Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Pärisorjuse kaotamine - põhjused ja tähtsus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
talupoeg, mõisamajandus, vabastamine, valgustajad, koerte, katta, olemasolevat, kiskus, mainet, väljaastumised, vallad, perekonnanimed, haridus, tervikuna, näljahädad, kartulsõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad. Nad täitsid kordamööda nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste ja kohtutes aeti asju saksa keeles. 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE Seoses Balti erikorra lõpliku väljakujunemisega võis Eesti talupoeg oma lootused pärisorjuse kaotamisele mõneks ajaks maha matta. Ent teadmist, et isegi talupojal on olemas elementaarsed õigused, ei saanud talupoegadelt keegi võtta. See asjaolu avaldus eriti rikkalt Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri Jaaniga sündinud loos, mis andis 1739. aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsiooni. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara
Pärisorjuse kaotamine Eesti ja Liivimaal pärisorjus- feodaalse sõltuvuse raskeim vorm, mille põhitunnus on sunnimaisus sunnismaisus- keeld isanda loata elukohta vahetada. talupoeg-pärisori- talupoeg, kes on majanduslikult sõltuvuses mõisnikust ja ei tohi viimase loata elukohta vahetada Eestimaa kubermang- Põhja-Eesti, keskus Tallinn Liivimaa kubermang- Lõuna-Eesti, keskus Riias Kaotamise põhjused 1.Mõisnike suuri kulutusi ei suutnud ajast ja arust mõisa majandus enam katta 2.Uendusmeelsete mõisnike katsed muuta olemasolevat mõisa majandust. 3.Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene mainet Euroopas. 4
2. Mida kujutas endast asehalduskord? Millal see kehtis? (5p) 1762 Venemaa troonile asunud saksa keisrinna Katariina II eesmärgiks oli Vene impeeriumi terviklikkuse tagamine ja piirialade tihedam liitimine Venemaaga. Kehtis 1783-1796 3. Kirjelda Põhjasõja käiku. (5p) 4. Iseloomusta Eesti talupoja olukorda 18. sajandil. (4p) 1739 – Roseni deklaratsioon, milles Liivimaa maanõunik Otto Fabian von Rosen deklareeris: talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori; mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel; nii talupoeg kui ka tema varandus kuuluvad mõisnikule; mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa; talupoegade koormised pole seadusega piiratud 5. Iseloomusta eestikeelset kirjasõna 18. s. (5p) 1739- esimene eestikeelne Piibel (A.-T. Helle) annavad välja ajakirja ,,Lühhike õppetus...’’ 1766 (Hupel, Wilheim)
mail 1816. aastal. Seaduse on tõlkinud Otto Reinhold von Holtz, kes oli saksa-rootsi päritolu eesti vaimulik ja kirjamees. 6 1.4. Talurahvaseaduse adressaat 1816. aasta talurahvaseadus on oluliseks verstapostiks talupoegade vabastamisele. Talurahva küsimuse avalik arutamine algas juba Katariina II ajal, kes oli Venemaa keisrinna aastatel 1762- 1796. Naisvalitseja pani ka Balti mõisnikud selle küsimuse üle arutama.7 Seaduse väga oluline ja põhiline adressaat on seega talupoeg. Mõisaomanikud, kelle võimu alla talupojad enne seaduse kinnitamist kuulusid, seadsid ise nende maal töötavatele talupoegadele õigusi ja kohustusi. Võrreldes viimasega, puudusid neil märkimisväärsed õigused. Seetõttu olidki mõisahärrad survestatud Vene keskvalitsuse poolt luua seadus, mis annaks ka talupoegadele suuremaid õigusi. 1816. aasta seadus tunnistas Eesti talupojad täielikeks inimesteks. Seaduses sisalduvad ka sätted, mis on otseselt suunatud mõisaomanikele
PÄRISORJUSE KAOTAMINE JA TALURAHVA LÕPLIK VABANEMINE Pärisorjuse kaotamise põhjused: 1. Senine mõisapidamisvorm oli iganenud ja mõisnikud ei suutnud oma kulutusi katta 2. Talurahva halb seisuslik olukord kiskus alla Venemaa mainet Euroopas 3. Keiser Aleksander I oli innustatud valgustusideedest ja liberaalse mõtteviisiga 4. Mõisnike omavoli piirati ja talupoegade õigusi ja kohustusi reguleeriti 1802. aasta ja 1804. aasta talurahvaseadustega 5. Vene keskvalitsus käis rüütlitele peale, et nad leevendaksid talupoegade olukorda 6. Liberaalsed mõisnikud olid pärisorjuse kaotamise poolt 7. Talurahva seas oli pidevalt rahutusi ja nende haridustase oli tõusnud 1802
saj lõpul, kui mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Puuhoonete asemel hakkasid mõisates kerkima mõisahäärberid parkide ja järvesilmadega. Toidulauale ilmusid kallimad road. Üha rohkem mõisnikke pidid võlgu tegema. Nende katteks tuli rohkem toota ning sellega tõsteti talupoegade koormisi. Reformide taotlused. Kujunesid mõisnike rühmitused, kes otsisid kriisist väljapääsu. Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. Suure töö Baltikumi agraarolude tutvustamisel tegid rahvasõbralikud haritlased. 1801. aastal võimule tulnud keister Aleksander I oli valmis Baltikumi olusid muutma. Keiser andis Eestimaa rüütelkonna peamehele mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mis rüütelkond talurahva kaitseks astub. 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadused. 1802. a võeti Eestimaa maapäeval vastu Bergi väljapakutud talurahvaregulatiiv. Seaduse olulisemaks
Tartu Ülikool Õigusteadkond Tallinnas Eraõiguse instituut Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis Referaat Õppejõud: lektor Toomas Anepaio TALLINN 2011 Sisukord 1. Sissejuhatus ............................................................................................................................3 2. Reduktsioon ........................................................................................................................... 4
politseivõimu. 1856. a talurahvaseadus lõi õigusliku aluse raharendile üleminekuks ning talude päriseksostmiseks. Passikorraldus (1863) ja uus vallaseadus (1866) vähendasid talupoja sõltuvust mõisast veelgi, kuid päris lõpu tegi sellele alles mõisamajanduse kokkuvarisemine 20. sajandil. Pärast Napoleoni sõdade lõppu kerkis taas päevakorda talurahva vabastamine, mida valgustajad olid soovitanud juba 18. sajandi lõpul. 1816. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaal pärisorjuse kaotamise talurahvaseaduse, 1817. aastal selle seaduse Kuramaal ja 1819. aastal Liivimaal. Peale seda seadust polnud talupoeg enam mõisniku omand ja teda ei tohtinud enam osta ega müüa, teda ei võinud vahetada hobuste või koerte vastu. Talupojad moodustasid isiklikult vaba talurahvaseisuse
sisserändajaid ei tulnud ja eestlaste · Baltisakslased jäid otsustavateks omapära säilis Talurahva olukord peale Balti sõda: Maapäev: rüütelkondade täiskogu, käis koos iga 3 aasta tagant, Rüütelkonnad: Restitutsioon: mõisate tagastamine. Kuidas muutus selle tagajärjel: Talupoegade olukord: pärisorjus tagasi Kiriku võimupiirid: Roseni deklaratsioon (1739): selle kohaselt oli talupoeg ori, mõisniku omand, mõisnik võis teda müüa-pärandada-vahetada, ka pärisorja vara ja maa kuulus mõisnikule, maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polnud piiratud. Asehalduskorraldus (1783) : sellega piirati aadli ja linnade omavalitsust, taotles kõigi impeeriumi piirimaade ühtesulamist Venemaaga. Kehtestati pearahamaks(seda maksid kõik talupojast mehed).Linnades said kodanikuõigused kõik majaomanikud. Hakati korraldama hingeloendusi
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked. Samas talupoja elukorralduses midagi ei muutunud, elas ikka akendeta suitsutares, rehielamus kus samas elasid ka loomad. Talupoegadel uuendusi põlluharimistehnikas ei olnud. Talupoja õiguslik seisund oli madalseisus, seda näitab 1739.a välja antud Roseni deklaratsioon. 1) Talupoeg on pärisori 2) kogu talupoegade vara kuulub tegelikult mõisnikule 3) koormised on puhtalt mõisniku määrata 4) mõisnikele kuulub kohtuvõim talupoegade üle. Kultuur 18.saj-l Kuigi Eesti oli Vene valdustes, siis vene kultuuri mõjudest jäid siinsed alad puutumata, sest siin oli Balti erikord: luteriusk, asjaajamiskeel saksa keel, kultuurikontaktid Saksamaaga tihenesid, sest läbi 18.saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid
aitasid talu-peremehi hooajatöödel 10%40%30%20% 1802/1804 talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal Aleksander I surus seadused aadlikele peale (laenu tingimus) Sisu Keelati talupoegade müümine Vallasvara´kuulub talupojale. Talusid sai pärandada. Mõisnike kodukariõigust piirati kahepäevase aresti või 15 kepihoobiga Teokoormiste fikseerimise nõue (vakuraamatud) Loodi vallakohtud Mõju Talupoeg jäi pärisorjaks Mõisnike ja talupoegade suhteid reguleeriti senisest enam Talupojal tekkis kindlustunne oma vara suhtes Suurenes talupoegade eneseteadvus. 1816/1819 talurahvaseadused Põhjused Euroopas oli alanud talupoegade vabastamine pärisorjusest (Suur Prantsuse revolutsioon, Napoleoni sõjad, reformid Preisimaal, Austrias jm) Pärisorjuse kriitika. Vene keskvõim survestas Baltikumi aadelkonda. Sisu
Võeti vastu uued seadused - Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819, mille tagajärjel pärisorjus kaotati. Talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid: sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara. Talupojad ei tohtinud: elukutset vahetada (pidid tegelema ainult põllumajandusega), liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata ning nad pidi talud mõisnikelt rentima n-ö turuhinnaga. Maata vabastamine säilitas talupoja sõltuvuse mõisnikest. 1849/56 talurahvaseadused 1849. aastal tsaarivalitsuse poolt heaks kiidetud uus Liivimaa talurahvaseadus kinnitas küll veel kord mõisnike õigust nii mõisa- kui ka talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta. Mõisnik võis seda talupoegadele rentida või müüa. Talumaa piirid fikseeriti. Uus seadus soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse endale talu osta
põllumajanduse seisaku, sest teokoormised olid saavutanud maksimumi, loomakasvatus oli nõrgalt arenenud, ei jätkunud teopäevi ega väetisi, talupojad ei hoolinud töö kvaliteedist · kõrged teokoormised- talupoegade rahutused- 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv, 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadused · 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv- õiguse vallasvarale, mille hulka ei kuulunud talu raudvara; kui talupoeg kõiki kohustusi täidab, ei saa talt talu ära võtta ning võib seda pärandada, keelati koormiste tõstmine ja talumeeste müük · 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadus keelas talupoegade müümise kinkimise. Talupojad said õiguse maad osta ja oma suva järgi sellega tegutseda- sulaste olkord Liivimaal halvenes, Eestimaal jäi samaks · Prooviti täielikult likvideerida vabadike kiht- anti tükk maad, et nad peaksid mõisas tööd
koormised, eriti tegu (19. sajandi alguseks umbes 85% koormiste väärtusest). Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. 18. sajandi viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, teraviljast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul ja oma mõisade kõrtsides. Praagaga nuumati Peterburi turu tarbeks härgi. Kehtis piiramatu kodukariõigus, üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega. Talupoeg elas rehielamus, tema kodune vara ja tööriistad olid puust, kodus tehtud, rauda kasutati vähe. Peatoiduseks olid aganaleib, puder ja leem. Mõisakoormistele lisandusid 18. sajandi lõpul riiklikud kohustused, nende kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust. 1781 korraldati Eesti alal esimene (kogu Vene riigis neljas) hingeloendus, 1783 laiendati Balti kubermangudele Peeter I 1724 kehtestatud pearahamaks, 1796 hakati võtma Vene väkke nekruteid (teenistusaeg 25 aastat).
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
arhitektuuri.Tarus rajati uuesti terve kesklinn&ülikooli hooned. 4)Pärisorjuse kaotamine Eestis *1.kriisinähud mõisamajanduses - 19saj.lõpul tekkisid esimesed kriisinähud,kuna tarbimis tase õletas mõisade majanduslikku kandevõimet.Mõisinikud võtsid võlgu ja nende maksmiseks rajati uusi põlde ja tõsteti talupoja koormisi,lõpuks saadi aru,et nii ei tulda kriisiist välja *Reformide taotlused-Mõisnkud olid reformide vastu ning talurahva õigusetu olukord Baltikumis andis halba mainet kogu Vene riigile.Merkel&Petri kirjutasid raamatud talupoegade seisundist.Kui Aleksander I tuli võimule pani ta surve rüütelkonnale,et laenu saab siis kui rüütelkond kaitseb talurahvast *1802 1804.aasta talurahvaseadused - 1802aastal võeti vastu talurahvaregulatiiv.Olulisem sätte oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine.Liivimaal võeti see vastu 1804, lisaks veel teokoormiste normeerimine(vastavusse viimine majandusliku kandevõimega)
· Balti kubermangude piires ja kuni 30versta väljapoole piire võis liikuda vallapassiga, väljapoole siirdumiseks oli vaja riikliku passi Passikorraldus hoogustas väljaründamist Venemaale, kus loodeti leida maad. 20.saj alguseks elas väljapool Eestit ~70 000eestlast. 1865. mõisniku kodukariõigus keelati (ihunuhtlus) Vallareform 1866. võeti vastu uus vallakogukonna seadus, see jäi püsima kuni 1917.a isevalitsuse kokkuvarisemiseni. · kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt · avaramad tegutsemisvõimalused, riigi kontroll jäi tagasihoidlikuks · omavalitsuse kompetentsi vallakohtu politseilised funktsioonid · vallakogukonna moodustasid mõisa ter. elavad talupojad; valla piirid ja liikmed saadi päranduseks seniselt mõisalt · koosnes valla täiskogust, volikogust, vallavanemast ja tema abilistest ning vallakohtust · täiskokku kuulusid: päris- ja rendiperemehed ning vähesed maatameeste esindajad
Uuendused tõid kaasa kuulujutte, rahutusi. 1784.aasta suvel algasid pearaharahutused, eelkõige Liivimaa kubermangus. Puudutas üle 60 mõisat Lõuna-Eestis, Läti alal oli veelgi suurem. Olid põhjustatud sellest, kuidas talupojad tõlgendasid seda – tõlgendasid, et tuleb hakata tasuma uut maksu riigile, aga on vabad vanadest maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus. Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe abiga rahutused suruti maha ja lisaks sellele tegi kubermanguvalitsus suulist
Protsess algas kõige kiiremini Liivimaal, Saaremaale jõudis see alles 20.saj. alguses. - Mõis kasutas raharendist ja talude müümisest saadud raha tootmise kaasajastamiseks, maaparanduseks, uute tõuloomade ostmiseks ja mõisamoonakate palkamiseks (mõisamoonakas mõisa palgaline põllutööline, kes osa tasust sai moonas e toiduainetes). - Talupoeg pidi raharendi ja talu väljaostusummade saamiseks tulutoovamalt majandama, harjuma turusuhetega, kasvatama tulutoovamaid põllukultuure (Lõuna-Eestis kasvatati peamiselt lina, Põhja-Eestis kartulit). - Talude päriseksostmine tõi enesega kaasa ka maa hinna kasvu, mis koos rahvaarvu suurenemisega soodustas eestlaste väljarändu Venemaale. 2. Vaimuelu 19.sajandil: 2.1. Haridus 19.sajandil: 19
ei tulnud. - Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks - Lisaks pidid talupojad: 1)pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista) - Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada. - Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid. - Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem - TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda 14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt. Feodaalid hakkasid vähem arvestama talupoegade õigustega. - 14
Protsess algas kõige kiiremini Liivimaal, Saaremaale jõudis see alles 20.saj. alguses. - Mõis kasutas raharendist ja talude müümisest saadud raha tootmise kaasajastamiseks, maaparanduseks, uute tõuloomade ostmiseks ja mõisamoonakate palkamiseks (mõisamoonakas mõisa palgaline põllutööline, kes osa tasust sai moonas e toiduainetes). - Talupoeg pidi raharendi ja talu väljaostusummade saamiseks tulutoovamalt majandama, harjuma turusuhetega, kasvatama tulutoovamaid põllukultuure (Lõuna-Eestis kasvatati peamiselt lina, Põhja-Eestis kartulit). - Talude päriseksostmine tõi enesega kaasa ka maa hinna kasvu, mis koos rahvaarvu suurenemisega soodustas eestlaste väljarändu Venemaale. 2. Vaimuelu 19.sajandil: 2.1. Haridus 19
Eesti 19. sajandil 1. 1804. aasta talurahvaseadused. Miks otsustas Vene keskvõim 19. sajandi algul Baltimaade talurahva olukorda muuta? 1) Majanduslik põhjus – 18. saj. lõpul jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud olid võtnud võlgu, et võlga tasuda, tõsteti talupoegade koormisi. Need jõudsid sellisele tasemele, et rohkem ei olnud võimalik enam tõsta. 2) Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ja hakati rääkima inimõigustest. 3) Välispoliitiline – Venemaad vaadati kui metsalist, talupoegade halb olukord oli Venemaa prestiižile kahjulik.
Eesti 19.sajandil 1. 1804. aasta talurahvaseadused. Vene keskvõim otsustas 19.sajandi algul baltimaade talurahva olukorda muuta, sest: 1. Majanduslik põhjus – 18.sajandi lõpus jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud võtsid võlgu ning tagasi maksmiseks tõsteti talupoegade koormisi, mis jõudsid tasemeni, mil koormisi tõsta ei olnud võimalik. Kriisist välja jõudmiseks oli vaja asuda põllumajandust reformima. 2. Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ning hakati rääkima inimõigustest. 3
· Tuntuim baltisaksa ohvitser tollases Vene armees oli kindlasti Michael Andreas Barclay de Tolly. · Baltisakslased jäid isevalitsusele lojaalseks kuni 1917. Aastani. TALURAHVA OMAVALITSUS Talurahva seadused 19.saj Eestis: Põhjused: · Majanduslikud põhjused: 1)mõisnike tarbimisvajaduste suurenemine. 2) senine teoorjuslik mõisa majandus ei võimaldanud tagada suuremaid sissetulekuid. · Poliitilised põhjused: 1) Tsaar Aleksander I soovis parandada enda mainet Eurooplaste silmis. 2) Baltikum oli Euroopale avatum, kui Venemaa sisealad. · Kultuurilised põhjused: 1) pärisorjus ei sobinud kokku 18.saj valgustusideedega. 2) olukorda Baltikumis kritiseerisid paljud Saksa haritlased (G.Merkel ja J.Petri). Seadused: · 1802.a ,,Igaüks" Eestimaa kubermangus. 1) Talupoeg sai õiguse vallasvarale. 2) talupoeg sai pärandamisõiguse talule ja vallasvarale, kui koormised olid täidetud. · 1804
hukkus Forselius tormis 1688. aastal tagasiteel järjekordselt Rootsi reisilt, jõudmata oma õigusi kasutada. Sellel ajal sai alguse Eesti erakordselt kõrge kirjaoskuse tase, mis juba 19. sajandil ületas enamuse teisi maid Euroopas. Majanduslikult oli Eesti Rootsile tähtis eelkõige viljaaidana. See tõi talurahvale eeskätt teotöö suurenemise. Üldiseks nõudmiseks kujunes, et keskmisest talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisa mees, veoloom ja rakend. Ei tule siiski arvata, et talupoeg aina vaesuses vireles, ilma vaba aja ja jõukuseta oli. 1668. aastast pärinev seadus piirab talupoja pulmi kahele päevale. Pulmakülalisi lubatakse kutsuda mitte üle 16 paari ja neile anda mitte üle 8 tünni õlut ja 4 toopi viina. Eestlaste rootsimeelsust vähendas kahetsusväärselt asjaolu, et 1695-1697 tabas Eestit (Soomet ja Ingerimaad) ikaldus ja suur nälg. Rahvaarv, mis oli tõusnud umbes 350 000- ni, langes nälja tagajärjel umbes 28 000-ni
põletati. Peale seda liiguti sealt mõisast edasi. Lõpuks tuli abiväge ja suruti see mäss maha. Nendele kohut mõistma asus sõjakohus. Väga karmid karistused, osad mõisteti surma. Kaks said 1000 hoopi kadalippu, mida peeti surmavaks. Saadeti asumisele, osad said 100 hoopi ja ka 50. Karistamine toimus talvel. Isegi need kaks kes said tuhat hoopi jäid elama. Soov massiliselt venemaale rännata, et pääseda mõisaorjusest. Maltsvetlaste liikumine, prohvet Maltsvelt. Rikas talupoeg. Maltsvelt on talunimi. Tegutses põhiliselt järvamaal ja kuusalus. Võimud hakkasid teda taga kiusama. Ta hakkas rääkima, et rändame välja, sõitis sõpradega Krimmi. Hakkas otsima neid maakohti kuhu viia mõisaorjusest äraväsinud talupojad. Samal ajal kogunes hulk tema järgijaid Lasnamäele. Ja hakkasid tema ettekuulutuse kohaselt ootama valget laeva. Oodati paar nädalat ja siis loobuti. Osa seltskonnast. U 700 põhja-Eesti talupoega siiski Krimmi jõudsid.
Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad; · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid maa kasutamisest tulenevaid kohustusi. Vabadikega olid seotud sulased ja teenijatüdrukud. Üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane (või teenija). Sulased ja teenijatüdrukud sõltusid tööandjatest- taluperemeestest. Enne teenistusaja lõppu lahkunud teenija või sulane kaotas kogu palga. Kasutati ka võõrast päritolu orje. Keskajal tunti orje träälide nime all. Träälid moodustusid sõjavangidest või võlaorjusesse langenud isikutest. 5. Suuremad linnad 14.-16. sajandil, käsitööndus ja kaubandus (s.h. nn. sõbrakaubandus) linnades
· Rakmetegu hobuse ja tööriistaga; · Jalategu mees ilma loomata; · Abitegu hooajaline; lisatööpäevad nt sõnnikuvedu, viljapeks; 2. Mõisavooris käimine mõisniku vilja ja viina vedamine linna. 3. Loonusrent kohustus anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist. 4. Kirikukümnis Euroopa kirikule korjatud maks umbes 1/10 saagist.5. 5. Teedeehitus kuulus kogukondliku koormise alla. 4) mõisamajandus viinapõletamine, metsaraie · 18. sajandil tõusis olulisele kohale viinapõletamine viina hind oli kaks korda kõrgem viinaks aetava vilja hinnast, mistõttu umbes kolmandik kogu teraviljasaagist läks viinakateldesse. · Viinapõletamisega kaasnes hoogne metsaraie, mis muutis märgatavalt Eesti maastikupilti nii metsalage, kui oli 18.sajandi lõpul, pole Eesti kunagi olnud. · Eestis valmisatud viin turustati peamiselt Venemaal.
Koos Saaremaaga asus Liivimaa kubermangu Eesti osas seega 5 maakonda Narva linn koos lähema ümbruskonnaga jäi edasi Peterburi ja Eesti kagupoolseim nurk Setumaa Pihkva kubermangu 2) talupoegade olukord Põhjasõja järel, õigusliku olukorra muutumine; positiivsed määrused, pearahamaks ja pearaharahutused: Enamik mõisaid anti nende endistele omanikele tagasi Balti erikord vältis siiski siinsete talupoegade langemist täieluku pärisorja tasemele, nagu seda oli vene talupoeg Tänu Balti erikorrale ei kuulunud eesti ja läti talupojad 18,sajandi lõpuni ka nekrutikohustuse alla. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles esimeseks sammuks teel pärisorjuse kaotamisele Pearahamaksu kehtestamine tekitas talurahva seas suuri arusaamatusi kuna nad polnud teinud vahet riigimaksude ja mõisakoormiste vahel: talupojad pidid ise pearahamaksu maksma, enamikus
Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega. Balti erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele oli tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus). Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas, et ta saksastus. Eestlane haridusega oli sakslane, sest parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad). Haldusjaotus: Rootsi võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe valitseja võimu alla
5) Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Nende ül oli: uurida/analüüsida talupoegade poolt toime pandud kuritegusid (neid karistada) a) Eestima Ülemkohu Tallinnas b) Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas 1681, sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv (sõjaretked kulukad ja sissetuleku allikad puudusid), seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagastamist – riigistamine. 3) Koormiste liigid Teorent – talupoeg pidi teatud arv päevi nädalas tegema mõisniku põllul tööd, mispärast ei jäänud aega enda põllu korrashoiuks.
ohtlikuks, avalik arvamus ründas järjest rohkem Balti erikorda Barclay de Tolly oli üks edukamaid kindralväejuhte VenePrantsuse sõjas 18121814, ta organiseeris tõhusa vastupanu, hoidus piirilahingust, viis ellu taganemisplaani, säilitades venelaste võitlusvõime Talurahvaseadused Vastuvõtmise põhjused: Majanduslikud a) mõisnike tarbimisvajaduse suurenemine b) teoorjuslik mõisamajandus ei suutnud tagada sissetulekute kasvu Poliitilised a) Baltikumi avatus Euroopale b) Aleksander I soov parandada talurahva olukorda ja tõsta riigi mainet eurooplaste silmis c) Pärisorjus ei sobinud kokku 18. saj levinud valgustusideedega Kultuurilised a) paljud Saksa haritlased kritiseerisid pärisorjust Baltikumis (Petri,Merkel) 1802. aastal anti välja Eestimaa kubermangus regulatiiv ,,Iggaüks" Punktid: 1. õigus vallasvarale 2
annaabi.ee 
