ähmastumine, traditsioonilise väljenduslaadi ümbermängimine popkultuuri sõnavara ja strateegiate abil. Ehkki filmitoodang pani aluse postmodernsele popkultuurile, osutus televisioon postmodernse vaimsuse kõige mõjusamaks levitajaks. Samas puudub kaasajal arusaam filmist kui ühtsest ja samu tunnuseid sisaldavast valdkonnast. Arusaama ühtsusest on asendanud mitmesugused erinevad filmitüübid. (Kraavi 2005: 165-166; Grenz 2003: 45) Filmitootmine sobib postmodernse vaimsusega väga hästi kokku, sest film annab seda, mida ta tegelikult ei ole. Film võib tunduda ühendava jutustusena, mis esindab teatud konkreetse grupi huve, on aga tegelikult vaid kunstlik moodustis, mida hoiab koos hulk spetsialiste, materjale ning tehnikaid, mis tavaliselt väljagi ei paista. Filmi ühtsus on suurel määral illusioon. (Grenz 2003: 43) Kõige mõjusam vahend levitamaks filme loojatelt vaatajateni on televisioon. Suur osa
üksikult suudaksid õpetada rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisel tasemel nii kallist eriala nagu film ja meedia. Vormiliselt sai kooli asutamise impulsiks rahasüst, mis tuli asutuselt nimega Nordic Baltic Film Fund. Nimetatud institutsioon loodi üheksakümnendatel aastatel, et aidata tollal väga raskes olukorras olevat Eesti, Läti ja Leedu filmitööstust. Nüüd, mil Eesti, Läti ja Leedu on Euroopa Liidu liikmed ning filmitootmine neis riikides on stabiliseerumas, Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli turunduskommunikatsiooni analüüs leidis fond, et esmane kriisiülesanne on täidetud ja otsis ühte suurt projekti, mille nimel ennast finantsiliselt tühjaks tõsta ja seejärel tegevus lõpetada. Filmikooli projekt tundus neile täpselt see, mis täitis nende püstitatud eesmärgid. See, et filmikool otsustati teha kolme Balti riigi
annaabi.ee 
