Pedosfääri mõisted (0)

Bioom – geograafiliselt piiritletav ala mingi taimkatte - ja ühtlasi ka kliimavööndi piires
Pedosfäär – biosfääri osa, mis hõlmab maakoore pindmist kihti, milles mikroobid, seened ja taimed sünteesivad ja muundavad orgaanilist ainet.
Murenemine – kivimite purunemine ja mineraalide muutumine temperatuuri, õhu ja organismide toimel. Murenemiskoorik on maismaa pinnakiht, kus toimub murenemine.
Mineraliseerumine – on orgaaniliste ainete lagunemine mullapinnal ja mullas lihtsateks mineraalaineteks, näiteks süsihappegaasiks, veeks , ammoniaagiks.
Lähtekivim – annab mullale mineraalse osa ja määrab ära mulla omadused (niiskus, happesus , viljakus jne).
Leetumine – toimub okasmetsades, kuna seal on aastaläbi niiske ja sademed ületavad aurumise ehk tekib väljauhtehorisont. Leetumise toimumiseks peab lähtekivim olema karbonaatide vaene ja peab tekkima happeline keskkond. Happelise keskkonna mõjul lagunevad mineraalosaksed vees lahustuvateks ja muld muutub läbiuhteliseks ehk tekib hele leethorisont .
Gleistumine – iseloomulik tundra vööndile. Mulda tekivad rohekad-sinakad-hallid laigud, mis on väheviljakad ja halvasti vett läbilaskvad. Tekivad kuna tundras on aastaläbi niiske, põhjavesi on kõrgel, igikeltsa leidub ja aurumine on väga väike. Mullas leidub rauaühendeid ja mikroorganismid kasutavad rauaühenditest ära hapniku. Tekkivad rauaühendid reageerivad mulla mineraalidega ja tekibki gleistumine.
Kamardumine – on iseloomulik rohtla vööndile. Seal on aurumine ja sademed tasakaalus ning väga palju on rohttaimede jäänuseid, kus toimub aktiivne mullaelustik. Tekivad vägaviljakad mustmullad . Huumuskiht võib olla isegi kuni meeter paks.
Sooldumine – on iseloomulik kõrbetele. Tekib, kuna niisutatakse põlde, aga kõrbetes on aurumine väga suur ning aurumise käigus aurab vesi ära, aga soolad jäävad mulda, muutes selle mulla väga väheviljakas ja õhukese huumuskihiga. Paljusid sooli taimed ei taha ega kasuta, mis mulda tekivad, ja sellepärast ei kasva seal eriti taimi.
Erosioon – ehk uuristus on voolava vee, liustike, tuule või lainete tekitatud kulutus, mille tagajärjel osa pinnasest ära kandub. Kuigi erosioon on looduslik protsess, kiirendab inimtegevus seda 10–40 korda. Erosioon põhjustab kõrbestumist, vähendab põllumaa tootlikkust, veeteede ummistumist liigsete setetega ning toitaineterikaste pindade kadumist. Tuul ja vesi põhjustavad kõige ulatuslikumat erosiooni. Inimtegevustest mõjutavad erosiooni põllumajandus, metsatustumine, teede ehitus, linnastumine ja inimeste tekitatud kliimamuutused. Inimtegevused nagu linnastumine, põllumajandus ja metsade maharaiumine on kiirendanud tuuleerosiooni.
Kõrbestumine – desertifikatsioon ehk aridifikatsioon on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademetehulga. Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust. Selle tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumine viljatuks kõrbeks. Teadlased on vaielnud kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem nendes kohtades, kus maa majandamisviis ületab selle bioloogilise kandevõime . Inimene aitab kõrbestumisele tõhusalt kaasa. Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel serva-aladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni.
Porsumine – ehk keemiline murenemine on kivimeid moodustavate mineraalide murenemine keemiliste protsesside tagajärjel. Vabanevad vajalikud toiteelemendid ( mineraalained ), mida saavad kasutada taimed ja mikroorganismid. Toimub ka leostumine ehk vees lahustuvate soolade lahustumine ja ärakanne. Porsumist esineb rohkem, kui rabenemist. Tegurid on süsihappegaas , hapnik ja vesi. Soodustab soe ja niiske kliima.
Rabenemine – ehk füüsikaline murenemine on kivimite mehaaniline väiksemaiks osadeks lagunemine. Rabenemine võib toimuda, kui näiteks kivimite pragudes külmub vesi või kasvavad soolakristallid. Mida peenemateks osakesteks kivimind murenevad, seda suuremaks muutub kivimite pind, mis puutub kokku mitmesuguste välisteguritega. Kivimi keemiline koostis ei muutu.Tegurid: temperatuuri kõikumine, jää, tuul ja vesi. Soodustab kuiv ja külm kliima. Eriti intensiivne kõrbetes ja tundravööndites, kõrgmäestikes.
Mulla koostis – Mullad sisaldavad eluta osa (vedel 25%, gaasiline 25%, orgaaniline 5% ja mineraalne 45%) ja elus osa.
Mulla ehitushorisondid – huumuskiht, sisseuhtekiht, lähtekivim ja aluskivim.
Mulla tekketegurid, olemus ning oskus luua vastavaid näiteid – KLIIMAST sõltub murenemise kiirus, kas on ülekaalus füüsikaline või keemiline murenemine. Sademetest ja temperatuurist sõltub mullal kasvav taimestik . ELUSTIK ehk taimkatte tüüp; loomad; mikroorganismide mõju huumuse moodustumisele, aineringele, mulla segamisele. RELJEEF mõjutab mulla vee- ja soojusreziimi, ainete ümberpaigutumist. Lõunapoolsed nõlvad soojenevad ja kuivavad kiiremini, põhjapoolsed aeglasemalt. Järskudelt nõlvadelt kantakse mullakiht nõlva jalamile. AJA jooksul muutub mullakiht paksemaks, vesi kannab mullas aineid ümber ja kujunevad mulla horisondid. Mida noorem on muld, seda rohkem sõltuvad tema omadused lähtekivimist. LÄHTEKIVIM ehk vee läbilaskvus; mineraalne koostis; happesus või aluselisus; sügavus, värvus ja struktuur.
Tundra- ja gleimullad – tundravööndis on pikk külm talv, lühike jahe suvi, igikelts ära ei sula. Sademeid vähe, aurub vähe. Pinnas on liigniiske , sest igikelts takistab läbiuhtumist. Mullad on õhukesed. Liigniiskes keskkonnas toimub soostumine . Liigniiskus toob kaasa mulla õhusisalduse vähenemise, mis kahjustab mikroorganismide elutegevust. Lähispolaarses kliimas. Gleistumine toimub pidevalt liigniiskes ja hapnikuvaeses mullas, kus mikroorganismid lagundavad orgaanilist ainet; võtavad vajaliku hapniku rauaühenditest. Raud(II)oksiidi ühendid on vees lahustuvad ja moodustavad mulla mineraalidega reageerides gleimineraale, mis annavad sinakashall-roheka horisondi. Turvastumine toimub liigniiskes keskkonnas, kus lagunemata või poollagunenud orgaaniline aine kuhjub mulla pinnale. Orgaaniline aine on võimeline siduma suutes koguses vett, mis suurendab liigniiskust ja turvastumist.
Okasmetsade leetmullad – kliima on jahe ja niiske, 4 aastaaega , sademete hulk ületab auramise . Mulla veerežiim on läbiuhteline ning paksus kuni 1m. Mullaprotsess on leetumine, mille käigus orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul laguneb mulla mineraalosa lahustuvateks ühenditeks, laguproduktid uhutakse sügavamale. Iseloomulikuks tunnuseks on hele leethorisont kõdu- või huumushorisondi all. Suureneb mulla happesus, väheneb viljakus. Toimub parasvöötmes .
Rohtlate mustmullad – kontinentaalne kliima, ehk sademed ja aurumine on tasakaalus. Suvel pikk kuivaperiood ning esineb põuda. Mulla veerežiim on tasakaalus ning paksus üle 1m. Kõige viljakamad mullad, millel on kõrge poorsus , hea sõmeraline struktuur ja suur toitainete sisaldus. Mullaprotsess on kamardumine, mille käigus orgaaniline aine, eeskätt huumus , ja koos sellega mineraalsed ühendid kogunevad mulla pindmisesse kihti. Soojas ja niiskes kliimas laguneb orgaaniline aine kiiremini. Protsess on intensiivsem keemilise elementide rikastel lähtekivimitel, kus kasvab palju rohttaimi.
Kõrbete hallmullad – kuiv kliima, aurumine ületab sademete hulga. Mulla paksus on õhuke. Vaevumärgatav huumushorisont, soolarikas sisseuhtehorisont ning lähtekivim. Protsessiks on sooldumine, mille käigus soolad kuhjuvad mulla ülemistes horisontides, kuna mullavees lahustunud soolad liiguvad aurumise suunas maapinna lähedale, vesi aurustub ning soolad jäävad.
Vihmametsade lateriitmullad – kliima on soe ja niiske, arub palju, kuid sademeid rohkem. Mulla paksus 6-10m. Toimub ferralisatsioon ehk mulla rikastumine rauaoksiididega. Mullad on punaka tooniga.