Realismi ja romantismi kunstivoolude arutelu (1)

Realismi ja romantismi kunstivoolude arutelu
Realism on kunstistiil, mis tekkis Prantsusmaal pärast 1848. aasta revolutsiooni. Realism on kunstivool, mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Seda viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni. Romantism on kunsti suund ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele.
Realistid  huvitusid just oma kaasajast ja lähemast ümbrusest, tavalistest inimestest argielust ja igapäeva tegemistest. Nad püüdsid anda reaalsust edasi loomutruult, ilma seda kuidagi moonutamata või ilustamata. Seejuures ei saanud neile märkamatuks jääda ka elu varjuküljed ning needki leidsid tee osa realistide loomingusse. Romantismi iseloomustab samalajal mineviku idealiseerimine , võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Realism hakkas kujunema romantismi kõrvale, mis võis esile tuua üksikuid sarnasusi , kuid üldiselt erinesid need kaks kunstivoolu teineteisest täielikult.
Romantikutele sobisid maalikunst ja graafika. Nende teoste ainetekes olid kummalised fantaasiad. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost, legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine. 
Romantismis oli mood tähtsal kohal, selle arenguga hakati kandma erilisemaid asju. Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku . Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 
Realismis oli tähtis õmblusmasina leiutamine , mis tegi riided lihtsamaks ja odavamakas. Meeste ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Tavaliseks kujunesid tumedad toonid. Frakk muutus peoülikonnaks, vähem pidulike sündmuste korral hakati kasutama smokingit. Seotava kaelaräti asemele tuli kitsas lips, milleks kasutati värvilisi materjale. Mehe tualeti juurde kuulusid ehetena ainult lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell , mille kett rippus risti üle vesti. Tänavariietuseks olid palitu ja silinderkübar. 
Talupoegade kujutajana tuntuks saanud Jean Francois Millet  (1814-1875). Tema ei näidanud talupoegi mitte jõude- või puhkehetkil, vaid maalis neid raske töö juures. Suured ja veidi kohmakad, kerkivad pruunikatel nukratoonilistel põllulagendikel tumedate siluettidena talumeeste kujud. Mõnel maalil on nad tööst kurnatud ilmel nõjatunud hetkeks labida- või kõplavarrele hinge tõmbama. Arvatavasti tuntuim Millet' maal on “Viljapeade korjajad”. Õhtupäikesest valgustatud pruunikal kõrrepõllul näeme kummardamas kolme naist. Need on vaesed, kel vana kombe kohaselt lubatakse korjata päevase koristuse ajal maha pudenenud viljapäid. Kuid taamal, kus lõpetatakse saagi kokkupanemist, kõrguvad suured kullakad viljavirnad. See on kurb maal vaesusest ja rängast tööst.
Inglise tähtsaim romantik on William Turner (1775- 1851 ), kes oli üks aegade suurimaid meremaalijaid. Tüüpiliselt romantilise nukrusega kujutab Turner näiteks purjelaevade taandumist aurulaevade ees. Turner akvarellidega, mis oli sel hetkel populaarsed. Paljudes maalides nõrgenevad objektide kontuurid ja peajooned, värvid hakkavad elama kujutatude elu. Selline tehnike sobis hästi merede ja atmosfääride kujutamiseks. Turner mängis pilidl varjude ja valgusega , mis tegi temast hiljem impressionismi eelkäija.
Romantismile järgned realism, kui 19.sajandi teisel poolel hakkasid mitmed kunstnikud eemalduma. Loobuti väljamõeldistest, fantaasatest ja põnevatest motiividest ning hakkasid maalima enda ümber toimuvat.