hetkest (20 minutit) Etteantud aja möödudes sulgeda ekstraktsiooni lõpetamiseks sisendklapp. Kui rõhk ekstraktoris on piisavalt langenud, tuleb avada ekstraktor ja
Taimsest materjalist kaaluda proov. Antud katses analüüsisin tomatit ning kaalutise suuruseks oli 0,4419 g. Proov eelpeenestada ning seejärel peenestada lõplikult uhmris, kuhu on lisatud ka väike kogus liiva kui abrasiivmaterjali. Hõõruda kuni ühtlase massi tekkeni. Seejärel lisada väikeste portsjonite kaupa veevaba Na2SO4 vee sidumiseks. Soola lisamise võib lõpetada, kui on moodustunud kuiv, pulbriline mass. Järgmisena tuleb karotenoidid petrooleetriga proovist välja lahustada ning ekstrakt ära filtrida. Lõpuks tuleb kindlaks määrata ekstrakti kogumaht, minu katses oli selleks 10 ml. Neeldumisspektri võtmine ja spektri analüüs Karotenoidide neeldumisspekter mõõdetakse lainepikkuste vahemikus 350-650 nm, võrdluseks kasutatakse puhast lahustit (petrooleeter). Spektrofotomeetri ekraanile joonistub uuritava lahuse neeldumisspekter, millel kursori nihutamisega näidatakse ära ja märgitakse
polarisatsioonitasapinnad paiknevad 90º nurga all. See tähendab, et esimese polarisaatori läbinud valgus neeldub täielikult teises polarisaatoris. Kui aga kahe polarisaatori vahel on (kristalne) aine, mis suudab seda läbiva valguse võnketasapinda muuta, võib valgus ka teise polarisaatori läbida ja anda kujutise. Paralleelne valgusvoog läbib polarisaatori ja koondatakse läätse abil õhukesele proovi lõikele .Objektiivis toimub kujutise suurendamine, proovist lähtuv valgus läbib teise eelnevaga risti olevapolarisaatori ehk analüsaatori , saadud kujutis suunatakse läätse abil okulaari või mikroskoobikaamerasse. Vahel kasutatakse lisaks analüsaatorile veel ühte polarisaatorit (5a) mida nimetatakse ka 1/4 laine plaadiks või analüsaatoriks. Erinevalt lineaarsetest polarisaatoritest tekitab analüsaator ringpolarisatsiooni, mille tulemusena tekib kujutis, kus erinevad faasid on värvilisena esile toodud. PLM minimaalne
Selleks panin väljakaalutud proov kaaluklaasist ilma kadudeta uhmrisse ning lisasin väike kogus pestud liiva ja hõõrutasin nuiaga kuni ühtlase massi saavutamiseni. · Seejärel kisasin segusse veevaba Na2SO4, et taimses materjalis sisalduvat vett siduda,jätkates samal ajal massi hõõrumist. · Massi hõõrumine lõpeb, kui on moodustunud kuiv, pulbriline mass. · Edasi toimus karotenoidide ekstraktsioon (=väljalahustamine) proovist sobiva orgaanilise lahustiga (Petrooleeter) ja ekstrakti filtrimine. · Filrimiseks võtsin 25ml mõõtsilinder,lehter ja filterpaber. · Seejärel alustasin ekstraktsiooni,selleks lisasin uhmris olevate peenestatud massile väikeste koguste(5-10ml) kaupa ekstrahenti. · Materjali segasin uhmri nuiaga, sademel lastakse põhja settida ja selle kohal olev ekstrakt kantsin teelusika abil filtrile. Seda operatriooni korratasin kuni sademe kohal
3. Glasuurimata portselani tükikesed 4. Gaasipõleti 5. Püüdur 6. Kondensaator Kateseseadme skeem ja tööpõhimõtte kirjeldus Niiskus on kütuse kahjulik komponent, ta vähendab kütuse kütteväärtust, suurendab põlemisgaaside mahtu, halvendab süttimist jne. Küttemasuutide niiskus ei tohi ületada 1,0% masuudil 40 ja 2,5% masuudil 100 ja 200. Vedelkütuse niiskuse määramise meetod põhineb veehulga määramisel, mis aurustatakse teatud massiga kütuse proovist. Vedelkütuse niiskuse määramisseade koosneb klaaskolvist mahuga 500 ml (nr 1), püüdurist (nr 2), kondensaatorist (nr 3) ja kuumutajast (nr 4). Püüdur kujutab endast koonilise allosaga silindrilist katseklaasi (mahuga 10 ml). Püüdur on gradueeritud vahemikus 0 kuni 1 ml iga 0,05 ml järel ja 1 kuni 10 ml iga 0,2 ml järel. Kuumutajana kasutatakse kas kinnise spiraaliga elektripliiti või laboratoorset gaasipõletit. Töö käik
Akroleiini moodustumine võimaldab otsustada, kas uuritav lipiid sisaldab glütserooli või mitte. Töö käik · Kahte kuiva katseklaasi kandsin ~ 1 g . · Lisasin mõne tilga kahest erinevast uuritavast materjalist (akroleiinitesti proovid 1 ja 2). · Katseklaase kuumutasin tõmbekapis gaasipõleti kohal kuni soola sulamiseni ja proovi tumenemiseni. · Nuusutasin ettevaatlikult katseklaasidest eralduvat lõhna. Tundsin 2. proovist eralduvat vängemalt lõhna. Järeldus Gaasipõleti kohal katseklaase kuumutades, eraldus teisest katseklaasist märgatavalt intensiivsemalt ebameeldivat lõhna. Seega 2. katseklaas sisaldas proovi, mis on glütserooli sisaldav lipiid. 1.3.4 Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides Küllastumata rasvhapete esinemise kindlakstegemiseks lipiidides kasutatakse reaktsiooni halogeenidega. Küllastunud rasvhappeid sisaldava proovi reaktsioonil broomiga sellele
jäädes esimesest(Bente Skari'st)maha ainult 11 punkti. 1999 valiti ta teistkordselt Eesti parimaks naissportlaseks. 2001. aasta Lahti maailmameistrivõistlused suusatamises olid Kristina Smigunile suureks pettumuseks. 23.jaanuaril 2002 saabus Eesti suusaliitu Rahvusvahelise Suusaliidu sõnum: Kristina Smiguni dopinguproov on osutunud positiivseks. Tema 12.detsemmbril 2001 maailmakarikavõistluste etapil Brussonist antud proovist oli leitud keelatud ainete nimekirjas olevat anaboolset toimega hormooni 19-norandrosterooni. Kristina oli vapustatud. Perekond, sõbrad, poolehoidjad ja avalikkus oli sokeeritud. Kahtlusi dopinguproovi ehtsusest süvendas FIS-ist saabunud teade, et Smiguni testimine 15.detsembril 2001 Davosis andis negatiivse tulemuse. Eesti Suusaliidu president Toomas Savi lootis kõigest hingest, et tegu on mingi arusaamatusega. Tema
nad taistavad kolesterooli imendumist. Ilona Juhanson, 123964YASB Rasvapleki proov Kõikide lipiidide ühiseks omaduseks on lahustuvus orgaanilistes lahustites. Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb. Töö eesmärgiks on tuvastada, kumb kahest proovist lipiide sisaldab, kasutades selleks rasvapleki proovi. Rasvaplekk on vastu valgust vaadates muust paberist heledam ja pimeda poole vaadates tumedam. Oluline on vaadata läbi kuivanud paberi, kuna niiske paberi läbipaistvus on suurenenud ka lipiide mittesisaldava lahuse korral. Töö käik Antud on kaks materjali, millest üks sisaldab lipiide. Võtta kaks kuiva katseklaasi, millesse pannakse umbes 1 g uuritavat ainet. Mõlemasse katseklaasi lisatakse mitte rohkem kui 0,5
lahustuvad orgaanilistes solventides, teistes lipiidides ja leelismetallide soolade lahustes. Rakumembraani koostises, energeetiline varuaine, kaitse- ja regulatoorsed funktsioonid. Rasvapleki proov Töö käik: Kaks tahket materjali. Panin kummastki umbes 1 g katseklaasi, lisasin orgaanilist lahustit (atsetoon), loksutasin ja lasin 5 minutit seista. Mõlemast katseklaasist panin pipetiga ühe tilga paberile ja lasin kuivada. Lipiide sisaldavast proovist jäi järele heledam/läbipaistvam laik. Tulemus: Lipiide sisaldas proov number 2. Akroleiinproov: Teooria: Glütserooli (propaantriooli) kuumutamisel, eriti vett siduvate ainete juuresolekul, tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal (akroleiin). Sama reaktsiooni annavad rasvad ja glütserofosfatiidid, kuid glütserooli sisaldavad lipiidid mitte. Töö käik: Kuiva katseklaasi panin 1 g NaHSO4 ja lisasin veidi taimeõli. Kuumutasin katseklaasi
töö nr. Fosforhappe määramine Cola-jookides potentsiomeetriline tiitrimine Õpperühm: Töö teostaja: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Õppejõud: Protokoll arvestatud: Töö käik: Mõõda 100 ml Cola-jooki Erlenmeieri kolbi, kata kolb uuriklaasiga, keeda tasasel tulel 20 min selleks, et eemaldada proovist CO2. Jahuta toatemperatuuril ja lahjenda proov 100 ml mõõtkolvis dest. H2O-ga märgini, s.o. 100 ml-ni. Määra kindlaks NaOH täpne kontsentratsioon. Täida bürett NaOH lahusega, fikseeri algnäit. Pese 20 ml pipetti 3x väikeste koguste dekarboniseeritud Cola joogiga. Mõõda 20 ml Cola-jooki 100 ml-sse keeduklaasi. Kalibreeri pH-meeter puhverlahustega. Seejärel mõõda Cola- joogi pH ning tiitri 0,5 ml kaupa NaOH lahusega. Igakordsel NaOH lisamisel märgi büreti näit V
Sõltuvalt meetodist: - kuivatamine, et saada täpset kaalutist; - proovi lahustamine; - segajate kõrvaldamine või maskeerimine; - analüüdi muundamine analüüsitavasse vormi. Paralleelproovid : Kõikidel meetoditel on oma vead, mitme proovi analüüs ja paralleelproovid võimaldavad vigu avastada ja vähendada. Mitme proovi analüüs - võetakse identne proov teisest kohast; - kasutatakse et verifitseerida proovivõttu. Paralleelproovid- võetakse samast proovist, - aitavad kindlaks teha ja jälgida metoodilisi vigu. Proovide lahustamine Segajate kõrvaldamine spetsiifilised meetodid/reaktsioonid selektiivsed meetodid/reaktsioonid Kalibreerimine ja mõõtmine : Enamuse meetodite jaoks mõõdame näitajat/omadust,mis on otseses sõltuvuses analüüdi kontsentratsioonist; Gravimeetrias- sademe kaal, Tiitrimine- titrandi ruumala, Spektrofotomeetria- absorbeerunud valgus, Kromatograafia- piigi pindala.
03. M.K. (1.3.) 01 Rasvapleki proov Teooria: kõigi lipiidide ühiseks omaduseks on lahustuvus orgaanilistes lahustites. Lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb. Rasvaplekk on vastu valget vaadates muust paberist heledam ja pimeda poole vaadates tumedam. Töö käik: kahte katseklaasi pandi 1g kummastki tahke aine proovist. Mõlemasse katseklaasi valati umbes 1 ml orgaanilist lahustit (atsetooni). Loksutati ja lasti 5 min sesita. Mõlemast katseklaasist kanti pipetiga tilk tahke materjalikohal olevat lahust paberile ja kuivatati. Tulemus: Proovi nr 2 sisaldava lahuse plekk paistis vastu valgust heledam ja vastu varju tumedam. Proovi nr 1 sisaldava lahuse pleki kohalt muutusi läbipaistvuse osas polnud. Seega sisaldas 2. proov lipiide. 02 Akroleiinproov
Tööreaktiivi koostis 25 ml mõõtkolvis: 2,5 mg glükoosi oksüdaasi; 1,5 mg peroksüdaasi; 16,6 ml 0,2 M fosfaatpuhvrit, pH 6,0; K-heksatsüanoferraat (II) K4[Fe(CN)6] 0,1 %-list lahust sellises koguses, mis on vajalik kolvi vaba mahu täitmiseks kuni kaelal oleva märgini. Uuritav proov on mee lahus. Mee lahus valmistatakse kuuma destilleeritud veega, et soodustada suhkrute ja mees sisalduvate kõrgmolekulaarsete süsivesikute lahustumist. Läbisegatud mee proovist kaaluti analüütilistel kaaludel 0,15 g mett. Kaalukausis olev meeproov viidi kadudeta 250 ml mahuga mõõtekolbi. Seda tehti kuuma destilleeritud veega. 2/3 kolvi mahust täideti kuuma destilleeritud veega ja kolbi hoiti kuumas vesivannis veel 15-20 min, aeg-ajalt loksutades. Seejärel lahus jahutati toatemperatuurini. Peale seda täideti kolb külma destilleeritud veega kuni kaelal oleva märgini, suleti korgiga ja loksutati. Kuna ettevaatamatusest ületas vedeliku üldmaht 250
Analüütide eraldamine ehk vabastamine proovi maatriksist. Proovi faasi muutmine. 45. Tüüpilised proovi ettevalmistuse viisid Tahke faasi ekstraktsioon, vedelik-vedelik ekstraktsioon, tahke- vedelikekstraktsioon. 46. Ekstraktsiooni põhimõte. Vedel-vedel ekstraktsioon. Soxhlet ekstraktsioon Ekstraktsioon - protsess, mille käigus saab selektiivselt eraldada huvipakkuvaid ühendeid proovi maatriksist. Vedelik-vedelik ekstraktsioon - kasutatakse segavate ainete eraldamiseks proovist jaotades proovis sisalduvad ained kahe mitteseguneva faasi vahel. Soxhlet ekstraktsioon - solvent kuumutatakse destillatsioonikolvis, solvendi aurud kondenseeruvad tagasivoolu jahutis ja tilguvad ekstraktorisse, kus asub peenestatud tahke proov. See osa täitub aeglaselt sooja solvendiga ja toimub ainete ekstraheerimine tahkest proovist. Kui kamber on peaaegu täis ja vedeliku tase tõusnud sifooni ülemise otsani, siis kamber tühjeneb automaatselt - vedelik voolab tagasi destillatsioonikolbi
Lipiidide vees lahustumatus tuleneb hüdrofoobsete aatomirühmade ja radikaalide sisaldusest. Lipiide saab vastavalt molekulide ehitusele rühmitada mitmeti ( rasvhapped, vahad, steroidid jne). Lipiidid täidavad organismis mitmesuguseid funktsioone olles nii energia allikas kui ka varuaineks ja kuuluvad ka rakumembraani koostisesse. Rasvapleki proov: Uurisin kahte tahket materjali, millest üks sisaldas lipiide. Töö käik: Kahte katseklaasi panin umbes 1g kummastki tahke aine proovist. Mõlemasse katseklaasi valasin umbes 1ml orgaanilist lahustit, loksutasin ja lasin viis minutit seista. Võtsin klaaspulgaga mõlemast katseklaasist proovi ja kandsin paberile, millel lasin kuivada. Alguses ma rasvaplekki ei märganud kummgi paberi peal. Kordasin katset ja seejärel ilmus paberile, mille proov sisaldas lipiide ehk proov B, õrn rasvaplekk. Järeldus: Lipiide sisaldav proov lahustus orgaanilises lahustis. Paberile
Laminaarkapp Autoklaav Inkubaator Homogenisaator Automaatpipett pH meeter Refraktomeeter Luminomeeter Veedestilaator Vesivann Kaalud PROOVIDE VÕTMINE JA JÄRELKONTROLL Proovide võtmine ja nende laboratoorne analüüsimine ei anna piisavat kindlustunnet partii ohutuse kohta ka siis, kui analüüsitavate proovide arv on suhteliselt suur. Näiteks: 10 tonnisest piimapulbri partiist võetakse 60 proovi ning 250 gsest proovist analüüsitakse 25 grammi. Juhul, kui kõigi 60ne proovi puhul saadakse negatiivne tulemus, siis tegelikult eksisteerib ikkagi veel 30% ulatuses tõenäosus aktsepteerida partii, kus tegelikult 800 proovivõtuühikut sisaldab salmonellat. Eelnev interpreteering eeldas, et Salmonella jaotumine kogu partii ulatuses oli ühtlane ning teostati juhuslik proovivõtmine (tavaliselt see nii ei ole). PROOVIDE VÕTMISE OLULISED ASPEKTID
arvestan keemise algusest). 10 minuti pärast lõpetan keetmise 150 ml destilleeritud vee valamisega läbi kolvi püstjahuti ning jahutan kolvid kraanivee all. Sean büretid töökorda, valades vajadusel 0,02 M CuSO 4 lahust büretis 0-ni. Lisan kolvis olevatele lahustele 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mille tagajärjel värvuvad lahused tumesiniseks/violetseks. Tiitrin kõik kolm kolbi ning saan tulemuseks (alustades 0-proovist ja lõpetades termostaadis kõige kauem seisnud lahusega): 1. 2,61 ml – kaliibrimisgraafiku järgi on suhkrute sisaldus C 1=2,33 mg/mL 2. 4,60 ml – C2=4,05 mg/mL 3. 6,55 ml – C3=5,75 mg/mL P.S. Kolmanda proovi titrandi hulk oleks pidanud tulema suurem, kuid juhendaja nõuandel peaksin saama sellegipoolest edasisi arvutusi läbi viia. Siit saan edasi arvutada invertaasi aktiivsuse A10, kus on taandavate suhkrute sisaldus hüdrolüüsireaktsioonil 10
edasi anda teistele inimestele. Sügelemine on eriti intensiivne öösel, soojas keskkonnas (peale sooja dussi). Diagnoosimine Enamikul juhtudest diagnoositakse sügelisi tüüpilise nahalööbe ja kaebuste järgi. Lähtuda saab ka haiguskollete lokalisatsioonist ning ka mitmete perekonnaliikmete enamvähem samaaegne haigestumine. Diagnoosi saab kinnitada ka sügelislesta käigu kohalt kooritud naha uurimisega mikroskoobi all. Aga ainult 50%juhtudest leitakse proovist sügelislest või tema munad. Raskeks teeb hindamise tugevalt ärritunud nahk ja kratsimisjäljed. Sügelisi on mõnikord raske eristada nahapõletikust või nõgestõvest, samuti putuka hammustustest. Sügeliste ravi Haigus on ravile hästi alluv. Raviks kasutatakse sügelislesta hävitavaid preparaate: · 5% permetriin (Nix kreem ) käsimüügiravim. Kreem jäetakse peale 812 tunniks. Sobib juba alates 2.elukuust.
Pärast pumpamist sulgesime ventiili. 2. Lahuse kulu reguleerisime kraani abil rotameetri näidu järgi. 3. Lülitasime sisse ventilaatori, reguleerisime siibriga õhu kulu. 4 4. Lasime kolonnil natuke aega töötada enne kui hakkasim mõõtmisi tegema. Seejärel mõõtsime taldrikul oleva selge vedeliku kihi kõrguse ning võtsime läbi kraani proovi kolonni läbinud ammoniaagi vesilahusest. Võetud proovist määrasime tiitrimisel ammoniaagi kontsentratsiooni. 5. Muutsime õhu kulu ja kordasime mõõtmisi veel 3 korda. Katseandmed Alglahus: L = 0,001325 1/s NNH3 = 0,04325 N Proovi võeti 10 ml VNH3 = 10 m/s NHCl = 0,1 N Tabel 1 Õhu Õhu VHCl, ml NNH3 Vee moolide arv
Lipiidide omadus mitte vees lahustuda põhineb hüdrofoobsete aatomirühmade ja radikaalide sisaldusest. Lipiidid kuuluvad rakumembraanide koostisesse, on loomsetes organismides energeetiliseks varuaineks ning täidavad mitmesuguseid kaitse-ja regulatoorseid funktsioone. Antud töös tegime 3 katset: Rasvapleki proov Uurisime kahte tahket materjali, millest üks sisaldas lipiide. Töö käik: Kahte katseklaasi panin umbes 1g kummastki tahke aine proovist. Mõlemasse valasin umbes 1ml orgaanilist lahustit, milleks kasutasin etanooli ja lasin 5 min seista. Mõlemast katseklaasist kandsin tilga paberile ja kuivatasin. Vaatasin paberit vastu valgust ning õrnalt oli näha, et paberil, milles oli olnud proov nr 2 oli õrn plekk. See täheldas lipiidide olemasolu antud proovis. Arvatavasti panin etanooli liiga palju, muidu oleksid plekid selgemini näha olnud. Akroleiinproov
See meetod on kasutatav tumedate ja mitteläbipaistvate lahusete uurimiseks, kus indikaatormeetod ei ole rakendatav. Samuti kui on rakendatav hapete või aluste segate puhul. Töö ülesanne: Fosforhappe määramine Cola- joogis tiitrides seda NaOH lahusega. Töövahendid: Ph- meeter Klaaselektrood Kalomelektrood Magnetsegaja Bürett Töö käik: Erlenmeieri kolbi mõõtsin 100 ml Cola-jooki, katsin katega ja keetsin tasasel tulel unbes 20 min, et eemaldada proovist CO2. Siis jahutasin toatemperatuurini, valasin 100 ml-sse mõõtkolbi ja lahjendasin kriipsuni dest.veega. Tegin kindlaks NaOH töölahuse kontsentratsiooni, millega hakkatakse fosforhappe kontsentratsiooni Cola-joogis määrama. Selleks bürett täitsin NaOH-ga. Keeduklaasi pipeteerisin 20 ml kindla kontsentratsiooniga HCl (0,0069 M). Töölahuse tiitrimine: 1. V=15,70ml 2. V=15,75 ml 3. V=15,67 ml NaOH kontsentratsioon:
1. Avasime torustikul ventiili, et pumbata ammoniaagilahus survepaaki. Pärast pumpamist sulgesime ventiili. 2. Lahuse kulu reguleerisime kraani abil rotameetri näidu järgi. 3. Lülitasime sisse ventilaatori, reguleerisime siibriga õhu kulu. 4. Lasime kolonnil natuke aega töötada enne kui hakkasim mõõtmisi tegema. Seejärel mõõtsime taldrikul oleva selge vedeliku kihi kõrguse ning võtsime läbi kraani proovi kolonni läbinud ammoniaagi vesilahusest. Võetud proovist määrasime tiitrimisel ammoniaagi kontsentratsiooni. 5. Muutsime õhu kulu ja kordasime mõõtmisi veel 3 korda. 3 Katseandmed Alglahus: 1. L = 0,0098 1/s NNH3 = 0,1 N Proovi võeti 10 ml VNH3 = 10 ml NHCl = 0,1 N Alglahus: 2. L = 0,0068 1/s NNH3 = 0,1 N Proovi võeti 10 ml
loomsetes organismides energeetiliseks varuaineks ning täidavad mitmesuguseid kaitse-ja regulatoorseid funktsioone. 1.3.1 Rasvapleki proov Lipiidid lahustuvad orgaanilistes lahustites. Kui lipiidi sisaldavat lahust kanda paberile, tekib rasvaplekk ja paberi läbipaistvus suureneb. Vastu valgust vaadates on rasvaplekk heledam, pimeda poole vaadates tumedam. Järeldusi saab teha kauiva prooviga. Töö käik Kahte katseklaasi panin umbes 1g kummastki tahke aine proovist. Mõlemasse valasin umbes 0,5 ml orgaanilist lahustit ja lasin 5 min seista. Mõlemast katseklaasist kandsin tilga paberile ja kuivatasin. Järeldus:Vaatasin paberit vastu valgust ning õrnalt oli näha, et paberil, milles oli olnud proov nr 2 oli õrn plekk. See täheldas lipiidide olemasolu antud proovis. 1.3.2. Emulsioonitest Emulsiooni moodustumisest annab märku selge lahuse muutumine häguseks, sest emulsioonid hajutavad läbivat valgust
) |Hg2Cl2, Hg sisemine võrdluselektrood võrdluselektrood Sellega EMJ mõõtes saame sisemise võrdluselektroodi potentsiaali välise suhtes. Lugedes võrdluselektroodidega seotud potentsiaalid konstantseteks, võime klaaselektroodi potentsiaali mõjutavaks teguriks lugeda ainult uuritavas lahuses esinevate H+ ja Me+ -ioonide aktiivsusi. Töö käik: · Mõõta 100 ml Cola-jooki Erlenmeieri kolbi ja keeta tasasel tulel 20 min selleks, et eemaldada proovist CO2. Jahutada ja lahjendada proov 100 ml mõõtkolvis dest. H 2O-ga märgini, s.o. 100 ml-ni. · Määrata NaOH täpne kontsentratsioon. · Mõõta Cola-joogi pH ning tiitrida 0,5 ml kaupa NaOH lahusega. Igakordsel NaOH lisamisel märgita büreti näit V ml-s ja pH. Arvutada E (mV), korrutada pH 100-ga, arvutada V (ml), E ja E/V. Tiitrida tuleb teise ekvivalentpunktini. Töövahendid: · Ph-meeter · klaaselektrood · kalomelelektrood · magnetsegaja · bürett
annaabi.ee 
