Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle.
hingekarjused. Kõrgkeskajaks olid välja kujunenud kõik kiriku ja vaimulike traditsioonid. Kirikust kujunes rikas isemajandav suur oranisatsioon. Kiriku põhisissetulekud olid künnised, tasud kristlike toimingute eest, annetused ja sissetulekud kiriku maavaldustest. Kõrgkeskajal ja kohati hiliskeskajal oli probleeme vaimulikkonna lõtvade elukommetega. Arenesid välja sellevastased uued ordud Vaimulike riietrus Rooma katoliku preestri peakatteks oli barett. Kõrgema vaimuliku peakatteks oli mitra ja paavsti peakatteks oli tiaara. Kõigil neil peakatetel olid erinevad tähendused ja sümbolid. Paavsti oma oli loomulikult kõige uhkem ja preestri oma kõige kasinam. Mitra oli liturgiline peakate, mida kandsid paavst, kardinalid, peapiiskopid ja piiskopid ning eriloaga mõned abtid. See oli nende võimu sümboliks. Sutaan oli katoliku vaimuliku igapäevane rõivas, maani ulatuv pikk-kuub. Sutaan oli rõivas, mis
frakkide ja hiljem ka jakkidega, on siiani jäänud meestemoe klassikalisteks ning ajatuteks elementideks, mis lõid elegantse mene imidzi tema jaoks olulistel hetkedel. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurmt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 19.sajandil tekkis kõrgmood ning uued suunad rõivastuses: tuntumad rõivastusstiilid olid ampiirstiil, romantism ja biidermeier. 19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid
jõudmist, lihtrahva seas. Peakatted olid kõige rohkem moevooludest mõjutatud ja isiku sotsiaalset kuuluvust rõhutavad. Meeste ja naiste pead oli ka kodus kaetud. Palja pea ja lahtiste juustega võisid olla vaid neiud, kes ehtisid oma juukseid kõiksuguste pärlite, kuldsete niitide ja pärgadega vastavalt oma sotsiaalsele seisusele. Naised põimisid oma juuksed vastavalt moejoonele, sets palmikud olid alustoeks peakatetele. Laste ja lihtrahva peamiseks peakatteks oli beebimütsile sarnanev coif. Levinud olid ka tagasipööratava servaga kapuuts naiste seas ja pööratud servaga müts meeste seas.
ühest poolest sai äär, teisest lagipealne (pesa), mis kuklas kroogiti lisalapi (perslapi) külge. Äär toestati papiga eestvaates trapetsi või ristkülikukujuliseks. Karja naiste tanud olid madalad, kuklas kõrgele ulatuvate nukkidega. Tanud kaunistatid tikandiga, mis oli Karjas peamiselt geomeetrilise kirjaga ristpistetikand (19. sajandi keskpaiku tikiti tanudele ka lillkirja). Tanu serva külge õmmeldi umbes 0,5cm laiune, tavaliselt kahevärviline niplispitsiriba. Igapäevaseks peakatteks võtsid naised meeste garderoobist üle varrastel kootud tuttmütsi e nolkmütsi. Ida Saaremaal, kus tuttmütse kandsid ainult abielunaised, kahanes see 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsiks, millele kinnitatud kolmnurkne kaunistatud lapp meenutas sümboolselt tutti. Ketasmüts seati pähe nii, et selle esiäär kattis otsmikul juuksepiiri, kusjuures tutti asendav lapp jäi paremale küljele. Mütsid olid vanasti suuremad, uuemal ajal lähevad nad ikka väiksemaks.
hiljem Saksamaal(Johann Gottfried von Herder ning kirjanduslik"tormi ja tungi" liikumine). MOOD Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid
Romantismis oli mood tähtsal kohal, selle arenguga hakati kandma erilisemaid asju. Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk- kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. Realismis oli tähtis õmblusmasina leiutamine, mis tegi riided lihtsamaks ja odavamakas. Meeste ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Tavaliseks kujunesid tumedad toonid. Frakk muutus peoülikonnaks, vähem pidulike sündmuste korral hakati kasutama smokingit. Seotava kaelaräti asemele tuli kitsas lips, milleks kasutati värvilisi materjale. Mehe tualeti juurde kuulusid ehetena ainult lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell, mille kett rippus
pandi kaela mitmesuguseid klaas- või kivihelmestest keesid, võimalusel lükiti helmeste vahele ka hõberaha. Sukad olid ühevärvilised, tavaliselt valged. Sukad püsisid üleval sukapaeltega need seoti põlve alla. Tüdrukud ehtisid oma juukseid peapaelaga. Tavaline abielunaiste peakate oli tanu. Tanu valmistati ühest piklikust riidetükist. Karja naiste tanud olid madalad ja nukid ulatusid kuklas kõrgele. Tanud kaunistati geomeetrilise kirjaga ristpistetikandiga. Igapäevaseks peakatteks võtsid naised tuttmütsi. Tuttmütsid kahanesid 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsideks. Teele minnes seoti nii tanule kui ka ketasmütsile peale ruuduline rätik. Linaseid sinise-valge-, punase-valgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Jalatsitena on Saaremaal kantud kingi. 19. sajandil olid tavalised kõrvadega kingad, mille otsad seoti jala peal kokku paela või naharibaga. Igapäevaselt kanti pättisid.
Romantikud rõhutasid just tunnete ja instinktide tähtsust. NAISTE MOOD ·19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. ·Varrukad puhviti hästi kaharaks. ·Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid. MEESTE MOOD ·Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. ·Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. ·Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. EKLEKTIKA ·19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma. ·Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel. ·Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks. HISTORITSISM
Külmal aastaajal ja piduriietusena kanti villaseid värvi- kirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestitaolisest käisteta kampsunist või pikk- kuuest. Abielunaised pidid kandma peas tanu ja ees põlle. Teiste riiete peale pandi piklik linane või villane suurrätt, mida nimetati sõbaks. Mehed kandsid pidulikel juhtudel särgil jakki ja pikk-kuube, mis oli kirivööga kokku seotud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja sokid. Tavaliseks peakatteks oli jämedast vildist vormitud kaabu Kasutatud kirjandus: www.miksike.ee www.wikipedia.org 5.klassi ajaloo õpik 7.klassi ajaloo õpik
Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema linase rätina, mille mõlemad otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandi maaliga. Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid. Kui abielunaisele oli peakate sunduslik, siis neidudele meeldis argioludes käia palja päi. Tarvastu ja Paistu neidude peapael ehk pealõng, mida pidulikel juhtudel kanti, oli pigem ehe kui kate. Talviseks peakatteks oli Tarvastu naisel punasepõhjaline müts, mille äärt kaunistas nugise- või kopranahk. Punast talvemütsi kandsid nii neiud kui naised. Tarvastust pärineb ka selline teade, et neiud kandnud koguni meeste karusnahkseid peakatteid. Pikk-kuub õmmeldi Tarvastus mustast täisvillasest kodukootud toimsest riidest. Toimse riide eelis seisnes selles, et see sai paksem ja pidas kauem vastu. Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta
Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks. 10 Mood Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikkkuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rulllokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid. 11
SISSEJUHATUS Esiajaloolistest rõivastest on üldiselt vähe teada. Arvata võib, et nende tegemiseks kasutati villa ja nõgest, hiljem ka lina. Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet. Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika. Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise. Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik
pikk-kuub. Frakki hakati pidama rohkem peoülikonnaks ja vähem pidulike sündmuste korral kasutati smokingut. Põlvpüksid olid jäänud täiesti minevikku. Ülikonna juures mängis väga suurt rolli kallis materjal ja hea rätsepatöö. Ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Meeste rõivastus oli küllaltki värvikas, kuna kuub võis omada kõikvõimalikke erinevaid värvitoone. Püksid olid aga alati ühte tooni-valged. Torukübar sai moodsaimaks peakatteks. Tumedad toonid kujunesid üpriski tavaliseks. Tänavariietuseks oli palitu ja silinderkübar. Lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell kuulusid ehetena mehe tualeti juurde. 19.sajandi kotid olid kroogitud ja rikkalike kaunistustega. 19.sajandil tuli moodi krinoliin ehk kellukesekujuline kohev seelik, mida toestas traatraam. Aja jooksul muutusid krinoliinkleidid aina suuremaks ja uhkemaks, suurenes ka raam, mille peale kõik kleidikihid laotati. Krinoliin võis olla kuni
Peakatted: Peakatted olid rõivastega võrreldes enam moevooludest mõjutatud ja isiku sotsiaalset kuuluvust rõhutavad. Täiskasvanud meeste-naiste pead olid ka kodus kaetud. Palja pea ja lahtiste juustega võisid olla neiud, kes ehtisid endid seisusest lähtuvalt paelte ja pärgadega, pärlite ja kuldniitidega. Naised põimisid või neil põimiti juukseid vastavalt moejoonele, sest palmikud olid alustoeks peakattele. Laste ja lihtrahva meeste-naiste peamiseks peakatteks oli beebimütsiga sarnanev coif . Levinud olid ka tagasipööratud servaga kapuuts naistel ja tagasi pööratud servaga müts meestel. 3 Rõivalisandid: 13-14.sajandil olid kasutusel keebid. Nööbid olid valmistatud nahast, luust, metallist. Üks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka rõivanõel. Vaesemad inimesed ajasid läbi puupööradega. Aegade jooksul on selle eseme vorm ja tegumood, isegi nimetus mitu korda
"Saturn Devouring One of his Sons" by Francisco Goya. Mood Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga enamasti valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett. Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Arhitektuur Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Sageli lükati klassitsistlikesse
Kasutati ka nahkvöösid. Laia villase meestevöö üldnimetusena oli tuntud pussak, pussakas, puude. Kindad. Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosjamineja pidi eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Nagu mujal Viljandimaal, kanti Viljandi kihelkonnaski veel 19. sajandi keskpaiku viltkindaid, eriti reisidel või pikkadel sõitudel. Peakate. Kõige pidulikumaks peakatteks oli Viljandi kihelkonna meestel vildist lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad (Kaarma, Voolmaa 1981, 107). Suviti kanti siiludest kokkuõmmeldud murumütsi, mis levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Talvemütsiks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts ehk läkiläki. Jalatsid. Meeste jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Pargitud
Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või paju-ja niinekoorest viisud. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle. Mehed kandsid särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk- kuube, mis oli kirivööga kokku tõmmatud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja põlvikud. Peakatteks oli vildist kaabu. Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest. Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Kõige tähtsam toit oli leib. Leiba peeti pühaks. Leivaga ei tohtinud mängida ja kui leivatükk maha kukkus, tõsteti see üles ja anti suud. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku, jahusuppi ehk körti. Tehti tangu-või jahuputru
Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile. 3. Mood Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk- kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rulllokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid. Ka ei saanud vaesemad endile küllaldaselt laiu
1.5 Sõjamehe riietus ja soeng Sagum oli roomlastest sõjameeste keep mida kanti siis rohkem, kui olid halvad ilmad. Nad kandsid ka põlvpükse. Lorica on keha kaitsev rõngassärk- pantser, lorica sega-mantel oli tõhus kaitserüü. Loomulikult oli sõjamehel kaitseks kiiver ja sõjavarustus. Cassis on liikuvate põsekaitsetega pronksist kiiver. Sõjameeste soeng algselt pikade juustega siis hiljem lühikesed ja lokitud. Peakatteks oli piileus, mis oli kitsa servaga vildist müts ja millel kanti loorberi lehtedest pärga. Lahutamatu osa oli meestel sukkad. 1.5.1 Sõja jalanõu Rooma sõduri sojaväe sandaal nimega caligae. Nahksukad olid jalgade kaitseks, punased saapad aga mugavad. 1.6 Taskurätik Nuuskamist peeti raskeks eksimuseks. Mapa - It.k võetakse kasutusele vana Rooma riigis juba. Julius Cesar oli kroonilise nohuga ja temal vaja
vestitaoliselt käisteta ka mpsunist või pikkkuuest. Abielunaiste kohustuseks oli peas kanda tanu ja e es p õlle. Teiste riiete peale pandi piklik linane v õi villane suurätt, mida ni metati s õbaks. Mehed kandsid pidulikel puhkudel särgi peal ka mpsunit m e enutavat jakki ja pikkkuube, mis oli kiviv öö ga kokku seotud. Sinna juurde kuulusid põlvikpüksid ja põlvikud. Tavaliselt oli peakatteks jä medast vildist vor mitud kaabu. Kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi polnud ehted ja rõivaste kaunistused mitte ainult iluks. Need pidid kandjat ühtlasi kaitsma k õige kurja e e st. Näiteks väikesele tüdrukule pandi hel m ed kaela juba siis, kui tal tuli esi mene ham mas. Pulmas pidi ka pruut kand ma arvukalt ehteid. Kaitsev õi m et o mistati isegi m õnedele rõivaosadele
PEAKATTED Peakatted olid rõivastega võrreldes enam moevooludet mõjutatud ja isiku sotsiaalset kuuluvust rõhutavad Täiskasvanud meeste-naiste pead olid ka kodus kaetud Palja pea ja lahtiste juustega võisid olla neiud, kes ehtisid endid seisusest lähtuvalt paelte ja pärgadega, pärlite ja kuldniitidega. Naised põimisid või neil põimiti juukseid vastavalt moejoonele, sest palmikud olid alustoeks peakattele Laste ja lihtrahva meeste-naiste peamiseks peakatteks oli beebimütsiga sarnanev coif. Levinud olid ka tagasipööratud servaga kapuuts naistel ja pööratud servaga müts meestel RIIETUS MEHED Moes andsid tooni mehed, kes armastasid kanda ha sti va rvikirevaid ro ivaid. Sageli tehti kuuel u ks ka is sinine, teine roheline, pu ksisa ared vastavalt punased ja kollased. Kangaid va rviti taimeva rvidega. Ko ige hinnatumad olid punased ja sinised toonid. Punane ta hendas kirglikkust, aga ka vo itlusvalmidust ning sinine truudust
veel nii suur, et ta jäi jäljendamise objektiks enamikule Euroopa riikidele. Humanismi ideed jäid tagaplaanile. Igapäevases elus püüeldi mugavuse poole ja pöörati enam tähelepanu isiklikule hügieenile. Ideaalseks hakati pidama tugevat, tervet, õitsvat, hästiarenenud vormide, harmooniliste näojoonte ja heleda sooja koloriidiga näojumega naist. Seoses iluideaali muutumisega muutus ka rõivastus, eriti selle proportsioonid ja maht. Rõivastuse osad jäid samaks. Levinuimaks peakatteks meeste seas olid väike mütsike või lame barrett. 14 HISPAANIA ÕUKONNAMOOD 16. SAJAND Saksamaal on sellel ajal käimas reformatsioon. Hispaania moes tekib vastureaktsioon reformatsioonile. Hispaania rõivastus oli omapärane juba 15. saj lõpus. Hispaania õukond, tema kombed ja mood olid Euroopas esiplaanil tänu heale majanduslikule olukorrale. Rõivastust mõjutas katoliku kirik. Sel ajal paneb Hispaania aluse õukonnamoele.
mida seostatakse päevade arvuga ja 248 luuga, mis inimesel on. Dekaloog 10 ütlust ehk käsku; kõige tähtsamad. Sabbar nädala 7. päev, püha päev, algab ja lõppeb päikeseloojanguga. Misna kordama, Vana- Testamendi kommentaarid. Talmud toora käskude süvitsi õppimine. Tsaddiik ehk õiglane ühiskonnakohane inimene, kes täidab reelgleid. Peegeldub 10 käsus. Üksikut seadust nim mizwaks. Juudi müstika peateos "Zohar". Peakatteks kipa. Tallit on palvemantel ja tsitit on selle küljes olevad narmad. Tefillin ehk palverihmad. Mezuza ehk karbike, mis kinnitatakse uksepiidale igale toale. Karp, mis sisaldab kirjarulli. Juutide palveraamatuks on siddur. Bet Ha-Knesset on kogunemise maja. Sünagoogis on alati toora laegas. Kapp, kus sees hoitakse Moosese raamatuid. Olulised etapid eluteel: sünd ehk brit mila ümberlõikamine poistel, tüdrukutel 8ndal päeval pannakse nimi; bar mizwa 13 aastaseks
1.5 Sõjamehe riietus ja soeng Sagum oli roomlastest sõjameeste keep mida kanti siis rohkem, kui olid halvad ilmad. Nad kandsid ka põlvpükse. Lorica on keha kaitsev rõngassärk- pantser, lorica sega-mantel oli tõhus kaitserüü. Loomulikult oli sõjamehel kaitseks kiiver ja sõjavarustus. Cassis on liikuvate põsekaitsetega pronksist kiiver. Sõjameeste soeng algselt pikade juustega siis hiljem lühikesed ja lokitud. Peakatteks oli piileus, mis oli kitsa servaga vildist müts ja millel kanti loorberi lehtedest pärga. Lahutamatu osa oli meestel sukkad. 1.5.1 Sõja jalanõu Rooma sõduri sojaväe sandaal nimega caligae. Nahksukad olid jalgade kaitseks, punased saapad aga mugavad. 1.6 Taskurätik Nuuskamist peeti raskeks eksimuseks. Mapa - It.k võetakse kasutusele vana Rooma riigis juba. Julius Cesar oli kroonilise nohuga ja temal vaja
Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest ajast on pärit ka Parisselja rabaleid, millest võib teha järeldusi täielikumatest rõivakomplektidest: lõiked on jäänud aegade jooksul üsna sarnasteks, muutusi on ehetes ja kaunistustes. 15.-16. sajandil asendusid varasemad umbkuued hõlmadega pikk-kuubedega, mis olid meestel ja naistel ühesuguse lõikega. Meeste pidulikuks peakatteks oli kõrge vildist kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk, mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud, siis nüüdsest lihtsalt valged (valge särk või valge linane rüü). 16. sajandi algusest pärinevad ka esimesed teated külarätsepatest kuueseppadest ja kasukseppadest. Nad
Pearõhk asetati väljendusviisidele - valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Kaalutletud rahule eelistati liikumist, järske kontraste, dramaatilisust ning tunnete ohjeldamatust. Mood - Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, mille kõrval hakkas õigust nõudma pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Meeste rõivastus oli värvikas, sest kuub võis olla kõigis värvitoonides. Püksid olid valged. Peakatteks sai torukübar. Naiste mood pöördus tagasi laia seeliku juurde. Uuesti võeti kasutusele korsett. Varrukad rahviti hästi kohevaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade kohal rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid.
ka maagilises mõttes. Õlarätti kanti pidulikul puhul. Põlvini ulatuv kergem ülerõivas, vammus, tehti XIX sajandi algupoolel valgest, teisel poolel vesihallist villasest riidest. Kaelus kanditi kirju sitsiribaga. Kasukad (kassukad) tehti Kihnus valgest lambanahast ja kaunistati punaste liignahkade ehk rihmadega. Kuni XIX sajandi lõpuni kandsid abielunaised tanu iga päev, XX sajandi algusest peale enamasti vaid pidulikel juhtudel. Igapäevaseks, hiljem ka pidulikuks peakatteks jäi lõua alla seotav rätik, mida varem kanti täiendavalt tanu peal. Rätikut kandsid ka tüdrukud. Mehed kandsid Kihnus kuni 1880-ndateni, so üleminekuni linnatüüpi rõivastusele, valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid värvli külge kroogitud või pikki halle pükse (uusad). Ülerõivad olid valged või helehallid
Pärit 15. saj Indiast (Punjabist) Guru Nanak sündis 1469 ja peale teda tegutses veel 9 gurut 1708 määras viimane guru järgnevate põlvkondade raamatu Guru Grant Sahib Usuvad 1 jumalat, suurt õpetajat Rõhutavad kõikide inimeste võrdsust, sikhismi templites gurdvara'des jagatakse sadadele tuhandetele puudustkannatajatele tasuta toitu Sikhide pühakirjade hulgas on nii hinduistlikud kui ka muhameedlikud pühakirjad Sikhi mehe peakatteks on turban selle kandmine on religioosne ja normaalne tegevus Olulisel kohal õpetus, et välised kombed ei ole olulised Sikhid väidavad, et jumalat ei saa määratleda mitte ükski usund, k.a sikhism Neile on guru e õpetaja - jumal Tuleb olla alandlik ja teenida Kõik tööd on võrdsed Mehed ja naised on võrdsed Lipul on kaks mõõka ja ring Kõik sikhi mehed kannavad 5 usumärki: kesha (juukseid ei lõigata), khankha (kamm
Pärit 15. saj Indiast (Punjabist) Guru Nanak sündis 1469 ja peale teda tegutses veel 9 gurut 1708 määras viimane guru järgnevate põlvkondade raamatu Guru Grant Sahib Usuvad 1 jumalat, suurt õpetajat Rõhutavad kõikide inimeste võrdsust, sikhismi templites gurdvara'des jagatakse sadadele tuhandetele puudustkannatajatele tasuta toitu Sikhide pühakirjade hulgas on nii hinduistlikud kui ka muhameedlikud pühakirjad Sikhi mehe peakatteks on turban selle kandmine on religioosne ja normaalne tegevus Olulisel kohal õpetus, et välised kombed ei ole olulised Sikhid väidavad, et jumalat ei saa määratleda mitte ükski usund, k.a sikhism Neile on guru e õpetaja - jumal Tuleb olla alandlik ja teenida Kõik tööd on võrdsed Mehed ja naised on võrdsed Lipul on kaks mõõka ja ring Kõik sikhi mehed kannavad 5 usumärki: kesha (juukseid ei lõigata), khankha (kamm
Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestitaoliselt käisteta kampsunist või pikk-kuuest. Abielunaiste kohustuseks oli peas kanda tanu ja ees põlle. Teiste riiete peale pandi piklik linane või villane suurätt, mida nimetati sõbaks. Mehed kandsid pidulikel puhkudel särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk-kuube, mis oli kivivööga kokku seotud. Sinna juurde kuulusid põlvikpüksid ja põlvikud. Tavaliselt oli peakatteks jämedast vildist vormitud kaabu. Kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi polnud ehted ja rõivaste kaunistused mitte ainult iluks. Need pidid kandjat ühtlasi kaitsma kõige kurja eest. Näiteks väikesele tüdrukule pandi helmed kaela juba siis, kui tal tuli esimene hammas. Pulmas pidi ka pruut kandma arvukalt ehteid. Kaitsevõimet omistati isegi mõnedele rõivaosadele. Nii näiteks arvati, et
nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu. MOOD Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid
Naiste peakatted Abiellumata tüdrukute peakatetest 12. sajandi Eestis pole midagi teada, kuid arvatavasti kandsid nad pidulikel juhtumitel pärgi, nagu hilisematelgi sajanditel. 18. sajandi ja 19. sajandi alguse eesti neide kirjeldavad allikad väidavad üksmeelselt, et nii neidude kui ka noormeeste juuksed ulatusid umbes kaelani ning nii ühed kui teised käisid palja peaga, isegi talvel. Arvatakse, et abielunaiste üldlevinud peakatteks muinasaja lõpu Eestis oli pealinik ehk linuk. Mõned ajaloolised allikad teatavad, et nii eesti kui ka vadja naised lõikasid abielludes oma juuksed maha. Samas on Soome 12. sajandi matustes säilinud juukseid, mis on peakatte all olnud krunniks sõlmitud. Kuna kirik on juuste lõikamise kombesse kui läbinisti paganlikku alati halvasti suhtunud, võiks arvata, et komme ulatub siiski tagasi eelkristlikku aega. Skandinaaviamaadest on samas teada, et
Kui etikett lubab smokingu juurde ka peenest mustast nahast kingi, siis fraki juurde kuuluvad ainult mustad lakk-kingad ja loomulikult mustad siidsokid. Nagu juba eespool öeldud, ilma mantlita õhturiietuses tänaval ei jalutata. Õhtumantel on lihtne, mustast materjalist, üherealine, revääridega. Selle juurde sobib ainult lihtne valge siidisall. Kui õhtumantlit kantakse frakiga, siis peakatteks silinder, talvel madalakarvaline karusnahkne müts, käes valged kindad. Smokingülikonna puhul kantakse silindri asemel musta kaabut, kindad on tavalised. Nagu enne mainitud, üritustel, mis toimuvad enne kella kuut õhtul (pulmad, pidulikud vastuvõtud jne), on mehel sobilik kanda tumedat ülikonda ja naisel visiitkostüümi: elegantset kleiti ja jakki või pükskostüümi. Smokinguga võib mees minna üritusele, mis algab pärast kella kuut õhtul: pidulik õhtusöök, galakontsert vms
Pärast Stenkerque lahingut 1692.a. sai eriti moodsaks nn. stenkerque' kaelaside. Sõduritel polnud aega kravatti korralikult siduda ja nad tõmbasid selle lahtised otsad lihtsalt läbi kuue nööpaugu. Võit selles lahingus tõi moodi uue kaelasideme kandmise viisi. Soengud. Endiselt kanti palju parukaid. Need muutusid püramiidjateks ja pikenesid kuni vöökohani. Seoses kuninga vananemisega olid moes hallid või heledad parukad ja neid puuderdati ohtralt. Vuntsid ja habe läksid moest. Peakatteks oli laiaservaline kolmest küljest ülespööratud servaga kübar, mida kaunistati kohevate sulgedega. Kuue peal üle rinna kanti rikkalikult kaunistatud laia mõõgarihma. Pidulikel juhtudel oli mõõgarihma asemel lai lint või linik, mis seoti puusal kauniks rosetiks. Ülerõivaid ringikujulist keepi või nelinurkset pleedi kanti tavaliselt ainult reisidel. Linnas pandi külma ilmaga lihtsalt rohkem särke selga kuni 14 särki korraga. Ka mehed kandsid muhvi.
Roosakaspunane siidlint on toodud kuklalt ette pealaele ja seotud lehviks. Tanud olid enamasti tärgeldatud kuid püstisema kuju andmiseks pandi tanu kahekordse osa vahele sageli veel papp. torutanud Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level PEAKATTED kabimüts Teine tanutüüp mida peetakse hilisemaks naise peakatteks on kabimüts . Kabimütsi oluliseks tunnuseks on kõva pappalus ja poeriidest pealis.Harilikult tarvitati pealiseks hinnalisemaid riidesorte, kõige rohkem siidi. Nime on see müts saanud sellele omasest kabja kujust (Manninen 1927: 8889). Erinevalt pottmütsist, puudub kabimütsil polster. Lagipealse ja külgede ühinemiskoht moodustab terava nurga ja ühinemiskoht on kaunistatud seesikujuliselt volditud haripaelaga. Välisküljele on
moonutatud rinnakorv, nahakahjustustest rääkimata, rõhutasid nad siiski kehavorme, ja see oli asja positiivne pool. Korsett oli ka omamoodi staatusesümbol, mis naise liikumist takistades liigitas kandja jõudeinimeste klassi. Kübarad: Ajavahemikul 17.sajandi viimasest kümnendist kuni Prantsuse revolutsioonini kandsid ametimehed kolmnurkset kübarat, mis on kaunitatud pitsi, tresside või isegi jaanalinnusulgedega. Naiste peakatteks oli suur rattakujuline õlest või villasest vildist kübar. Revolutsioonijärgsel ajal muutusid ka naiste eelistused peakatete osas. Levinud olid tanulaadsed peakatted. Calash oli tehtud vaalaluust rõngastest, mida kattis läbipaistev kangas. Mütsi äratõstmiseks või pähe langetamiseks pruugiti nöörijuppi. Öömütsika ja hommikuti kodus kandmiseks oli dormeuse. Moeajakirjad: Moest oli 18.sajandi alguseks saanud arenev kultuuriharu. Esomene naisteajakiri
moonutatud rinnakorv, nahakahjustustest rääkimata, rõhutasid nad siiski kehavorme, ja see oli asja positiivne pool. Korsett oli ka omamoodi staatusesümbol, mis naise liikumist takistades liigitas kandja jõudeinimeste klassi. Kübarad: Ajavahemikul 17.sajandi viimasest kümnendist kuni Prantsuse revolutsioonini kandsid ametimehed kolmnurkset kübarat, mis on kaunitatud pitsi, tresside või isegi jaanalinnusulgedega. Naiste peakatteks oli suur rattakujuline õlest või villasest vildist kübar. Revolutsioonijärgsel ajal muutusid ka naiste eelistused peakatete osas. Levinud olid tanulaadsed peakatted. Calash oli tehtud vaalaluust rõngastest, mida kattis läbipaistev kangas. Mütsi äratõstmiseks või pähe langetamiseks pruugiti nöörijuppi. Öömütsika ja hommikuti kodus kandmiseks oli dormeuse. Moeajakirjad: Moest oli 18.sajandi alguseks saanud arenev kultuuriharu. Esomene naisteajakiri
jakid ja naiste kleidid sageli mustast kalevist, sarnanedes kaunistuste ja lõike poolest põhjasaamide rõivastusele. Siiski pole need ehispaelte ja ehetega nii rikkalikult kaunistatud kui põhjasaami rahvarõivad. Lõunasaami jakke ja kleite iseloomustab metall-lõngadega kaunistatud rinnaesine esitükk ja kõrgem kaelus. Kangast särki hakati kandma umbes 1880. aastatest alates. Nii meeste kui naiste peakatted erinesid piirkonniti märgatavalt. 1820. aastateni oli meeste suviseks peakatteks ümmarguse põhjaga pottmüts või varrastel kootud müts, mille asemele tuli vildist müts. Talvine peakate oli varem tõenäoliselt karusnahkne. Põhjasaami mehe peakatteks sai nii suvel kui talvel kantav kalevist nelinurkne ,,neljatuulemüts", mis võis igas külaski erinev olla. Mütsi alaosa on karusnahast. ,,Neljatuulemütsi" mudel pärineb Ida-Euroopast, kust see jõudis põhjasaamideni vene kaupmeeste ja meremeeste vahendusel 19. sajandil. Rootsi Saamimaal levinud sirmiga tuttmütsi
annaabi.ee 
