Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Politeia". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
polis, politeia, platon, põhiidee, juhitud, üleval, ühtekuuluvustunne, põhipunktid, seletatakse, minnes, maailmapilt, pöörama, haridus, polist, juhtima, tahe, lubada, üksiku, harimisePoliteia Platon ,,Politeia" on Platoni dialoog, mis kätleb õiglust ja haridust. Antud tekstist selgub, et on olemas kahte tüüpi inimesi, on neid, kellel on omatud haridus, kuid nad on suunatud kindlale teele ja need kes ei ole haritud, kuna neile ei ole antud kunagi võimalust. Vaadeldes koopamüüdi näidet, kus on inimesed sunniviisiliselt koopas kinni seotud ja sellega täiesti harjunud. Nende arvates nad teavad piisavalt palju , mis nende ümber toimub.
Bruno Meder, 120636IAPB13, Filosoofia kodutöö nr 2 POLITEIA (VII raamat514a-521 b) Platon Põhiidee: Parimad riigijuhid ja-rajajad oleksid oleksid need haritud ja valgustatud inimesed, kes ihkavad võimu kõige vähem. Nad oleksid õiglased ning tooksid rahva pimedusest välja. Artikli kokkuvõte-analüüs: · Koopavõrdpilt kujutab harimatust ühiskonnas, vaimse arengu puudumist, eluaegset ühe koha peal sammumist. Sellistel ühiskonnaliikmetel puudub mitmekülgne nägemis- ja mõtlemisvõime ning nad ongi piltlikult aheldatud pimedasse koopasse, kust enam
Kodutöö nr 2. 2/4 teisipäev, 08.00 Platon ,,Politeia" Põhiidee: Me ei ela tõelises maailmas ning sellest pääsemiseks peame laskma oma mõistusel areneda ning end vaimselt harima, kuid ei tohi hakata ennast teistest paremaks pidama. Seetõttu ongi parim riigi valitseja filosoof, kes on saanud hea hariduse ning omandanud palju kogemusi, või keegi, kellest võiks kunagi saada filosoof. Sisu: Arutletakse selle üle, kuidas mõned inimesed elavad ignorantsuses (koopas) ning püsivad sama koha peal paigal
sõltumatut kehtivust kõigi seda liiki nähtuste kohta. Näiteks üks õiglane nähtus on õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest.
AKADEEMIA 9/1997, lk 18191828 POLITEIA (VII raamat 514a-521 b) Platon Tõlkinud Marju Lepajõe ,,Pärast seda nüüd," ütlesin, ,,võrdle meie loomust harituse [] ja harimatuse seisukohalt selli- se kogemusseisundiga. Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed
psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
üldjoonteski kooskõlas teaduse tõdedega. Vastasel korral taandub arutlus targutamiseks, tüütuks ,,filosofeerimiseks". Kindlasti üha suuremat elujõudu koguvatena on kultuuri arengu suhteliselt hilises staadiumis tekkinud nt moe-, spordi-, reklaami- jm filosoofiad. Kui teaduses on uurimistöö vektor suunatud ettepoole, siis filosoofias on loomulik, et mingi aktuaalse probleemi lahendamisse kaasatakse filosoofiaajalooline arsenal. Platon, Aristoteles, Descartes, Locke, Kant, Hegel, Russell, Wittgenstein jt mõttekorüfeed pole vananenud, nad, täpsemalt nende pakutud lahendusskeemid peamises sisus vähemuutuvatele põhiküsimustele, on tänases filosoofias täisosalised. Filosofeerimine on permanentne dialoog inimkonna suurvaimudega. Filosoofia ajalool on oleviku filosofeerimise praktikas põhimõtteliselt suurem ja olulisem roll kui teaduse ajalool teaduslikus uurimistöös.
Platoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu. 2) Kuidas kirjeldab Platon koopast lahkuma sunnitud vangi suhtumist oma kaasvangidesse ja mida need allegooriad võiksid tähendada?
süsteemi valikul on kaugeleulatuvad tagajärjed. Näiteks on sageli väidetud, et Hitler sai Saksamaal võimule tulla ainult seepärast, et Saksamaal kehtis proportsionaalse esindatuse süsteem. Kuid filosoofilisemast vaatevinklist on pakilisteks ülesanneteks eeskätt selgeks teha, mida demokraatia all mõeldakse ja miks seda tuleks pidada väärtuslikuks. Nende ülesannete lahendamise esimese katsena võtame vaatluse alla ühe kõige võimsama demokraatiavastase argumendi selle, mille esitab Platon oma Riigis. Uurides Platoni skeptilist rünnakut demokraatia väärtuse vastu hakkame nägema, kas viimane väärib kiitust, mille osaliseks ta nii sageli saab. Platon demokraatia vastu Oletame, et laeva või laevade pardal valitseb järgmine olukord. Kapten on suurem ja tugevam kui keegi teine meeskonnas, kuid veidi halva kuulmisega ja lühinägelik, ning ka meresõiduoskustes samamoodi piiratud
materiaalseid asju. Ideed ei ole mitte üksnes püsivad, kõigi kehaliste asjade algkujud, vaid ka nende põhjus ja eesmärk; ideede maailma täiuslikkuseni ei küüni materiaalne tegelikkus iialgi. Samas on igas materiaalses asjas osalistelt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Igal ideel on kolm põhikuju: põhjus, eeskuju ja eesmärk (telos). Iga asi areneb vastavalt oma loodusepoolt ettemääratud eesmärgi suunas (teleoloogia). Sellel lähtealuselt tuletab Platon kogu oma poliitilise filosoofia. Kogu maailm liigub oma hüve (agathon) suunas, ka inimese eesmärk (telos) on hüve. Põhiküsimuseks on, milline on õiglane riik, mis tagaks hea elu. Voorused Vanad kreeklased ülistasid nelja põhivoorust: tarkust (sofia), vaprus (andreia), mõõdukust (sofrosüne) ja õiglust (dikaiosüne). Väärtused pole mitte kokkuleppe ega konteksti küsimus, vaid on abstraktsed/ideaalsed ja suurema süsteemi osad. Platon põhjendab moraali ja eetika kaudu ka poliitikat
ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi). 1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom
Õigus ja Eetika areng antiigist-valgustuseni ANTIIK - universaalne kosmiline kord Iseloomustab detuktsioon, kord kitsamas mõttes on tuletatud universaalist – ühtsest maailmakorrast. Ka eetiline käitumine on tuletatud kõrgematest, inimesest väljaspool asuvatest reeglitest. Eksisteerib ühtne õigus, kui kosmiline kord . Kosmosele kui korrastatusele vastandub kaos. Seega, kui miskit on juba olemas, siis see peabki nii olema, vastasel juhul seda ei oleks. Inimesel ei ole korra juures suuremat rolli, sest see eksisteerib ilma inimese tahteta. ● Õigluse tagab võrdsustav kord – võrdne tasutakse võrdsega ● Ühiskond jaguneb matemaatilise korra alusel liikmeteks. Liikmetel on ühiskonnas oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes Suurim
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
esisele koopaseinale heidab. Et vangid on eluaeg aheldatud olnud ega ole kunagi näinud maailma väljaspool koobast, siis nad arvavadki, et varjud ongi reaalsed esemed. Vari on tõelisus- nende jaoks. Vangid istuvad ja arutavad nähtu üle; tunnustavad seda, kes ära arvab, missugune vari järgneb nt. kannu varjule, teevad järeldusi nähtust ja järgnevustest. Kummaline vaatepilt ja kummalised on ka need aheldatud vangid... jah sama kummalised kui meie, tõdeb Platon Sokratese suu läbi. Sest sama moondunud nagu varjupildid, mida näevad koopasse aheldatud vangid, on ka meie teadmised, mis põhinevad meeltetajul. Reaalsust meeltega tunnetades me tõeliselt olevani ei jõua- jõuame vaid varjuni. Tuleb tungida muljete ja näiliste nähtuste taha (- veeklaasis "murdunud" lusikas, Jürgen Veberi trikid- me saame nad lahti seletada või veel: seisad paigal, aga tegelikult tiirled tohutu kiirusega ümber Päikese). See nõuab mõistust
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
1. NÜÜDISÜHISKOND Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis ÜHISKONNA MUDEL ASUSTUS MAJANDUSE ERIPÄRA Küttide ühiskond ajutine jaht Nomaadide ühiskond ajutine karjakasvatamine Agraarühiskond püsiv, küla hajali, linnad kui kõige olulisem on maaomand halduskeskused Industriaalühiskond püsiv, suurlinnad masstootmine, tootmisvahendid Postindustriaalühiskond püsiv, metropol, tööjõu vaba teenused, oskused liikumine Küttide ja nomaadide ühiskond = muinasühiskond – küttimine, korilus, algeline maaviljelus. Tööstusühiskond – sai alguse tööstuspöördest I
1. NÜÜDISÜHISKOND Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis ÜHISKONNA MUDEL ASUSTUS MAJANDUSE ERIPÄRA Küttide ühiskond ajutine jaht Nomaadide ühiskond ajutine karjakasvatamine Agraarühiskond püsiv, küla hajali, linnad kui kõige olulisem on maaomand halduskeskused Industriaalühiskond püsiv, suurlinnad masstootmine, tootmisvahendid Postindustriaalühiskond püsiv, metropol, tööjõu vaba teenused, oskused liikumine Küttide ja nomaadide ühiskond = muinasühiskond küttimine, korilus, algeline maaviljelus. Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest Ing
1. Õiguse üldised küsimused 2. Ühiskondlik areng ja filosoofia küsimused ajateljel, murrang, heaolu vabadus ja väärtus filosoofias, komplekssuse tehisintellekt 3. inimõigused 4. Õiguspositivisim ja normativism, loomuõigus, Nürnbergi trial 5. Utilitarism Mill, eriosa 6. liberalism reformierakond, pensionitesüsteem, ravimite katsetused, aborditeema 7. sotsiaalne õiglus, 82% rikkusest kuulub 1% ühiskonnast, keda peab üleval pidama, pagulased, Kant 8. formalism ja realism kohtumenetluses, tõde 9. Legitimeeritus on aktsepteeritavus; tõe ja õigus aktsepteeritavaks muutmine modernses aspektis Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2 Antiikaeg -> Keskaeg -> Uusaeg (võibolla ka modernism) -> Postmodernism
Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus: Arete voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade kohta, kasutatakse juhul, kui on saavutatud sisemine potentsiaal parimal võimalikul viisil. Nt kirves on vooruslik, kui temaga saab hästi puid lõhkuda, kui tema funktsioon on hea. Silm näeb väga hästi vooruslik.
praktilise filosoofia osa ja ksitleb sellisena ksimust, millised on hiskonnaelu ja selle vormi valiku igustamise printsiibid. Poliitilise elu filosoofiline ksitlus pab vastata mitte ksnes ksimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, kui eelkige ksimusele, kuidas on sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
1.1 Ühiskond ja selle ülesehitus Ühiskond on inimeste kooslus, mille liikmeid ühendab ühtekuuluvustunne, mis elab piiritletud geograafilisel maa-alal Ühiskonnad peavad tagama, et neid kooshoidev ühtsustunne ja väärtused kestaksid põlvest põlve ja ühiskond oleks tervikuna jätkusuutlik Ühiskond ja riik on omavahel seotud ja teineteisest sõltuvad, kuid nad pole üks ja seesama Ühiskonnad jäävad, kuid riigivõim ja selle vormid võivad muutuda Riik on pigem poliitiline moodustis, ühiskond on pigem sotsiaalne kooslus (riigi ja
silmapaistvatel ametisaavutustel. 9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige tunnetus, sellest, mis on hüve, õiged hüved on seesmised, loomupoolest head, mis ei olene sellest, kuidas neid kasutatakse (õiglus, julgus, mõõdukus)
Õiguse entsüklopeedia vastused 1. Õiguse olemus ja mõiste. Õigus on headuse ja õigluse kunst. Õigus on loomupoolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste vahelisi suhteid. Headus ja õiglus on õiguse ideaalid, ehk siis mõõdupuu millele peab vastama õigus. Kirjutamata ja kirjutatud õigustele (tavad) lisas riik normid ning tekkis õigus. Enne õiguse tekkimist olid tavad, mis kanti suuliselt edasi. Riik on ise õiguse looja ja kehtestaja, selle juures võib rääkida, kui riigis kehtivate õigusnormide süsteemist. On teada ajaloost 4 ajaloolist tüüpi: 1)orjanduslik õigus 2)feodaalne õigus 3)kapitalistlik õigus 4)sotsilistlik õigus süsteem. Õigus kehtib kõikidele, ning hõlmab iga üht. Iga õigus kuulub mingisse õigusharusse. Õigus on kohustuslikuks täitmiseks kõikidele. On olemas pädevad riigiorganid, kellel on õigus õigust luua. On olemas ka kindlad viisid, kuidas tuleb õigust luua. (Õigusnormide loomine) Õigu
3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid
Ühiskondlik leping kätkeb endas vaikivat kohustust, mis ainsana saab jõustada kõik teised kohustused: nimelt sunnib riik üldisele tahtele kuuletuma igaühe, kes iganes püüab sellest keelduda. Just isiklik vabadus annab poliitilisele masinavärgile elu ja teovõime ning seadustab ka kodanikukohustused, mis teisiti oleksid absurdsed ja türanlikud ning kutsuksid esile suuremaid kuritarvitusi. Loomulikust seisundist ühiskondlikku seisundisse üle minnes tekib inimeses silmatorkav muutus: tema käitumises asendub instinkt õiglusega ja tema tegudesse ilmub neis varem puudunud moraalsus. Kuigi ühiskondlikus seisundis kaotab inimene nii mõnedki talle looduse poolt antud eelised, võidab ta samas juurde uusi suuri võimalusi: tema võimed täiustuvad ja arenevad, tema silmaring avardub, tema tunded õilistuvad, tema hing üleneb sedavõrd, et ta peaks lakkamatult õnnistama hetke, mis rebis ta
Interdikti e kirikuvande võimalus. Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
ÜHISKOND Nüüdisühiskond Ühiskond Inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum. Ühiskonna tunnuseks on kultuur. Tänapäeval eristatakse kaht tüüpi ühiskonda: avatud ja suletud ühiskonda. 1. Avatud ühiskond - sallib mitmekesisust, individuaalsust, on avatud muutustele ja tunneb huvi teaduse vastu. 2. Suletud ühiskond - riigi korralduselt totalitaarne: ta taotleb ühetaolisust (terviklikkust), mis oleks täielikult riigile allutatud. Nüüdisühiskonna kujunemine ( industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond ). Industriaalühiskond - ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on tööstus ja ehitus. Vähem inimesi on hõivatud põllumajanduses ja teeninduses. Praegu on industriaalühiskond ainult vähemarenenud Põhja riikides ja rohkem arenen
ÜHISKOND Nüüdisühiskond Ühiskond Inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum. Ühiskonna tunnuseks on kultuur. Tänapäeval eristatakse kaht tüüpi ühiskonda: avatud ja suletud ühiskonda. 1. Avatud ühiskond - sallib mitmekesisust, individuaalsust, on avatud muutustele ja tunneb huvi teaduse vastu. 2. Suletud ühiskond - riigi korralduselt totalitaarne: ta taotleb ühetaolisust (terviklikkust), mis oleks täielikult riigile allutatud. Nüüdisühiskonna kujunemine ( industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond ). Industriaalühiskond - ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on tööstus ja ehitus. Vähem inimesi on hõivatud põllumajanduses ja teeninduses. Praegu on industriaalühiskond ainult vähemarenenud Põhja riikides ja rohkem arenen
INDIVIID ÜHISKONNAS Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus Sotsiaalne staatus ühiskondlik positsioon, millel on nii materiaalseid kui ka kultuurilisi tunnuseid. Kihistumisele on omane staatuslik hierarhia, st rahvastik järjestub hierarhiliselt ressursside jagunemise alusel (kõrgematesse kihtidesse kuuluvatel inimestel on rohkem ressursse võim, vara, teadmised, tutvused, oskused - kui madalamatesse kihtidesse kuulujatel, kes võivad ühiskonnas olla tõrjutud). Sotsiaalne mobiilsus inimeste ja rühmituste liikumine sotsiaalse kihistuse süsteemis. Liikumine võib olla horisontaalne (maalt linna või ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks, ametnikust töötuks, keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalse mobiilsuse suurusastet vaadeldakse tihti kui ühiskonna avatuse ja arenguvõime näitajat. Majanduslik aktiivsus ja heaolu Aktiivne rahvastik tööjõud ehk osa tööealisest rahvastikust, kes osaleb tööturu
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
Uusaegne riik : Iseloomulik suveräänsus ehk olemas kõrgem võim mingi territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama!
annaabi.ee 
